4-12-4570/6 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 29. oktoobril 2012. a Tartu kohtumajas kirjalikus menetluses Väärteoasja number 4-12-4570 Kohtunik Peet Teidearu Väärteoasi E.B kaebus Lõuna Prefektuuri 07. septembri 2012. a otsusele väärteoasjas nr 2602,12,005532 Kaebuse esitaja E.B (IK: XXX; elukoht:XXXX) Kohtuväline menetleja Lõuna Prefektuur RESOLUTSIOON Juhindudes väärteomenetluse seadustiku (VtMS) §-dest 132 – 135, kohus

OTSUSTAS:

Rahuldada E.B kaebus ja tühistada Lõuna Prefektuuri 07. septembri 2012. a otsus väärteoasjas nr 2602,12,005532 temale määratud põhi- ja lisakaristuse osas.

Mõista E.B-le LS § 224 lg 2 järgi karistuseks rahatrahv ükssada (100) trahviühikut, s.o nelisada (400) eurot.

Tühistada E.B-le LS § 224 lg 3 p 1 alusel määratud lisakaristus, s.o juhtimisõiguse äravõtmine kolmeks (3) kuuks.

Rahatrahv tuleb tasuda kohtuotsuse jõustumisel 15-ne päeva jooksul Rahandusministeeriumi

arveldusarvele nr 10220034796011 (SEB Pank) või 221023778606 (Swedbank), märkides viitenumbriks 10220125249590.

Rahatrahvi vabatahtlikult tasumata jätmisel nimetatud tähtaja jooksul pööratakse kohtuotsus sundtäitmisele kohtutäituri kaudu.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale on õigus kohtumenetluse poolel esitada kassatsioonkaebus Riigikohtule Tartu Maakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele

kohtus tutvumiseks kättesaadav. Kassatsiooni esitamise õigus on kohtumenetluse pooltel advokaadist esindaja vahendusel. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama Tartu Maakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest.

KOHTUOTSUSE PÕHIOSA

Asjaolud ja menetluse käik

Lõuna Prefektuuri 07. septembri 2012. a otsusega väärteoasjas nr 2602,12,005532 (tl 2) karistati E.B liiklusseaduse (LS) § 33 lg 11 p 2 ja § 69 lg 5 sätestatud rikkumiste eest LS § 224 lg 2 järgi rahatrahviga 180 trahviühikut, s.o 720 eurot ning LS § 224 lg 3 p 1

alusel kohaldati tema suhtes lisakaristusena ka juhtimisõiguse äravõtmist 3 kuuks. Otsuse kohaselt juhtis E.B 18. augustil 2012. a kell 03.30 Tartumaal Elva linnas Liiva

tänaval mootorsõidukit seisundis, mil tõendusliku alkomeetriga Dräger Alcotest 7110 EST

ARAF-0058 mõõdeti tema ühes liitris väljahingatavas õhus alkoholisisaldus 0,33 mg/l ning

arvestades maha laiendmääramatuse 0,05 mg/l loeti lõplikuks tulemiks 0,28 mg/l. Sellega rikkus E.B LS § 33 lg 11 p 2 ja § 69 lg 5 nõudeid ning pani toime LS § 224 lg 2 sätestatud väärteo. Väärteo toimepanemine on otsuse kohaselt tõendatud indikaatorvahendi ja

tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli, tõendusliku alkomeetri väljatrüki ja tunnistaja ning menetlusaluse isiku ütlustega. Karistust raskendavad ja kergendavad asjaolud otsuse kohaselt puuduvad.

17. septembril 2012. a saabus Tartu Maakohtusse E.B kaebus (tl 1), milles ta

palub temale Lõuna Prefektuuri 07. septembri 2012. a otsusega väärteoasjas nr 2602,12,005532 määratud karistuse tühistamist ja selle asemel kergema karistuse määramist.

Kaebuse esitaja põhjenduste kohaselt mõistab ta, et on pannud toime tõsise rikkumise ja

kahetseb seda. Kaebuse esitaja palub aga arvestada seda, et ta on regulaarse sissetulekuta õpilane, ega ole võimeline seega kogu trahvisummat 15 päeva jooksul ära tasuma. Samuti on juhtimisõigus talle vajalik oma alalisest elukohast koolis käimiseks.

10. oktoobril 2012. a saabus Tartu Maakohtusse kohtuvälise menetleja Lõuna Prefektuuri kirjalik seisukoht E.B kaebusele (tl 10). Kohtuväline menetleja leiab, et nii E.B-le määratud põhikaristus kui ka kohaldatud lisakaristus on põhjendatud ning kaebus

tuleb jätta rahuldamata. Tegemist on väga raske ja ohtliku rikkumisega, mille osas on juba positiivse üldpreventsiooni põhimõtetest lähtuvalt vajalik riigipoolne reaktsioon, mis annaks

õiguse adressaatidele selge signaali sellest, et tegemist on riigi poolt rangelt karistatavate õigusrikkumistega.

Lõuna Prefektuuri indikaatorvahendi ja tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist ning tõendusliku alkomeetri väljatrükist (tl 12-13) nähtuvalt on sõidukit juhtinud E.B

mõõdetud 18. augustil 2012. a Tartumaal Elva linnas Liiva tänaval algselt indikaatorvahendiga kella 03.30 ajal alkoholisisaldus väljahingatavas õhus 0,34 mg/l ja kella 03.44 ja 03.48 vahel tõendusliku alkomeetriga Alcotest 7110 MK III EST ARAF-0058 0,33 mg/l, arvestades mõõtemääramatuseks 0,05 mg/l ja lugedes lõplikuks tulemiks 0,28 mg/l.

Lõuna Prefektuuri sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsusest (tl 14) nähtuvalt on E.B

18. augustil 2012. a kell 03.30 Tartumaal Elva linnas Liiva tänaval kõrvaldatud

sõiduki XXXX juhtimiselt kuni kainenemiseni, kuna oli alust arvata, et tema veres või väljahingatavas õhus võis alkoholi olla üle lubatud piirmäära.

Tunnistaja U.L. ütlustest nähtuvalt teostas tema koos liikluspolitseinik Kaspar Lehesmetsaga

18. augustil 2012. a Tartumaal Elva linnas liiklusjärelevalvet ning peatas selle käigus kella 03.30 ajal sinise-punase vilkuriga Liiva tänaval sõiduki XXXX Sõiduki juhiks osutus E.B , kelle suust oli tunda alkoholi lõhna ning seega kontrolliti tema võimalikku joovet

algul indikaatorvahendiga ja seejärel tõendusliku alkomeetriga, mille lõplikuks tulemiks jäi

0,28 mg/l. Sõidukijuhil puudus sõiduki peatamisest kuni tõenduslikku alkomeetrisse puhumiseni võimalus tarvitada alkoholi või suitsetada.

Kohtuotsuse põhjendid

Kohus, hinnanud kõiki tõendeid oma siseveendumuse kohaselt nende kogumis, leiab, et E.B kaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada.

LS § 33 lg 11 p 2 kohaselt on juhil keelatud juhtida sõidukit või anda juhtimist üle isikule, kes

on joobeseisundis või alkoholi piirmäära ületavas seisundis või liiklusohtlikus terviseseisundis.

LS § 69 lg 5 kohaselt ei tohi mootorsõidukijuhi ühes grammis veres olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem.

Tunnistaja ütlustest, Lõuna Prefektuuri sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsusest ning

indikaatorvahendi ja tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist koos tõendusliku

alkomeetri väljatrükiga nähtub kooskõlas, et E.B on 18. augustil 2012. a kell 03.30 Tartumaal Elva linnas Liiva tänaval liiklusjärelevalve käigus mootorsõiduki juhtimiselt

kõrvaldatud ja tal on tõendusliku alkomeetriga mõõdetud väljahingatavas õhus

alkoholisisaldus 0,33 mg/l, arvestades mõõtemääramatust 0,05 mg/l on lõplikuks tulemiks

loetud 0,28 mg/l. Seega tuleb lugeda tõendatuks tema poolt väärteootsuses toodud ajal ja kohas mootorsõiduki juhtimine seisundis, kus alkoholisisaldus tema väljahingatavas õhus oli rohkem kui 0,10 mg/l ehk ületas alkoholi lubatud piirmäära, millega ta pani toime LS § 33 lg 11 p 2 ja § 69 lg 5 sätestatud nõuete rikkumise.

LS § 224 lg 2 sätestatud väärteokoosseis näeb ette vastutuse mootorsõiduki juhtimise eest

isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50–1,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammi.

Lõuna Prefektuuri indikaatorvahendi ja tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist ning

tõendusliku alkomeetri väljatrükist nähtuvalt mõõdeti E.B peale sõiduki

juhtimiselt kõrvaldamist tõendusliku alkomeetriga väljahingatavas õhus alkoholisisalduse lõplikuks tulemiks 0,28 mg/l. Seega tuleb lugeda tõendatuks E.B poolt LS § 33 lg

11 p 2 ja § 69 lg 5 sätestatud nõuete rikkumisega LS § 224 lg 2 sätestatud väärteo

toimepanemine Lõuna Prefektuuri 07. septembri 2012. a otsuses väärteoasjas nr 2602,12,005532 märgitud ajal, kohas ja ulatuses.

Kohus leiab, et subjektiivsest küljest tegutses E.B LS § 224 lg 2 sätestatud

väärteokoosseisu toimepanemisel kavatsetult. Oma ütlustes väärteo toimepanemiselt kinnipidamisel on ta tunnistanud, et tarbis alkoholi, kuid mõtles, et kuna koju on lühike tee, siis ei saa midagi juhtuda. Seega teadis ta, et asub mootorsõidukit juhtima seisundis, mis ei

vasta seaduse nõuetele, kuid sellest hoolimata otsustas siiski alkoholi tarvitanuna autorooli istuda ja ise koju ära sõita.

Kohus ei ole tuvastanud E.B puhul õigusvastasust ja süüd välistavate asjaolude esinemist.

Karistusseadustiku (KarS) § 56 lg 1 kohaselt on karistamise alus isiku süü ning karistuse mõistmise või määramise puhul tuleb arvestada ka kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid,

võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

Kohus ei ole tuvastanud, et E.B puhul esineks karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid.

LS § 224 lg 2 sätestatud väärteo toimepanemise eest on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 300 trahviühikut, arest või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni 12 kuuks ning LS § 224 lg 3 p 1 kohaselt võib kohus kohaldada lisakaristusena ka sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist 3 kuust kuni 9 kuuni, kui isikut ei ole varem samasuguse väärteo eest karistatud. KarS § 47 lg 1 kohaselt on väärteo eest kohaldatava rahatrahvi minimaalmäär 3 trahviühikut. KarS § 48 kohaselt on väärteo eest kohaldatava aresti maksimaalmäär 30 päeva.

Kohtuväline menetleja on pidanud võimalikuks karistada E.B LS § 224 lg 2 järgi

kvalifitseeritava väärteo toimepanemise eest rahatrahviga ning ka kohus peab nimetatud karistusliiki põhjendatuks. Samas aga ei nõustu kohus kohtuvälise menetleja poolt määratud

rahatrahvi suurusega, s.o 180 trahviühikuga. Kuigi E.B pani kavatsetult toime raske liiklusrikkumise, mis võib suure tõenäosusega ohustada peale tema enda ka teiste isikute

elu, tervist ja vara ning kahtlemata on tegemist ühiskonnas olulist taunimist väärt

käitumisviisiga, siis leiab kohus, et tema süü suurus ei vasta siiski sanktsiooni keskmisest

määrast ülespoole jäävale karistusmäärale. Rikkumine on toime pandud öisel ajal, mil liiklustihedus ja seega ka teistele liiklejatele loodav oht on potentsiaalselt väiksem ning isikul

tuvastatud alkoholisisaldus on temale etteheidetavas väärteokoosseisus toodud vahemikus

alammäära lähedane. Samuti tuleb arvestada sellega, et tegemist on varasemalt karistamata

isikuga, mistõttu on karistuse eesmärgid ilmselt täidetavad ka väiksema karistusmäära

kohaldamisega. Eeltoodu põhjal leiab kohus, et on põhjendatud karistada E.B sanktsiooni esimesse kolmandikku jääva karistusega, s.o 100 trahviühikuga.

Kohtuväline menetleja on pidanud eripreventiivsest eesmärgist lähtuvalt vajalikuks kohaldada E.B suhtes lisaks põhikaristusele ka lisakaristust juhtimisõiguse äravõtmise näol, et hoida seega ära tema poolt uute samalaadsete õigusrikkumiste toimepanemist. Kohus leiab,

et kuigi tegemist on raske õigusrikkumisega ning isiku karistamisel tuleb arvestada ka

eripreventiivsete eesmärkidega, ei ole E.B suhtes lisakaristuse kohaldamine käesoleval juhul siiski põhjendatud. Tegemist on varem karistamata isikuga ning ei ole alust

arvata, et isiku edasiste samalaadsete õigusrikkumiste toimepanemise vältimiseks ja tema

mõjutamiseks oleks vaja lisaks põhikaristusele kohaldada tema suhtes täiendavalt ka lisakaristust. Seega tuleb kohtuvälise menetleja otsus lisakaristuse kohaldamise osas täielikult tühistada.

Peet Teidearu Kohtunik