4-12-5195/5

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 26. november 2012 a Tallinn Väärteoasja number 4-12-5195 (2317,12,009754) Kohtunik Märt Toming Kohtuistungisekretär Eda Loor Tõlk Maksim Tšurkin Väärteoasi

H.B kaebus Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhi politseimajor Oleg Lodeikini

24.09.2012 otsusele nr 2317,12,009754 H.B

karistamises LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo

toimepanemise eest rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, so 900 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 ja KarS § 50

lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 6 kuuks. Menetlusest osa võtnud isikud Kohtuvälise menetleja esindaja: Hannes Küünarpuu

Menetlusalune isik: H.B, ik xxx, elukoht: xxx RESOLUTSIOON

juhi politseimajor Oleg Lodeikini 24.09.2012 otsusele nr 2317,12,009754 H.B

karistamises LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, so 900 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 ja KarS § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 6 kuuks rahuldamata.

Oleg Lodeikini 24.09.2012 otsus nr 2317,12,009754 H.B karistamises LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, so 900 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 ja KarS § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 6 kuuks muutmata ja tühistamata.

kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 6 kuulise tähtaja möödumisel.

juhiluba loovutada Maanteeametile. Edasikaebamise kord

advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse

kuulutamisest või otsuse kohtus tutvumiseks kättesaadavuse päevast. Kassatsiooniõiguse

soovist tuleb 7 päeva jooksul kirjalikult teatada Harju Maakohtule alates kohtuotsuse

kuulutamisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis Liivalaia 24

tutvumiseks kättesaadav alates 26.11.2012. Kui kassatsiooniõiguse kasutamise soovist 7 päeva jooksul ei teatata, jõustub otsus 04.12.2012. Kassatsiooniõiguse soovist 7 päevase teatamistähtaja jooksul teatamise korral on kassatsioonkaebuse esitamise viimane tähtaeg

27.12.2012. Kui kassatsioonkaebuse esitamisest teatamise järgselt kassatsioonkaebust ei esitata, jõustub kohtuotsus 28.12.2012.

Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas:

Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhi politseimajor Oleg Lodeikini

24.09.2012 otsusega nr 2317,12,009754 karistati H.B LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, so 900 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 ja KarS § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 6 kuuks selles, et menetlusalune isik 01.09.2012 kell 07.10 Paldiski mnt 106 juures Tallinnas juhtis

mootorsõidukit isikuna, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte

väiksem kui 0,71 mg, millega rikkus LS § 69 lg 5 nõudeid ja pani toime LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo.

Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse, milles palus vähendada rahatrahvi ja jätta

lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine kohaldamata. Ei ole varem rooli istunud joobes seisundis ja ei tee seda kunagi. Sai väga suure alkoholi mürgistuse ja ei saanud aru, mida teeb. Peale selle toimus peres suur tüli. Kui juhtimisõigus ära võetakse, siis ei ole võimalik koolist

koju saada. On Töötukassas arvel ja pani end kirja kursustele. On väike sissetulek Töötukassast ning Töötukassa nõustus õpingute eest tasuma vaid osaliselt.

Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja kaebuse juurde ja seletas, et oli Keila-Joal peol, kus tarvitati

alkoholi, kokteili mõju oli ootamatu. Tavaliselt alkoholi ei tarvita. Tekkis vennaga tüli, kaklus. Helistas sõbrale, kuid see telefonile ei vastanud. Sõitis sõbra juurde, lõhkus auto ära. Siis tahtis viia auto remonti tuttava juurde, remonditöökoda asub politseijaoskonna läheduses.

Kuna jahutusvedelik tilkus välja, siis sõitis tanklasse, et seda juurde osta. Kogu selline käitumine oli tingitud emotsioonidest. Kui oleks kaine olnud, poleks nii käitunud.

Kohtuväline menetleja asus seisukohale, et otsuse tegemisel on arvestatud kõigi KarS § 56 lg 1 sätestatud nõuetega, mis on kehtestatud karistuse määramisele. Tegu on tahtlik, isik teab, et sellises seisundis juhtida ei või, seda õpetatakse igas autokoolis. Tegu on ka ohtlik. Sellises seisundis ei suuda juht sõidukit valitseda. Ühe õnnetuse juba põhjustas, järgmine võinuks olla

raskemate tagajärgedega. Lähtudes teo ohtlikkusest, õiguskorra kaitsmise huvidest on lisakaristuse kohaldamine põhjendatud, samuti rahatrahvi suurus.

Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, sellele lisatud dokumentidega, kuulanud ära kaebuse esitaja selgitused ja kohtuvälise menetleja arvamuse, tutvunud kohtule edastatud väärteoasja kirjalike materjalidega, asub alljärgnevatele seisukohtadele.

Nagu juhtimisõiguse saanud ja seega liiklusseaduse nõudeid teadvale kaebuse esitajale on teada, siis vastavalt LS § 224 lg 2 sätetele karistatakse mootorsõiduki juhtimise eest isikut,

kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50 – 1,49 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25 – 0,74 milligrammi rahatrahviga kuni 300

trahviühikut, so kuni 1200 eurot või arestiga kuni 30 päeva või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni 12 kuuni. Sama paragrahvi lõike 3 p 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada LS § 224 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse

äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem LS § 224 sätestatud

Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, so 900 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 ja KarS § 50 lg 1 p 2 alusel juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks. Seega on põhikaristus

määratud LS § 224 lg 2 ettenähtud sanktsiooni 2/3 määra ületavas ulatuses ja lisakaristus

ettenähtud sanktsiooni keskmises määras. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt tuvastati menetlusaluse isiku väljahingatava õhu liitri kohta alkoholisisaldus mitte vähem kui 0,71 mg väljahingatava õhu liitri kohta. Selline piirmäär ületab oluliselt sätestatud rikkumise keskmist määra ja on sätestatud piirmäära ülemmääras, mille eest on isikut veel võimalik väärteokorras karistada. Juhul, kui alkoholisisaldus oleks olnud 0,75 mg, oleks tegemist kuriteoga, mis on kvalifitseeritav KarS § 424 järgi.

Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid

asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja

õiguskorra kaitsmise huvisid. Käesoleval juhul võib alkoholipiirmäära ületamise määra arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü LS § 224 lg 2 mõttes on mitte ainult suur, vaid ka väärteo mõttes maksimumi lähedane. See aga omakorda peaks tingima karistuse ranguse, so

karistuse määramise santsiooni ülemmäära lähedasena või ülemmääras. Süü kõrval

arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Kohtuvälise menetluse jooksul ei ole karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid tuvastatud.

Kohtuistungil avaldas kaebuse esitaja, et tarvitas peol alkoholi, mille mõju oli ootamatu. Kohus leiab, et keskmise elukogemusega isikule peaks teada olema, et alkohol on üldjuhul joovet tekitav ning sellise mõju avaldamine ei saa olla ootamatu. Kaebuse esitaja selgituste

kohaselt toimus algselt alkoholi tarvitamine, seejärel tüli vennaga ning pärast seda otsustas

kaebuse esitaja sõita sõbra juurde kui see telefonile ei vastanud. Sellele järgnevalt lõhkus kaebuse esitaja auto ning suundus remonditöökotta. Kuivõrd jahutusvedelik hakkas välja

voolama, pidas kaebuse esitaja vajalikuks seda juurde võtta tanklast. Sellisest käitumiste järjekorrast saab järeldada, et kaebuse esitaja tegutses sihikindlalt ja eesmärgipäraselt, saades

aru ka sellest, et on auto lõhkunud ja soovis seda remonti viia, kuivõrd tegemist oli võõra sõidukiga. Samas sai ta aru ka sellest, et jahutusvedeliku välja jooksmise korral võib ta autot veelgi rohkem rikkuda ning läks jahutusvedelikku juurde ostma. Seega sai ta üheselt aru oma käitumisest. Kogu see käitumine aga toimus pärast alkoholi tarvitamist ning kaebuse esitaja

oli teadlik ka alkoholi tarvitamisest. Kohus ei pea usutavaks kaebuse esitaja väidet selle

kohta, et ta ei saanud aru mida ta teeb, kuivõrd kaebuse esitaja käitumine oli sihikindel ja eesmärgipärane ning lähtus asjaolude muutumisel loogikast. Seejuures plaanis kaebuse esitaja sõita Keila-Joalt läbi linna Kopli piirkonda, olles seisundis, mis temal kinnipidamise järgselt tuvastati. Kohus leiab, et kui arvestada tuvastatud alkoholi kontsentratsiooni kaebuse esitanud isiku väljahingatavas õhus, siis iga piisava elukogemusega isik, sh ka kaebuse esitaja, saab aru, et enesetunne viitab joobe lähedasele seisundile. Kuivõrd aga tegemist on isikuga, kes

väidetavalt peab koolis käimiseks igapäevaselt kasutama sõidukit ja osalema aktiivselt

liikluses, siis peab isik teadma ka seda, et juht peab ise veenduma selles, et tema tervislik

seisund lubab sõidukit juhtida. Tarvitades seltskonnas alkoholi, teadis ta sellest tulenevat

seisundit ja see seisund ei saanud tulla menetlusalusele isikule üllatuseks. Kohus leiab, et

juhul, kui isik tunneb end sellises seisundis võimelisena liikluses mootorsõiduki juhina

osaleda liiklust ohustamata, siis on tegemist isikuga, kes ei ole suuteline aru saama oma

seisundist ja juhile keelatud seisundist ning sellise mõttelaadiga isik on liikluses ohtlik.

Seejuures, põhjustades juba liiklusõnnetuse, ei pidanud kaebuse esitaja vajalikuks sõiduki juhtimist lõpetada, vaid otsustas selle veel ka remonti viia, milleks tuli läbida mitukümmend kilomeetrit, seades sellega ohtu nii tema kasutada olnud võõra vara, iseenda ja teised liiklejad ning kolmandate isikute vara.

Peale selle tuleb karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Väärteoasjas leiduvatest karistusregistri andmetest

4

nähtuvalt ei ole kaebuse esitajat karistusregistrisse kantud ning sellest tulenevalt võiks eeldada, et kaebuse esitaja järgib liiklusnõudeid ning on liikluses tähelepanelik ning hoolas.

Menetlusalusele isikule inkrimineeritud väärteo toimepanemine ja selle toimepanemise asjaolud aga viitavad sellele, et isiku varasem õiguskuulekas käitumine liikluses ei suutnud kaebuse esitajat takistada toime panemast ohtlikku liiklusalast väärtegu. Seejuures näitab

kaebuse esitaja süüline käitumine hoopis hoolimatut ja ükskõikset suhtumist nii

liiklusohutusse kui ka õiguskorda üldiselt. Peale eelmärgitu tuleb karistuse määramisel

lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukid, millede juhtidelt eeldatakse nii liikleja kohustuste täitmist kui ka juhi kohustuste täitmist. Seejuures on juhil ka kohustus enne sõitma asumist veenduda, et tema tervislik seisund lubab sõidukit juhtida. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt saab järeldada, et menetlusalune isik pidi alkoholi tarvitamise järgselt nii oma teadmise kui ka enesetunde järgi olema veendunud selles, et ta on

juhile keelatud seisundis ja sellele vaatamata pidas ta vajalikuks sõidukit juhtida, pidades kõige olulisemaks sellises seisundis sõidukit juhtides seltskonnast lahkuda. Sellele järgnevalt aga sõidukit vigastades võttis uue suuna ning asus sõidukit remonti viima, jätkates ohtlikku käitumist. Seetõttu on oluliseks põhikaristuse määra ja lisakaristuse kohaldamise vajalikkuse valiku puhul ka õiguskorra kaitsmise huvid, mida saab tagada vaid juhul, kui ohtlik liikleja

liiklusest kõrvaldatakse. Seetõttu, arvestades menetlusalusel isikul tuvastatud lubatud

alkoholipiirmäära ületamise suurt määra, karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist ja õiguskorra kaitsmise huvisid, siis on määratud rahatrahv ettenähtud sanktsiooni

2/3 ületavas määras ja lisakaristuse kohaldamine täielikult põhjendatud ja kohtu arvates puudub igasugune alus selle põhikaristuse või lisakaristuse kergendamiseks.

Lisakaristuse kohaldamise või kohaldamata jätmise osas peab kohus vajalikuks rõhutada, et

senise kohtupraktika kohaselt kohaldatakse taolise iseloomuga süüteo toimepanemise eest üldjuhul lisakaristust ning sellise süüteo toimepanemisel võib lisakaristuse jätta kohaldamata vaid erandlikel asjaoludel. Väärteoasja materjalidest ei ilmne selliseid erandlikke asjaolusid, mis võiks tingida sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kohaldamata jätmise. Peale selle ei ole menetlusaluse isiku puhul tegemist isikuga, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu,

milline asjaolu välistaks mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise. Arvestades senist

karistuspraktikat leiab kohus, et vaidlustatud otsusega lisakaristuse kohaldamine oli täiesti

põhjendatud ja seaduslik ning lisakaristuse kohaldamata jätmine olnuks ilmselgelt põhjendamatu ja vastuolus väljakujunenud karistuspoliitikaga.

Kohtule esitatud kaebuses märgiti ja kohtuistungil korduvalt ka rõhutati seda, et kaebuse

esitajale on juhtimisõigus vajalik seoses õppimisega ning tal on sõiduki juhtimise vajadus seoses sellega, et jõuda õppimiskohast koju. Samas on kaebuse esitaja esitanud kohtule Eesti Töötukassa teatise, mille kohaselt on ta arvele võetud juba alates 24.07.2012 ning Euroopa keevitusspetsialisti kursusest osavõtja ankeedi kohaselt on ankeet täidetud 24.08.2012. Seega

oli kaebuse esitajale väärteo toimepanemise ajal, so 01.09.2012 teada ka see, et kursustel käimiseks võib tal vaja minna nii juhtimisõigust kui ka sõidukit ning see teadmine ei tulnud

kaebuse esitajal pärast vaidlustatud otsuse kättesaamist. Kohus leiab, et menetlusalune isik

kui isik, kellele on antud juhtimisõigus, on teadlik sellest, et tema enese väär käitumine

liikluses põhjustab suuremaid rahalisi kohustusi määratava rahatrahvi näol ja tema suhtes

piiranguid sõiduki edaspidisel juhtimisel ning isik peab piisava hoolsuse ülesnäitamisel tegema kõik enesest oleneva, et tema olukord ei halveneks ja senine mugav elulaad säiliks.

Kaebuse esitanud isiku väärteo iseloomust saab järeldada, et kaebuse esitanud isik asus teadlikult aktiivselt liikluses osalema mootorsõiduki juhina seisundis, millises ta on liikluses

iseenesele ja teistele liiklejatele ohtlik ning juhtimisõiguse säilimine oli sellel ajal kaebuse

esitaja jaoks teisejärguline. Kohtu arvates tuleb selline juht, kes on oma ohtlikkust sellisel

viisil tõestanud, liiklusest kõrvaldada. Kaebuse esitajale määrati lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine 6 kuuks, so ettenähtud sanktsiooni keskmises määras ning kohus

asub seisukohale, et arvestades isikul tuvastatud alkoholipiirmäära ületamise määra, so süü

suurust, siis olnuks põhjendatud ka lisakaristuse kohaldamine ettenähtud sanktsiooni

raskendada ning lisakaristuse määra suurendada, tuleb asuda seisukohale, et kohaldatud lisakaristuse määr on põhjendatud ning igasugune alus selle lisakaristuse kergendamiseks või otsuse tühistamiseks lisakaristuse osas puudub.

Eeltoodud motiividel asub kohus seisukohale, et esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata ja vaidlustatud otsus muutmata ja tühistamata.

Märt Toming Kohtunik