4-12-4623/6 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

1 4-12-4623

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 02. november 2012 a Tallinn Väärteoasja number 4-12-4623 (2230,12,026997) Kohtunik Märt Toming Kohtuistungisekretär Eda Loor Väärteoasi F.N-i kaebus Politseija Piirivalveameti Põhja

Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse

menetlusteenistuse vanema politseileitnant Kairi Palitsa

23.08.2012 otsusele nr 2230,12,026997 F.N-i

karistamises LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo

toimepanemise eest rahatrahviga 175 trahviühiku ulatuses, so 700 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 ja KarS § 50

lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 5 kuuks. Menetlusest osa võtnud isikud Kohtuvälise menetleja esindaja: Hannes Küünarpuu

Kaebuse esitaja: F.N, ik: XXX, elukoht: xxx RESOLUTSIOON

1. Jätta F.N-i kaebus Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse

menetlusteenistuse vanema politseileitnant Kairi Palitsa 23.08.2012 otsusele nr

2230,12,026997 F.N-i karistamises LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 175 trahviühiku ulatuses, so 700 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 ja KarS § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 5 kuuks rahuldamata. 2. Jätta Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse menetlusteenistuse vanema

politseileitnant Kairi Palitsa 23.08.2012 otsus nr 2230,12,026997 F.N-i

karistamises LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 175

trahviühiku ulatuses, so 700 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 ja KarS § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 5 kuuks muutmata ja tühistamata.

3. Määratud lisakaristuse, so sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise 5 kuuline tähtaeg algab

kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 5 kuulise tähtaja möödumisel. 4. Vastavalt LS § 127 sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba

loovutada Maanteeametile.

2 Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema

advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse

kuulutamisest või otsuse kohtus tutvumiseks kättesaadavuse päevast. Kassatsiooniõiguse

soovist tuleb 7 päeva jooksul kirjalikult teatada Harju Maakohtule alates kohtuotsuse

kuulutamisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis Liivalaia 24

tutvumiseks kättesaadav alates 02.11.2012. Kassatsiooniõiguse soovist 7 päevase teatamistähtaja jooksul teatamise korral on kassatsioonkaebuse esitamise viimane tähtaeg

03.12.2012. Kui kassatsioonkaebuse esitamisest teatamise järgselt kassatsioonkaebust ei

esitata, jõustub kohtuotsus 04.12.2012. Kui kassatsioonkaebuse esitamise soovist 7 päeva jooksul ei teatata, jõustub kohtuotsus 10.11.2012.

Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas:

Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse menetlusteenistuse vanema politseileitnant Kairi Palitsa 23.08.2012 otsusega nr 2230,12,026997 karistati F.N-i LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 175 trahviühiku ulatuses, so 700 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 ja KarS § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise

õiguse äravõtmisega 5 kuuks selles, et menetlusalune isik 05.08.2012 kell 03.45 Luise 4

juures Tallinnas juhtis mootorsõidukit isikuna, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus oli

alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,33 mg/l, millega rikkus LS § 69 lg 5 nõudeid ja pani toime LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo.

Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse, milles märkis, et oli eelmisel õhtul alkoholi

tarvitanud, kuid tundis ennast kainena. Soovis, et temalt võetaks vereproov, kuid pärast

toiminguid sündmuskohal keelduti teda arsti juurde viimast. Alles pärast seda, kui oli puhunud mitmesse alkomeetrisse, öeldi talle, et vereproovi oleks saanud anda üksnes siis, kui oleks keeldunud alkomeetrisse puhumast. Keegi ei selgitanud talle enne, et tal ei ole pärast

alkomeetrisse puhumist õigust nõuda vereproovi võtmist. Kahetseb sügavalt juhtunut.

Tõenäoliselt oli mingi kogus alkoholi veel organismis, kuid ise seda ei tundnud. Töötab ühemehefirmas ning tegevusalaks on autode müük ja tellimuste täitmine, st toimetab autosid välisriikidest Eestisse. Selleks sõidab ise väga palju autoga. On võimatu tööd teha kui ei ole

juhtimisõigust. Kaotaks selleks perioodiks igasuguse sissetuleku ning klientide usalduse.

Kaotab kliendid ning on võimatu taastada endist olukorda. Seetõttu palub kergendada määratud karistusi: vähendada rahatrahvi ning vabastada lisakaristusest, võimaldades tasuda trahvi osade kaupa - so 100 eurot kuus.

Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja kaebuse juurde ja selgitas, et oli eelmisel õhtul tarvitanud

kaks ja pool kokteile, viimane kokteil jäi pooleli. Läks magama ja ärgates tundis ennast kainena. Peeti kinni, lasti puhuda ühte alkomeetrisse, seejärel juhatati politseibussi, kus puhus veel paar korda. Pärast seda pani allkirjad mingitele paberitele. Pärast seda soovis vereproovi võtmist, sest arstlik tõend oleks kindlam. Tuli välje, et on juba puhunud ja vereprooviga ei saa enam joovet mõõta. Määratud trahv 700 eurot on päris suur summa, selle tasumiseks on vaja töötada. Kui võimalik, siis võiks kas tühistada otsus juhtimisõiguse äravõtmise osas või

vähendada tähtaega. Varasemad trahvid on tasunud ning trahvidest on teinud järeldusi ja samu vigu ei ole korranud. Ei teadnud, et peab kaebusele lisama tõendeid, eelmises asjas oli

koos kaitsjaga, nüüd on ilma kaitsjata. Trahvide tasumine täiturite kaudu on toimunud

seetõttu, et hetkel ei ole raha olnud ja ühe väärteoasjaga seoses on arusaamatused

trahvisumma osas. Protokolli märkis, et märkusi ei ole, kuid see oli pärast puhumist. Ülekuulamise protokolli kirjutades ei tulnud selle peale, et märkida vereproovi võtmise soovi.

Taotleb otsuse tühistamist lisakaristuse kohaldamise osas või siis vähendada lisakaristuse määra ning rahatrahvi osas taotleb trahvi vähendamist või siis trahvi tasumist ositi.

Kohtuväline menetleja leidis, et menetlusalune isik on väärteo toime pannud ja väärtegu on

tõendatud tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolliga. Määratud on õige ja õiglane

3 karistus, menetlusalust isikut on korduvalt karistatud rahatrahvidega, järeldusi teinud ei ole.

Menetlusalune isik väidab, et on trahvidest teinud järeldusi, kuid karistusregistri andmed näitavad muud. Lisakaristust on kohaldatud keskmises määras ja täiesti põhjendatult. Kaebus tuleb jätta rahuldamata.

Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kuulanud ära kaebuse esitaja selgitused, kohtuvälise

menetleja arvamuse, tutvunud kohtule edastatud väärteoasja kirjalike materjalidega, asub alljärgnevatele seisukohtadele.

Kaebuse esitaja on kohtuvälise menetleja ametnikele teinud etteheite selle kohta, et talle ei

selgitanud keegi seda, et vereproovi oleks ta saanud nõuda vaid siis kui oleks keeldunud

alkomeetrisse puhumisest. Kui oleks selgitatud, oleks keeldunud. Kohus suhtub taolisesse

etteheitesse kriitiliselt, kuivõrd väärteoasjas leiduvast tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli lisast, kus on märgitud menetlustoimingule allutatud isiku õigused, leidub kaebuse

esitaja allkiri, mis kinnitab, et ta on tutvunud õigustega, sh õigusega keelduda tõendusliku

alkomeetriga alkoholijoobe tuvastamisest, mille järgselt tuvastatakse joove vereproovi uuringuga. Tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli on menetlusalune isik märkinud, et

tal märkusi ei ole. Kohtuistungil selgitas kaebuse esitaja, et vereproovi andmise võimatus ilmnes alles pärast selle protokolli allkirjastamist. Sellele eelnevalt selgitas kaebuse esitaja, et

ta andis mingitele dokumentidele allkirjad. Seega ei tundnud ta mingit huvi nende dokumentide sisu ja dokumentide allkirjastamisele järgnevate asjaolude kohta. Samas nähtub väärteoasja materjalidest, et menetlusalune isik on pärast tõendusliku alkomeetri kasutamise

protokolli allkirjastamist enam kui 15 minuti möödudes omakäeliselt kirjutanud

ülekuulamisprotokolli oma selgituse, kus on suhteliselt pikalt selgitatud läbisõidetud vahemaad, seda, et tundis ennast pärast alkoholi tarvitamist kainena ning millist karistust ta peaks kohaseks, kuid selles tekstis ei ole ühtegi sõna sellest, et ta oleks soovinud vereproovi

võtmist. Sellest tulenevalt asub kohus seisukohale, et kaebuse väide on põhjendamatu ja

vastuolus väärteoasjas leiduvate tõenditega, kuivõrd kaebuse esitajale on kahel korral kahe protokolli koostamisel antud võimalus omakäeliselt märkida oma soove, arvamusi, märkusi

menetlustoimingute kohta, kuid kaebuse esitaja ei ole pidanud selliste märkuste tegemist

vajalikuks. Kohus leiab, et ka tõendusliku alkomeetri kasutamisega saadud tulem on sama

usaldusväärne kui vereproovi võtmisega saadav tulem ning nii ühe kui teise meetodi

kasutamisega saadud andmed on tõendina kasutatavad ja arvestatavad väärteomenetluses mõõtetulemusena, mis on karistamisotsuse aluseks.

Vastavalt LS § 224 lg 2 sätetele karistatakse mootorsõiduki juhtimise eest isikut, kelle ühes

grammis veres on alkoholisisaldus 0,50 – 1,49 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25 – 0,74 milligrammi rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, so kuni

1200 eurot või arestiga kuni 30 päeva või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni 12 kuuni. Sama paragrahvi lõike 3 p 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada LS § 224 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem LS § 224 sätestatud süüteo eest karistatud.

Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 175 trahviühiku ulatuses, so 700 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 ja KarS § 50 lg 1 p 2 alusel juhtimisõiguse äravõtmisega 5 kuuks. Seega on põhikaristus määratud LS § 224 lg 2 ettenähtud keskmist määra mõningal määral ületavana ja lisakaristus

alla ettenähtud sanktsiooni keskmist määra. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt tuvastati

menetlusaluse isiku väljahingatava õhu liitri kohta alkoholisisaldus 0,38 +/- 0,05 mg,

kusjuures laiendmääramatus 0,05 mg arvestatakse isiku kasuks, vähendades mõõtetulemust

laiendmääramatuse võrra. Seega on lõplikuks näiduks, millest lähtutakse süüteo

kvalifitseerimisel, loetud alkoholisisaldus 0,33 mg väljahingatava õhu liitri kohta. Selline piirmäär on mõningal määral alla sätestatud rikkumise keskmise määra.

4 Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid

asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja

õiguskorra kaitsmise huvisid. Käesoleval juhul võib alkoholipiirmäära ületamise määra arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü LS § 224 lg 2 mõttes on alla keskmise. See aga omakorda tingiks karistuse määramise ettenähtud sanktsiooni keskmises määras. Süü kõrval

arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Kohtuvälise

menetluse jooksul on kohtuväline menetleja tuvastanud karistust kergendava asjaoluna kahetsuse.

Peale selle tuleb karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Väärteoasjas leiduvatest karistusregistri andmetest

nähtuvalt on menetlusalust isikut varem korduvalt karistatud erinevate väärtegude

toimepanemise eest ning karistused ei ole jõudnud kustuda, kuivõrd menetlusalune isik on järjest toime pannud uusi väärtegusid. Seejuures oli kaebuse esitajal väärteo toimepanemise

ajal kolm kustumata karistust liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest, kusjuures kaks neist on määratud 2012 aastal juunis ja juulis. Seega on kaebuse esitaja kolme kuu jooksul

näidanud, et määratud rahatrahvid ei ole oodatud mõju avaldanud, kuigi kaebuse esitanud isikul oli juba küllaldane ja suhteliselt rikkalik kogemus karistuste osas olemas. See aga ei sundinud teda uue ja sedakorda juba raskema liiklusalase väärteo toimepanemisest hoiduma

ning eelmised rahatrahvid oma eesmärki ei saavutanud. Kaebuse esitaja arhiveeritud karistusandmetest nähtuvalt on kaebuse esitajat karistatud ka KarS § 424 ettenähtud kuriteo toimepanemise eest nii rahalise karistuse kui ka lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega

ning seegi teadmine on karistusandmete kustumisega koos kustunud ka kaebuse esitaja mälust. Peale eelmärgitu tuleb karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest

ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukid, millede juhtidelt eeldatakse nii liikleja kohustuste täitmist kui ka juhi kohustuste täitmist. Seejuures on juhil ka kohustus enne sõitma asumist veenduda, et tema tervislik seisund lubab sõidukit juhtida. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt saab järeldada, et menetlusalune isik veendus õhtul alkoholi tarvitades selles, et ta on viinud

ennast seisundisse, milline on juhile keelatud ja sellele vaatamata pidas varahommikul vajalikuks sõidukit juhtida ega astunud samme selleks, et oma seisundit kindlaks teha, pidades

kõige olulisemaks asuda sõidukit juhtima ja kaasa võtta kaasreisijana ka teise isiku. Seega

pidas menetlusalune isik täiesti tähtsusetuks iseenda, kaasreisija ja teiste liiklejate elu ja

tervist. Arvestades kaebuse esitaja kehtivaid karistusi ja mitme liiklusalase väärteo

toimepanemist lühikese aja jooksul, leiab kohus, et karistuse määramine ettenähtud sanktsiooni keskmist määra mõningal määral ületavas määras on täiesti põhjendatud, kuivõrd

varasemad väiksemad rahatrahvid ei ole kaebuse esitajale mõju avaldanud ega teda õiguskuulekaks muutnud.

Lisakaristuse kohaldamise või kohaldamata jätmise osas peab kohus vajalikuks rõhutada, et

senise kohtupraktika kohaselt kohaldatakse taolise iseloomuga süüteo toimepanemise eest üldjuhul lisakaristust ning sellise süüteo toimepanemisel võib lisakaristuse jätta kohaldamata vaid erandlikel asjaoludel. Väärteoasja materjalidest ei ilmne selliseid erandlikke asjaolusid, mis võiks tingida sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kohaldamata jätmise. Peale selle ei ole menetlusaluse isiku puhul tegemist isikuga, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu,

milline asjaolu välistaks mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise. Asjaolu, et

menetlusalune isik ise viis end seisundisse, mis on juhile keelatud ja juhtis mootorsõidukit sellises seisundis või et ta pani kolme kuu jooksul toime kolmanda liiklusalase väärteo, ei ole

kohtu arvates kaebuse esitaja karistusandmete taustal selliseks erandlikuks asjaoluks, mis võiks välistada lisakaristuse kohaldamise. Arvestades senist karistuspraktikat leiab kohus, et

vaidlustatud otsusega lisakaristuse kohaldamine oli täiesti põhjendatud ja seaduslik ning

lisakaristuse kohaldamata jätmine olnuks ilmselgelt põhjendamatu ja vastuolus väljakujunenud karistuspoliitikaga.

5 Kohtule esitatud kaebuses märgiti, määratud lisakaristus tingib kaebuse esitajal olukorra, et ta

ei saa teha oma tööd, mille tegemiseks on vajalik juhtimisõigus ning ta kaotab kliendid.

Kohus asub seisukohale, et kaebuse esitanud isiku juhtimisõiguse saamise ja säilimise eelduseks on liiklusseaduse sätete tundmine ning nende järgimine. Seega on juhtimisõiguse saanud isik teadlik nii liiklusnõuetest, juhi kohustustest kui ka karistustest nende nõuete ja kohustuste rikkumiste eest. Kaebuse esitanud isiku seisund mootorsõiduki juhtimisel aga viitab sellele, et kaebuse esitanud isik on end ise teadlikult viinud ennast sellisesse seisundisse

ja teadlikult ning tahtlikult rikkunud liikluskorda, teades ka varasema rikkaliku kogemuse

põhjal sellise süüteo toimepanemise eest määratavate karistuste liike ja määrasid. Kohus

leiab, et juhtimisõiguse vajalikkus kaebuses toodud põhjustel ei tulnud menetlusalusele

isikule ootamatuna ja pärast väärteoasjas kohtuvälise menetleja otsuse koostamist.

Menetlusalusele isikule oli töö iseloom ja sissetuleku saamise viis teada enne vaidlustatud

otsuse tegemist ja väärteo toimepanemise ajal, samuti eelmiste väärtegude toimepanemise ajal. Ometigi see teadmine ei takistanud teda menetlusesemeks oleva väärteo toimepanemisel.

Samuti oli menetlusalune isik, keda on juba korduvalt karistatud liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest, teadlik ka sellest, et tema enese väär käitumine liikluses põhjustab tema suhtes piiranguid sõiduki edaspidisel juhtimisel ja isik peab piisava hoolsuse ülesnäitamisel tegema kõik enesest oleneva, et tema olukord ei halveneks ja senine mugav elulaad säiliks. Kaebuse esitanud isiku väärteo iseloomust saab järeldada, et juhile keelatud seisundis sõiduki

juhtimine kaalus oma olulisuse tõttu üles kaebuses toodud põhjendused, mis viitasid

juhtimisõiguse vajalikkusele. Menetlusaluse isiku toime pandud tegu on toime pandud

kavatsetusega ning kohtu arvates tuleb selline isik kas põhivõi lisakaristust kohaldades

liiklusest kõrvaldada. Kaebuse esitajale määrati lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse

äravõtmine 5 kuuks, so alla ettenähtud sanktsiooni keskmise määra ning kohus asub seisukohale, et lisakaristuse määra valikul on kohtuväline menetleja õigesti lähtunud kaebuse esitanud isikul tuvastatud alkoholipiirmäära ületamise määrast, samuti sellest, et kaebuse

esitanud isikut on korduvalt varem karistatud liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest ning ükski mõjutusvahend ei ole sundinud teda hoiduma uue väärteo toimepanemisest. Seega on kaebuse esitanud isik näidanud, et ta on liikluses jätkuvalt ohtlik nii iseendale kui teistele.

Kohus leiab, et selliste asjaolude alusel määratud lisakaristuse määr on põhjendatud ning igasugune alus selle lisakaristuse kergendamiseks või otsuse tühistamiseks lisakaristuse osas puudub.

Mis puudutab esitatud taotlust põhikaristuse ositi tasumisena määramises, siis KarS § 66 lg 2 sätete kohaselt võib kohus mõjuvatel põhjustel määrata rahatrahvi tasumisele ositi. Sellisest sõnastusest saab järeldada, et kohtule tuleb esitada tõendid selliste põhjuste kohta ning kohus

saaks neid tõendeid kogumis hinnates kindlaks teha kas tegemist on mõjuvate põhjustega. Kohtule ei ole esitatud ühtegi tõendit, mis viitaks sellele, et rahalise karistuse ühe maksena tasumine käiks ilmselgelt isikule üle jõu või et kaebuse esitajal puuduvad sissetulekud või et need sissetulekud on väikesed. Kaebuse esitaja ei ole esitanud oma rahalise olukorra kohta

mitte ühtegi tõendit, millest saaks mingeid järeldusi teha. Seetõttu leiab kohus, et esitatud taotlus rahatrahvi ositi tasumisele määramises tuleb kui tõendamata taotlus jätta rahuldamata.

Eeltoodud motiividel asub kohus seisukohale, et puudub alus vaidlustatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata ja vaidlustatud otsus muutmata ja tühistamata.

Märt Toming Kohtunik