4-12-5067/5 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

1 4-12-5067

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 02. november 2012 a Tallinn Väärteoasja number 4-12-5067 (2373,12,005389) Kohtunik Märt Toming Kohtuistungisekretär Eda Loor Väärteoasi

B.G kaebus Põhja Prefektuuri

korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhi

politseimajor Oleg Lodeikini 24.09.2012 otsusele nr 2373,12,005389 B.G karistamises LS § 224 lg 2 ja LS § 227 lg 2 ettenähtud väärtegude toimepanemise

eest KarS § 63 lg 1 alusel ja LS § 224 lg 2 järgi rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses, so 800 eurot ja LS

§ 224 lg 3 p 1 järgi mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 5 kuuks. Menetlusest osa võtnud isikud Kohtuvälise menetleja esindaja: Enel Reegat

Kaebuse esitaja: B.G, ik: xxx, elukoht: xxx. RESOLUTSIOON

1. Jätta B.G kaebus Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse

juhi politseimajor Oleg Lodeikini 24.09.2012 otsusele nr 2373,12,005389 B.G

karistamises LS § 224 lg 2 ja LS § 227 lg 2 ettenähtud väärtegude

toimepanemise eest KarS § 63 lg 1 alusel ja LS § 224 lg 2 järgi rahatrahviga 200

trahviühiku ulatuses, so 800 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 järgi mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 5 kuuks rahuldamata.

2. Jätta Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhi politseimajor

Oleg Lodeikini 24.09.2012 otsus nr 2373,12,005389 B.G karistamises LS § 224 lg 2 ja LS § 227 lg 2 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest KarS § 63 lg 1 alusel ja LS § 224 lg 2 järgi rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses, so 800 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 järgi mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 5 kuuks muutmata ja tühistamata.

3. Määratud lisakaristuse, so mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise 5 kuuline tähtaeg

algab kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 5 kuulise tähtaja möödumisel.

4. Vastavalt LS § 127 sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul

juhiluba loovutada Maanteeametile.

2 Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema

advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse

kuulutamisest või otsuse kohtus tutvumiseks kättesaadavuse päevast. Kassatsiooniõiguse

soovist tuleb 7 päeva jooksul kirjalikult teatada Harju Maakohtule alates kohtuotsuse

kuulutamisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis Liivalaia 24

tutvumiseks kättesaadav alates 02.11.2012. Kassatsiooniõiguse soovist 7 päevase teatamistähtaja jooksul teatamise korral on kassatsioonkaebuse esitamise viimane tähtaeg

03.12.2012. Kui kassatsioonkaebuse esitamisest teatamise järgselt kassatsioonkaebust ei

esitata, jõustub kohtuotsus 04.12.2012. Kui kassatsioonkaebuse esitamise soovist 7 päeva jooksul ei teatata, jõustub kohtuotsus 10.11.2012.

Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas:

Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhi politseimajor Oleg Lodeikini 24.09.2012 otsusega nr 2373,12,005389 karistati B.G LS § 224 lg 2 ja LS § 227 lg

2 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest KarS § 63 lg 1 alusel ja LS § 224 lg 2 järgi rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses, so 800 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 järgi mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 5 kuuks selles, et menetlusalune isik 01.09.2012 kell 05.26 Piiri 5 juures Keila linnas Harju maakonnas juhtis mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, mille

puhul alkoholisisaldus ühes liitris juhi väljahingatavas õhus oli 0,66 +/- 0,05 mg, millega

rikkus LS § 69 lg 5 nõudeid ja pani toime LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo, samuti juhtis

mootorsõidukit asulasisesel teel kiirusega 76 +/- 3 km/h, ületades suurimat lubatud

sõidukiirust (50 km/h) mitte vähem kui 23 km/h võrra, millega rikkus LS § 15 lg 1 p 2 nõudeid ja pani toime LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo.

Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse, milles vaidlustas juhtimisõiguse äravõtmist,

põhjendades seda sellega, et juhtimisõiguse peatamine tähendaks tema jaoks sissetulekust

ilma jäämist, mille tagajärjel jääb pere ilma sissetulekutest, jääb tasumata maja laen ning lapsed jääksid koduta. Juhtimisõiguseta ei saa viia lapsi lasteaeda ega kooli, lapsed on 6 ja 7 aastased. On nõus trahviga, mille on juba tasunud. Saab aru oma väärteost, kahetseb ja seda ei juhtu enam kunagi. Juhtunu pärast on alkoholist loobunud ja hoiab silma peal, et jalg ei läheks raskeks, mille tagajärjel võiks sõiduk kiirust ületada.

Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja kaebuse juurde ja selgitas, et kodus oli tüli, tarvitas alkoholi,

hiljem ei osanud mõelda, mida see kaasa toob. Sõitis koos abitöölisega Tutermaalt kodu

poole. Kiiruse ületamine tulenes sellest, et oli alkoholi tarvitanud. Kui peatati, siis istus tagaistmele, et näidata, et tema ei juhtinud. Oli pool tundi varem tarvitanud 200-300 grammi viina, teadis seda rooli minnes. Oli tarvitanud ka antidepressante, mistõttu oli alkoholi mõju

teine. On tarvitanud antidepressante 6-7 aastat, teab, et koos alkoholiga tarvitada ei tohi. Taotleb otsuse tühistamist lisakaristuse osas, põhikaristus võiks olla suurem. Juhtimisõiguse

äravõtmine ei ole karistus, see on pigem kättemaks. Trahvi pole ka kerge tasuda, tasutud laenatud rahast. Maksis trahvi ära, et näidata, et on asunud karistust kandma. Juhtimisõigus on eluliselt tähtis, kasvatab kahte väikest last.

Kohtuväline menetleja asus seisukohale, et väärteo toimepanemise eest on määratud õiglane

ja proportsionaalne karistus. Kaebuse esitaja juhtis sõidukit ebakaines olekus, oli ohtlik

endale, kaassõitjale ja teistele liiklejatele. Ületas asulasisesel teel lubatud sõidukiirust

märgatavalt määral. Taoline käitumine ei ole vabandatav ja sellise käitumise eest tuleb

määrata karm karistus. Lisakaristuse kohaldamata jätmine oleks ilmselgelt põhjendamatu. Kaebuse esitaja väitis, et kaine peaga ei oleks sellisel viisil käitunud. Kaebuse esitaja tarvitas alkoholi ja võttis vastu ohtlikud otsused. Selline isik tuleb liiklusest kõrvaldada. Juht ei anna endale aru, et seab ohtu iseenda ja teised liiklejad, see näitab üleolevat suhtumist liikluskorda.

Jääb arusaamatuks, kui isik teab oma tööülesandeid, ülalpidamiskohustust, mis on seotud

3 juhtimisõiguse olemasoluga, miks siis nii hooletult käitutakse.

Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kuulanud ära kaebuse esitaja selgitused ja kohtuvälise

menetleja arvamuse, tutvunud kaebuse lisana esitatud tõenditega ja kohtule edastatud väärteoasja kirjalike materjalidega, asub alljärgnevatele seisukohtadele.

Vastavalt LS § 224 lg 2 sätetele karistatakse mootorsõiduki juhtimise eest isikut, kelle ühes

grammis veres on alkoholisisaldus 0,50 – 1,49 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25 – 0,74 milligrammi rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, so kuni

1200 eurot või arestiga kuni 30 päeva või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni 12 kuuni. Sama paragrahvi lõike 3 p 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada LS § 224 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist 3 kuust kuni 9 kuuni, kui isikut ei ole varem LS § 224 sätestatud süüteo eest karistatud.

Vastavalt LS § 227

lg 2 sätetele karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21 kuni 40 km/h rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni 6 kuuni. Sama paragrahvi lõike 5 p 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja LS § 227 lõikes 2 sätestatud süüteo toimepanemise eest kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist 1 kuust kuni 3 kuuni.

Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 224 lg 2 ja LS § 227 lg 2 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest KarS § 63 lg 1 alusel ja LS § 224 lg 2 järgi kui

raskeimat karistust ettenägeva sätte järgi põhikaristusena rahatrahviga 200 trahviühikut, so 800 eurot ja lisakaristusena LS § 224 lg 3 p 1 alusel juhtimisõiguse äravõtmisega 5 kuuks. Seega on põhikaristus määratud LS § 224 lg 2 kui raskemat karistust ette nägeva sanktsiooni

2/3 ulatuses ja lisakaristus alla ettenähtud sanktsiooni keskmise määra. Väärteoasja

materjalidest nähtuvalt tuvastati menetlusaluse isiku väljahingatava õhu liitri kohta

alkoholisisaldus 0,66 +/- 0,05 mg, kusjuures laiendmääramatus 0,05 mg arvestatakse isiku

kasuks, vähendades mõõtetulemust laiendmääramatuse võrra. Seega on lõplikuks näiduks,

millest lähtutakse süüteo kvalifitseerimisel, loetud alkoholisisaldus 0,61 mg väljahingatava

õhu liitri kohta. Selline piirmäär on sätestatud rikkumise keskmist määra oluliselt ületav. Seejuures on menetlusalune isik samaaegselt, ehk ühe teoga toime pannud ka teise väärteo, so LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo, ületades lubatud suurimat sõidukiirust 23 km/h, mis on alla LS § 227 lg 2 sätestatud rikkumise keskmise määra ja suhteliselt alammäära lähedane.

Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid

asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja

õiguskorra kaitsmise huvisid. Käesoleval juhul võib alkoholipiirmäära ületamise määra

arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü LS § 224 lg 2 mõttes on suhteliselt suur. See

omakorda tingiks karistuse ranguse ja sellest tulenevalt ka karistuse määramise ettenähtud

sanktsiooni keskmist määra ületavana. Samas nähtub väärteoasja materjalidest, et menetlusalune isik pani samaaegselt toime ka teise ohtliku liiklusalase väärteo, mis suurendab nii menetlusaluse isiku süü suurust kui ka tema ohtlikkust liikluses. Süü kõrval arvestatakse

ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Kohtuväline menetleja on karistust kergendava asjaoluna arvesse võtnud kahetsust ja karistust raskendavaid asjaolusid tuvastanud ei ole.

Peale karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude tuvastamise tuleb karistuse valikul

lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Väärteoasjas leiduvast karistusregistri andmebaasi väljatrükist nähtuvalt on

kaebuse esitajat 2010 aastal karistatud liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest kolmel korras, sealhulgas kahel korral lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest. Sellest tulenevalt võib järeldada, et varasemad määratud trahvid ei suutnud kaebuse esitajat mõjutada käituma

liikluses õiguskuulekalt ning kaebuse esitaja viis end teadlikult juhile keelatud seisundisse

4 ning mootorsõidukit sellises seisundis juhtides pani toime ka teise liiklusalase väärteo, seades ohtu iseenda, kaassõitja ja kõrvalised liiklejad.

Peale eelmärgitu tuleb karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning

kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukid, millede juhtidelt eeldatakse nii liikleja kohustuste täitmist kui ka juhi kohustuste täitmist. Seejuures on juhil ka kohustus enne sõitma asumist veenduda,

et tema tervislik seisund lubab sõidukit juhtida. Väärteoasja materjalidest, sh tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist nähtuvalt saab järeldada, et kaebuse esitaja asus sõidukit

juhtima juhile keelatud seisundis ning arvestades tuvastatud alkoholisisalduse määra, ei

saanud see olla kaebuse esitajale üllatuseks ja vaatamata sellele pidas ta vajalikuks asuda

sõidukit juhtima ja sõidutada ka kaasreisijat. Seega oli tegemist tahtlikult toime pandud tegudega. Kaebuse esitaja väitis küll kohtuistungil, et lubatud sõidukiiruse ületamine tulenes

tarvitatud alkoholist, kuid kohtu arvates ei saa alkohol lubatud sõidukiirust ületada ja seda saab teha vaid juht ise, so kaebuse esitaja, keda on ka varem lubatud suurima sõidukiiruse

ületamise eest karistatud. Sellest tulenevalt ei ole kaebuse esitajale sarnase iseloomuga liiklusalase väärteo toimepanemine esmakordne. Kohus leiab, et taoliselt liikluses käituv isik

on teistele liiklejatele ja iseendale ohtlik. Seetõttu on oluliseks karistuse raskuse puhul ka

õiguskorra kaitsmise huvid, mida saab tagada vaid juhul, kui ohtlik liikleja liiklusest kõrvaldatakse. Seetõttu, arvestades menetlusalusel isikul tuvastatud lubatud alkoholipiirmäära

ületamise määra, lubatud sõidukiiruse ületamise määra ja õiguskorra kaitsmise huvisid, asjaolu, et kaebuse esitajat on varem karistatud liiklusalaste süütegude toimepanemise eest,

siis oli määratud põhikaristuse määr vastavuses inkrimineeritud süütegudes sisalduva süü suurusega.

Lisakaristuse kohaldamise või kohaldamata jätmise osas peab kohus vajalikuks rõhutada, et senise kohtupraktika kohaselt kohaldatakse taolise iseloomuga, so LS § 224 lg 2 sätestatud süüteo toimepanemise eest üldjuhul lisakaristust ning sellise süüteo toimepanemisel võib lisakaristuse jätta kohaldamata vaid erandlikel asjaoludel. Väärteoasja materjalidest ei ilmne

selliseid erandlikke asjaolusid, mis võiks tingida sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise

kohaldamata jätmise. Peale selle ei ole menetlusaluse isiku puhul tegemist isikuga, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu, milline asjaolu välistaks mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise. Seejuures peab kohus oluliseks seda, et kaebuse esitajale inkrimineeritud

väärtegude toimepanemise eest on mõlema väärteo puhul ka eraldi võttes nii põhi- kui ka

lisakaristusena ette nähtud mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmine. Arvestades senist

karistuspraktikat leiab kohus, et vaidlustatud otsusega lisakaristuse kohaldamine oli täiesti

põhjendatud ja seaduslik ning lisakaristuse kohaldamata jätmine olnuks ilmselgelt põhjendamatu ja vastuolus väljakujunenud karistuspoliitikaga.

Kohtule esitatud kaebuses märgiti ja kohtuistungil selgitati, et määratud lisakaristus jätab kaebuse esitaja ja tema pere sissetulekuta, maksmata jääb võetud laen ja pere jääb koduta ning puudub võimalus viia lapsi kooli ja lasteaeda. Kohus asub seisukohale, et kaebuse esitanud

isiku juhtimisõiguse saamise eelduseks on liiklusnõuete tundmine ning juhtimisõiguse saamine peaks näitama seda, et isik on liiklusalased teadmised omandanud ning järgib neid. Seega on juhtimisõiguse saanud isik teadlik nii liiklusnõuetest kui karistustest nende nõuete rikkumiste eest. Kaebuse esitanud isiku seisund mootorsõiduki juhtimisel aga viitab sellele, et

kaebuse esitanud isik on teadlikult ning tahtlikult rikkunud liikluskorda, teades ka sellise süüteo toimepanemise eest määratavate karistuste liike ja määrasid. Samas ei tekkinud laste

kooli ja lasteaeda viimise vajadus, kohustus teenida perele ülalpidamist ja tagasi maksta

võetud laen, millistest asjaoludest viimase olemasolu kohta ei ole kaebusele lisatud ühtegi tõendit, pärast väärteoasjas tehtud otsuse kättesaamist. Kõik need kaebuses loetletud asjaolud,

mis pidanuks tõendama juhtimisõiguse vältimatut vajadust, olid olemas juba väärteo

toimepanemise ajal, so ajal, mil kaebuse esitaja pidas vajalikuks tarvitada alkoholi, juhtida

mootorsõidukit, sõidutades ka kõrvalist isikut ning ületada suurimat lubatud sõidukiirust

asulasisesel teel. Juhul, kui kaebuse esitajale olnuks need asjaolud tõesti eluliselt olulised, oleks kaebuse esitaja hoidunud temale inkrimineeritud süütegude toimepanemisest. Kaebuse

5 esitaja pidanuks oma varasema kogemuse ja omandatud liiklusalaste teadmise pinnalt teadma,

et tema enese väär käitumine liikluses põhjustab suuremaid rahalisi kohustusi määratava rahatrahvi näol ja tema suhtes piiranguid sõiduki edaspidisel juhtimisel ning isik peab piisava hoolsuse ülesnäitamisel tegema kõik enesest oleneva, et tema ja ta lähedaste olukord ei halveneks ja senine mugav elulaad säiliks. Kaebuse esitanud isiku väärtegude iseloomust saab järeldada, et kaebuse esitanud isik asus teadlikult aktiivselt liikluses osalema mootorsõiduki juhina seisundis, millises ta on liikluses iseenesele ja teistele liiklejatele ohtlik ja pani toime ka teise liiklusalase väärteo ning kinnpidamisel püüdis hoiduda ka vastutusest, lahkudes juhi kohalt tagaistmele. Seega oli ta üheselt teadlik oma teo keelatusest. Kohtu arvates tuleb sellise

iseloomuga väärteod toime pannud isik lisakaristust kohaldades liiklusest kõrvaldada. Kaebuse esitajale määrati lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine 5 kuuks, so alla

ettenähtud sanktsiooni keskmise määra ning kohus asub seisukohale, et lisakaristuse määra

valikul on põhjendatult lähtutud sellest, et menetlusaluse isiku käitumises on tuvastatud

karistust kergendav asjaolu ning tema suhtes ei ole sellise iseloomuga lisakaristust varem

kohaldatud. Vastasel juhul oleks olnud põhjendatud oluliselt rangema lisakaristuse määra kohaldamine. Kohus leiab, et arvestades isikul tuvastatud alkoholipiirmäära ületamise määra, lubatud suurima sõidukiiruse ületamise määra, so süü suurt suurust süütegude kogumis, siis

on kohaldatud lisakaristuse määr põhjendatud ning igasugune alus selle lisakaristuse kergendamiseks või otsuse tühistamiseks lisakaristuse osas puudub.

Eeltoodud motiividel asub kohus seisukohale, et esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata ja vaidlustatud otsus muutmata ja tühistamata.

Märt Toming Kohtunik