4-12-3170/11 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

1

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Maakohus Tartu kohtumaja Otsuse tegemise aeg ja koht

18. oktoobril 2012. a Tartus Kalevi 1 Väärteoasja number 4-12-3170 Kohtukoosseis Kohtunik Ingeri Tamm Sekretär Kristi Suvi Tõlk - Väärteoasi

A.Z-i väärteoasi liiklusseaduse §-de 223 lg 1 ja 236 lg 1 järgi Kaebuse esitaja Menetlusaluse isiku A.Z-i kaitsja vandeadvokaat Kaspar Lind Vaidlustatud lahend

Lõuna Prefektuuri 20.06.2012. a otsus väärteoasjas nr 2602,12,0033989 Menetlusalune isik A.Z elukoht: XXXX isikukood XXX; töökoht: XXXX Kaitsja Vandeadvokaat Kaspar Lind Kohtuväline menetleja

Lõuna Prefektuur, esindaja Lõuna Prefektuuri

korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvetalituse avariiteenistuse vanemliiklusametnik Hillar Leet RESOLUTSIOON

Juhindudes väärteomenetluse seadustiku (V™S) §-st 132 p 2, kohus otsustas:

1. Jätta A.Z-i kaitsja kaebus rahuldamata.

2. Tühistada Lõuna Prefektuuri 20.06.2012. a otsus väärteoasjas nr 2602,12,0033989

osaliselt, s.o mõistetud karistusmäärade osas neid vähendades.

2

3. Karistada A.Z-i liiklusseaduse § 223 lg 1 järgi rahatrahviga 50

(viiskümmend) trahviühikut, so 200 (kakssada) eurot.

4. Karistada A.Z-i liiklusseaduse § 236 lg 1 järgi rahatrahviga 30

(kolmkümmend) trahviühikut, so 120 (ükssada kakskümmend) eurot.

5. Muus osas jätta Lõuna Prefektuuri 20.06.2012. a otsus muutmata.

6. Kaitsjale õigusabi osutamise eest makstud tasu 183.60 eurot jätta A.Z-i

kanda.

Rahatrahv tuleb tasuda 15 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest Rahandusministeeriumi kontole 10220034796011( SEB Pank) või kontole 221023778606 (Swedbank), viitenumber on 10220125169586.

Edasikaebamise kord

Kohtumenetluse poolel on õigus loobuda kassatsioonimenetlusest kohe. Kui kohtumenetluse

pool soovib kasutada kassatsiooniooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama Tartu Maakohtule 7 päeva jooksul, alates kohtuotsuse või selle lõpposa kuulutamisest.

Otsuse peale võivad kassatsioonkaebuse esitada menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja,

kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja Riigikohtule 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtukantseleis tutvumiseks kättesaadav.

KOHTUOTSUSE PÕHIOSA I Menetluse käik

04.06.2012. a koostas Lõuna Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvetalituse avariipolitseinik Kuuno Kiudorf väärteoprotokolli (tl 27-29) selle kohta, et 02.05.2012. a kella

10.20 ajal toimus liiklusõnnetus Tartumaal, Tartu Linnas, Ringtee tänava ja Tähe tänava

reguleerimata samaliigiliste teede ristmikul, kus A.Z, juhtides sõidukit Jeep Grand

Cherokee XXXX (edaspidi Jeep), ei andnud eesõigusmärgi 221 (Anna teed) kohaselt teed ristuval teel liikunud sõidukile Ford Transit XXXX (edaspidi Ford). Põhjustas liiklusõnnetuse

ja varalise kahju Ford Transit XXXX omanikule XXXX sõiduki parempoolse esiosa

muljumise näol. Peale liiklusõnnetuse toimumist lahkus sündmuskohalt ettenähtud korras

politseile teatamata ja asjaolusid kirjalikult vormistamata. Sellega rikkus A.Z liiklusseaduse (LS) § 17 lg 1 ja § 169 lg 4, 5, 6 ning Majandusja kommunikatsiooniministri

22. veebruari 2011. a määruse nr 12 „Liiklusmärkide ja teemärgiste tähendused ning nõuded fooridele“ (edaspidi MKM määrus) § 7 p 3 nõudeid ja pani toime LS § 223 lg 1 ja § 236 lg 1 järgi kvalifitseeritavad väärteod.

Lõuna Prefektuuri 20.06.2012. a otsusega (tl 15) väärteoasjas nr 2602,12,003398 karistati A.Z-i LS § 223 lg 1 järgi rahatrahviga 75 trahviühikut, so 300 eurot, ning LS § 236 lg 1 järgi rahatrahviga 50 trahviühikut, so 200 eurot.

05.07.2012. a saabus Tartu Maakohtusse menetlusaluse isiku A.Z-i kaitsja

vandeadvokaat Kaspar Linnu kaebus (tl 1-3) Lõuna Prefektuuri 20.06.2012. a otsuse peale. Kaebuses taotleb kaitsja V™S § 29 lg 1 p 1 alusel otsuse tühistamist A.Z-i karistamises

3

LS § 223 lg 1 järgi ning menetluse lõpetamist V™S § 30 lg 1 p 1 alusel A.Z-i

karistamises LS § 236 lg 1 järgi. Kaebuse esitaja leiab, et kohtuväline menetleja on jätnud

menetluse käigus tuvastamata olulised asjaolud ning seetõttu on kaebaja karistamine

põhjendamatu. Kohtuväline menetleja ei ole arvestanud asjaoluga, mis tegelikult põhjustas liiklusõnnetuse. Fordi juht on möönnud seda, et ta oli ekslikult suunamärguande sisse lülitanud

ning nähes valet tee otsa võttis suuna välja, et pöörata järgmisest teeotsast. Fordi juhi

käitumine viitas sellele, et ta soovib paremale pöörata (sisse lülitatud suunamärguanne, alandatud kiirus ning muutunud sõidutrajektoor). Sellega eksitas Fordi juht kaasliiklejaid ning oleks pidanud sellises olukorras olema ise hoolas.

Samuti on põhjendamatu A.Z-i karistamine LS § 236 lg 1 järgi, kuna peale avariid

saavutasid pooled kokkuleppe, mida küll kirjalikult ei fikseeritud, kuid et mitte takistada

liiklust, siis manööverdati autod liiklusõnnetuse toimumiskohast eemale. Alles peale autode

liigutamist esitas Fordi juht vastuväite, et tema ei ole nõus liiklusõnnetuse asjaolude osas

kokku leppima ning kaebaja poolt kutsuti kohale avariiteenistus. Seetõttu ei ole antud asjas kaebaja süü suur, kuna ta ei ole käitunud pahatahtlikult ja ainsaks eksimuseks on olnud LS § 169 lg 3 p 5 alusel kirjaliku dokumendi vormistamata jätmine.

Kohtuistungil jäid menetlusalune isik A.Z ja tema kaitsja esitatud kaebuse juurde.

Kohtuvälise menetleja Lõuna Prefektuuri esindaja vanemliiklusametnik Hillar Leet vaidles kaebusele vastu ning leidis, et kaebus tuleb jätta rahuldamata ja kohtuvälise menetleja poolt

tehtud otsus muutmata. Käesoleval juhul ei ole leidnud tõendamist, et Fordi juht oleks

sooritanud manöövrit LS § 2 p 37 kohaselt, kuna manööver on igasugune pööre, mistahes

sõiduraja vahetus või ümberpõige. Riigikohus on oma praktikas leidnud, et oma sõiduraja piires mis tahes suundumine ei ole käsitletav manöövrina.

II kohtuotsuse põhjendused

V™S § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja

õiguslikke asjaolusid. V™S § 87 kohaselt arutatakse väärteoasja ainult menetlusaluse isiku suhtes ja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses.

Kohus, ära kuulanud tunnistajad, menetlusaluse isiku ning tema kaitsja ja kohtuvälise

menetleja ametniku, vahetult uurinud asjas esitatud tõendeid ja siseveendumuse kohaselt

hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis, leiab, et A.Z-i kaitsja poolt esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata.

1. A.Z-i väärtegu LS § 223 lg 1 järgi

LS § 223 lg 1 esimesest alternatiivist tuleneva koosseisu täitmise eelduseks on mootorsõiduki, maastikusõidukivõi trammijuhti poolt liiklusnõuete rikkumine, mille tagajärjel on tekitatud teisele isikule varaline kahju. Kohtumenetluse pooled ei vaidle selle üle, et 02.05.2012. a Tartu linnas Ringtee ja Tähe tänavate ristmikul toimunud liiklusõnnetuses said mõlemad õnnetuses osalenud sõiduki omanikud varalist kahju sõidukite esiosa kahjustuste näol. LS § 223 lg-s 1

ettenähtud väärteo koosseisu täitmiseks on oluline, et varaline kahju on tekitatud teisele

isikule, antud juhul M.K. poolt juhitud sõidukile. Sündmuskoha vaatlusprotokollist (tl 17)

4

nähtub, et Ford Transit reg märgiga 325 TDJ omanik on OÜ Lust, sõidukil on vigastatud esikapott, esistange poritiib. Tunnistaja A.K. u ja menetlusaluse isiku A.Z-i ütlused ning

sündmuskohal tehtud foto (tl 18) sõidukitest tõendavad samuti nimetatud vigastuste olemasolu. Seega tekkis liiklusõnnetuse tagajärjel varaline kahju OÜ-le Lust.

Järgnevalt hindab kohus seda, kas A.Z rikkus liiklusnõudeid, mille rikkumist talle on ette heidetud, ning kas nende rikkumiste tagajärjel tekkis eespool viidatud varaline kahju.

Väärteoprotokollis on kohtuväline menetleja A.Z-ile ette heitnud seda, et A.Z

rikkus LS § 17 lg 1 nõudeid, kuna ta ei juhindunud tee andmisel Tähe tänaval olnud

liikluskorraldusvahendist nr 221 (Anna teed) ning ei andnud teed Tähe tänavaga lõikuval

Ringtee tänaval sõitnud Fordile. Loetletud rikkumiste tagajärjel sõitis Jeepi juhtinud A.Z ette peateel liikunud Fordile, kes ei suutnud kokkupõrget enam vältida.

Menetlusaluse isiku A.Z-i ütluste kohaselt sõitis ta mööda Tähe tänavat suunaga Ringtee tänava poole, kus ta märkas vasakult lähenevat kollast Fordi ning jäi seetõttu Tähe tänava otsa ootama ristmiku ületamise võimalust. Fordi juhtinud tunnistaja M.K. ütluste kohaselt sõitis ta

mööda Ringtee tänavat vangla juurest suunaga linnast välja, et sõita Põlvamaale.

Sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtub, et Ringtee ja Tähe tänavate ristmiku puhul on tegemist samaliigiliste teede reguleerimata ristmikuga, kus on liiklusmärgid 221 (Anna teed).

Sündmuskoha skeemi koostatud ei ole. A.Z-i, M.K. ja A.K. u ütluste kohaselt liikus

M.K. Ringtee tänaval, mis on peatee. Liikluskorraldusvahend nr 221 kohustab MKM määruse § 7 p 3 kohaselt juhti andma teed lõikuval teel (Ringtee tänaval) sõitvale juhile. LS §

17 lg-st 1 tulenevalt peavad liiklejad tee andmisel juhinduma liikluskorraldusvahendite nõuetest. LS § 2 p 1 kohaselt on anda teed (mitte takistada) nõude sisuks liikleja kohustus,

mille kohaselt liikleja ei jätkaks ega alustaks liikumist ega teeks manöövreid, mis võiksid sundida teist liiklejat järsult muutma liikumissuunda võikiirust. LS § 57 lg 1 kohaselt peab

kõrvalteelt (Tähe tänavalt) sõitev juht andma teed juhile, kes läheneb ristmikule või liigub sellel mööda peateed või sõidueesõigusega teed, sõltumata tema sõidusuunast. LS § 56 lg 1

kohaselt peab juht ristmikule lähenedes olema eriti tähelepanelik ja arvestama ristmiku liiklusoludega.

Antud sätetega on seadusandja kehtestanud nõude, et ristmikule lähenedes peab juht olema

eriti tähelepanelik. Kuna ristmikel ristuvad erinevatel sõiduradadel ja-suundades sõitvate

sõidukite trajektoorid, on kehtestatud nõuete järgimine ristmike ületamiseks eriti oluline, et

vältida liiklusohtlike olukordade tekkimist. Seadusandja on määranud, et peateel sõitval sõidukil on alati õigus segamatult ületada ristmik või sooritada ristmikul mõni teine manööver. Seega on kõrvalteelt ristmikule välja sõitev juht kohustatud andma teed peateel sõitvale juhile,

olenemata viimase manöövritest või liikumissuunast, ning ta on õigustatud jätkama või

alustama oma liiklemist alles siis, kui ta ei sega mistahes viisil oma liikumisega peateel

liikuvaid sõidukeid. Seega on pandud kõrvalteel sõitvale isikule oluliselt suurem

hoolsuskohustus võrreldes peateel sõitva isikuga, kuna kõrvalteelt lähenejal on kohustus kiirust vähendada või jääda ristmikul seisma ning seetõttu on viimasel oluliselt rohkem aega

ning parem ülevaade ristmikul toimuvast, kui tavakiirusel peateel sõitval ristmikku ületaval juhil. Sellest tulenevalt on kohus seisukohal, et A.Z oleks pidanud, hoolimata Fordi juhi poolt suunatule sisselülitamisest veenduma täielikult, et Ford pöörab peateelt ära kõrvalteele

5

ning oma liikuma asumisega ei ohusta A.Z teisi peateel sõitvaid sõidukeid. Kohtu hinnangul rikkus A.Z liiklusseaduse nõudeid, kui sõitis ristmikule välja olukorras, kus temale paremalt poolt tulev sõiduk küll algselt näitas oma tegevusega, et ta soovib peateelt ära keerata, kuid seda tegelikult ei teinud. M.K. ütluste kohaselt oli suunatuli sees lühikest aega, ta jätkas oma sõidurajal liikumist ristmiku suunas peale suunatule väljalülitamist veel umbes 5 sekundi jooksul 10-20 meetrit. Hoolsama suhtumise korral oleks A.Z seda märganud. Kõrvalteelt peateele sõitva juhi hoolsuskohustus on suurem ning just temal on kohustus tagada

sujuv ja ohutu liiklus ristmikul. Kohtu hinnangul ei ole A.Z sellise kvaliteediga hoolsuskohustust jälginud, sest oma ütluste kohaselt alustas ta koheselt liikumist peale seda, kui ta nägi, et Fordi juht näitas oma käitumisega, et kavatseb alustada manöövrit ning teisest sõidusuunast autosid ei lähenenud. Seega ei veendunud A.Z piisava kindlusega selles, et tema liikumaasumine ei mõjuta teiste sõidukite liikumist peateel ning see on ohutu.

Kohus leiab, et M.K. le ei saa ette heita, et ta oleks teinud enne ristmikku mingeid

manöövreid, mis oleks A.Z-i eksitanud. A.K. u ütluste kohaselt pööras M.K. sama

sõiduraja piires auto esiosa natuke, A.Z-i ütluste kohaselt suundus M.K. pöörde

alustamiseks paremale teeserva. Selles osas on ütlustes vastuolud. Kohus leiab, et sellised vastuolud ütlustes ei oma A.Z-i tegevuse hindamisel õiguslikku tähendust. Riigikohus on oma 20.11.2007. a otsuse nr 3-1-1-75-07 p-s 5.1 öelnud, et „ LS § 2 p 37 kohaselt on manööver igasugune pööre või mis tahes sõiduraja

vahetus või ümberpõige. A.Z-i , M.K. ja tunnistaja A.K. u ütlused on selles osas ühesugused, et nimetatud manöövreid M.K. ei teinud. Ta lülitas suunatule sisse ja vähendas kiirust, lülitas suunatule välja, kiirendas ja jätkas samal sõidurajal liikumist. A.Z, kes ootas võimalust ristmiku ületamiseks, oli piisavalt aega veendumaks, et M.K. juhitud sõiduk ei hakka tegelikult manöövrit sooritama.

A.Z-i liiklusnõuete rikkumise ning teisele isikule varalise kahju tekkimise vahel peab olema põhjuslik seos, mis tähendab, et isik paneb toime LS § 223 lg 1 alt 1 sätestatud väärteo, kui toimunud liiklusõnnetus oli tema liiklusnõudeid rikkuva tegevuse vältimatuks tagajärjeks.

Kuna A.Z pani talle etteheidetava teo toime tegevusega, siis tuleb põhjusliku seose tuvastamisel kasutada skeemi, mille kohaselt esineb põhjuslik seos teo ja tagajärje vahel siis, kui sooritatud teo äramõtlemisel poleks tagajärge tekkinud. Kui A.Z oleks täitnud LE §

17 lg 1 nõudeid ning andnud teed peateel liikuvale Fordile, siis oleks Ford, hoolimata oma ebakindlast sõidust, saanud segamatult jätkata liikumist peateel oma sõidurajal ning sooritada

manööver õiges kohas. Seega oli A.Z-i tegu vältimatuks eelduseks varalise kahju tekkimisele.

KarS § 15 lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. Seega on A.Z täitnud LS § 223 lg-st 1 tuleneva väärteo subjektiivse koosseisu, kui ta pani teo

toime vähemalt kergemeelsusest või hooletusest KarS § 18 lg 1 mõttes. KarS § 18 lg 3

kohaselt paneb isik teo toime hooletusest, kui ta ei tea süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemisest, kuid oleks seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette

nägema. Selleks, et isikule ette heita hooletust, peab kohus tuvastama, et isik on rikkunud mingit hoolsuskohustust – jättes mingi ühiskonnas eksisteeriva käitumisreegli täitmata, mille

tähelepanemiseks ja täitmiseks oli ta kohustatud. Tulenevalt LS 14 lg 2 peab iga liikleja

6 järgima liiklusalaste õigusaktide nõudeid, olema liikluses hoolikas ja ettevaatlik ning tagama liikluse sujuvuse, et vältida ohtu ja kahju tekitamist. Seega oleks A.Z pidanud järgima

liiklusnõudeid ning arvestama oma kõrgenenud hoolsuskohustusega kõrvalteelt peateele

sõitmise korral, kuid hooletusest ei pööranud ta tähelepanu asjaolule, et Fordi juht ei

sooritanud manöövrit, millele ta oma käitumisega oli viidanud. Tulenevalt liiklusnõuete

täitmise kohustusest ning juhi spetsiifilisest hoolsuskohustusest oleks A.Z pidanud

kahtlusteta veenduma, et ristmiku ületamine on ohutu. Seega pani menetlusalune isik A.Z väärteo toime ettevaatamatusest hooletuse vormis – hoolsa käitumise korral oleks A.Z

märganud, et Ford soovib jätkata liikumist mööda peateed ning ta ei oleks ristmikule välja sõitnud.

Menetlusaluse isiku A.Z-i teos õigusvastasust ning süüd välistavad asjaolud puuduvad.

2. A.Z-i väärtegu LS § 236 lg 1 järgi

LS § 236 lg 1 kohaselt on väärteokorras karistatav liiklusõnnetuses osalenud sõiduki juhi poolt

liiklusõnnetusest politseile teatamise nõuete rikkumine, kui teatamine oli kohustuslik. Liiklusõnnetusest teatamise nõuded on sätestatud LS §-s 169, millest A.Z-ile on süüks arvatud lõigete 4, 5 ja 6 rikkumine. LS § 169 lg 4 kohaselt ei ole liiklusõnnetusest teatamine politseile kohustuslik siis, kui liiklusõnnetuse tagajärjel ei ole inimesed vigastada saanud või

liiklusõnnetuses osalenud inimesed ei nõua ise oma tervise kontrolli, samuti liiklusõnnetuse pooled on ühisel meelel varalise kahju tekitamise vastutuse küsimuses ning on välja selgitatud

ka see vastutav isik, lisaks on hilisemat identifitseerimist võimaldaval viisil loetletud kõik

liiklusõnnetuses osalenud inimeste andmed ning kõik eelpoolloetletud asjaolud on märgitud

kirjalikus kokkuleppes, millele on ka liiklusõnnetuse pooled alla kirjutanud. Seega ei ole politsei kohalekutsumine kohustuslik ning liiklusõnnetuses osalenud sõidukite liigutamine on lubatud siis, kui pooled jõuavad kõigis õnnetust puudutavates asjaoludes kokkuleppele.

Kohtu hinnangul ei ole LS § 169 lg 4 loetletud asjaolude osas sõlmitav kirjalik kokkuleppe obligatoorseks eelduseks liiklusõnnetuses osalenud sõidukite või esemete liigutamiseks, kuna

antud liigutamise keeld on sätestatud eelkõige hilisema menetluse tagamise vahendina, et avariiteenistusel oleks võimalik võimalikult täpselt sündmuskoht fikseerida juhul, kui pooltel on tekkinud vaidlus. Kohtu hinnangul võivad liiklusõnnetuse pooled oma sõidukid liigutada

sündmuskohalt eemale, et mitte takistada liiklust ning seejärel asuda kirjalikku kokkulepet sõlmima, kuid seda ainult siis, kui pooled on sündmuskohal saavutanud suulise kokkuleppe ja

jõudnud ühisele arusaamale liiklusõnnetuse asjaolude osas ning lahkarvamused puuduvad.

Kui pooltel tekivad aga lahkarvamused või pole nad üldse sündmuskohal läbirääkimisi pidanud, nagu käesoleval juhul, siis on LS § 169 lg-st 4 tulenevalt politseile liiklusõnnetusest

teatamine kohustuslik ning kuni vastava politsei korralduseni on sõidukite liigutamine keelatud. LS § 169 lg 6 kohaselt tohib erandina sõidukit liigutada enne politsei kohalejõudmist ainult siis, kui transporditakse kannatanut haiglasse või teiste sõidukite liiklus on nende tõttu võimatu ja eelnevalt on tunnistajate juuresolekul ära märgitud sõiduki ja esemete asend ning jäljed.

Tunnistaja M.K. ütluste kohaselt liiklusõnnetuse hetkel liiklus väga tihe ei olnud ning pärast

kokkupõrget jäi ta keset ristmikku seisma ning lülitas ohutuled tööle. Liiklusõnnetuses

7

osalenud teine osapool sõitis kõrvalasuvasse parklasse ning viipas käega, et ka tema sinna

tuleks. Liiklusõnnetuse toimumise kohas omavahelist suhtlust ei toimunud. Menetlusaluse isiku A.Z-i ütluste kohaselt veendus ta pärast kokkupõrget visuaalselt, et keegi õnnetuses

viga ei saanud, siis ta viipas Fordi juhile käega, et nad sõidaksid ristmiku kõrval olevasse

parklasse, et vabastada ristmik sõidukitest, kuna liiklusõnnetuse ajal oli tihe liiklus ja ühe tänavapoole liiklus oleks olnud takistatud. Tunnistaja A.K. u ei mäleta, kes lahkus esimesena sündmuskohalt, kuid kinnitab, et mõlemad osapooled lahkusid.

Käesoleval juhul tuleneb nii M.K. kui ka menetlusaluse isiku A.Z-i ütlustest, et

kohapeal peale liiklusõnnetust mingeid läbirääkimisi ei toimunud, vaid liiklusõnnetuses

osalenud sõidukijuhid sõitsid A.Z-i viipamise järel kohe ristmiku kõrval asunud

parklasse, kus asusid alles liiklusõnnetuse asjaolusid arutama. Kuna pooled parklasse sõitmise järel kokkuleppele ei jõudnud, siis A.Z-i ütluste kohaselt helistas ta politseisse. Kuigi poolte ütlused lahknevad liiklustiheduse osas liiklusõnnetuse ajal, siis käesoleval juhul ei mõjuta see A.Z-i poolt toimepandud väärtegu, kuna pooled ei fikseerinud tunnistajate juuresolekul LS § 169 lg-s 6 sätestatud korras sõidukite asukohta, mis oleks andnud õiguse

tiheda liikluse korral liiklusõnnetuse koht sõidukitest vabastada. Sündmuskohalt lahkumise

hetkel ei olnud ka selge, kas poolte vahel on lahkarvamusi, kes on varalise kahju saaja, mistõttu on rikutud LS § 169 lg 5 nõudeid.

Kuna A.Z ei teatanud toimunud liiklusõnnetusest koheselt peale kokkupõrget

sündmuskohal, rikkus ta LS § 169 lg 4, 5 ja 6 nõudeid ning täitis sellega LS § 236 lg-st 1 tuleneva väärteo objektiivse koosseisu.

Antud väärteo pani A.Z-i toime ettevaatamatusest kergemeelsuse vormis vastavalt KarS

§ 18 lg-le 2, kuna ta pidi sõidukijuhina liiklusnõudeid tundva inimesena teadma, et

liiklusõnnetuse korral ei tohi sõidukeid liigutada, kui pooled pole jõudnud kokkuleppele õnnetuse asjaolude osas, kuid A.Z lootis, et nad jõuavad vastaspoolega ka hiljem peale sõidukite liigutamist kokkuleppele ning seetõttu pole vaja politseid välja kutsuda.

A.Z-i teos puuduvad õigusvastasust ning süüd välistavad asjaolud.

Samas on A.Z-i kaitsja taotlenud väärteomenetluse lõpetamist LS § 236 lg 1 järgi V™S § 30 lg 1 p 1 alusel, kuna tema süü ei ole suur. Kohus antud seisukohaga ei nõustu. Riigikohus on oma 27.09.2006. a otsuse nr 3-1-1-81-06 punktis 6 öelnud:

Lisaks on Riigikohus 24.04.2007. a otsuses nr 3-1-1-9-07 leidnud järgmist: „

8 . Kohus on seisukohal, et A.Z ei lahkunud küll sündmuskohalt viisil, mis oleks täielikult

takistanud liiklusõnnetuse osas menetluse läbiviimist, kuid sellise lahkumise korral oleks kohtuväline menetleja võinud kohaldada juba sündmuskohalt põgenemise koosseisu LS § 237

lg 1 järgi. Seega tuleb A.Z-i süü sisustada LS § 236 lg 1 sätestatud koosseisu poolt

kaitstavaid õigushüvesid arvestades, milleks on liiklusõnnetuse asjaolude objektiivse

tuvastamise võimaldamine ning süüdlase väljaselgitamise menetluse läbiviimise võimaldamine. Käesoleval juhul, jättes liiklusõnnetusest teatamata ja lahkudes sündmuskohalt,

ei olnud politseil võimalik fikseerida sündmuskohta, s.h sõidukite avariijärgset paiknemist

teel, mistõttu peamisteks tõenditeks on liiklusõnnetuses osalenud poolte ütlused. Seega takistas A.Z väärteomenetluse läbiviimist hoolimata sellest, et asjaosaliste ja tunnistaja ütlustes olulisi vastuolusid ei ole ning liiklusõnnetuse asjaolude väljaselgitamine ei ole selle tõttu olnud takistatud. Eeltoodut arvesse võttes ei ole A.Z-i süü LS § 236 lg 1 sätestatud

koosseisu täitmisel nii väike, et võimaldaks oportuniteedi kohaldamist. Samuti ei puudu käesolevas asjas avalik menetlushuvi, kuna politsei kohustus on koguda sündmuskohalt kõik tõendid ning selline politsei töö takistamine ei saa olla avalikes huvides.

III Kohtu seisukoht karistuse osas

LS § 223 lg 1 sätestab, et mootorsõidukijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise eest, kui sellega on

tekitatud varaline kahju või inimesele ettevaatamatusest tervisekahjustus, –

karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või arestiga või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni.

LS § 236 lg 1 näeb liiklusõnnetuses osalenud sõiduki juhi poolt liiklusõnnetusest politseile teatamise nõuete rikkumise eest, kui teatamine oli kohustuslik, ette karistusena rahatrahvi kuni 300 trahviühikut või aresti või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni ühe aastani.

KarS § 47 lg 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja väärteo eest kohaldada

rahatrahvi kolm kuni kolmsada trahviühikut. Trahviühik on rahatrahvi baassumma, mille suuruseks on neli eurot.

Kui isik on toime pannud mitu tegu, mis vastavat mitmele eri väärteokoosseisule, siis määratakse või mõistetakse KarS § 63 lg 3 kohaselt karistus iga väärteo eest eraldi.

KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel arvestab kohus kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

Menetlusaluse isiku A.Z-i tegevuses karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid KarS § 57 ja § 58 mõttes ei esinenud.

Karistusregistri väljavõtte (tl 31) kohaselt on A.Z liiklusnõuete rikkumise eest üks kehtiv väärteokaristus, mis on määratud ristmikule või jalakäijate ülekäigurajale sõitmise eest keelava fooritule ajal. Seega ei ole A.Z eelnevalt toime pannud sarnaseid väärtegusid nagu on käesolevas asjas talle süüks arvatud väärteod.

9

Arvestades eeltoodut ning asjaolu, et A.Z-i süü mõlemas talle süüks arvatavas väärteos ei olnud suur, siis leiab kohus, et kohtueelse menetleja poolt määratud rahatrahvid ei vasta KarS

§ 56 lg-S 1 sätestatule ning on olemas alus nende vähendamiseks. Liiklusõnnetuse põhjustamise osas tuleb arvestada ka liiklusõnnetuse teise osapoole eksitavat käitumist ning

seda, et A.Z küll veendus ristmiku ületamise ohutuses, kuid ei teinud seda piisava

hoolsusega, mis oleks ohu tekkimise ära hoidnud. Samuti tuleb liiklusõnnetusest teatamise nõuete rikkumise korral arvestada seda, et A.Z lahkus sündmuskohalt eelkõige seetõttu,

et vabastada ristmik liiklusele ning asus teise osapoolega läbirääkimistesse sündmuskoha vahetus läheduses.

Kohus leiab, et A.Z-i tuleb LS § 223 lg 1 järgi karistada rahatrahviga 50 trahviühikut, so 200 eurot, ning LS § 236 lg 1 järgi rahatrahviga 30 trahviühikut, so 120 eurot.

IV Kohtu seisukoht menetluskulude osas

V™S § 38 lg 1 kohaselt järgitakse kohtuvälises menetluses ja kohtumenetluses

menetluskulude arvestamisel kriminaalmenetluse sätteid. KrMS § 180 kohaselt hüvitab menetluskulud süüdimõistva otsuse korral süüdimõistetu. Valitud kaitsjale makstud mõistliku

suurusega tasu hüvitatakse väärteomenetluses vaid juhul, kui väärteomenetlus lõpetatakse V™S 29 lg 1 p-des 1-3 ja 5-6 sätestatud alustel (V™S § 23).

Käesolevas asjas on A.Z-i menetluskuludeks KrMS § 175 lg 1 p-le 1 vastavalt valitud kaitsjale makstud tasu 183,60 eurot, mis tuleb KrMS § 180 lg 1 alusel jätta A.Z-i kanda, kuna puuduvad V™S §-s 23 ettenähtud alused kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks.

Ingeri Tamm Kohtunik