1-12-438/21 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 15. oktoober 2012, Tallinn Kriminaalasja number 1-12-438 (11230105135) Kohtukoosseis Eesistuja Urmas Reinola, liikmed Meelika Aava ja Ivi Kesküla Kohtuistungi sekretär Alina Koop

Kohtuistungi toimumise aeg ja koht 24. september 2012, Tallinn, avalik kohtuistung Kriminaalasi Anton Jegorenko süüdistuses KarS § 113 järgi ja Mihhail E.R-i süüdistuses KarS § 307 lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 26. aprilli 2012 otsus üldmenetluses

Apellatsiooni esitaja

süüdistatav Anton Jegorenko, süüdistatava kaitsja adv Sven Sillar Prokurör Ainar Koik Süüdistatav

Anton Jegorenko, isikukood: 39009090368; elukoht: xxxxxxxxxx, viibib vahi all Tallinna Vanglas; kodakondsus: EV kodanik; haridus: põhiharidus; emakeel: vene keel; töökoht: xxxxxxxxx xxxxxx; kriminaalkorras karistamata, väärteokorras karistatud 5-l korral; tõkend: vahistamine alates 10.08.2011 Kaitsja adv Sven Sillar

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 26. aprilli 2012 otsus Anton Jegorenko KarS § 113 järgi süüditunnistamises ja karistamises muutmata. 2. Apellatsioonid jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord

Kohtuotsus tehakse teatavaks 15. oktoobril 2012 kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu.

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30

päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel.

2 Asjaolud ja menetluse käik 1.

Harju Maakohtu 26. aprilli 2012 otsusega üldmenetluses tunnistati Anton Jegorenko süüdi KarS § 113 järgi ja karistati vangistusega 8 aastat. KarS § 68 lg 1 alusel arvati eelvangistuses viibitud aeg

15.06.-17.06.2011 (3 päeva) karistusaja hulka ning kandmisele kuuluvaks karistuseks 7 aastat 11 kuud 27 päeva vangistust, alates 10.08.2011. A. Jegorenkolt mõisteti riigituludesse sundraha 725 eurot, surnu kohtuarstliku ekspertiisi maksumus

391 eurot, DNA-ekspertiiside maksumus summas 2964 eurot, isiku kohtuarstliku ekspertiisi maksumus 84 eurot ja kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi maksumus 510 eurot. Sama otsusega tunnistati E.R süüdi ja karistati KarS § 307 lg 1 järgi, kuid tema osas apellatsioonimenetlust ei toimu.

2. A. Jegorenko tunnistati süüdi selles, et tema 24.03.2011 õhtusel ajal Harju maakonnas Harku

vallas Vahi külas asuvas metsas omavahelise tüli käigus pani toime V Ni tahtliku tapmise, lüües V. Nile korduvalt tugevajõuliselt noaga elutähtsate organite paiknemispiirkondadesse, põhjustades V.

Nile neelu ulatuva lõikehaava kaela üleosas, kõhuõõnde ulatuvad lõikehaavad keskkõhul ning

suuõõnde ulatuva lõikehaava paremal põsel, mis tüsistusid ägeda verekaotuse välimisest verejooksust ja ägeda südamepuudulikkusega, milliste vigastuste tagajärjel V. N suri sündmuskohal, lisaks põhjustas A. Jegorenko V. Nile ka pea kinnise tömptrauma ja nahaalused verevalumid parema randme ja labakäe selgmisel pinnal.

3. Maakohus leidis, et ütlustes sisalduvate vastuolude tõttu ei saa pidada usaldusväärseteks süüdistatavate ja tunnistaja S. Jegorenko ütlusi tapmise sündmuste kohta, samuti ei arvestanud kohus tõendina süüdistatava A. Jegorenko ütlusi tapmise asukohas tema ja tapetu vahelise konflikti arengu ja tapmise asjaolude kohta, kuna need on vastuolus teiste kogutud ja usaldusväärsete tõenditega. Ei

leidnud tõendamist, et A. Jegorenko oleks tapmissündmuse ajal viibinud hädakaitsevõi

füsioloogilise afekti seisundis. Kohus leidis, et A. Jegorenko, lüües hulgaliselt tugevajõulisi noalööke tapetu eluliselt tähtsatesse organitesse, pidi juba ainuüksi vererohkusest tulenevalt mõistma löögi eluohtlikkust, löökide tagajärjel isiku surma saabumist ja soovima isiku surma.

Apellatsiooni sisu ja menetlusosaliste seisukohad 4. Maakohtu otsuse vaidlustasid apellatsiooni korras süüdistatav A. Jegorenko ja tema kaitsja adv S. Sillar.

4.1. Süüdistatav A. Jegorenko palub vähendada mõistetud vangistuse pikkust ja mõista talle vangistus 6 aastast 7 aastani. Apellant leiab, et kohus ei arvestanud asjaolu, et ta tegutses hädakaitse

seisundis ja esimesena ründas teda noaga kannatanu. Peale seda sattus ta paanikasse ja lõi kannatanut mitmel korral noaga, mille tagajärjel V. N suri.

4.2. Süüdistatava kaitsja vaidlustab maakohtu otsuse täies ulatuses, paludes see tühistada ja A.

Jegorenko süüdistuses KarS § 113 järgi õigeks mõista. Kaitsja arvates puudub otsuses põhjendus,

milliste tõenditega on kohus A. Jegorenko süü tapmises tõsikindlalt tuvastanud. A. Jegorenko

eneserõõn, mis ei rajane ühelegi asjas kogutud tõendile, ei saa olla aluseks isik tapmises süüdi

tunnistada. Kuigi kohus luges A. Jegorenko süü tapmises tuvastatuks üksnes videosalvestiselt nähtuvast, ei tulene videosalvestiselt, kes V. Ni tappis.

5. Ringkonnakohtu istungil toetasid apellandid apellatsioone. Prokurör palus jätta apellatsioonid rahuldamata ja kohtuotsus muutmata.

Ringkonnakohtu seisukoht ja põhjendused

6. Kohtukolleegium, kuulanud ära menetlusosalised, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja

esitatud apellatsioonidega leiab, et apellatsioonides esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks.

3 7. Süüdistatav A. Jegorenko enda süüditunnistamist V. Ni tapmises vaidlustanud ei ole. Puutuvalt taotlusesse vähendada talle kohtu poolt mõistetud vangistuse pikkust ja mõista karistuseks vangistus, mille määr jääb 6 ja 7 aasta vahele, leiab kohtukolleegium, et apellatsioonis taotletu ei anna alust

maakohtu poolt mõistetud karistuse vähendamiseks Apellatsioonis ei ole esitatud asjaolusid, milliseid ei olnuks maakohtule teada ning millised mingilgi moel võiksid mõjutada süüdistatavale mõistetud karistust selle kergendamise suunas. Ka apellatsioonikohtu istungil tunnistas A. Jegorenko end V. Ni tapmises süüdi, taotledes vaid karistuse kergendamist.

Apellatsioonist ei nähtu, et maakohus oleks A. Jegorenkole karistuse mõistmisel ebaõigesti

kohaldanud materiaalõigust või rikkunud oluliselt kriminaalmenetluse seadust. KarS § 56 lg 1

kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. See tähendab, et isik peab ennekõike vastutama

toimepandud teo eest. Karistuse mõistmisel arvestab kohus eelkõige süüdistatava süü suurust, ning

alles seejärel kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohtukolleegium rõhutab, et

kuigi karistusseadustik on loobunud süüdlase isiku arvestamisest karistuse mõistmisel iseseisva alusena, sisaldub KarS §-s 56 ka süüdlase isikuline näitaja eripreventiivse prognoosi näol – kohus

arvestab karistuse kohaldamisel võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Kohtukolleegium leiab, et A. Jegorenkole mõistetud vangistuse määr toime pandud esimese astme

kuriteo toimepanemise eest otsese tahtlusega, ei ole kohtupraktikat arvestades liiga karm nagu

apellant ekslikult leiab. KarS § 113 sanktsioon näeb karistusena ette kuuekuni viieteistaastase vangistuse. A. Jegorenkot karistati vangistusega 8 aastat, mille hulka arvati eelvangistuses viibitud

aeg 3 päeva ja ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 7 aastat 11 kuud 27 päeva vangistust, s.o

tunduvalt alla KarS § 113 sanktsiooni keskmist määra. Kohtupraktika kohaselt on

kõrvalekaldumised keskmistest karistusmääradest põhjendatud üksnes siis, kui isiku süü ei ole kooskõlas vastava sanktsiooni raamest tuleneva keskmise karistusega või karistust vähendavate või

raskendavate asjaoludega (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-77-11). Karistusmäära valikul on kohus

arvestanud karistust kergendava asjaoluna A. Jegorenko puhtsüdamlikku kahetsust, varasema karistatuse puudumist ja kannatanu ees vabandamist. Kohtukolleegium ei tuvastanud asjaolusid, mis

võimaldaksid mõista A. Jegorenkole kergema karistuse, kui seda tegi esimese astme kohus. A. Jegorenkole teise inimese tapmise eest mõistetud karistusmäär on piisava rangusega, et isik hoiduks edasiselt uute kuritegude toimepanemisest.

8. Süüdistatava kaitsja seisukohaga A. Jegorenko süü tõendamatusest V. Ni tapmise toimepanemisel kohtukolleegium ei nõustu.

Riigikohus on otsuses nr 3-1-1-17-03 väljendanud seisukohta, et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme

kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on

veenvad põhjused. Süüdistatava kaitsja apellatsioonis korratakse maakohtu kohtuistungil esitatud

väiteid süüdistataval süü puudumise kohta, mistõttu ringkonnakohtu ees ei tõstatata mingeid uusi

õiguslikke argumente. Maakohtus tõstatatud ja apellatsioonis uuesti esitatud väitele A. Jegorenko

eneserõõnast, on maakohus oma otsuses piisava põhjalikkusega juba vastatud. Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei

ole võimalik leida veenvaid argumente A. Jegorenko süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate

tõendite ümberhindamiseks. Maakohus on otsuses analüüsinud A. Jegorenko käitumist kooskõlas

esitatud tõenditega ja leidnud põhjendatult, et …“A. Jegorenko tekitas tapetule hulgaliselt tugevajõulisi noalööke eluliselt tähtsatesse organitesse, sh kaela, löök jõudis ka neelu, oma sõnade kohaselt esimese löögi tekitaski ta kaela, seega juba ainuüksi vererohkusest tulenevalt pidi mõistma löögi eluohtlikkust, kuid jätkas korduvaid noalööke elutähtsate organite piirkonda. Seetõttu pidi ta mõistma isiku surma saabumist ja soovima isiku surma. Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses

nr 3-1-1-128-06 väljendanud seisukohta, mille kohaselt subjektiivse külje avamisel abipakkuvaks

kriteeriumiks on objektiivsed ehk välised asjaolud. See tähendab, et olukorras, kus isikule on

4

tekitatud selline tervisekahjutus, mis võib tuua kaasa inimese surma, saab juba ainuüksi välisele

teopildile tuginedes tapmiskoosseisu tuvastamisel tugineda siis, kui toimepanija tegu ei ole

ühekordne, vaid koosneb mitmest isiku elu ohustavast teost ning siis, kui toimepanija tegu

iseloomustab ühekordse toimimisviisi äärmuslik ohtlikkus. Antud juhul esinesid mõlemad kriteeriumid – noalöök kaela oli äärmiselt eluohtlik ning sellele järgnesid korduvad noalöögid teiste

elutähtsate organite piirkonda. Kuna süüdistatav pidi juba esimese noalöögi puhul arvestama ja

prognoosima surma saabumise võimalikkust, ta aga jätkas korduvate noalöökide sooritamist elutähtsate organite piirkonda, pidi ta soovima isiku surma saabumist. Eeltoodut arvesse võttes leiab kohus, et A. Jegorenko pani V. Ni tapmise toime otsese tahtlusega“.

Veel on Riigikohus otsuses nr 3-1-1-85-00 märkinud, et kohtuniku poolne kuriteo faktiliste

asjaolude tuvastatust näitav motiveerimine peab olema selline, et kohtuniku siseveendumuse

kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav. Kohtukolleegium on seisukohal, et maakohus on hinnanud kooskõlas KrMS §-s 61 lg-s 2 sätestatuga tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt ja kohtuniku siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav.

Kohtukolleegium nõustub A. Jegorenko kaitsja väitega selles, et asitõendi vaatlusprotokollist (I kd, tlk 177-179) ei tulene, kes V. Ni tappis, kuid väide, et A. Jegorenko rõõnab ennast süü omaksvõtuga,

kaitsmaks ilmselt oma isa, kuna ta ise sündmuskohal ei viibinud, ei tulene asjas kogutud ja

kohtuistungil hinnatud tõenditest. Lisaks A. Jegorenko süü omaksvõtule ja nimetatud asitõendi vaatlusprotokollile on A. Jegorenko süü V. Ni tapmises leidnud tõendamist veel ekspertiisiaktiga nr

11E-GE0545 (I kd tlk 152-158), mille kohaselt tuvastati sõiduautost Audi 80A reg nr 218 ATN

läbiotsimisel võetud proovidest DNA analüüsil täisprofiil, mis oli kokkulangev tapetu võrdlusproovist pärineva DNA profiiliga (p 10, 11), antud kokkulangevus leiti ka juhi kõrvalistmelt

(p 10), kus nii süüdistatava A. Jegorenko, süüdistatava E.R-i ja tunnistaja S. Jegorenko

ütluste kohaselt istus just A. Jegorenko. Et sõiduauto läbiotsimisel (I kd tlk 136-137) tuvastati

eelnevalt antud asukohtades verele reageeriva Lumiscene kontrollprooviga helendus, oli tegemist veremäärdumusega ning DNA ekspertiisiaktist tulenevalt tegemist tapetu V. Ni verega. Samuti leidis

tõendamist, et süüdistatav tegi kõik võimaliku kuriteojälgede hävitamiseks - põletas noa, hävitas

riided ja takistas tapetu leidmist. Põhjendatult luges maakohus usaldusväärseteks ja riimuvateks

teiste A. Jegorenkot süüstavate tõenditega süüdistatava E.R-i ja tunnistaja S. Jegorenko

ütlused osas, mis seondusid süüdistatava viibimisega sündmuskohal, süüdistatava ja V. Ni vahel toimunud konflikti kohta, A. Jegorenko ärritunud oleku kohta sama päeva hommikul, A. Jegorenko istumist peale V. Ni tapmist autos juhi kõrvalistmel, kust leiti tapetu verd. Kaitsetaktikal põhineva väite A. Jegorenko eneserõõnast lükkavad ümber A. Jegorenko enda poolt süü omaksvõtt ja ütlused selle kohta, et noalöögid V. Nile tekitas tema nagu maakohus õigesti tuvastas. Kohtuotsuses esitatud

järeldustega mittenõustumine ei tähenda otsuses põhjenduste puudumist selle kohta, milliste tõenditega on kohus lugenud isiku süü talle esitatud süüdistuses tõendatuks.

9. Et kohtukolleegium ei tuvastanud ühtegi KrMS §-s 338 ette nähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu 26. aprilli 2012 otsuse Anton Jegorenko suhtes muutmata.

Urmas Reinola Meelika Aava Ivi Kesküla

5

6

7

1

8

9