15 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja
Legislator summary
AI generatedKriminaalasi nr 1-12-637
Legislator headnote
AI generated15 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja: Kriminaalasi nr 1-12-637
Full text
Kriminaalasi nr 1-12-637
Karistuse kandmisest ennetähtaegse vabastamise
M Ä Ä R U S
10.oktoobril 2012.a Tartu kohtumajas Tartu Maakohtu kohtunik Anneli Tanum sekretär Kristi Martin juuresolekul kaitsja advokaat Ann Saar osavõtul
arutades avalikul kohtuistungil süüdimõistetu E.F-i tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamist,
l e i d i s :
E.F tunnistati süüdi Tartu Maakohtu 08.veebruari 2012.a otsusega 199 lg 2 p 7, 9 ja § 424 järgi ning liitkaristuseks mõisteti 7 kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust E.F-ile Tartu Maakohtu 08.detsembri 2010.a otsusega mõistetud
karistuse ärakandmata osa võrra ja liitkaristuseks mõisteti 1 aasta 11 päeva vangistust. Kohtuotsus jõustus 23.veebruaril 2012.a.
E.F asus karistuse kandmisele 07.märtsil 2012.a ning tema karistuse kandmise aeg lõpeb selle täielikult ärakandmisel 18.märtsil 2013.a.
E.F-i on varem kriminaalkorras karistatud:
1. Tartu Maakohtu 21.septembri 2007.a otsusega KarS § 424 ja § 199 lg 2 p 7 alusel 1 kuu
7 päeva pikkuse vangistusega KarS § 74 alusel tingimisi 18-kuulise katseajaga ning lisakaristusena mõisteti mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 6 kuuks;
2. Tartu Maakohtu 02.aprilli 2008.a otsusega KarS § 329 alusel 3-kuulise vangistusega,
mida suurendati KarS § 65 lg 2 alusel eelmise kohtuotsusega mõistetud karistusega, mõistes liitkaristuseks 4 kuud 7 päeva vangistust, mis asendati 254 tunni üldkasuliku tööga tegemise tähtajaga 1 aasta;
3. Tartu maakohtu 26.juuni 2008.a otsusega KarS § 424 alusel 3-kuulise vangistusega,
mida suurendati KarS § 65 lg 2 alusel eelmise kohtuotsusega mõistetud karistusega,
mõistes liitkaristuseks 7 kuud 7 päeva vangistust ning lisakaristusena mõisteti mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 1 aastaks;
4. Tartu Maakohtu 20.mai 2010.a otsusega KarS § 199 lg 2 p 4 alusel 4-kuulise
vangistusega, mille hulka arvati eelvangistus ja lõplikuks karistuseks mõisteti 3 kuud
29 päeva vangistust, mis jäeti KarS § 74 alusel tingimisi 18-kuulise katseajaga täitmisele pööramata;
5. Tartu Maakohtu 08.detsembri 2010.a otsusega KarS § 199 lg 2 p 7, 8, 9 alusel 5-kuulise
vangistusega, mille hulka arvati eelvangistus ja lõolikuks karistuseks mõisteti 4 kuud
27 päeva vangistust, mida suurendati KarS § 65 lg 2 alusel eelmise kohtuotsusega mõistetud karistusega, mõistes liitkaristuseks 8 kuud 26 päeva vangistust, mis asendati 532 tunni üldkasuliku tööga tegemise tähtajaga 2 aastat.
E.F-i on korduvalt karistatud ka väärteokorras.
Tartu Vangla iseloomustuse kohaselt on E.F uue mittevägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosus kahe aasta jooksul 52%. Vangla toetab tema tingimisi ennetähtaegset vabastamist.
Kriminaalhooldaja arvamusest nähtub, et E.F on vabanemisel olemas kindel elukoht
oma vanemate juures. Süüdimõistetu ema sõnul nimetatud elukoha lähedal töökohti ei ole. Kuigi süüdimõistetu vanemate igakuine sissetulek on kokku pisut alla 400 euro, on nad valmis süüdimõistetut vabanemisel materiaalselt toetama. Süüdimõistetu käitumist võivad vabaduses mõjutada alkoholi kuritarvitavad tuttavad ning valla sotsiaalnõuniku sõnul tarvitavad liigselt alkoholi ka süüdimõistetu vanemad.
E.F kinnitas kohtuistungil, et soovib tingimisi ennetähtaegselt vabaneda. Ta asuks elama oma vanemate juurde ja katsub leida tööd.
Prokurör ei toeta esitatud kirjalikus arvamuses E.F-i tingimisi ennetähtaegset
vabastamist, arvestades seejuures nii tema korduvat karistatust, kriminaalhoolduste
ebaõnnestumist, vangistusest distsiplinaarkaristuste olemasolu kui ka jätkuvaid kuriteoriske seoses alkoholisõltuvusega.
KarS § 76 lg 1 p 2 alusel võib kohus teise astme kuriteo toimepanemises süüdimõistetud isiku katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastada, kui süüdimõistetu on tegelikult ära kandnud vähemalt poole mõistetud karistusajast, kuid mitte vähem kui 6 kuud.
Käesolevaks ajaks on E.F ära kandnud enam kui poole temale mõistetud liitkaristusest ning rohkem kui 6 kuud, seega on formaalne alus tema tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamiseks olemas.
KarS § 76 lg 3 kohaselt arvestab kohus katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest
vabastamise otsustamisel kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdimõistetu isikut, varasemat
elukäiku ning käitumist karistuse kandmise ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdimõistetule kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine. On positiivne, et vangistuses on süüdimõistetu olnud vanglaametnikega suheldes viisakas, on analüüsinud oma varasemat väärkäitumist ja selle põhjuseid, tal on tekkinud motivatsioon oma
senise elustiili muutmiseks ning ta on seadnud endale tulevikuks ka positiivsed eesmärgid. E.F on vabanedes olemas elukoht vanemate juures. Samuti on tal lähedased, kes on teda valmis toetama. Süüdimõistetu on saanud aru enda alkoholiprobleemist ja peab vajalikuks seda muuta. Samas aga tuleb kohtul arvestada, et E.F-i on kriminaalkorras karistatud juba kuuel korral. Reaalset vangistust kannab ta teist korda. Temale mõistetud vangistust on jäetud kahel korral ka tingimisi katseaja ja kriminaalhooldusele allutamisega täitmisele pööramata ja kahel korral on vangistust ka üldkasuliku tööga asendatud. Sellest hoolimata on süüdimõistetu aga
oma õigusvastast käitumist pidevalt jätkanud ja on katseaegade jooksul pannud toime uusi kuritegusid. Käesoleva vangistuse ajal on süüdimõistetul 2 kehtivat distsiplinaarkaristust, mis näitab, et ta ei ole oma käitumist piisaval määral muutnud ka vangistuse ajal ja on jätkanud
temale kehtestatud reeglite rikkumist. Seega puudub kohtul piisav veendumus, et karistuse
eesmärgid oleksid süüdimõistetu puhul käesolevaks piisavalt täidetud ja ta oleks võimeline
elama oma elu edaspidiselt vabaduses seadusekuulekalt ja järgima temale ennetähtaegse
vabastamisega kaasneva katseaja ja kriminaalhoolduse nõudeid ning kohustusi. Praeguseks ärakantud lühiajaline karistusaeg ei ole ilmselgelt mõjutanud E.F-i piisavalt kui seda
ei ole suutnud teha varasem esmane vangistus ja eelnevad kriminaalhooldusega seotud karistused. Materjalide põhjal võib järeldada, et peamiselt on süüdimõistetu senised kuriteod seotud temal majandusliku stabiilsuse puudumise ja alkoholi kuritarvitamisega. Jätkuva kuriteoriskina tuleb
arvestada ka süüdimõistetul garanteeritud töökoha puudumist. Kuigi tasumata rahalised nõuded tal vangla andmetel puuduvad, tal on vabastusfondis üle 480 euro ning ta ise soovib tööle asuda, leiab kohtunik, et nimetatud asjaolud ei maanda siiski vastavat riskitegurit piisaval
määral. Kriminaalhooldaja arvamusest nähtuvalt ei ole süüdimõistetu ema sõnul nende
kodukohas töökohti saadaval. Varasemalt on süüdimõistetu elatunud juhutöödest ja
kuritegelikul teel saadud rahast, mistõttu puuduvad tal varasemad ametlikud töökogemused.
Seega võib töökoha leidmine süüdimõistetul vabaduses mõneti raskendatuks osutuda ja põhjustada talle seega majanduslikku ebakindlust. Kuigi vabastusfondi kogunenud raha tagab
süüdimõistetule ilmselt vabaduses esialgse toimetuleku, siis on kuriteoriskide maandamiseks siiski vajalik, et talle oleks tagatud püsiv majanduslik stabiilsus, mida ei suuda ilmselt pakkuda ka vanematepoolne toetus, arvestades seda, et nende endi igakuine sissetulek on kokku veidi vähem kui 400 eurot.
Kohus leiab, et süüdimõistetu ennetähtaegset vabastamist ei toeta täielikult ka tema muud vabastamisjärgsed elutingimused. Kuigi tal on vabaduses olemas kindel elukoht oma vanemate juures ja nende toetus, nähtub materjalides viiteid sellele, et ka süüdimõistetu vanematel võib
olla probleeme alkoholi liigtarvitamisega, mis võib omakorda avaldada süüdimõistetule
negatiivset mõju ja raskendada tema poolt alkoholi tarvitamisest hoidumist. Kuna
süüdimõistetu varasemad grupiviisilised kuriteod viitavad tema võimalikule mõjutatavusele, siis võib riskitegurit suurendada ka see, kui süüdimõistetu jätkab suhtlemist varasema alkoholi tarvitava ja kriminaalse taustaga tutvusringkonnaga.
Eeltoodud asjaoludel leiab kohus, et E.F-i katseajaga tingimisi ennetähtaegne vabastamine ei ole käesoleval ajal põhjendatud ja oleks liigselt ennatlik. Kohtul ei ole tekkinud
piisavat veendumust, et süüdimõistetu ei jätka vabanedes kuritegude toimepanemist, suudab
edaspidiselt seadusekuulekalt elada ning ennetähtaegse vabastamisega kaasneva katseaja ja
kriminaalhoolduse nõudeid täita. Kohtul ei ole esitatud materjalide põhjal alust arvata, et määratav katseaeg kulgeks positiivsemalt kui eelmised katseajad
Samuti peab kohus vajalikuks märkida, et ennetähtaegset vabastamist, kui kergemaliigilist karistuse kandmise viisi on võimalik kohaldada siiski vaid isiku suhtes, kes ei ole korduvalt õiguskorda rikkunud, on täitnud kinnipidamiskoha reegleid ja ei ole kuritarvitanud tema suhtes riigi poolt üles näidatud usaldust. Seda aga E.F teinud ei ole, on rikkunud nii katseaja
ja kriminaalhoolduse nõudeid kui ka vangla sisekorda, mistõttu on tema ennetähtaegne vabastamine põhjendamatu.
Juhindudes KrMS § 426, 432 kohus määras:
Jätta vabastamata süüdimõistetu
E.F (IK xxx) temale Tartu Maakohtu 08.veebruari 2012.a otsusega mõistetud vangistuse kandmisest tingimisi enne tähtaega.
KrMS § 180 alusel välja mõista riigituludesse menetluskuluna kaitsjatasu E.F-ilt seitsekümmend kuus (76) eurot 80 senti.
Riigituludesse väljamõistetud menetluskulud tuleb tasuda kuue (6) kuu jooksul peale
kohtumääruse jõustumist Rahandusministeeriumi arveldusarvele 10220034796011 SEB või arveldusarvele 221023778606 Swedbank või arveldusarvele 333416110002 Danske Bank AS Eesti filiaal, märkides viitenumbriks 2800049874. Väljamõistetud summade tasumist tõendaval dokumendil tuleb näidata kohtuasja number ning isiku nimi, kelle eest kohtukulud tasuti.
Väljamõistetud summade vabatahtlikult tasumata jätmisel määratud tähtaja jooksul peale
kohtumääruse jõustumist pööratakse kohtumäärus sundtäitmisele kohtutäituri kaudu, millega kaasnevad täitekulud.
Käesoleva kohtumääruse peale on kohtumenetluse pooltel, samuti menetlusvälisel isikul, kui kohtumäärusega on piiratud tema õigusi või seaduslikke huve, õigus esitada Tartu Maakohtu
Tartu kohtumajale kirjalik määruskaebus 10 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teda saama.
Kohtunik