4-12-4363/15 · 4-12-4363/15 · Tartu Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 24. oktoober 2012 Tartu Väärteoasja number 4-12-4363 Kohtukoosseis Mati Kartau, Paavo Randma, Tiit Lõhmus Kohtuistungisekretär Liina Tulit Väärteoasi I.L LS § 224 lg 2 järgi Apelleeritud kohtuotsus

Viru Maakohtu (Narva kohtumaja) 9. septembri 2012 otsus Kaebuse esitaja

kohtuvälise menetleja Politsei- ja Piirivalveameti Ida

Prefektuuri korrakaitsebüroo Narva politseijaoskonna patrullteenistuse esindaja politseileitnant Jüri Teslenko Menetlusalune isik I.L isikukood: XXX elukoht: XXX töökoht: XXXX Kohtuistungi toimumise aeg 23. oktoober 2012 Istungil osales kohtuvälise menetleja esindaja Jüri Teslenko

RESOLUTSIOON 1. Juhindudes VTMS §-dest 147 lg 1 p 4, 148 p 4; 151 lg 3 p 3 tühistada Viru Maakohtu 9. septembri 2012 kohtuotsus osaliselt, s.o I.L-ile mõistetud põhikaristuse osas. 2. Liiklusseaduse § 224 lg 2 alusel määrata I.L-ile karistuseks 7 päeva aresti. 3. KarS § 68 lg 2 alusel arvata karistusaja hulka väärteomenetluses kinnipidamise aeg 08.09.2012-09.09.2012, s.o 2 päeva. Seega kuulub ärakandmisele 5 päeva aresti. 4. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. 5. Kohtuvälise menetleja apellatsioon rahuldada osaliselt.

2 Edasikaebamise kord Kohtuotsus on tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis alates 24. oktoobrist 2012. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates 25. oktoobrist 2012. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates 25. oktoobrist 2012.

Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal.

Esimese astme kohtu otsuse sisu Viru Maakohtu 09.09.2012 otsusega tunnistati I.L süüdi liiklusseaduse § 224 lg 2

ettenähtud väärteo toimepanemises ning mõisteti karistuseks rahatrahv 50 trahviühikut, s.o 200 eurot.

KarS § 68 lg 2 alusel arvati karistusaja hulka väärteomenetluses kinnipidamise aeg alates

08.09.2012-09.09.2012, s.o 2 päeva, mis vastab rahatrahvi kahekümnele trahviühikule. Ärakandmisele kuulub rahatrahv 30 trahviühikut, s.o 120 eurot.

LS § 224 lg 3 p 1 ja KarS § 50 lg 1 p 2 alusel võeti I.L-ilt ära mootorsõiduki juhtimisõigus 3 kuuks kohtuotsuse jõustumisel.

LS § 127 alusel on I.L kohustatud 5 tööpäeva jooksul loovutama oma juhiloa Maanteeametile.

08.09.2012 koostatud väärteoprotokolli kohaselt süüdistatakse I.L-i selles, et tema 08.09.2012 kell 00.44 XXX juures juhtis mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kuna ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui X,XX mg/l. Sellega rikkus I.L LS § 69 lg 5 sätteid ja pani toime LS § 224 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo. Karistuse mõistmisel arvestas maakohus asjaolu, et I.L juhtis sõiduautot juhile keelatud

seisundis, millega ohustas teiste liiklejate elu, tervist ja vara. Kohus võttis arvesse tema

väljahingatavas õhus alkoholi sisalduse määra ja seda, et teo pani I.L toime otsese tahtlusega. Samas I.L-i tegu ei toonud kaasa raskeid tagajärgi. I.L tunnistas ennast

süüdi täielikult, kahetses toimepandut, mis on kergendavaks asjaoluks KarS § 57 mõttes.

Raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Karistusregistri andmetel on menetlusalusel isikul viis kehtivat karistust väärtegude toimepanemise eest. Arvestades väärteo toimepanemise tehiolusid, kergendavat asjaolu ja raskendavate asjaolude puudumist, I.L-i isiksust, ei pidanud maakohus põhjendatuks valida karistuseks raskemat karistusliiki, mida on võimalik määrata väärteo toimepanemise eest – aresti. Maakohus leidis, et süüdlast on võimalik mõjutada edaspidi hoiduma väärtegude toimepanemisest kohaldades tema suhtes karistusena rahatrahvi ja lisakaristust. Maakohus leidis, et karistus – rahatrahv 200 eurot ja lisakaristus juhtimisõiguse äravõtmine 3 kuuks kogumis – on vastavuses süü suurusega, toimepandud süüteo laadi ja raskusastmega

ja arvestab teo toimepanija isikut ja tema edaspidise mõjutamise võimalusi. Valitud

karistustes kajastuvad õigesti toimepanija süü suurus, s.h rikkumise suurus, varasemate rikkumiste arvestamine ja eripreventiivsed eesmärgid vajalikul määral.

3 Kohtu hinnangul on rahatrahv summas 200 eurot valitud rikkumisele vastavalt. Kohus leidis,

et lisakaristuse kohaldamine konkreetse menetlusaluse isiku asjas omab eripreventiivset

eesmärki. Eripreventiivne eesmärk tähendab uute rikkumiste ärahoidmist sellesama isiku

poolt. Sama menetlusalune isik on varasemalt toime pannud viis väärtegu, mille eest on

määratud rahatrahvid. Fakt, et varasemate rikkumiste eest määratud rahatrahvid ei ole

hoidnud ära järgmist, s.o 08.09.2012 toimunud rikkumist, tähendab, et eelmistel kordadel süüle ja üldpreventiivsetele eesmärkidele vastavad trahvid ei ole mõjutanud isikut hoiduma uute rikkumiste toimepanemisest ja seekord tuleb rakendada süüle ja ka eripreventiivsetele

eesmärkidele vastavat karistuse kombinatsiooni nii karistuse liigi kui ka määra valikul.

Konkreetse menetlusaluse isiku puhul on tõendamist leidnud fakt, et ainult rahatrahvi

määramine eelnevalt viiel korral ei ole olnud tulemuslik ehk isik ei ole rahatrahvi suhtes

olnud karistustundlik. Seetõttu on asjas olnud õigustatud rakendada karistuse valikul kombineeritult nii rahatrahvi kui ka lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist.

Eripreventiivsel eesmärgil ei ole vajalik lisakaristuse kohaldamine esimesel korral enamas

määras kui minimaalses määras ehk juhtimisõiguse äravõtmisena 3 kuuks. Juhtimisõiguse

äravõtmisega minimaalses määras on arvestatud ka rikkuja isikuga seotud asjaolud – juhtimisõiguse äravõtmine pikemaks ajaks koormaks isikut ülemääraselt.

Apellatsioonis esitatud taotluste sisu

Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni kohtuvälise menetleja esindaja, kes palub maakohtu otsuse tühistada mõistetud põhikaristuse osas ja mõista I.L-ile karistuseks LS § 224 lg 2 alusel 15 päeva aresti.

Kohtuvälise menetleja esindaja leiab, et maakohtu otsus põhikaristuse osas karistada

menetlusalust isikut rahatrahviga ei ole vastavuses väärteo raskusele ja ka menetlusalusele isikule ning on õigustamatult leebe.

I.L juhtis 08.09.2012 mootorsõidukit olles mõjutatud alkoholist, kui lubatud alkoholi piirmäär oli ületatud 0,59 mg/l. Ta oli teadlik oma seisundist, kuid siiski teadlikult ja tahtlikult eiras seadust ja asus juhtima mootorsõidukit. Seejuures autos oli ka teisi inimesi. Seega seadis ta ohtu mitte ainult enda, vaid ka oma kaassõitjate ja võimalikult teiste samal ajal liikluses osalevate isikute elu, tervise ja vara.

Kohtuvälise menetleja esindaja ei nõustu, et I.L-i on võimalik mõjutada edaspidi

hoiduma väärtegude toimepanemisest kohaldades tema suhtes karistusena rahatrahvi ja

lisakaristust. Seejuures on maakohus ka ise oma otsuses kinnitanud, et ainult rahatrahvi

määramine eelnevalt viiel korral ei ole olnud tulemuslik ehk isik ei ole rahatrahvi suhtes karistustundlik. I.L-i käitumine näitab tema üleolevat suhtumist seadusesse ja teistesse liiklejatesse, samuti tema hoolimatut suhtumist talle eelnevalt mõistetud karistustesse. Lisaks märgib apellant, et mitmed I.L-ile mõistetud rahatrahvid on tasumata. Apellant on seisukohal, et isikule, keda on korduvalt trahvitud, sh ka liiklusrikkumiste eest, ja kes neid täitmata jätkab väärtegude toimepanemist, ei ole otstarbekas rahatrahvi kohaldada, kuna selle eripreventiivne toime on ammendanud.

Arvestades asjaolu, et eelmised trahvid on täitmata, on alust arvata, et vaidlusalune trahv jääks samuti veel pikaks ajaks tasumata. I.L on töötu, seega tal kindlat sissetulekut ei ole ja seepärast temale määratud karistus järjekordse rahatrahvi näol ainult suurendab tema ilmselt ülejõukäivat trahvide võlakoormat ja samas sisendab talle veelgi karistamatuse tunnet.

4 Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused 1. Tartu Ringkonnakohtu istungil jäi kohtuväline menetleja esitatud apellatsiooni juurde selles toodud põhjendustel ning palus see rahuldada.

I.L istungile ei ilmunud, mitteilmumise põhjust ei teatanud. Kohtukutse on ta

20.10.2012 isiklikult kätte saanud, apellatsiooni ärakiri saadeti talle 08.10.2012 Narva kohtumaja poolt. Ringkonnakohus arutas apellatsiooni ilma I.L-i osavõtuta, sest tema ilmumine ei olnud VTMS § 40 lg 2 p 7 alusel kohustuslik.

Ringkonnakohus, kuulanud ära kohtuvälise menetleja esindaja ja tutvunud väärteoasja

materjalidega, leiab, et maakohtu otsus kuulub tühistamisele I.L-i suhtes kohaldatud põhikaristuse osas karistuse mittevastavuse tõttu väärteo raskusele ja menetlusalusele isikule. Oma otsust põhjendab ringkonnakohus järgnevalt. 2. KarS § 56 lg 1 sätestab, et karistamise alus on isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt

või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid

asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

Riigikohus on oma praktikas sedastanud, et kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades.

Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestama süüdlase isikut (RKKKo nr 3-1-1-40-04, p 7). 3. LS § 224 lg 1 sätestab, et mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest isiku

poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,20–0,49 milligrammi või kelle ühes

liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,10–0,24 milligrammi – karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni.

LS § 224 lg 2 sätestab, et sama teo eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on

alkoholisisaldus 0,50–1,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammi – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni. 4. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga I.L-ile mõistetud põhikaristuse liigi osas.

Karistamise aluseks on isiku süü. Isiku süü suuruse hindamisel tuleb arvestada isiku poolt

toimepandud tegu iseloomustavaid asjaolusid, sealhulgas teo raskust, korduvust, tagajärge, isiku motiivi ja eesmärki ning teos avalduvat suhtumist. I.L-i poolt toime pandud süüteo puhul on tegemist üheepisoodilise väärteoga, mille toimepanemisel ei ole tekitatud füüsilist

ega ka materiaalset kahju. Menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollist nähtuvalt tarvitas

I.L umbes tund aega enne mootorsõiduki juhtimist õlut, seega oli ta mootorsõidukit juhtima asudes teadlik, et tal võivad esineda alkoholijoobe tunnused. Süüteo toimepanemise ajal viibisid koos temaga sõiduautos ka teised isikud, seega ohustas I.L oma süüteoga

nii enda kui ka teiste isikute elu ja tervist. Süüteo toimepanemise ajal oli I.L-i väljahingatavas õhus X,XX mg/l, kusjuures LS § 224 lg 2 järgi on karistatav mootorsõiduki juhtimine alkoholisisaldusega väljahingatavas õhus vahemikus 0,25-0,74 mg/l kohta. Seega

oli I.L-i alkoholijoove üle LS § 224 lg 2 sätestatud keskmise määra. Maakohus on

karistust kergendava asjaoluna arvestanud puhtsüdamlikku kahetsust. Raskendavaid asjaolusid maakohus ei tuvastanud.

Eelnevast tulenevalt leiab ringkonnakohus, et I.L-i süü suurus on nimetatud väärteo toimepanemisel üle keskmise.

5

5. Arvestades karistuse eripreventiivseid eesmärke ehk võimalusi mõjutada I.L-i

edaspidistest süütegudest hoiduma, leiab ringkonnakohus, et maakohtu poolt I.L-ile mõistetud põhikaristus – rahatrahv 50 trahviühikut, s.o 200 eurot – ei ole piisav meede tema mõjutamiseks.

Karistusregistri andmetel on I.L kuus kehtivat väärteokaristust, kusjuures mitmel

korral on ta karistatud liiklusseaduse rikkumise eest. Viimati karistati I.L-i

liiklusrikkumise eest 17.09.2012 otsusega. Sellest järeldab kohtukolleegium, et I.L-i

puhul on tegemist isikuga, kes suhtub hoolimatult õigusnormidesse ning kelle puhul talle

mõistetud karistused ei ole oma eesmärki täitnud – motiveerinud teda süütegude toimepanemisest hoiduma. I.L-ile on varasemalt toime pandud väärtegude eest mõistetud karistuseks rahatrahve, millest suurem osa on tasumata. Seega, kuna I.L puudub püsiv töökoht ning sissetulek, siis on kohtukolleegium seisukohal, et käesoleval juhul ei ole enam

otstarbekas ja tulemuslik talle järjekordselt rahatrahvi mõista. Tulenevalt asjaolust, et I.L jätkab väärtegude toimepanemist ning ei tasu talle mõistetud rahatrahve, ei nõustu

ringkonnakohus maakohtuga, et I.L-i mõjutamiseks on piisav kohaldada rahatrahvi.

Kohtukolleegium leiab, et seekord tuleb I.L-ile mõju avaldamiseks kohaldada reaalset

vabadusekaotuslikku karistust – aresti –, et anda talle märku tema süüteo tõsidusest ning vajadusest edaspidi samalaadsetest süütegudest hoiduda.

6. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohtu mõistetud põhikaristus ei ole kooskõlas ka

karistuse üldpreventiivsete eesmärkidega, s.o õiguskorra kaitsmise huvidega. Õiguskorra

huvide kaitsmiseks on vajalik avaldada süütegu toime pannud isikule õiglase karistusega mõju, mis kinnitab ühiskonna liikmete usku õiguskorda.

Kohtukolleegium nõustub kohtuvälise menetleja esindajaga, et sõiduki juhtimine seisundis, kui lubatud alkoholipiirmäär on ületatud, on üks raskemaid liiklusalaseid rikkumisi ning tegemist on enamohtliku väärteoga – selles seisundis seab juht reaalsesse ohtu nii enda kui ka

teiste kaasliiklejate elu ja tervise. Riigikohus on sedastanud, et positiivse üldpreventsiooni

põhimõtted nõuavad mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise puhul riigipoolset reaktsiooni,

mis annaksid õiguse adressaatidele selge signaali sellest, et liiklusõigusrikkumiste, sh

eelkõige mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise näol on tegemist riigi poolt rangelt

karistatavate õigusrikkumistega (RKKKo nr 3-1-1-26-03, p 5). Ringkonnakohus on seisukohal, et aresti kohaldamine on kooskõlas ka karistuse üldpreventiivsete eesmärkidega, kuna I.L-i poolt toime pandud väärteo puhul on tegemist ohtliku väärteoga. 7. Kohtukolleegium on seisukohal, et arvestades I.L-i süü suurust, kergendava asjaoluna

toimepandu kahetsemist, karistuse eripreventiivseid ja üldpreventiivseid eesmärke, on

põhjendatud talle karistuseks aresti mõistmine. Kohtukolleegium ei nõustu maakohtuga, et põhikaristusena rahatrahv avaldab I.L-ile soovitud mõju.

8. KarS § 48 kohaselt võib kohus väärteo eest mõista aresti kuni kolmkümmend päeva.

Kohtukolleegium on seisukohal, et I.L-ile on põhjendatud mõista karistuseks 7 päeva

aresti. Ringkonnakohus ei nõustu kohtuvälise menetleja esindaja taotlusega, et I.L-ile

tuleb karistuseks mõista 15 päeva aresti. Ringkonnakohus leiab, et kuna I.L ei ole varasemalt reaalset vabadusekaotuslikku karistust kandnud, siis on tema mõjutamiseks piisav

karistusena ka 7 päeva aresti. Kuna arest on LS § 224 lg 2 sätestatud karistusest kõige

raskemaliigilisem karistus, on õiguskorra kaitsmise huvid tagatud ka 7 päeva aresti mõistmisega. Eelnevast tulenevalt kuulub apellatsioon rahuldamisele osaliselt.

6 KarS § 68 lg 2 kohaselt kinnipidamine väärteomenetluses arvatakse karistusaja hulka. Seega

tuleb I.L-i karistusaja hulka arvata väärteomenetluses kinnipidamise aeg alates 08.09.2012 kuni 09.09.2012, s.o kaks päeva, mis vastab aresti kahele päevale. Seega kuulub I.L ärakandmisele 5 päeva aresti.

Mati Kartau Paavo Randma Tiit Lõhmus