1-11-7121/60 · Tartu Ringkonnakohus

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 19. oktoober 2012, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-11-7121 Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu (Jõhvi kohtumaja) 11. septembri 2012

määrus vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamata jätmise kohta Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

süüdimõistetu H.S-i (H.S) määruskaebus

RESOLUTSIOON

Juhindudes KrMS §-st 390 jätta Viru Maakohtu 11. septembri 2012 määrus muutmata ning süüdimõistetu H.S-i määruskaebus rahuldamata.

Edasikaebamise kord

KrMS § 384 lg 2 ja § 387 lg 1 kohaselt võib määrusele esitada määruskaebuse Tartu

Ringkonnakohtule prokuratuur, advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel teised

kohtumenetluse pooled kümne päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama.

Asjaolud

Viru Maakohtu 11.09.2012 määrusega jäeti H.S vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamata.

H.S on süüdi tunnistatud Viru Maakohtu 17.06.2011 otsusega (kriminaalasi nr 1-10- 5450) KarS § 183 lg 2 p 1, 2 järgi, mille eest mõisteti talle karistuseks 2 aastat vangistust,

KarS § 199 lg 2 p 4, 5, 8, 9 järgi, mille eest mõisteti talle karistuseks 1 aasta 6 kuud vangistust, ja KarS § 266 lg 2 p 1 järgi, mille eest mõisteti talle karistuseks 3 kuud vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti H.S-ile liitkaristuseks 3 aastat vangistust, mida KrMS

§ 238 lg 2 alusel vähendati ühe kolmandiku võrra, mõistes H.S-ile lõplikuks karistuseks 2 aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati H.S-i karistuse hulka tema eelvangistuses viibitud aeg

25.10.2009–26.10.2009, s.o 2 päeva, ja lõplikult ärakandmisele kuuluvaks karistuseks jäi 1 aasta 11 kuud 28 päeva vangistust. Karistusaega arvestati alates 17.06.2011. Nimetatud kohtuotsus jõustus 27.02.2012 Riigikohtu määrusega.

2 Viru Maakohtu 19.09.2011 otsusega (kriminaalasi nr 1-11-7121) mõisteti H.S süüdi KarS § 199 lg 2 p 8, 9 järgi, mille eest mõisteti talle karistuseks 1 aasta vangistust, KarS § 213 lg 1 järgi, mille eest mõisteti talle karistuseks 6 kuud vangistust, ja KarS § 266 lg 2 p 1, 2

järgi, mille eest mõisteti talle karistuseks 6 kuud vangistust. Vastavalt KarS § 64 lg-le 1

mõisteti H.S-ile liitkaristuseks 1 aasta 6 kuud vangistust, mida KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati ühe kolmandiku võrra, mõistes H.S-ile karistuseks 1 aasta vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati eelvangistuses viibitud aeg 23.11.2010–12.04.2011, s.o 4 kuud 21

päeva, karistusaja hulka, mõistes lõplikult ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 7 kuud 9 päeva vangistust. Sama maakohtu otsusega mõisteti H.S süüdi KarS § 346 järgi, mille eest mõisteti talle karistuseks rahaline karistus 90 miinimumpäevamäära ulatuses, s.o summas 288 eurot,

mida KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati ühe kolmandiku võrra, mõistes H.S-ile karistuseks rahalise karistuse 60 miinimumpäevamäära, s.o 192 eurot.

Viru Maakohtu 14.03.2012 määrusega liideti KarS § 65 lg 1 ja § 64 lg 1 alusel H.S-ile Viru Maakohtu 17.06.2011 otsusega mõistetud karistus – 1 aasta 11 kuud 28

päeva vangistust – ja Viru Maakohtu 19.09.2011 otsusega mõistetud karistus – 7 kuud 9 päeva vangistust ja rahaline karistus 192 eurot – ning üksikkaristustest raskeima suurendamise teel mõisteti H.S-ile liitkaristuseks 2 aastat 3 kuud vangistust ja rahaline karistus 192 eurot. Rahaline karistus määrati täideviimisele iseseisvalt.

H.S-i karistuse kandmise algus on 17.06.2011 ja lõpp 17.09.2013. Tingimisi

ennetähtaegse vabanemise võimalus avanes kinnipeetaval 02.08.2012.

Esimese astme kohtu määruse sisu

Maakohus, tutvunud esitatud materjalide ja prokuröri kirjaliku arvamusega ning ära kuulanud

süüdimõistetu ja tema kaitsja arvamused, leidis, et H.S tuleb jätta tingimisi enne

tähtaega vangistusest vabastamata. Kohtu hinnangul oleks kinnipeetava ennetähtaegne vangistusest vabastamine ebaotstarbekas.

Maakohus tuvastas, et süüdimõistetu on üheksa korda kriminaalkorras karistatud, reaalset vangistust kannab ta neljandat korda. Aastatel 2006 kuni 2007 oli ta kohtuotsusega allutatud

käitumiskontrollile, kuid pani kehtiva katseaja jooksul toime uue varavastase kuriteo, mille

eest karistati juba vangistusega. Pärast vanglast vabanemist jätkas H.S hulgaliste väärtegude toimepanemist, samuti pani toime uued kuriteod, kuni võeti 17.06.2011 vahi alla. Eeltoodust järeldas maakohus, et mõistetud karistused ei ole H.S-i puhul täitnud oma

eesmärki ning mingeid järeldusi ta nendest enda jaoks teinud ei ole. Võimaluse tekkimisel eirab H.S jätkuvalt kehtestatud reegleid ning ei ole usutav, et vabaduses hakkaks ta

elama õiguskuulekalt. Maakohus märkis ka, et H.S on kolm kehtivat distsiplinaarkaristust ning seega pole täidetud üks oluline tingimisi ennetähtaegse vabastamise eeldus, s.o vangistatu õiguspärane käitumine karistuse kandmise ajal.

Positiivseks luges maakohus, et vangistuse jooksul on H.S-iga toimunud vestlused

sotsiaalprogrammis XXXX. Samuti on ta läbinud sotsiaalprogrammi XXXX ning osaleb vangla XXXX. Vabanedes on H.S olemas kindel elukoht. Kindlat töökohta tal küll ei ole, kuid iseseisev sissetulek XXXX näol on tal olemas. Maakohus leidis, et süüdimõistetu ei ole enda jaoks vastavaid järeldusi teinud ega paranemise teele asunud. Arvestades H.S-i poolt toime pandud kuritegude ohtlikkust ja asjaolusid (narkoaine käitlemine ja mitmed varavastased kuriteoepisoodid), korduvaid karistusi (9 korda

kriminaalkorras karistatud, nendest kahel korral narkokuriteo toimepanemise eest) ja tema

käitumist vabaduses (jätkuv kuritegude toimepanemine, korduvalt karistatud väärteokorras

NPALS § 151

alusel) ja süüdimõistetu võimalusi vabaduses (töökoha puudumine ja tagasihoidlik sissetulek), ei olnud maakohtu hinnangul kinnipeetava tingimisi ennetähtaegne

vangistusest vabastamine õigustatud. Tema võimalused vabaduses (pere olemasolu ja

3

sissetulek) ei kaalu ülalmainitud negatiivseid asjaolusid üles. Eksisteerib suur tõenäosus, et

H.S paneb vabaduses toime uue kuriteo. Tema vabastamine ei oleks maakohtu hinnangul kooskõlas karistuse mõistmise üldiste eesmärkidega. H.S on olnud varem karistuse kandmisest tingimisi vabastatud, kuid pani katseajal toime uue raske narkokuriteo.

Maakohus leidis, et narkootikumide tarvitamine võib omakorda suurendada uue kuriteo toimepanemise ohtu. Ka varem oli süüdimõistetul perekonna toetus ja samuti kindel elukoht, kuid see ei takistanud tal uusi kuritegusid toime panna. Seega asus maakohus seisukohale, et süüdimõistetu võimalused vabaduses, kindla elukoha omamine ja toetav võrgustik lähedaste

näol ei kaalu üles tema varasemat käitumist ja kuritegude asjaolusid. Samuti on tema karistusaja lõpuni jäänud veel ligi 1 aasta, mis on pikk aeg.

Määruskaebuses esitatud taotluste sisu

Maakohtu määruse peale esitas kaebuse süüdimõistetu H.S, taotledes maakohtu määruse tühistamist ja uue määruse tegemist, millega vabastada ta vangistusest tingimisi enne tähtaega. H.S märgib, et tal on olemas kindel elukoht, kuhu kavatseb koos abikaasa ja tema

väikese lapsega elama asuda. Üksinda on abikaasal raske last kasvatada, aga vabanedes

vangistusest tingimisi enne tähtaega saaks H.S talle abiks olla. Naisel on majanduslikult väga raske. Alates novembrist ei saa ta enam lastetoetust ja peab tööle tagasi

minema. Siis tekib aga probleeme lapse järele vaatamisega, sest lasteaeda võetakse lapsi

alates teisest eluaastast. Vabanedes saaks H.S leida töö ja oma perele abiks olla. Samuti saab H.S vabaduses pensioni, mis parandaks pere olukorda oluliselt. Enne lapse sündi viibis H.S elektroonilise järelevalve all ega rikkunud kordagi

järelevalve tingimusi, ei tarvitanud alkoholi ega narkootikume. Samuti ilmus ta ise

17.06.2011, mil ta võeti varasema kuriteo eest vahi alla, kohtusse. Uurimise käigus tegi ta

aktiivselt koostööd. Kohus ei ole seda aga üldse arvestanud. Samuti lisab H.S, et vanglas võeti ta tööle XXXX, kuid töötasu on alla XXX euro. Sellise tasuga ei saa ta aidata ei oma naist ja last ega iseennast. H.S möönab, et tema varasem elukäik ei ole olnud õiguskuulekas, kuid leiab, et on

varasematest rikkumistest vajalikud järeldused teinud. H.S on muutnud oma

ellusuhtumist ja seadnud esikohale pere. Ta kahetseb siiralt toime pandud kuritegusid ning lubab vabanedes tööle minna ja võlad likvideerida.

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

1. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks määruskaebuses toodud motiividel puudub alus.

KarS § 76 lg 3 kohaselt arvestab kohus isiku vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamisel kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdimõistetu isikut, varasemat elukäiku ning käitumist karistuse kandmise ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdimõistetule kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine.

2. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ja leiab samuti, et käesoleval ajal ei ole

H.S-i vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamine põhjendatud. Maakohus on

süüdimõistetu puhul õigesti käsitlenud ja hinnanud KarS § 76 lg-s 3 sätestatud asjaolusid.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruses avaldatud seisukohtadega, mida ei pea vajalikuks korrata. Täiendavalt märgib ringkonnakohus järgnevat.

3. Ringkonnakohus, hinnanud kogumis KarS § 76 lg-s 3 sätestatud asjaolusid, leiab, et kuriteo

toimepanemise asjaolud, H.S-i varasem elukäik ja ka tema käitumine käesoleva

karistuse kandmise ajal ei võimalda teda vangistusest tingimisi ennetähtaegselt vabastada.

4

H.S on korduvalt kriminaalkorras karistatud, sealhulgas nii tingimisi kui ka reaalsete vangistustega. Viimati viibis H.S kriminaalhooldusel 2006–2007, kuid pani katseajal toime uue varavastase kuriteo, misjärel teda karistati reaalse vangistusega. Ka pärast vangistuse kandmiselt vabanemist ei asunud H.S õiguskuulekale teele, pannes toime nii arvukalt väärtegusid kui ka uued kuriteod. Eeltoodust järeldab ringkonnakohus, et kantud karistused ei ole H.S-ile vajalikku mõju avaldanud ning mingeid järeldusi ta nendest

enda jaoks teinud ei ole. Seetõttu on ringkonnakohtu jaoks kaheldav, et käesolev karistus

oleks olnud varasematest tõhusam ning H.S ei paneks vabanedes enam uusi

kuritegusid toime. Sellekohaseid kahtlusi suurendab asjaolu, et H.S pole isegi vanglas, kus järelevalve tema tegevuse üle on märksa rangem kui kriminaalhooldusel viibides,

suutnud kehtestatud korrast kinni pidada – kinnipeetaval on vangla iseloomustuse kohaselt kolm kehtivat distsiplinaarkaristust.

4. positiivselt Ehkki ringkonnakohus tunnustab määruskaebuses esile toodud H.S

iseloomustavaid asjaolusid, leiab kohus, et need ei kaalu üles eelnevalt välja toodud negatiivseid asjaolusid. H.S-i edusammudest jääb väheks, et veenda kohut, et ta on

oma varasemast käitumisest vajalikud järeldused teinud ning on edaspidi suuteline

kehtestatud korrast kinni pidama. Suures osas koosneb H.S-i kaebus üksnes tema

paljasõnalistest väidetest, et ta kahetseb toimepandud kuritegusid ning on ennast muutnud. Samas annab tema käitumine vangistuses alust arvata vastupidist.

5. Ringkonnakohus rõhutab, et kuigi seadus võimaldab süüdimõistetuid ennetähtaegselt karistuse kandmisest vabastada, ei ole tegemist olukorraga, kus isiku võiks vabastamata jätta üksnes erandlikel juhtudel. Vastupidi, karistuse tervikuna ärakandmine on reegliks ja sellest tingimisi ennetähtaegne vabastamine selgelt erandiks. Käesoleval ajal ei esine ringkonnakohtu

hinnangul selliseid erandlikke asjaolusid, mis võimaldaksid H.S vangistusest tingimisi ennetähtaegselt vabastada.

6. Eelnevast lähtuvalt jätab ringkonnakohus vaidlustatud kohtumääruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata.

Aarne Sarjas

Maarika Kuusk

Tiit Lõhmus