4-12-1931/25 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

1

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Maakohus Tartu kohtumaja Otsuse tegemise aeg ja koht 8. novembril 2012. a Tartus Kalevi 1 Väärteoasja number 4-12-1931 Kohtukoosseis Kohtunik Ingeri Tamm Sekretär Kristi Suvi Tõlk - Väärteoasi H.A väärteoasi liiklusseaduse § 223 lg 1 järgi Kaebuse esitaja Menetlusalune isik H.A Vaidlustatud lahend

Lõuna Prefektuuri 18.04.2012. a otsus väärteoasjas nr 2602,12,001866 Menetlusalune isik H.A elukoht: XXXX; isikukood XXX; töökoht: XXXX Kaitsja - Kohtuväline menetleja PPA Lõuna Prefektuur,

esindaja Lõuna Prefektuuri korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvetalituse avariiteenistuse vanemliiklusametnik Hillar Leet RESOLUTSIOON

Juhindudes väärteomenetluse seadustiku (V™S) §-st 132 p 1, kohus otsustas:

1. Jätta H.A kaebus rahuldamata.

2. Jätta Lõuna Prefektuuri 18.04.2012. a otsus väärteoasjas nr 2602,12,001866

H.A karistamises liiklusseaduse § 223 lg 1 järgi muutmata.

Edasikaebamise kord Kohtumenetluse poolel on õigus loobuda kassatsioonimenetlusest kohe. Kui kohtumenetluse

pool soovib kasutada kassatsiooniooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama Tartu Maakohtule 7 päeva jooksul, alates kohtuotsuse või selle lõpposa kuulutamisest.

2

Kohtuotsus tervikuna kohtumenetluse pooltele kättesaadav Tartu Maakohtu kantseleis 9. novembril 2012. a alates kella 10.00-st.

Otsuse peale võivad kassatsioonkaebuse esitada menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja Riigikohtule 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtukantseleis tutvumiseks kättesaadav.

KOHTUOTSUSE PÕHIOSA I Menetluse käik

24.03.2012. a koostas Lõuna Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvetalituse

avariipolitseinik Kuuno Kiudorf väärteoprotokolli (tl 47-49) selle kohta, et 23.03.2012. a

kella 15.42 ajal toimus liiklusõnnetus Tartumaal Ülenurme vallas Tallinn-Tartu-Võru- Luhamaa mnt 193-ndal kilomeetril, kus H.A, juhtides sõidukit XXXX (edaspidi MB),

soovis sooritada vasakpööret reastudes sõidutee telgjoone lähedale, kuid mõtles ringi ning soovis hoopis sooritada manöövri paremale, veendumata oma manöövri ohutuses sõitis külge temast paremalt möödunud sõidukile Audi XXXX (edaspidi Audi). Põhjustas liiklusõnnetuse

ja varalise kahju Audi XXXX omanikule J.Z. sõiduki vasakpoolse külje muljumise näol.

Sellega rikkus H.A iiklusseaduse (edaspidi LS) §-de 33 lg 2, 48 lg 1 ja 51 lg 1 nõudeid ja pani toime LS § 223 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo.

Lõuna Prefektuuri 18.04.2012. a otsusega (tl 35-36) karistati H.A LS § 223 lg 1 järgi rahatrahviga 75 trahviühikut, so 300 eurot. Kohtuväline menetleja jättis arvestamata H.A vastulause ning leidis, et on leidnud tõendamist, et H.A tegevus on põhjuslikus seoses liiklusõnnetuse toimumisega.

04.05.2012. a saabus Tartu Maakohtusse H.A kaebus (tl 1-2), milles ta taotles väärteoasjas nr 2602,12,001866 tehtud otsuse tühistamist.

11.05.2012. a määrusega jättis Tartu Maakohus H.A kaebuse käiguta, kuna see ei vastanud V™S § 115 nõuetele ning andis talle alates määruse kättesaamisest aega 14 päeva kaebuses esinevate puuduste kõrvaldamiseks.

31.05.2012. a esitas H.A täiendatud kaebuse Lõuna Prefektuuri 18.04.2012. a otsusele

väärteoasjas nr 2602,12,001866, milles taotleb väärteoasjas tehtud otsuse täielikku

tühistamist. Kaebuse kohaselt ei ole menetlusalune isik toime pannud LS § 223 lg-s 1

sätestatud väärtegu, kuna vasakmanöövriks tee telgjoone lähedale reastumine, ümbermõtlemine ja esialgselt kavandatud manöövrist loobumine ning soov muud manöövrit

sooritada ja kellelegi varalise kahju tekitamine ei moodusta nimetatud väärteo koosseisu.

Kaebuse esitaja leiab, et tema tegevust ei saa sisustada LS § 33 lg 2, 48 lg 1 normide rikkumisega. H.A on seisukohal, et liiklusõnnetuse põhjustas Audi juht, kes ei oleks

tohtinud LS § 51 ettenähtud nõuete täitmise korral tema juhtivast sõidukist paremalt mööduda.

Lisaks leiab H.A, et kohtuvälise menetleja otsus ei ole nõuetekohaselt põhjendatud,

kuna väärteootsusest ei nähtu, milliste liiklusõnnetuse tehioludega on väärteomenetleja arvestanud, kuidas need tehiolud on kausaalses seoses toimunud liiklusavariiga ning otsuses

puuduvad igasugused viited sõidukite vigastuste olemusele ja võimalikule tekkemehhanismile. Samuti on väärteomenetleja kogunud tõendeid valikuliselt: väärteotoimik

sisaldab üksnes kahe avarii osapoole vastuolulisi ütlusi ning tehiolude tuvastamist

3

mittevõimaldavat ja väheinformatiivset sündmuskoha vaatlusprotokolli. Samas ei ole

kohtuväline menetleja üle kuulanud H.A sõidukis kaasreisijatena olnud kahte

tunnistajat A.T. ning T.P. . Lisaks on otsuses tuginetud tunnistaja K.S. (S.) ütlustele, kuid väärteo toimik antud tunnistaja ütlusi ei sisalda.

Kohtuistungil jäi menetlusalune isik H.A esitatud kaebuse juurde.

Kohtuvälise menetleja Lõuna Prefektuuri esindaja vanemliiklusametnik Hillar Leet vaidles kaebusele vastu ning leidis, et kaebus tuleb jätta rahuldamata ja kohtuvälise menetleja poolt

tehtud otsus muutmata. Kohtuvälise menetleja hinnangul on leidnud tõendamist, et H.A soovis ristmikule lähenedes esmalt sooritada vasakpööret ning lülitas sisse ka vastava suunamärguande, kuid avastas ristmikul, et ta peab pöörama paremale. Paremale manöövrit sooritama asudes ei veendunud H.A oma manöövri ohutuses ning sõitis külge temast nõuetekohaselt paremalt möödasõitu teinud Audile.

II Kohtuotsuse põhjendused

V™S § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. V™S § 87 kohaselt arutatakse väärteoasja ainult menetlusaluse isiku suhtes ja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses.

Kohus, ära kuulanud menetlusaluse isiku ja kohtuvälise menetleja ametniku seisukohad,

vahetult uurinud asjas esitatud tõendeid ja hinnanud neid kogumis oma siseveendumuse kohaselt, leiab, et H.A poolt esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata.

Menetlusaluse isiku H.A kaebust lahendades annab kohus kõigepealt hinnangu

kohtuvälise menetleja tegevusele väärteomenetluses ning kaebuses välja toodud menetlusõiguslikele rikkumistele (I osa). Seejärel lahendab kohus kaebuse sisuliselt (II osa).

I osa

Esiteks leidis H.A , et kohtuvälise menetleja 18.04.2012. a otsus on põhistamata. Seega leiab H.A sisuliselt, et kohtuvälise menetleja otsus ei vasta V™S §-des 72 ja 74 sätestatud nõuetele ning seetõttu on tegemist väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisega V™S § 150 lg 1 p 7 alusel.

V™S § 72 lg 1 kohaselt teeb kohtuväline menetleja, kui väärteo asja menetlemine on

seaduse alusel kohtuvälise menetleja pädevuses, V™S §-s 73 märgitud lahendi menetlusaluse isiku ütlustest, asjas kogutud tõenditest, esitatud vastulausest ja sellele lisatud materjalist lähtudes. V™S § 72 lg 2 kohaselt peab kohtuväline menetleja otsuse tegemisel

lahendama V™S §-s 108 loetletud küsimused. V™S § 108 kohaselt selgitatakse otsuses muuhulgas välja: kas on toime pandud seadusega sätestatud väärteo tunnustele vastav tegu; väärteo kvalifikatsioon; kas väärteo on toime pannud menetlusalune isik; teo õigusvastasus ja süülisus; karistuse liik ning määr.

Riigikohus on oma lahendis 3-1-2-2-06 p-s 10 öelnud: „

4

Kohtu hinnangul lahendab kohtuväline menetleja tulenevalt teo asjaoludest ning

menetlusaluse isiku teos väärteotunnuste sedastamisel väärteootsusega eelkõige

menetlusaluse isiku karistusküsimuse. Karistusotsuses peab menetlusalusele isikule

arusaadavalt olema põhjendatud, millise teo eest teda karistatakse, mis tõendid seda kinnitavad, kas isiku tegu vastab väärteotunnustele ning mis alustel menetlusalusele isikule karistus mõistetakse.

Kohus leiab, et Lõuna Prefektuuri 18.04.2012. a otsus vastab eelpool toodud tingimustele. Otsusest on võimalik tuvastada, milliseid liiklusnõudeid on H.A rikkunud ja miks just nende liiklusnõuete rikkumise tagajärjel toimus liiklusõnnetus ning kellele põhjustati seetõttu varaline kahju. Samuti on otsuses jälgitav kohtuvälise menetleja seisukoht, mis tugineb selles kajastatud tunnistajate ütlustele, miks ei arvesta menetlusaluse isiku vastulausega.

Lisaks leidis H.A, et kohtuväline menetleja on kogunud tõendeid valikuliselt ning ei

ole üle kuulanud menetlusaluse isiku sõidukis olnud kahte tunnistajat. V™S § 31 lg 1 kohaselt järgitakse väärteomenetluses tõendamisel ja tõendite kogumisel kriminaalmenetluse sätteid arvestades V™S 5. peatüki erisusi. Väärteomenetluses kannab kohtuväline menetleja

uurimisfunktsiooni, see tähendab, et menetlejal on kohustus koguda kõik tõendid (nii süüstavad kui ka õigustavad), mis tõendavad mõnda tõendamiseseme asjaolu.

Käesoleval juhul leiab kohus, et kohtuväline menetleja oleks kriminaalmenetluse seadustiku (edaspidi KrMS) § 66 lg 1 kohaselt pidanud tunnistajana üle kuulama ka menetlusaluse isiku

sõidukis olnud kaks isikut, kuna uurijal pidi tekkima arusaam, et samas sõidukis sõitnud

kaasreisijad võisid teada liiklusõnnetuse asjaolusid. Selle asemel kuulas kohtuväline menetleja tunnistajana üle üksnes liiklusõnnetuse teise osapoole (Audi roolis olnud J.Z. ) ning liiklusõnnetuse osapoolte taga sõitnud K.S.. Samas ei leia kohus, et tunnistajate ülekuulamata jätmisega rikkus kohtuväline menetleja oluliselt väärteomenetlusõigust. V™S § 150 lg-s 1 ei

ole seadusandja välja toonud, et tõendite kogumata jätmine oleks

väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine. Samas võib kohus V™S § 150 lg 2 kohaselt

tunnistada oluliseks ka väärteomenetlusõiguse muu rikkumise, kui see on toonud kaasa

ebaseadusliku või põhjendamata kohtuotsuse. Kohus on seisukohal, et hoolimata kahe

tunnistaja ütluste puudumisest, oli kohtuvälisel menetlejal kogutud tõendite kogum sellise

kvaliteediga, mis võimaldas teha tõendatud asjaolude pinnalt seadusliku ning põhistatud

otsuse ja kahe tunnistaja ülekuulamata jätmine ei toonud kaasa ebaseaduslikku või põhjendamatut otsust.

Menetlusalune isik on kohtuvälisele menetlejale ette heitnud, et väärteotoimik ei sisalda tunnistaja K.S. ütlusi.

Kohtule esitatud väärteomaterjalide hulgas on olemas K.S. tunnistajana ülekuulamise protokoll 13.04.2012. a (tl 54), mis on nõuetekohaselt allkirjastatud. Otsuses on kohtuväline

menetleja tuginenud tunnistaja K.S. ütlustele. Seega ei vasta menetlusaluse isiku seisukoht

tõele, et väärteotoimik ei sisalda nimetatud tunnistaja ülekuulamise protokolli. H.A teadmine sellest, et K.S. ütlusi ei ole väärteomaterjalide hulgas võib tuleneda asjaolust, et ta

palus saata endale väärteomaterjalid meili teel, mida menetleja ka tegi. Materjale saadeti

H.A selgituse kohaselt talle kahel korral. Ei ole välistatud, et üks ülekuulamise protokoll on jäänud menetlusalusele isikule edastamata, kuid tegemist ei ole menetlusnormi

rikkumisega. V™S § 69 lg 6 kohaselt märgitakse väärteoprotokolli lõpposas, et menetlusalusel isikul ja tema kaitsjal on õigus esitada kohtuvälisele menetlejale väärteoasjas

vastulause ja tõendid ning tutvuda kohtuvälise menetleja juures väärteotoimikuga 15 päeva jooksul, alates väärteoprotokolli koopia kättesaamisest. Menetlusaluse isiku nõudmisel võib

toimikuga tutvumise ning vastulause esitamise aega lühendada.

H.A on

5 väärteoprotokolli kätte saanud, ka eelnimetatud õigust on talle protokollis selgitatud (tl 49). Kahtlus tõendi puudumise kohta oleks olnud kergesti kõrvaldatav väärteotoimikuga vahetult tutvudes.

K.S. on tunnistajana üle kuulatud 13.04.2012. a, s.o pärast väärteoprotokolli koostamist

24.03.2012. a. Seega tõusetub küsimus, kas väärteomenetleja oli õigustatud pärast väärteoprotokolli koostamist koguma täiendavaid tõendeid. Kohus leiab, et nimetatud õigus on kohtuvälisel menetlejal olemas. Vastupidise seisukoha puhul ei oleks menetlusalusel isikul

näiteks võimalik pärast väärteoprotokolli koostamist realiseerida oma õigust esitada

täiendavaid tõendeid ning kohtuvälisel menetlejal ei oleks võimalik koguda ka õigustavaid

tõendeid, millele viidatakse vastulauses. Võimalust koguda täiendavaid tõendeid peale

väärteoprotokolli koostamist on aktsepteerinud ka Riigikohtu kriminaalkolleegium oma 13.03.2008. a otsuses nr 3-1-1-3-08, mille punktis 8 öeldud järgmist:

H.A poolt on kohtule esitatud kaks erinevat kohtuvälise menetleja otsuse varianti.

Esimesel (tl 19-20) puudub allkiri ning erinevus teise otsusega (tl 30-31) on veel lõigus

, kus on viidatud nimeliselt H.A ja Z.ülekuulamise protokollidele, teises otsuse nimelisi viiteid ei ole. Politsei poolt väljastatud materjalides olev otsuse koopia kattub teise H.A poolt esitatud otsuse koopiaga (tl 35-36), millel on ka

märge, et otsus on saadetud meili teel 19.04.2012. a . Kohtuistungil ei osanud kohtuvälise menetleja ametnik ega H.A selgitada, millest see võib olla tingitud, et on 2 erinevat

otsust. Politsei esindaja kinnitas, et kohtule on saadetud otsus, mis on väärteoasjas olemas ning H.A kinnitas, et ta sai otsuse meili teel enne oma sünnipäeva, mis on 20. aprillil.

Kohus leiab, et allkirjastamata otsuse näol ei ole tegemist nõuetele vastava dokumendiga ning ekslikult võib menetlusalusele isikule olla saadetud ka otsuse mustand ehk lõpetamata otsus. Selline menetleja eksimus ei oma väärteoasja lahendamisel sisulist tähtsust, kuna H.A on saanud ka korrektse allkirjastatud kohtuvälise menetleja otsuse.

Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et väärteomenetluse läbiviimisel ei rikkunud

kohtuväline menetleja väärteomenetlusõigust sellisel määral, mis annaks aluse Lõuna Prefektuuri 18.04.2012. a otsuse tühistamiseks.

II osa

Järgnevalt hindab kohus seda, kas H.A pani toime talle süüks arvatava LS § 223 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo.

6 LS § 223 lg 1 esimesest alternatiivist tuleneva koosseisu täitmise eelduseks on mootorsõiduki, maastikusõiduki- või trammijuhti poolt liiklusnõuete rikkumine, mille tagajärjel on tekitatud teisele isikule varaline kahju.

Kohtumenetluse pooled ei vaidle selle üle, et 23.03.2012. a Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa

maantee 193 km asuval ristmikul toimunud liiklusõnnetuses said mõlemad õnnetuses

osalenud sõiduki omanikud varalist kahju sõidukite kahjustuste näol. LS § 223 lg-s 1 ettenähtud väärteo koosseisu täitmiseks on oluline, et varaline kahju on tekitatud teisele isikule, antud juhul J.Z. poolt juhitud sõiduki omanikule. Sündmuskoha vaatlusprotokollist (tl

39) nähtub, et Audi omanik on J.Z. , kelle sõidukile on tekkinud liiklusõnnetuse tagajärjel kahju sõiduki vasaku külje muljumise ning kriipimisjälgede näol. Samuti on varalise kahju

tekkimine J.Z. tõendatud sündmuskoha vaatlusprotokolli lisaks oleva fotoga (tl 43) ja tunnistaja J.Z. ütlustega. J.Z. ütluste kohaselt sai Audil kokkupõrke tõttu kahjustada esimene poritiib, mis oli mõlkis, ilukilp lendas ära, kuid sõiduki nina jäi terveks. Audi remondikulu oli 838 eurot. Seega on tõendatud, et liiklusõnnetuse tagajärjel tekkis varaline kahju J.Z. .

Tuvastamaks, kas H.A pani toime talle süüks arvatava väärteo, peab kohus tuvastama,

et H.A rikkus liiklusnõudeid ning nende liiklusnõuete rikkumine oli põhjuslikus seoses varalise kahju tekkimisega J.Z. .

Väärteoprotokollis on kohtuväline menetleja H.A-le ette heitnud seda, et esmalt reastus H.A sõidutee telgjoone lähedale, et sooritada vasakpööret, kuid otsustas ümber ning sooritas manöövri paremale, veendumata selle ohutuses, mille tagajärjel keeras külge temast paremalt möödunud sõidukile Audi.

Kohus leiab, et H.A-le on põhjendatult süüks arvatud LS § 48 lg 1 rikkumine, kuna ta ei suundunud enne parempööret aegsasti sõidutee parema ääre lähedale ning LS § 33 lg 2 p 8 nõude rikkumine, kuna ta ei veendunud enne manöövrit, et see on ohutu ega takista või ohusta teisi liiklejaid. Samas on kohtuväline menetleja väärteoprotokollis ekslikult H.A-le ette heitnud LS § 51 lg 1 nõude rikkumist, mis reguleerib möödasõitu. H.A ei sooritanud

antud liiklusõnnetuse situatsioonis möödasõitu. Karistamisotsuses on menetleja selle vea parandanud ning ei ole nimetatud rikkumist enam H.A-le süüks arvanud.

LS § 33 lg 2 p 8 paneb juhile kohustuse enne paigalt liikumist või manöövri alustamist veenduda, et see on ohutu ega takista või ohusta teisi liiklejaid. LS § 48 lg 1 kohaselt peab

juht enne parempööret aegsasti suunduma sõidutee parema ääre lähedale või selle pöörde jaoks liikluskorraldusvahendiga ettenähtud sõidurajale.

Antud sätetega on seadusandja kohustanud manöövri sooritajat enne manöövri sooritamist

tagama teiste liiklejate ohutuse. Eriti aga tema taga sõitvate juhtide ohutuse, kohustades asetsema teel selliselt, et tema taga sõitvatel juhtidel oleks võimalik ohutult mööduda. Seega

on seadusandja pannud manöövri sooritajale suurema hoolsuskohustuse tagamaks ohutu liiklus, sest just tema loob oma manöövriga võimaliku ohu allika. Selle tõttu peab manöövri sooritaja veel suurema hoolsusega suhtuma manöövri sooritamisesse asulavälisel teel, kuna maanteel on kiirused suured ning iga otsesuunalisest liikumisest hälbiv tegevus takistab üldist

liikumise sujuvust ja tekitab potentsiaalse ohu teistele liiklejatele. Samuti peab manöövri sooritaja arvestama sellega, et LS § 51 lg 1 lubab manöövri sooritaja taga sõitvatel juhtidel

manöövri sooritajast mööda sõita ning samuti on erandina lubatud vasakule- või

tagasipöörajast mööduda paremalt. Seega peab manöövri sooritaja tegevus olema üheselt

mõistetav ning hoolas, et tema väära tegevuse tõttu ei realiseeruks manöövri sooritamisel tekkiv suurem oht.

7 Kohus on seisukohal, et H.A ei täitnud LS §-dest 48 lg 1 ja 33 lg 2 p 8 tulenevaid

nõudeid. H.A tegevus ei vastanud tema suuremale hoolsuskohustusele, vaid oma

käitumisega tekitas ta kaasliiklejates arusaama, et ta soovib keerata vasakule. Seejärel, loobudes oma esialgsest plaanist sooritada pööre vasakule, ei olnud ta piisavalt hoolikas ning

ei veendunud enne manöövri sooritamist paremale oma manöövri ohutuses ega selles, et temast oli paremalt alustanud möödasõitu teine sõiduk.

Tunnistaja J.Z. ütluste kohaselt sõitis vahetult tema eest MB, mis reastus vasakule sõidutee telgjoone äärde, aeglustas, näitas eelnevalt umbes 5-6 sekundit vasakut suunatuld ning hakkas

vasakule keerama. Seetõttu arvas J.Z. , et MB juht soovib pöörata ristmikul vasakule ning

sõidukist on võimalik paremalt mööduda, kuna ristmiku laius seda võimaldas. Möödumise hetkel oli Audi kiiruseks umbes 60-70 km/h, kuna J.Z. oli vastavalt MB aeglustumisele ka oma kiirust vähendanud, ja vahemaa MB-ga oli umbes 80-100 meetrit. Muud suunatuld peale vasaku suunatule J.Z. MB-l põlemas ei märganud. Möödumise hetkel sõitis MB ootamatult Audile külje peale sisse esimese ratta kilbi kohalt.

Tunnistaja J.Z. ütlustega on kooskõlas ka tema taga sõitnud kiirabi juhi K.S. ütlused.

Tunnistaja K.S. ütluste kohaselt liikus ta kiirabiautoga mööda Võru maanteed Võru poole.

Tema ees sõitnud MB näitas aegsasti suunda vasakule, vähendas kiirust ja jäi ristmikul telgjoone peale mõneks sekundiks seisma ning ootas vasakpööret. MB ning tunnistaja sõiduki vahel sõitis veel Audi, kes MB-ga kokku põrkas. Kuna MB vähendas kiirust, siis vähendasid vastavalt kiirust ka tema taga sõitnud Audi ning K.S. ja mõlemad suundusid sõidutee parema ääre lähedale, et vasakpööret sooritavast MB-st paremalt mööduda, kuna ristmik oli piisavalt

lai. Kui Audi oli MB-st paremalt möödumas, otsustas ootamatult MB liikuda paremale, näitamata paremat suunatuld, ning põrkas kokku temast mööduva Audiga.

Menetlusaluse isiku H.A ütluste kohaselt sõitis ta Tartust Reola suunas ja soovis koos

autos viibivate isikutega minna XXXX. Kuna H.A teadis, et Reola asub Võru

maanteest vasakul pool, siis ta eeldas, et ka nimetatud ettevõttesse saamiseks peab ta

ristmikult vasakule pöörama. Seetõttu lülitas ta ristmikule lähenedes juba aegsasti sisse vasaku suunatule, et sooritada manööver vasakule. H.A möönis, et vasaku suunatule

põlemise ajal võis ta läheneda sõidutee telgjoone lähedale, kuid seisma ta seal ei jäänud.

Jõudes ristmikule, märkas H.A ristmikul teeviitasid, mille kohaselt asus soovitav sihtkoht paremal pool. Seetõttu võttis H.A vasaku suunatule välja, kuid kuna kiirus oli liiga suur, ei oleks ta jõudnud enam enne ohutussaart paremale pöörata. Seetõttu pani ta sisse parema suunatule, mis töötas umbes 5 sekundit enne, kui ta suundus parema teeperve suunas. Samuti kinnitas parema suunatule töötamist ka MB tagaistmel istunud tunnistaja A.T., kelle

ütluste kohaselt vahetas H.A ristmikule jõudes vasaku suunatule ümber paremaks suunatuleks, et suunduda teepeenrale.

Kohus leiab, et tõendina ei saa arvestada tunnistaja T.P. ütlusi, kuna need on vastuolulised ning vastuolus ka teiste asjas kogutud tõenditega ning seetõttu ebausaldusväärsed. T.P. poolt

kirjeldatud sündmuste käik erineb oluliselt teiste tunnistajate ütlustest, kuna T.P. ütlustest nähtuvalt ei soovinudki H.A pöörata vasakule. T.P. ütluste kohaselt istus tema MB-s juhi kõrvalistmel ning ta jälgis teed ning teeviitasid, et osutada H.A-le, millal on õige aeg peateelt ära keerata, et jõuda soovitud kohta. Kuna nad sõitsid õigest kohast mööda, kus

oleks saanud teha pöörde paremale, siis soovitas tunnistaja H.A pöörata paremale teepeenrale. H.A sõidutee telgjoone lähedale ei reastunud. Manöövri ajal oli H.A poolt suunatuli sisse lülitatud, kuid tunnistaja ei osanud öelda, kumma poole suunatuli oli sisse lülitatud, kuna kaasreisijana ta seda ei vaadanud. Samas leidis ta oma edasiste ütluste käigus, et ta eeldas H.A käe liikumise järgi, et sisse oli lülitatud parem suunatuli, kuid suunatuld ta ise ei näinud. T.P. ütlustest nähtub veel nagu oleks neist paremalt möödunud

8 auto sõitnud külge H.A juhitud autole sellel hetkel, kui MB liikus vaikselt paremale.

Seega on tunnistajate ütlustes vastuolud selles, kas H.A näitas suunda ka paremale või mitte. Kui isegi jaatada olenemata tekkinud vastuoludest seda, et H.A pani vahetult enne kokkupõrget tööle parema suunatule, rikkus H.A ikkagi liiklusnõudeid. LS §-st

39 tuleneva loogika kohaselt, mis reguleerib juhi märguandeid, ei anna ainuüksi suunatule

sisselülitamine manöövri sooritajale õigust manöövrit sooritada, vaid ta peab ka enne manöövri sooritamist veenduma, et see on ohutu ja talle antakse teed. Seda eelkõige seetõttu,

et suunatuli on mõeldud teiste liiklejate teavitamiseks eesootavast manöövrist. Seega oleks

H.A pidanud veenduma, et tema suundumine paremale teepervele on ohutu, mida

nõuab ka LS § 33 lg 2 p 8. Antud nõuet H.A aga ei täitnud. H.A ütluste

kohaselt ta küll nägi tahavaatepeeglist Audit ja kiirabiautot, kuid neil ei olnud parem

suunatuli sisse lülitatud. See aga ei andnud õigust H.A sooritada manöövrit paremale, kuna eelneva eksitava käitumise tõttu oli tal oluliselt suurem hoolsuskohustus

veenduda, et keegi ei ole juhindunud LS § 51 lg-st 1 tulenevast õigusest temast paremalt mööduda. Kuna sündmuskoha vaatlusprotokolli lisaks oleva foto (tl 43) ning tunnistaja J.Z. ütluste kohaselt hakkasid Audi vigastused alates vasakust esirattast, siis pidi Audi kokkupõrke

hetkel olema juba MB-st ette jõudnud. Seega oli Audi H.A poolt parempöörde

alustamise hetkel kas MB kõrval või mõned meetri tagapool. Tunnistaja K.S. ütlused kinnitavad, sellel hetkel, kui MB hakkas paremale pöörama, oli ta Audiga kohakuti. Sellega

on kooskõlas ka H.A sõidukil esinevad vigastused - vigastatud oli parempoolne esinurk (stange), mis samuti näitab, et ta pööras külge temast möödasõidul olevale paremal

asetsevale sõidukile. Sõidukite vigastuste asukoht välistab võimaluse, et J.Z. oleks otsa sõitnud H.A sõidukile. Vastasel juhul oleksid vigastused olnud Audi esiosal mitte aga küljel. Samas nähtub veel H.A enda ütlustest, et pärast suunatulemärguannet paremale

oli liiga hilja, et teha ristmikul parempööret ning seetõttu oli tema eesmärk suunduda

paremale teepervele. Selline olukord, kus sõiduk enne ristmikku annab suunamärguande

vasakpöördeks, mõtleb ümber ja lülitab sisse suunamärguande vasakule, kuid ei jõua enam samal ristmikul parempööret teha, on tema taga sõitvale juhile ootamatu ja eksitav, sellist manöövrit ei pea liikleja eeldama. Seetõttu on kohus veendumusel, et vastavalt H.A tekkinud hoolsuskohustusele oleks H.A pidanud täielikult veenduma, et temast ei ole keegi mööduma asunud. Seda hoolsuskohustust H.A aga ei täitnud.

H.A poolt liiklusnõuete rikkumise ning teisele isikule varalise kahju tekkimise vahel peab olema põhjuslik seos, mis tähendab, et isik paneb toime LS § 223 lg 1 alt 1 sätestatud

väärteo, kui toimunud liiklusõnnetus oli tema liiklusnõudeid rikkuva tegevuse vältimatuks

tagajärjeks. Kuna H.A pani talle etteheidetava teo toime tegevusega, siis tuleb

põhjusliku seose tuvastamisel kasutada skeemi, mille kohaselt esineb põhjuslik seos teo ja

tagajärje vahel siis, kui sooritatud teo äramõtlemisel poleks tagajärge tekkinud. Kui H.A oleks täitnud LE § 33 lg 2 p 8 nõudeid ning veendunud selles, kas tema taga sõitvate

autode juhid, käeoleval juhul J.Z. , ei ole asunud temast paremalt mööduma, siis ei oleks H.A asunud suunduma parema teeperve poole ja ei oleks toimunud kokkupõrget MB ning Audi vahel. Seega oli H.A tegu vältimatuks eelduseks varalise kahju tekkimisele.

KarS § 15 lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. Seega on H.A täitnud LS § 223 lg-st 1 tuleneva väärteo subjektiivse koosseisu, kui ta pani teo toime vähemalt kergemeelsusest või hooletusest karistusseadustiku (edaspidi KarS) § 18 lg 1

mõttes. KarS § 18 lg 3 kohaselt paneb isik teo toime hooletusest, kui ta ei tea

süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemisest, kuid oleks seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette nägema. Selleks, et isikule ette heita hooletust, peab kohus tuvastama, et isik on rikkunud mingit hoolsuskohustust – jättes mingi ühiskonnas

eksisteeriva käitumisreegli täitmata, mille tähelepanemiseks ja täitmiseks oli ta kohustatud.

9

Tulenevalt LS 14 lg 2 peab iga liikleja järgima liiklusalaste õigusaktide nõudeid, olema

liikluses hoolikas ja ettevaatlik ning tagama liikluse sujuvuse, et vältida ohtu ja kahju tekitamist. Seega oleks H.A pidanud järgima liiklusnõudeid ning arvestama oma kõrgenenud hoolsuskohustusega, et manöövri sooritaja peab veenduma, et tema manööver on

ohutu ning ei takista teisi liiklejaid. Kuid hooletusest ei pööranud ta tähelepanu sellele, et

Audi oli juba möödasõitu alustanud, mitte ei sõitnud tema juhitud MB taga. Seega pani

menetlusalune isik H.A väärteo toime ettevaatamatusest hooletuse vormis – hoolsa

käitumise korral oleks H.A märganud, et Audi juht oli alustanud temast paremalt möödasõitu ning H.A ei oleks tohtinud alustada oma manöövrit paremale.

Menetlusaluse isiku H.A teos õigusvastasust ning süüd välistavad asjaolud puuduvad.

III Kohtu seisukoht karistuse osas

LS § 223 lg 1 näeb karistusena ette mootorsõidukijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise eest, kui

sellega on tekitatud varaline kahju või inimesele ettevaatamatusest tervisekahjustus, kas rahatrahvi kuni 300 trahviühikut või aresti või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kuni kuue kuuni.

KarS § 47 lg 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja väärteo eest kohaldada rahatrahvi kolm kuni kolmsada trahviühikut. Trahviühik on rahatrahvi baassumma, mille suuruseks on neli eurot.

KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel arvestab kohus

kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

Menetlusaluse isiku H.A tegevuses karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid

KarS § 57 ja § 58 mõttes ei esine. Karistusregistri väljavõtte (tl 55) kohaselt H.A eelnevalt karistatud ei ole.

Kohus, võttes arvesse eeltoodut, on seisukohal, et kohtuväline menetleja on H.A-le LS § 223 lg 1 järgi rahatrahvi mõistmisel võtnud arvesse kõiki karistuse mõistmisel olulisi

asjaolusid ning selle vähendamiseks puudub alus. Rahatrahv, mis jääb selle väärteo eest

mõistetava karistusraami alumisse neljandikku, on vastavuses isiku süüga. Tegemist ei ole

raske liiklusõnnetusega, selle käigus said kergemaid vigastusi vaid mõlema juhi sõidukid. Samas on mõistetud rahatrahv piisav motiveerima H.A hoiduma liiklust reguleerivate normide rikkumisest ning määratud karistus arvestab õiguskorra kaitsmise huvisid.

IV Kohtu seisukoht menetluskulude osas

Käesolevas asjas menetluskulud puuduvad.

Ingeri Tamm Kohtunik