1-07-15610/67 · Tartu Ringkonnakohus

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 22. oktoober 2012, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-07-15610 Kohtukoosseis Paavo Randma, Tiit Lõhmus, Maarika Kuusk Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja) 08. oktoobri 2012

määrus vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamata jätmise kohta Kaebuse esitaja ja kaebuse liik süüdimõistetu Z.Z-i määruskaebus

RESOLUTSIOON

Juhindudes KrMS § 384 lg-st 2 ja § 390 jätta Tartu Maakohtu 08. oktoobri 2012 määrus muutmata ning süüdimõistetu Z.Z-i määruskaebus rahuldamata.

Edasikaebamise kord: KrMS § 384 lg 2 ja § 387 lg 1 kohaselt võib määrusele esitada

määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtu kaudu Riigikohtule prokuratuur, advokaadist

kaitsja või advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled kümne päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama.

Asjaolud

Tartu Maakohtu 08.10.2012 määrusega jäeti Z.Z temale mõistetud vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamata.

Z.Z kannab karistust Viru Maakohtu 16.07.2008 kohtuotsuse alusel, millega ta mõisteti süüdi KarS § 113 järgi ning karistati 6-aastase vangistusega. Karistuse kandmise aja alguseks loeti 14.06.2007. Kohtuotsus jõustus Viru Ringkonnakohtu 15.10.2008 otsusega.

Karistuse kandmise aja algus on 14.06.2007 ja lõpp 13.06.2013. Kinnipeetaval on õigus taotleda vangistusest tingimisi ennetähtaegset vabastamist alates 16.09.2012.

2 Esimese astme kohtu määruse sisu

Maakohus, analüüsinud kinnipeetava kohta esitatud materjale, kuulanud ära prokuröri ja

Z.Z-i arvamuse ning arvestanud KarS § 76 lg 2 p 2 ja § 76 lg 3 sätestatut, leidis, et kinnipeetav tuleb jätta tingimisi enne tähtaega vabastamata.

Maakohus pidas positiivseks, et Z.Z on vabaduses olemas kindel elukoht ja lähedased

isikud ema, õde ja vend. Tal on varasemast ajast olemas ametlikud töökogemused ja vangistuses on ta lisaks varasematele kutsetele omandanud ka XXXX ja XXXX erialad, mis suurendavad tema võimalusi vabaduses töökoha leidmiseks. Positiivne on ka see, et vangistuse

ajal on süüdimõistetu läbinud sotsiaalabiprogrammi XXXX ja XXXX XXXX treeningu esimese mooduli, on osalenud vangla tööhõives ning temaga on läbi viidud vestlus valikute ja tegude eest vastutuse võtmisest. Samuti tuleb arvestada, et tegemist on süüdimõistetu esmase

kriminaalkaristusega, mistõttu võiks selle õiguskuulekusele suunav mõju olla isikule ilmselt oluliselt tugevam kui näiteks korduvkaristatuse puhul.

Samas aga nähtub materjalidest, et ilmselt ei ole käesolevaks ajaks ärakantud karistus

Z.Z-ile siiski piisavat mõju avaldanud. Tal on vangistuse ajal 20 kehtivat distsiplinaarkaristust, mis on määratud peamiselt keelatud esemete omamise ja vanglaametnike

solvamisega seoses. Korduv distsiplinaarrikkumiste toimepanemine ja nende iseloom viitab

süüdimõistetu kalduvusele impulsiivsele, kohati agressiivsele ja tagajärgedega

mittearvestavale käitumisele. Sellele viitavad kaudselt ka tema poolt toime pandud raske kuriteo motiivid ja asjaolud. Samuti nähtub materjalidest, et süüdimõistetu ei ole veel senini oma kuriteo tegelikku tõsidust mõistnud ning kaldub pigem õigustavale suhtumisele. Eeltoodu põhjal järeldas kohus, et Z.Z ei ole ka praeguseks ära kantud pikaaegse vangistuse ajal

oma käitumisest vajalikke järeldusi teinud ega seda muutnud. Kohtul puudus piisav

veendumus, et süüdimõistetu vabaduses olles suudaks käituda õiguskuulekalt ning

ühiskonnareegleid arvestavalt. Korduvate distsiplinaarrikkumiste põhjal on alust kahelda selles, kas süüdimõistetu on võimeline vabaduses järgima temale ennetähtaegse vabastamisega

kaasneva katseaja ja kriminaalhoolduse nõudeid ning kohustusi. Kui isik vabastatakse ennetähtaegselt vanglaeeskirjade mittetäitmise ja suhtumise eest kehtestatud reeglitesse, ei oleks täidetud seadusest tulenev eesmärk, samuti saaks kahjustatud ühiskonna õiglustunne.

Kohus pidas vajalikuks märkida, et ennetähtaegne vabastamine ei ole käsitletav iga süüdimõistetu puhul reeglina, vaid on seaduse mõtte kohaselt siiski erand, mida kohaldatakse

siis, kui isiku puhul esinevad kõik seaduse mõtte kohaselt positiivsed asjaolud. Z.Z-i andmed aga ei toeta tema ennetähtaegset vabastamist.

Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et süüdimõistetu ennetähtaegne vabastamine ei ole

käesoleval ajal põhjendatud ja oleks ennatlik. Kohtul ei tekkinud piisavat veendumust, et

süüdimõistetule mõistetud karistus oleks käesolevaks ajaks oma eesmärgi täitnud ning et

süüdimõistetu ei jätkaks vabanedes kuritegude toimepanemist ja suudaks nõuetekohaselt

katseaja ja kriminaalhoolduse tingimusi täita. Kohus leidis, et süüdimõistetul tuleks

vangistuses enam oma kuriteo olemust, selle põhjuseid ja tagajärgi analüüsida ning neid

adekvaatselt mõtestada, et edaspidi sellist käitumist ennetada. Samuti tuleks süüdimõistetul enesele mõtestada ühiskonnas kehtestatud reeglite ja nende järgmise vajalikkust, et edaspidi ühiskonna normidest hälbivat käitumist vältida ja elada seadusekuulekalt.

3 Määruskaebuses esitatud taotluse sisu

Z.Z esitas maakohtu määruse peale kaebuse, kus palub vabastada ta tingimisi enne tähtaega. Esmalt märgib Z.Z, et talle tundub absurdne kohtu põhjendus, et ta pole seni oma kuriteo tegelikku tõsidust mõistnud ja et ärakantud karistus pole piisavat mõju avaldanud.

Määruskaebuse esitaja märgib, et teda on tõesti palju kordi distsiplinaarkorras karistatud.

Selle põhjuseks on suitsetamine ja sigarettide eluruumi toomine, ent kuna ta on suitsetaja,

kavatseb ta seda teha ka edaspidi. Samuti selgitab Z.Z, et on iseloomult inimene, kes

nähes, et toimub midagi ebaseaduslikku või moraalse vägivalla taolist (nt vanglaametnike

poolt), ei saa jätta oma arvamust avaldamata. Ta leiab, et selline käitumine on tavapärane, loomulik ja normaalne Eesti Vabariigi kodaniku jaoks.

Z.Z märgib, et ka Tartu Vangla iseloomustuses on hinnatud tema poolt mittevägivaldse

kuriteo toimepanemise riski tõenäosust 11%-lise ja vägivaldse kuriteo toimepanemist 12%- lise tõenäosusega ning vangla on tema ennetähtaegset vabastamist toetanud. Kohus pidanuks rohkem arvestama vangla arvamusega, kes on 5 aasta jooksul kõige enam tema arenemist ja

olekut jälginud. Ka kriminaalhooldaja oli nõus ennetähtaegse vabastamisega, leides, et kinnipeetaval on elukoht ja lähisuhtevõrgustik ema, venna ja õe näol, kes teda koju ootavad, toetavad ja igati aitavad.

Z.Z kahetseb siiralt toimepandud kuritegu, ent leiab, et olnut ta enam muuta ei saa. Ta on

oma karistuse saanud, seda kandnud ja sellest õppust võtnud ning soovib vabanedes kohe

tööle asuda ja oma peret aidata. Esmalt on tal plaan võtta end arvele töötuna. Ta on ka vangistuses omandanud XXXX ja XXXX eriala, et olla tööturul konkurentsivõimelisem.

Kohus on jätnud tähelepanuta sellegi, et määruskaebuse esitaja on läbinud sotsiaalprogrammi

XXXX XXXX XXXX treeningu esimese mooduli – seda selleks, et vabanedes paremini

hakkama saada. Arvestama peaks sellegagi, et tegemist on Z.Z-i esimese karistusega. Vangistuses olles ei ole ta käed rüpes istunud, vaid osalenud sotsiaalprogrammides, vangla

tööhõives ja vestlustel vastutuse teemadel. Ta leiab, et kõik läbiviidud toimingud on eesmärgiga elada vabanedes seaduskuulekat ja normaalset elu.

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

1. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ja leiab samuti, et käesoleval ajal ei ole

Z.Z-i vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamine võimalik. Maakohus on süüdimõistetu puhul õigesti käsitlenud ja hinnanud KarS § 76 lg-s 3 sätestatud asjaolusid.

2. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on piisava põhjalikkusega hinnanud kohtule esitatud materjale ja teatavaks saanud asjaolusid kogumis ning jõudnud järeldusele, et isikut, keda on

vangistuses 20 korral distsiplinaarkorras karistatud, samuti arvestades tema poolt toime pandud raske kuriteo motiive ja asjaolusid, ei ole võimalik tingimisi enne tähtaega vabastada. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruses avaldatud motiveeritud seisukohtadega ega pea vajalikuks neid korrata, mistõttu käsitleb järgnevalt vaid määruskaebuses esitatud väiteid.

3. Kohtukolleegium peab positiivseks, et Z.Z on osalenud XXXX XXXX treeningul,

läbinud sotsiaalprogrammi XXXX, käinud vestlustel ning omandanud XXXX ja XXXX eriala, mis aitab kindlasti tulevikus kaasa tema paremale kohanemisele ühiskonnas. Samuti on

tal säilinud head suhted lähedastega. Samas on Z.Z avaldanud maakohtu istungil valmisolekut vabanemise korral anda peksa L.L. , kuna arvab, et viimase süüdistuse järgi ta süüdi mõistetigi. Kinnipeetav avaldas istungil, et kui seadus muud ette ei näe, tuleb peksta ka

4

edaspidi. Selline suhtumine viitab Z.Z-i agressiivsele mõttelaadile ja kättemaksuhimule ning sellelegi, et vaatamata eelnimetatud sotsiaalprogrammide läbimisele on ta endiselt valmis

valima probleemidele lahenduseks ebaseadusliku tee. Tema käitumine vangistuse ajal on

samuti normeeirav – distsiplinaarkorras on teda karistatud ebatsensuursete väljendite kasutamise eest ametnikuga suhtlemisel, vangla vara kahjustamise, keelatud esemete omamise

jm eest. Määruskaebuse järgi avaldab Z.Z niimoodi vastuhakku ebaseaduslikule või

moraalsele vägivallale (nt vanglaametnike poolt), sest ta ei saa jätta ütlemata, mis ta asjast arvab. Siinkohal osundab kohtukolleegium Riigikohtu lahendile asjas nr 3-1-1-91-06, milles

on leitud, et süüdlase ennetähtaegse vangistusest vabastamise peamiseks eelduseks on tema edaspidine õiguskuulekas käitumine ja hoidumine uute kuritegude toimepanemisest – nendele

tingimustele vastavust peab näitama tema käitumine vanglas karistuse kandmise ajal.

Vangistatu õiguspärane käitumine on vangistusest vabastamise oluliseks tingimuseks. Kohtukolleegium leiab, et ennetähtaegse vabastamise eelduseks on kindlasti seegi, et vabastatu üle oleks võimalik teostada kriminaalhooldaja järelevalvet, milles on aga Z.Z-i puhul tema korduvaid distsiplinaarrikkumisi arvestades alust kahelda. Maakohus on õigesti leidnud, et kui

ennetähtaegselt vabastatakse isik vanglaeeskirjade mittetäitmise ja sellise suhtumise eest

kehtestatud reeglitesse, ei oleks täidetud seadusest tulenev eesmärk ja saaks kahjustatud ühiskonna õiglustunne.

4. Ringkonnakohus leiab, et ehkki määruskaebuse kohaselt on Z.Z oma karistusest

järeldused teinud ja ka Tartu Vangla ning kriminaalhooldaja toetavad tema tingimisi

ennetähtaegset vabastamist, peab kohus hindama ka teisi KarS § 76 lg-s 3 nimetatud asjaolusid ning kogumis välistavad need eeltoodud põhjendustel Z.Z-i ennetähtaegse vabastamise. Z.Z on võimalus järelejäänud karistusaja jooksul jätkata alustatud XXXX

kursust ja realiseerida vangistusest vabanedes oma positiivsed kavatsused - elada seaduskuulekat elu, minna tööle ja abistada oma lähedasi.

5. Eelnevast lähtuvalt jätab ringkonnakohus vaidlustatud kohtumääruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata.

Paavo Randma

Tiit Lõhmus

Maarika Kuusk