1-10-6319/36 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 5.november 2012.a. Tallinn Kohtuistungi aeg ja koht 23.oktoober 2012.a. Kriminaalasja number 1-10-6319 Kohtukoosseis eesistuja Julia Katškovskaja, liikmed Malle Preimer ja Urmas Reinola Kohtuistungi sekretär Alina Koop Kriminaalasi Jaan Rääk süüdistuses KarS § 201 lg 2 p.2 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu otsus 19.juuli 2012.a. Apellatsiooni esitaja Süüdistatava Jaan Rääk kaitsja adv. Kadi Mägi Prokurör Kannatanu esindaja Maria Entsik Adv. Jaak Siim Süüdistatav Jaan Rääk (ankeetandmed Harju Maakohtu otsuses) Kaitsja Adv. Kadi Mägi RESOLUTSIOON Harju Maakohtu otsus 19.juulist 2012.a. Jaan Rääk suhtes jätta muutmata. Esitatud apellatsioon jätta rahuldamata.

Mõista välja Jaan Rääk ´ lt riigieelarvesse riigi poolt kaitsjale makstud tasu 57 eurot ja 60 senti.

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist

tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav ja kannatanu võivad kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK:

Harju Maakohus otsustas 19.juuli 2012.a. otsusega süüdi tunnistada Jaan Rääk KarS § 201 lg.2 p.2 järgi ja karistuseks mõista vangistus 1 (üks) aasta. KarS § 74 lg.1 kohaselt määrata, et vangistust täielikult ei pöörata täitmisele, kui Jaan Rääk 1 (üks) aastase ja 6 (kuus) kuulise katseaja kestel ei pane toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab KarS § 75 lg.1 sätestatud kontrollnõudeid Tallinna vangla Harju kriminaalhooldusosakonna juhataja poolt määratud kriminaalhooldaja järelevalve all. Tõkend – elukohast lahkumise keeld – tühistada kohtuotsuse jõustumisel. Välja mõista Jaan Rääk’ilt OÜ Vivatec Consult (registrikood 10616297) kasuks tekitatud kahju heastamiseks 47 149,22 eurot (ehk 737 725 krooni) ning kannatanu esindaja menetluskulude hüvitamiseks 7501,99 eurot.

Jaan Rääk mõisteti KarS prg. 201 lg 2 p.1 järgi süüdi selles, et olles ajavahemikul 19.04.2004 kuni 07.06.2007 OÜ Vivatec Consult (registrikood 10616297) juhatuse liikmeks ning omades OÜ Vivatec Consult Hansapanga arveldusarvel nr xxxxxxxxxxx ja Sampo panga arveldusarvel nr xxxxxxxx olevate rahaliste vahendite käsutamisõigust, mh vallates juhatuse liikme kohustuste täitmiseks kõiki OÜ Vivatec Consult pangakaarte – kokku 7 deebetkaarti - pööras OÜ Vivatec Consult rahalisi vahendeid enda kasuks deebetkaarte kasutades, võttes ajavahemikul 11.01.2005 – 04.10.2005 alusetult OÜ Vivatec Consult Hansapanga arveldusarvelt nr xxxxxxxxx sularahas välja 127 625 krooni ning Sampo panga arveldusarvelt nr xxxxxxxxxxxxxx 584 300 krooni, kokku on Jaan Rääk ajavahemikul 11.01.2005 kuni 04.10.2005 viinud OÜ Vivatec Consult rahalisi vahendeid alusetult äriühingust välja summas 737 725 krooni, mille pööras ebaseaduslikult enda kasuks.

APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD:

Süüdistatava kaitsja adv. Kadi Mägi vaidlustab apellatsioonis kohtuotsuse täies ulatuses kohtuliku uurimise ühekülgsuse ja puudulikkuse ning kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu. Taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsusega Jaan Rääki õigeksmõistmist. Apellatsiooni põhjendused on järgmised:

KrMS § 61 lg 1 ja 2 kohaselt pole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu ning kohus peab hindama kõiki tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt.

KrMS § 63 lg 1 järgi on tõendiks kahtlustatava, süüdistatava, kannatanu, tunnistaja või asjatundja ütlus, ekspertiisiakt, eksperdi antud ütlus ekspertiisiakti selgitamisel, asitõend, uurimistoimingu, kohtuistungi ja jälitustoimingu protokoll või muu dokument ning foto või film või muu teabesalvestis.

Seega on Jaan Rääk´i ütlused samaväärsed tõendid kui teises asjas kogutud tõendid.

J.Rääk selgitas kohtus, et kuivõrd teda oli peale omanike vahetust äriühingu juhtimiselt kõrvale tõrjutud, siis puudus tal ka otsene võimalus raamatupidamist korraldada. Seetõttu pidi ta ka hilinenult deklareerima oma palka Maksuametis.

OÜ-l Vivatec olid sõlmitud suuremahulised töövõtulepingud, mille täitmiseks sõlmiti omakorda alltöövõtulepingud. Vastavalt kokkulepetele lepingupartneritega tasuti lepingus märgitud summa pangakontodele, kuid nö mustad kokkulepitud summad maksti sularahas.

Kohtu järeldus, et pole alust arvata, et J.Rääk ka nö mustalt tasus, on paljasõnaline ja motiveerimata. Tegemist oli nö ehitusbuumi perioodiga Eesti majanduses ning ehituste hinnad olid väga kõrged ja selline topelt tasustamine maksude vähem maksmiseks oli väga levinud. Asjaolu, et praegusel hetkel keegi seda ei kinnita on mõistetav, sest siis ootaks seda äriühingut omakorda menetlus maksude mittemaksmise eest. Kui võrrelda kriminaalasjas olevaid tööettevõtuja materjalide tellimisi ja OÜ Vivatec pangakonto väljavõtteid, siis võib teha järelduse, et suures osas alltöövõtu eest tasuti sularahas, sest kaitsja arvates pole eluliselt usutav, et kõik töövõtulepingus märgitud tööd tehti nii väheste alltöövõtjate abiga nagu seda nähtub pangaväljavõtetest.

Kohtu arvamus, et J.Rääk poolt sõlmitud laenulepingud H L ja Scandinavian Oil Services Estonia OÜ-ga on sõlmitud tagantjärgi on põhjendamata ning meelevaldne. Samuti pole tuvastatud, et need lepingud oleksid võltsitud. Kohtus kinnitasid asjaomased isikud, et sellised laenulepingud on sõlmitud ning tähtsust ei oma, millal nad raamatupidamises arvele võetakse. Kannatanu pole isegi vaevunud neid laenusid sisse nõudma lootes seda teha kriminaalmenetluses riigilõivu tasumata. Kuivõrd nende lepingute näol on tegemist tsiviilvaidlusega, siis ei puutu need käesolevasse asja ning need summad tuleb tsiviilhagist igal juhul maha arvata.

J.Rääk selgitas, et kõik tema valduses olnud raamatupidamisdokumendid esitas ta äriühingule raamatupidamisteenust osutanud OÜ-le S&S Konsultatsioonid. Kuivõrd selle osaühingu juht on tihedalt seotud OÜ Vivatec endiste ja praeguste osanikega, siis on J.Rääk´il põhjendatud kahtlus, et teatud dokumendid on tahtlikult kõrvaldatud, et J.Rääk äriühingu tegevusest eemaldada ning kõik töövõtulepingute ja muude lepingute järgi kätte saamata rahad temalt välja nõuda.

Kohtu järeldus, et J.Rääk´i väited selle kohta, et sularaha hoiustati OÜ-s Õigusbüroo Dica on paljasõnalised, on meelevaldsed. Tegelikkuses oli poolte vahel sõlmitud sularaha hoiustamise leping ning reaalselt kriminaalmenetluse käigus OÜ Õigusbüroo Dica ruumidest osa hoiustatud rahast ka ära võeti. KrMS § 7 lg 3 kohaselt kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus kahtlustatava või süüdistatava süüdiolekus tõlgendatakse tema kasuks. Seega kui tõendite uurimisel tekivad põhjendatud kahtlused ning neid ei õnnestu kõrvaldada teiste kriminaalasjas sisalduvate tõenditega, tuleb in dubio pro reo põhimõttel langetada otsus süüdistatava kasuks, mitte aga teha süüdistatavale kahjulikku otsust vastuoluliste või puudulike tõendite alusel.

Riigikohus otsuses nr 3-1-1-15-10 on asunud seisukohale, et süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav. Puudub õiguslik keeld isiku süüditunnistamiseks ka ainuüksi kaudsete tõendite alusel. Otsesed ja kaudsed tõendid ei erine teineteisest mitte nendes sisalduva teabe tõeväärtuse poolest, vaid selle poolest, kui vahetult nad kuriteo toimepanemise asjaolusid kajastavad. Seetõttu omandab kaudsete tõenditega tõendamisel erilise tähenduse KrMS § 61 lg-s 2 sisalduv nõue hinnata tõendeid nende kogumis. (Vt RKKKo nr 3-1-1-8-10, p-d 9-10). Paraku pole kohus kordagi väitnud, et asjas kogutud kaudsed tõendid kinnitaksid eluliselt usutavalt süüdistuse versiooni.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

Kohtukolleegium, kuulanud ära menetlusosalised, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega, esitatud apellatsiooni väidetega leiab, et kohtuotsuse tühistamiseks puudub alus, kuna see on seaduslik ja põhjendatud.

Kohtukolleegium peab esmalt vajalikuks osundada Riigikohtu poolt korduvalt väljendatud seisukohale, mille kohaselt olukorras, kus erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), lasub ringkonnakohtul kohustus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näidata ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (Riigikohtu otsused nr 3-1-1-137-03, 3-1-1-16-04, 3-1-1-89-06). Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole maakohtu otsuses faktiliste asjaolude ümberhindamist tingivaid vigu. Apellatsioonis esitatud väiteid maakohtu poolt kriminaalmenetluse normide rikkumise osas peab aga kohtukolleegium paljasõnalisteks ja seda alljärgnevatel põhjustel.

Riigikohtu otsuses 3-1-1-33-08 p.-s 8 selgitab Riigikohus järgmist: KrMS § 61 lg-d 1 ja 2 sätestavad tõendite vaba hindamise põhimõtte, mille kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. See tähendab, et kohus kujundab uuritud tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme asjaolud esinemise või

puudumise kohta. KrMS § 62 p 1 valguses tähendab see eelkõige veendumuse kujundamist küsimuses, kuidas sündmus aset leidis ja kas teo pani toime just süüdistatav. Millised asjaolud ja millele tuginedes kohus tõendatuks luges, peab tulenevalt KrMS § 312 p-st 1 kajastuma kohtuotsuse põhiosas. Sellega seondub nõue, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse põhjenduste alusel lugejale jälgitav (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-1-85-00 ja nr 3-1-1- 47-04 - RT III 2004, 17, 208).

Et apellatsioonis vaidlustatakse just maakohtu poolne tõendite hindamine, mida käsitab KrMS § 61, siis kohtukolleegium osundab, et nimetatud seadusesätte sisu ja mõtet on Riigikohus oma lahendites korduvalt selgitanud – KrMS § 61 lg 1 keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, neid kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab aga tõendite omavahelist kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel (Riigikohtu otsused nr 3-1-1-88-06, 3-1-1- 127-06, 3-1-1-4-07). Kohtukolleegium on seisukohal, et vaidlustatud kohtuotsuses kajastatud tõendite analüüs ja selle pinnalt esitatud kohtu põhjendused on loogilised, igakülgsed, objektiivsed ning veenvad, kohtu siseveendumuse kujunemine on otsuse lugejale jälgitav, st maakohus on tõendeid hinnanud nii nagu seda nõuab KrMS § 61 sisu ja mõte. Ei saa nõustuda apellandiga, et maakohus on põhjendamatult jätnud kõrvale süüdistatava ütlused. Maakohus on süüdistatava ütlusi kohtuotsuses analüüsinud, kõrvutanud neid teiste uuritud tõenditega ning leidnud, et need on vastuolus teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega. Kaitsja apellatsioonis tehtud järeldus, millele tugineb ka taotlus süüdistatava õigeks mõista on aga rajatud ainult süüdistatav ütlustele, milliseid kohus on põhjendatult pidanud ennast õigustavateks. Kohtukolleegium on seisukohal, et selliste tõendite alusel nagu seda on käesolevas menetluses kogutud süüdistatava vastu e. selliste süüstavate tõendite baasil ei ole võimalik kohtul teha õigeksmõistvat kohtuotsust. Sisuliselt tähendaks see seda, et kohus peaks kohtuotsuses konstateerima, et kannatanu ja tunnistajad valetavad ning rajama siis õigeksmõistva kohtuotsuse ainult süüdistatava ennast õigustatavatele ütlustele. Selline tõendite hindamine ei ole põhjendatud ja on ühekülgne ja vastuolus nii kohtupraktikaga, kui ka Riigikohtu seisukohtadega tõendite hindamise küsimuses.

Kaitsja taotleb süüdistatava õigeksmõistmist põhjenduselt, et kohtulik uurimine oli ühekülgne ja puudulik ning kohus on rikkunud kriminaalmenetlusõigust oluliselt.

Esmalt osundab kohtukolleegium seadusesättele, milles on ammendavalt ära toodud õigeksmõistva kohtuotsuse alused, millise tegemist apellant taotleb. Nimelt, vastavalt KrMS prg. 309 lg 2 tehakse õigeksmõistev kohtuotsus, kui kohtulikul arutamisel ei ole tuvastatud kuriteosündmust ega kuritegu või kui ei ole tõendatud, et kuriteo on toime pannud süüdistatav või kui prokurör on süüdistusest loobunud.

Apellatsioonis esitatud väide maakohtu poolt kohtuliku uurimise läbiviimise puudulikkuse ja ühekülgsuse kohta on paljasõnaline. Antud juhul ei saa rääkida kohtuliku uurimise ühekülgsusest ja puudulikkusest. Maakohus kuulas üle kannatanu, tunnistajad, vahetult uuriti maakohtu istungil ka kirjalikke tõendeid. Kaitsjal ja süüdistataval oli võimalus küsitleda kannatanut ja tunnistajaid. Nad said esitada omapoolseid taotlusi. Kaitsja ja süüdistatav nõustusid kohtuliku uurimise lõpuleviimisega. Apellatsioonis samuti ei taotleta kellegi ülekuulamist või mingite maakohtus uurimata jäänud tõendite hindamist. Seega puudub igasugune põhjendatud alus rääkida kohtuliku uurimise ühekülgsusest ja puudulikkusest maakohtus.

Kaitsja viitab apellatsioonis KrMS prg. 339 lg 1 p.-de 8 ja 12 rikkumisele. Seega leiab kaitsja, et kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele ja rikutud on ausa ning õiglase kohtumenetluse põhimõtteid. Mõlemad rikkumised on vastavalt KrMS prg. 341 lõikele 2 kohtuotsuse tühistamise aluseks ning kriminaalasja tagastamiseks maakohtu uueks arutamiseks, kas siis samas või teises kohtukoosseisus.

Siinjuures peab kohtukolleegium vajalikuks apellandile esmalt selgitada alljärgnevat. Kui apellant viitab apellatsioonis KrMS prg. 339 lk-s 1 loetletud olulisele menetlusõiguse rikkumisele, saab apellatsiooni resolutiivosa e. lõppjäreldus olla vaid ühene ja nimelt, sellisel juhul tuleb taotleda kohtuotsuse tühistamist ja kriminaalasja tagastamist maakohtule uueks arutamiseks. Seadus näeb ette ainuvõimaluse juhuks, kui kohtuotsus tühistatakse KrMS prg. 339 lg 1-s loetletud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu ja see on sätestatud KrMS prg. 341 lk-s 1. Selline on ka Riigikohtu seisukoht (.3-1- 1-46-07). Sisuliselt tähendab eeltoodu seda, et kui apellant ei taotle kohtuotsuse tühistamist ja kriminaalasja tagastamist uueks arutamiseks maakohtule menetlusõiguse olulise rikkumise tõttu, siis ei tunnista ta ka ise sisuliselt seda rikkumist.

Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsuses ei ole tegelikult tuvastatav KrMS prg. 339 lg 1 p.-8 sätestatud rikkumine. KrMS prg. 339 lg 1 p.-s 8 nimetatud rikkumine seisneb selles, et kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Selline rikkumine seisneb selles, et kohus on kohtuotsuse põhiosas lugenud tuvastatuks ühed asjaolud ja resolutiivosas esitatud otsustus ei lange nende kohtuotsuse põhisosas toodud põhjendustega kokku. Nimetatud rikkumisega oleks tegemist juhul, kui maakohus oleks kohtuotsuse põhiosas põhjendanud J.Rääki süüdimõistmist, resolutiivosas ta aga ekslikult õigeks mõistnud. Apelleeritud kohtuotsuse põhiosas on esitatud põhjendused J.Rääki süü osas ja resolutiivosa on samuti süüdimõistev. Samasugune seisukoht tuleneb üheselt ka Riigikohtu otsusest nr.3-1-1-90-09, kus on analoogiliselt juhitud sealse kaitsja tähelepanu meelevaldsele seaduse tõlgendamisele. Riigikohus on viidatud kohtuotsuses selgitanud, et kassaator on vääralt mõistnud KrMS § 339 lg 1 p-s 8 ette nähtud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise sisu. Olukorraga, kus kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele, on tegemist siis, kui kohtuotsuse põhiosas kohtu poolt tuvastatuks loetud asjaoludest on resolutiivosas tehtud objektiivselt ebaõige järeldus. Kui kohtuotsuse resolutiivosa on loogilises kooskõlas põhiosast tulenevate järeldustega, ei saa rääkida KrMS § 339 lg 1 p-s 8 toodud menetlusõiguse olulisest

rikkumisest, olenemata sellest, kas kassaator nende järeldustega nõustub või mitte. Käesolevas kohtuvaidluses on tegemist olukorraga, kus maakohtu otsuse põhiosas tehtud kohtu järeldused on kooskõlas ka kohtuotsuse resolutiivosaga.

Apellatsioonis viidatud KrMS prg. 339 lg 1 p.12 rikkumine e. ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtte rikkumine kohtumenetluses on paljasõnaline. Ühtegi selle põhimõtte siulist rikkumist ei ole esitatud apellandi poolt ja sellist rikkumist ei ole apellatsioonikohtu hinnangul ka toimunud. Kogu kohtumenetlus on toimunud võistleva menetluse norme järgides ning võistlevad pooled on saanud võrdsed võimalused oma seisukohtade esitamiseks kohtumenetluses.

Eeltoodu kokkuvõtteks märgib kohtukolleegium, et sisuliselt ei ole apellatsioonis esitatud mingeid uusi maakohtule mitteteadaolevaid tõendeid ega asjaolusid ning selles taotletaksegi olemasolevate tõendite veelkordset hindamist ja sellest tulenevalt õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist.

Esitatud taotlusest lähtudes ringkonnakohus, hinnates kogutud tõendeid nende kogumis leiab, et maakohtu otsus süüdistatava süü, tema käitumisele antud juriidilise hinnangu ja mõistetud karistuse ja tsiviilhagi rahuldamise osas, on seaduslik, kooskõlas kogutud tõenditega ja küllaldaselt motiveeritud. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on analüüsinud vaidlustatud kohtuotsuses süüdistatava süüd tõendavaid tõendeid nii eraldi, kui ka kõrvutanud neid omavahel ning loogiliselt ja arusaadavalt ülesehitatud arutluses, jõudnud põhjendatult järeldustele süüdistatava süü osas. Tõendite põhjalik analüüs on maakohtu otsuses ära toodud ja sellest tehtud järeldustele jõudmine on kohtuotsuse lugejale jälgitav ning veenev. Põhjalikult ja veenvalt on maakohus ka otsuses selgitanud omapoolset tõendite eelistust. Maakohtu poolt tuvastatud kuriteo tehiolud on kooskõlas kriminaalasjas kogutud ja maakohtus uuritud tõenditega, milliste kogumis hindamise tulemil on maakohus otsustanud süüdistatava süüküsimuse. Maakohus on oma järeldusi kohtuotsuses piisavalt motiveerinud. See, et kaitsja ei nõustu maakohtu põhjendustega ei ole samastatav motiivide puudumisega kohtuotsuses. Maakohtu seisukoha kujunemine ja tõendite analüüs on kohtuotsuse lugejale jälgitav. Riigikohus on oma otsuses nr. 3-1-1-21-10 korranud juba varasemalt korduvalt väljaöeldud seisukohta ja nimelt, et kohtuotsuse põhistatus tähendab seda, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse lugejale jälgitav. Sisuliselt tähendab see, et kohtuotsuses tuleb ära näidata, millised asjaolud kohus tõendatuks luges ning millistele konkreetsetele tõenditele ja miks kohus seejuures tugines. Vaidlustatud kohtuotsus vastab nendele nõuetele. Apellatsioonis esitatud väited selle kohta, et maakohtu järeldus süüdistatava süü osas rajaneb kohtuliku uurimise puudulikkusel, ühekülgsusel ja kohtu poolt tõendite ebaõigel hindamisel, on paljasõnalised. Apellatsiooni põhjendused, millistega püütakse esitatud väiteid õigustada ei ole kohtukolleegiumi seisukohast kas asjakohased või ilmselgelt otsitud. Kõik apellatsioonis tõstatatud küsimused on olnud maakohtus ka kohtuliku uurimise esemeks ning maakohus on kaitseargumentidele kohtuotsuses pööranud piisavalt tähelepanu, lükates need oma põhjendustega juba ümber. Nõustudes täielikult maakohtu otsuses toodud põhjendustega, ei pea kohtukolleegium neid vajalikuks oma otsuses korrata.

Apellatsioonikohtu istungil esitas süüdistatava kaitsja adv. Kadi Mägi taotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt kulutas kaitsja apellatsioonimenetluseks ettevalmistamiseks 1 tunni ja kohtuistungil osalemisele pool tundi, s.o. kokku 3 ajapunkti, mille eest taotleb tasu 48 eurot, millele lisandub käibemaks. Kohtukolleegium peab taotlust põhjendatuks. Kuna käesoleva kohtuotsusega jätab kohtukolleegium maakohtu otsuse muutmata, siis vastavalt KrMS prg. 185 lg 2 1.lausele, jäävad menetluskulud süüdistatava kanda ja kohtukolleegium mõistab need temalt käesoleva otsusega välja.

Apellatsioonimenetluses esitas kannatanu esindaja adv. J.Siim taotluse hüvitada kannatanule apellatsioonimenetluses tekkinud esindaja kulud. Kohtukolleegium tunnistab, et kannatanul on taotluses näidatud kulud tekkinud ning need on tekkinud süüdistatava poolt apellatsioonimenetluse algatamise ja ka apellatsioonis taotletud suulise menetluse tõttu, kuid seaduse kohaselt toimub apellatsioonimenetluses tekkinud kulude hüvitamine selliselt nagu see on kirjas KrMS prg. 185 lg 2 esimeses lauses e. kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS prg. 337 lõikes 1 punktis 1 nimetatud lahend e. kui jäetakse maakohtu otsus muutmata, jäävad ka menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud.

Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS prg. 337 lg 1 p.1, 343, 344 lg.1, 345 lg.1,2, 185 lg 2, jätab kohtukolleegium maakohtu otsuse muutmata ja mõistab süüdistatavalt välja kaitsjatasu.

Julia Katškovskaja Malle Preimer Urmas Reinola