1-09-19418/91 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 8. november 2012 Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-09-19418 Kohtukoosseis Tiit Lõhmus, Mati Kartau, Aarne Sarjas Vaidlustatud kohtulahend Viru Maakohtu (Jõhvi kohtumaja) 12. oktoobri 2012

määrus süüdimõistetu tingimisi enne tähtaega

elektroonilise valve alla vangistusest vabastamata jätmise kohta Kaebuse esitaja ja kaebuse liik süüdimõistetu B.N-i (B.N) ja tema kaitsja Artur Pärnoja määruskaebus RESOLUTSIOON

Juhindudes KrMS §-st 390 ringkonnakohus määras: jätta Viru Maakohtu

12. oktoobri 2012 määrus muutmata ning süüdimõistetu B.N-i ja tema kaitsja Artur Pärnoja määruskaebused rahuldamata. Edasikaebamise kord KrMS § 384 lg 2 ja § 387 lg 1 kohaselt võib määrusele esitada määruskaebuse Tartu

Ringkonnakohtu kaudu Riigikohtule prokuratuur, advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled kümne päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama.

Asjaolud B.N mõisteti Viru Maakohtu 24.11.2010 otsusega süüdi KarS § 113 järgi ning teda karistati vangistusega 6 aastat 6 kuud. Karistuse kandmise algus on 11.06.2009 ja lõpp 11.12.2015. Viru Maakohtu 12.10.2012 määrusega jäeti B.N tingimisi enne tähtaega elektroonilise valve alla vangistusest vabastamata.

Esimese astme kohtu määruse sisu

Maakohus märkis, et vangla ja kriminaalhooldusametniku arvamusest nähtub, et elektroonilise valveseadme paigaldamine B.N-i elamispinnale on võimalik, kuid tema varasem käitumine, toimepandud kuriteo raskus ja iseloom viitavad sellele, et alkoholijoobes

võib süüdimõistetu kaotada enesekontrolli, käituda argessiivselt, kasutada relva ja toime panna raske kuriteo.

- 2 - Maakohtu määruse kohaselt kannab B.N karistust esimese astme isikuvastase kuriteo eest. B.N tunnistati süüdi KarS § 113 järgi selles, et tema 11.06.2009 ajavahemikul

kella 21.30-21.40, olles alkoholijoobes, kaupluse „Troika“ juures Sillamäe Kesk 10,

kättemaksuks alkoholijoobes olnud A.A. selle eest, et too tekkinud tüli käigus peksis teda

kaupluse müügisaalis rusikate ja jalgadega vastu pead ja keha, vahetult peale kauplusest

väljumist, viimase tapmise eesmärgil, tulistas A.A. revolvertüüpi püstolist ning haavas kannatanut ühe kuuliga rindu siseorganite vigastusega ja seejärel tegi veel kaks lasku tema

eest ära jooksnud haavatud A.A. suunas, kuid need kaks kuuli läksid kannatanust mööda.

Saadud vigastustele järgnes massiivne verejooks, mille tagajärjel kannatanu suri sündmuskohal oma pereliikmete nähes. Maakohus tõi määruses välja, et Tartu Ringkonnakohtu otsuse kohaselt riivas B.N-i poolt toimepandud kuritegu oluliselt kannatanute õiglustunnet. Maakohtu hinnangul ei kaalu süüdimõistetu käitumine vanglas ja tema võimalused vabanemisel (kindel tööja elukoht) üle

tema käitumist enne vangistusse sattumist ning toimepandud kuriteo asjaolusid. Maakohus

märkis, et B.N oli ka enne kuriteo toimepanemist elukoht, piisav sissetulek ning kindel tööja elukoht, kuid see ei takistanud tal toime panemast rasket isikuvastast kuritegu,

mille tagajärjel suri inimene. Maakohtu hinnangul on toimepandud kuriteo asjaolud käesoleval juhul kaalukamad kui süüdimõistetu käitumine vanglas ja võimalused vabaduses. Maakohus oli seisukohal, et B.N-i vabastamisel saaks kannatanu pere ja ka avalikkuse õiglustunne ilmselt kahjustatud ning tema vabastamine ei oleks kooskõlas karistuse mõistmise üldiste eesmärkidega.

Maakohus tõi välja, et B.N on karistuse lõpuni on jäänud vähem kui pool

karistusajast ehk 3 aastat ja 2 kuud vangistust. Maakohus märkis, et vanglas viibides on

kinnipeetaval võimalus osaleda tööhõives ja sotsiaalprogrammides, mis suurendaks tema

resotsialiseerimise võimalusi. Maakohus rõhutas ka, et isik, kes pani toime kuriteo, peab

arvestama asjaoluga, et tal tuleb ära kanda kogu temale mõistetud karistus, riik ei loo

tingimisi ennetähtaegselt vangistusest vabastamise korra kehtestamisega isikutele õiguspositsioone, millele need hiljem võiksid toetuda ning ennetähtaegne vabastamine ei ole isikule garanteeritud.

Määruskaebustes esitatud taotluste sisu B.N-i määruskaebus

B.N taotleb maakohtu määruse tühistamist ja enda vangistusest tingimisi ennetähtaegset vabastamist elektroonilise valve kohaldamisega.

B.N-i hinnangul ei ole maakohus arvestanud tema käitumist vanglas ja teda

vabanemisel eesootavaid tingimusi nagu võimalust töötada, elukoha olemasolu ja lähedaste toetus. Määruskaebuse kohaselt ei ole maakohus põhjendanud, miks kuriteo toimepanemise asjaolud kaaluvad üle kõik B.N iseloomustavad positiivsed asjaolud. B.N

märgib, et omas enne vangistusse sattumist ettevõtet, oli aus maksumaksja ning osales heategevuses ja spordi sponsoreerimises. B.N-i hinnangul tõlgendas maakohus valesti KarS § 76 lg-t 3, kuna nimetatud sätte kohaselt ei ole kuriteo toimepanemise asjaoludel suuremat kaalu kui teistel normis loetletud

asjaoludel. Samuti on määruskaebuse kohaselt formaalsed eeldused B.N-i ennetähtaegseks vabastamiseks elektroonilise valve alla täidetud, kuna ta on ära kandnud üle

poole karistusajast. Süüdimõistetu märgib, et saaks vabaduses töötada ja sotsiaalprogrammides osaleda.

Määruskaebuse kohaselt ei ole maakohus põhjendanud, millised kuriteo toimepanemise

asjaolud viisid kohtu veendumusele, et B.N-i ennetähtaegne vabastamine ei ole

põhjendatud ning miks ei oleks B.N-i vabastamine kooskõlas karistuse mõistmise

- 3 -

eesmärkidega ja riivaks ühiskonna õiglustunnet. Määruskaebuse kohaselt on vangla iseloomustuses märgitud, et B.N-i risk edaspidi kuritegusid toime panna on väike ning nii prokuratuur, vangla kui ka kriminaalhooldaja toetavad tema ennetähtaegset vabastamist. B.N märgib, et kahetseb toimepandut, tunneb muret kannatanu pere pärast ning soovib vabaduses taastada oma ettevõtte tegevuse, et hüvitada kannatanu lähedastele tekitatud kahju.

B.N-i kaitsja määruskaebus

B.N-i kaitsja taotleb maakohtu määruse tühistamist ja B.N-i vangistusest tingimisi ennetähtaegset vabastamist elektroonilise valve kohaldamisega. Kaitsja hinnangul on maakohtu määrus ebaseaduslik ja põhjendamatu tuvastamisele kuulunud

asjaolude ühekülgse ja puuduliku uurimise, materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu. Määruskaebuse kohaselt ei võtnud maakohus arvesse kõiki B.N-i elus ja käitumises viimasel ajal toimunud positiivseid

muutusi, ei arvestanud piisavalt prokuröri, vangla ja kriminaalhooldaja arvamusi ega teisi

esitatud ja avaldatud tõendid. Kaitsja analüüsib määruskaebuses vangla iseloomustuses ja

kriminaalhooldaja arvamuses väljatoodud asjaolusid ning vangistuse eesmärke ning toob

välja, et vangla on B.N-i poolt uue kuriteo toimepanemise tõenäosust hinnanud madalaks. Kaitsja märgib, et B.N on vangistuses veedetud aja jooksul käitunud õiguskuulekalt, tal puuduvad distsiplinaarkaristused, ta on läbinud sotsiaalprogrammi „XXXX“ ja töötab XXXX . B.N on määruskaebuse kohaselt vabaduses toetav perekond, head suhted

lähedastega, tema abikaasa töötab XXXX XXXX ning on valmis B.N vajadusel majanduslikult toetama. Määruskaebuse kohaselt väärtustab süüdimõistetu peresuhteid, tal on alaealise laps ning ta asub vabanedes elama koos oma abikaasa ja lapsega viietoalisesse kõigi

mugavustega ja korralikult sisustatud majja, kus on elektroonilise valve seadmete paigaldamiseks kõik tingimused täidetud. Samuti on tal olemas töökoht ja ta saab ise endale

elatist teenida. B.N on XXXX kutseoskused, X ja X kategooria XXXX, varasem töökogemus ja sissetulek ning head võimalused tööturul. Kaitsja leiab, et juhuskurjategijale piisab lühikesest ja mõjuvast karistusest ning karistus ei saa olla eesmärk iseeneses, kuna ei tohi koormata süüdimõistetut rohkem kui vajalik karistavate tegude edaspidi ära hoidmiseks. Määruskaebuse kohaselt on B.N olnud aega oma tegude ja nende tagajärgede üle järgi mõelda, ta on saanud õpetunni, kahetseb tehtut ning on endale seadnud uued eesmärgid. Kaitsja rõhutab, et B.N on vanglas viibinud juba peaaegu 3 aastat ja 5 kuud ning seda

on piisavalt, et osutada positiivset kasvatuslikku mõju. Määruskaebuse kohaselt on

süüdimõistetu kaotanud palju tuttavaid ja sõpru, endise töö ja ettevõtte, kuid tal on veel

säilinud positiivseid vanglaväliseid sotsiaalsed kontakte ning ta on suuteline lahendama

argielu muresid ja suhtuma ümbritsevasse ja endasse vastutusetundlikult. Kaitsja hinnangul

puuduvad maakohtu määruses põhjendused, miks kohus asus seisukohale, et ärakantud karistusaeg ei ole piisav ja kuidas pikem karistusaeg võib paremini mõjutada vabadusekaotuse

eesmärki – eripreventiivse ja üldpreventiivse mõttes. Kaitsja leiab, et peamiselt kuriteo toimepanemise asjaoludest lähtumine ei ole õige ning tuleb ka arvestada süüdimõistetu isikut ja varasemat elukäiku ning vastavalt Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-91-06 käitumist karistuse kandmise ajal ja sotsialiseerimise võimalusi.

Kaitsja leiab, et kõiki B.N-i süüd raskendavaid asjaolusid arvestati juba karistuse

mõistmisel ning viitab Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-2-06, mille kohaselt tuleb karistuse mõistmine KarS § 56 alusel ja karistuse tingimisi vabastamine hoida teineteisest lahus. Kaitsja

märgib ka, et kannatanu ise viis oma tõsise isikuvastase ründega süüdlase tapmiseni ning

- 4 -

B.N abistas aktiivselt uurimist ja tunnistas oma süüd. Määruskaebuse kohaselt on kohtu poolt mõistetud karistus sanktsiooni miinimumi piiri lähedal, mis iseloomustab kuriteo

raskust ja laadi. Kaitsja analüüsib ka ennetähtaegse vabastamise eeldusi ja eesmärke ning rõhutab, et käesolev reaalne vangistus on süüdimõistetul esimene ning B.N on

motivatsiooni edaspidi õiguskuulekalt elada. Määruskaebuse esitaja leiab, et ennetähtaegse

vabastamise otsustamisel tuleb kohtul lähtuda konkreetsest isikust ja asjaoludest, kohus ei

tohiks samu põhjendusi ühest kohtumäärusest teise ümber kirjutada ning peaks hoiduma isikule antavast eetilisest üldhinnangust. Kaitsja on seisukohal, et B.N-i suhtes on karistus oma eesmärgi juba täitnud ning tema vabastamisel ei oleks ühiskonna õiglustunne enam riivatud. Kaitsja hinnangul oleks maakohus

pidanud rohkem prokuröri, vangla ja kriminaalhooldaja arvamusega arvestama. Määruskaebuse kohaselt lähtus kohtunik määrust tehes oma isiklikust seisukohast ning pole

omistanud tähelepanu õiguspärasele käitumisele vanglas, süüdimõistetu elukäigule ja

resotsialiseerumise võimalustele, rõhutades vaid kuriteo toimepanemise asjaolusid. Kaitsja analüüsib määruskaebuses seda, kuidas peaks kohus ennetähtaegse vabastamise puhul kõiki

asjaolusid arvestama ning isiku vabastamise erandlikke asjaolusid tuvastama. Kaitsja hinnangul puuduvad maakohtu määruses põhjendused, miks asus maakohus seisukohale, et ärakantud aeg ei ole piisav ning kuidas pikem karistusaeg võib mõjutada karistuse eesmärki. Määruskaebuse kohaselt on eeltoodu kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine.

Kaitsja leiab, et süüdimõistetu on ära teeninud võimaluse näidata, et ta on oma suhtumist muutnud ja suudab edaspidi õiguskuulekalt käituda. Kaitsja märgib, et B.N on ära kantud karistusest 3 aastat 4 kuud ja 14 päeva vangistust, mis on esmakordselt reaalset

vangistust kandva inimese jaoks piisavalt pikk aeg. Kaitsja leiab, et ilma isiku positiivse

mõjutamiseta on süüdimõistetu kinnipidamine vanglas mõttetu ressursi raiskamine ja vastuolus vanglakaristuse euroopalike põhimõtetega.

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

1.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruses toodud seisukohaga, et B.N-i vangistusest tingimisi ennetähtaegne vabastamine elektroonilise valve alla ei ole põhjendatud.

KarS § 76 lg 3 kohaselt arvestab kohus katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest

vabastamise otsustamisel kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdimõistetu isikut, varasemat elukäiku ning käitumist karistuse kandmise ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdimõistetule kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus B.N-i tingimisi ennetähtaegse vabastamise otsustamisel õigesti käsitlenud KarS § 76 lg-s 3 sätestatud asjaolusid ning ei ole materiaalega menetluseõigust oluliselt rikkunud. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks kõiki kaitsja

esitatud määruskaebemenetluse seisukohalt asjakohatuid väiteid ümber lükata, kuid vastab süüdimõistetu ja kaitsja määruskaebustes esitatud olulisematele seisukohtadele ning täiendab

alljärgnevalt maakohtu määruse motiive, selgitamaks põhjalikumalt, miks B.N-i

kuriteo toimepanemise asjaoludel on selline kaal, et need ei võimalda tema ennetähtaegset vabastamist.

2.

Ringkonnakohus nõustub määruskaebustes esitatud seisukohaga, et B.N-i

käitumises on vangistuses mitmeid positiivseid asjaolusid – toimepandud kuriteo

kahetsemine, motivatsioon edaspidi õiguskuulekalt elada, kehtivate distsiplinaarkaristuse

puudumine, vangistuse jooksul töötamine ja sotsiaalprogrammis osalemine, mis viitavad sellele, et B.N on vangistuses käitunud õiguspäraselt ja teinud pingutusi õiguskuuleka elu suunas. Samuti on B.N vabanemisel eesootavad tingimused väga head: tal on

elukoht, võimalus asuda tööle, lähedaste toetus ning varasemate kriminaalkaristuste

puudumine, mis näitavad, et tema risk kuritegude toimepanemist jätkata ei ole suur.

- 5 -

Sellegipoolest ei nõustu ringkonnakohus määruskaebustes esitatud väidetega nagu oleks

B.N-i karistuseesmärgid ja tema ennetähtaegseks vabastamiseks vajalikud eeldused täidetud. Ringkonnakohus rõhutab, et isiku vangistusest ennetähtaegseks vabastamiseks peavad olema

erandlikud põhjused ning reeglina kuulubki isikule määratud karistus ärakandmisele tervikuna. Ringkonnakohus märgib, et süüdimõistetu ennetähtaegseks vabastamiseks peab

kohtul KarS § 76 lg-s 3 sätestatud asjaolusid hinnates tekkima nii veendumus sellest, et

kinnipeetav suudab edaspidi õiguskuulekalt käituda, kui ka sellest, et tema ennetähtaegne

vabastamine ei oleks vastuolus õiguskorra kaitsmise huvidega. Ringkonnakohus leiab sarnaselt maakohtuga, et hoolimata B.N iseloomustavatest positiivsetest asjaoludest,

ei ole tema ennetähtaegne vabastamine tema poolt toimepandud raske eluvastase kuriteo asjaolusid ja ärakantud karistuse pikkust arvestades veel põhjendatud. 3. on Viru Maakohtu 24.11.2010 otsusega mõistetud Ringkonnakohus märgib, et B.N

süüdi KarS § 113 järgi teise inimese tapmise eest, mis seisnes selles, et tema, olles alkoholijoobes, kättemaksuks alkoholijoobes olnud A.A. selle eest, et too tekkinud tüli käigus

peksis teda kaupluse müügisaalis rusikate ja jalgadega vastu pead ja keha, vahetult peale

kauplusest väljumist, viimase tapmise eesmärgil, tulistas A.A. revolvertüüpi püstolist ning haavas kannatanut ühe kuuliga rindu siseorganite vigastusega ja seejärel tegi veel kaks lasku

tema eest ära jooksnud haavatud A.A. suunas, kuid need kaks kuuli läksid kannatanust

mööda. Saadud vigastustele järgnes massiivne verejooks, mille tagajärjel kannatanu suri sündmuskohal.

Ringkonnakohus leiab, et B.N-i poolt 6 aasta ja 6 kuu pikkusest karistusest kantud karistuse osa, mis on vaid veidi üle poole kogu karistuse pikkusest, ei ole proportsionaalne süüdimõistetu poolt toimepandud teo raskusega, kuna jääb sel juhul oluliselt alla sanktsiooni alammäära ning ei vasta B.N-i süü suurusele. Ringkonnakohtu hinnangul riivaks just

toimepandud teo raskust ja ärakantud karistusaja lühidust arvestades B.N-i

ennetähtaegne vabastamine oluliselt ühiskonna õiglustunnet ega oleks kooskõlas karistuse mõistmise üldiste eesmärkidega. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium ei ole kriminaalasjas nr

3-1-1-6-12 maakohtuja ringkonnakohtu põhjendusi karistuse pikkuse ja õiguskorra kaitsmise huvide seose kohta pidanud vajalikuks muuta ega täiendada.

4. Ringkonnakohus leiab erinevalt kaitsja määruskaebuses esitatud seisukohast, et kuriteo

toimepanemise asjaoludel ja isiku süü suurusel on ennetähtaegse vabastamise küsimuse

lahendamisel suur kaal ning kuigi kaalutlusotsuse tegemisel tuleb kohtul arvesse võtta ka

käitumist enne ja pärast vangistust ja isikut vabaduses eesootavaid tingimusi, ei saa isikut

vabastada vaid positiivsele käitumisele ja vabanemisel eesootavate headele tingimustele

tuginedes. Süüdimõistetul on vastavalt Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-91-06 avaldatud

seisukohale küll subjektiivne õigus nõuda enda ennetähtaegse vabastamise avalduse

menetlemist, kuid ei ole subjektiivset õigust nõuda kategoorilises vormis enda vangistusest ennetähtaegset vabastamist. Ringkonnakohus märgib, et süüdlase ennetähtaegne vabastamine on alati kriminaalpoliitiline otsus ning kohtul on õiguskorra kaitsmise huvidest lähtuvalt õigus raske kuriteo toimepannud isiku ennetähtaegsest vabastamisest keelduda. Ringkonnakohus ei nõustu ka kaitsja määruskaebuses esitatud seisukohaga, et B.N-ile mõistetud sanktsiooni miinimumilähedane karistus viitab sellele, et ta tuleks väiksemat süü

suurust arvesse võttes ennetähtaegselt vangistusest vabastada. Ringkonnakohus leiab, et

B.N-ile on kohtuotsusega mõistetud õiglane karistus ning süüdimõistetul tuleb

arvestada selle ärakandmisega tervikuna, kuna ennetähtaegne vabastamise võimalus on

seaduses ettenähtud vaid erandlikel asjaoludel. Ringkonnakohus leiab, et kohtul lasub küll

kohustus kõiki KarS 76 lg-s 3 nimetatud asjaolusid põhjalikult kaaluda ning oma otsust

vastavalt põhjendada, kuid olukorras kus isiku mittevabastamisel on kõige kaalukamaks

asjaoluks tema poolt toimepandud kuriteo asjaolud, kuna muud sättes nimetatud asjaolud

- 6 - iseloomustavad teda positiivselt ja toetaksid tema ennetähtaegset vabastamist, on kohtul siiski kaalutlusõigus isikut mitte vabastada. Ringkonnakohus märgib vastuseks määruskaebustele, et

KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamisel kõige olulisemaks põhimõtteks isiku süü ning

määruskaebustes esile tõstetud eripreventsioonidel on isiku karistamisel väiksem kaal. Ringkonnakohus leiab, et süüpõhimõttel on suur kaal ka KarS § 76 lg 3 kohaldamisel, kuna

nimetatud sättest tulenevalt tuleb kohtul arvestada isiku varasema elukäigu, vangistusaegse

käitumise ja teda eesootavate tingimuste kõrval ka süüdimõistetu isikut ja kuriteo

toimepanemise asjaolusid, mis B.N-i puhul käesoleval ajal tema ennetähtaegset vabastamist ei võimalda.

5. tuleb jätta vangistusest Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et B.N tingimisi enne tähtaega elektroonilise valve alla vabastamata.

Tiit Lõhmus

Mati Kartau

Aarne Sarjas