1-11-9080/28 · Tartu Ringkonnakohus

1-11-9080

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

11. oktoober 2012 Tartu

Kriminaalasja number

1-11-9080

Kohtukoosseis

Mati Kartau, Aarne Sarjas, Tiit Lõhmus

Kohtuistungisekretär

Liina Tulit

Kriminaalasi

A.A. i ja B.B. süüdistuses mõlemal KarS §121 järgi

üldmenetluses

Apelleeritud kohtuotsus

Viru Maakohtu (Rakvere kohtumaja) 11. aprilli 2012

otsus

Apellatsiooni esitaja

A.A. i kaitsja vandeadvokaat Margus Viira

Prokurör

Sirje Merilo

Süüdistatav

A.A.

isikukood: xxxxxxxxx;

elukoht: XXX;

õppeasutus: Rakvere Ametikool;

kriminaalkorras karistamata;

väärteokorras karistatud 17-1 korral;

tõkend: elukohast lahkumise keeld.

Kaitsja

vandeadvokaat Margus Viira

Kohtuistungi toimumise aeg

26. september 2012

RESOLUTSIOON:

1. Juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätta Viru Maakohtu 11. aprilli 2012 kohtuotsus

kriminaalasjas nr 1-11-9080 muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

2. Välja maksta Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt Kentmanni

Advokaadibüroo kaudu 345,68 eurot, sealhulgas käibemaks 57,28 eurot, vandeadvokaat

Margus Viirale tema poolt süüdistatav A.A. ile apellatsioonimenetluses riigi õigusabi

osutamise eest.

3. KrMS §-de 175 lg 1 p 4 ning 185 lg 2 alusel välja mõista A.A. ilt menetluskulu, s.o

kaitsja tasu vandeadvokaat Margus Viira poolt osutatud õigusabi eest 345,68 eurot,

riigituludesse.

4. A.A. il tasuda väljamõistetud summa Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB nr

10220034796011 või Swedbank arveldusarvele nr 221023778606. Maksekorraldusele

märkida viitenumber 2800049858 ning selgitus: „A.A. , 1-11-9080, menetluskulud“.

Menetluskulud tasuda 30 päeva jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates. Kui

rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud suunatakse nõuded

täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsus tehakse teatavaks ringkonnakohtu kantselei kaudu 11. oktoobril 2012 ja samast

kuupäevast on kohtumenetluse pooltel sellega võimalik tutvuda.

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult

seitsme päeva jooksul alates 12. oktoobrist 2012.

Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool

esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul

alates 12. oktoobrist 2012.

Esimese astme kohtu otsuse sisu

Viru Maakohtu 11.04.2012 otsusega mõisteti A.A. süüdi KarS § 121 järgi ja mõisteti

karistuseks 2 kuud vangistust. KarS § 74 lg 1, 3 alusel jäeti karistus tingimisi kohaldamata ja

määrati katseajaks 18 kuud.

Maakohtu otsusega kohustati A.A. it järgima katseajal KarS § 75 lg 1 sätestatud

kontrollnõudeid. KarS § 75 lg 2 p 2 alusel kohustati A.A. it katseajal mitte tarvitama alkoholi

ja narkootikume.

B.B. mõisteti süüdistuses KarS § 121 järgi õigeks, kuna prokurör loobus süüdistusest.

Maakohus arutas A.A. ile esitatud süüdistust selles, et tema koos B.B. ja kahe menetluse

käigus tuvastamata jäänud isikuga tungis 02.10.2010 kella 00.30 paiku Rakveres Narva tn 32b

asuva GT Tankla AS lähedal kallale A.L. ele, B.L. le ja T.K. le, pekstes kannatanuid käte ning

jalgadega pähe ja kehasse, põhjustades neile valu ja kahjustades nende tervist.

A.A. i eelnimetatud tegevus kvalifitseeriti KarS § 121 järgi.

Maakohus jättis A.A. i süüdistusest välja A.L. e ja T.K. peksmise, kuna nende isikute

ütlustest ei nähtu, et A.A. neid löönud oleks ja selle kohta puuduvad ka muud tõendid. Kuna

prokurör loobus süüdistusest B.B. suhtes, jättis maakohus A.A. i süüdistusest välja peksmise

koos B.B. ga.

Maakohus tuvastas A.A. i tegevuse seoses B.L. peksmisega. Nimelt leidis maakohus, et A.A.

i poolt B.L. peksmine jalgadega pähe ja kehasse, sellega kannatanule valu põhjustamine ja

kannatanu tervise kahjustamine ja eelnevaga KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo

objektiivse süüteokoosseisu realiseerimine on kohtus tõendamist leidnud B.L. ja T.K.

ütlustega, B.L. patsiendikaardiga ja tema poolt isiku fotode järgi äratundmiseks esitamise

protokolliga.

Nii B.L. kui T.K. on kohtus kinnitanud, et A.A. oli üks kolmest isikust, kes peksis jalgadega

maaslamavat B.L. t. T.K. ütlustest nähtub, et ta on selles sajaprotsendiliselt kindel, ta kinnitas

seda kohtuistungil korduvalt nii prokuröri, kaitsja kui kohtu küsimustele vastates. B.L.

kinnitas kohtus samuti, et jalgadega peksjate hulgas oli A.A. , väites, et kohtus A.A. it nähes

on ta selles kindel.

B.L. on ka isikute fotode järgi äratundmiseks esitamisel kinnitanud, et tunneb ära A.A. i kui

peksmises osalenud isiku. Äratundmiseks esitamise protokollist nähtub, et ta on öelnud, et ta

ei oska öelda, mida A.A. konkreetselt tegi. Kohtu arvates pole vastuolu B.L. kohtus antud

ütluste ja tema isikute äratundmiseks esitamisel antud ütlustega. Isikute äratundmiseks

esitamisel on ta B.B. kohta öelnud, et ta ei oska konkreetselt öelda mida B.B. tegi, sest peale

esimesi lööke kattis ta näo ja ei oska öelda, kuhu teda võidi lüüa. Andes samal

menetlustoimingul järgnevalt ütlusi A.A. i kohta, väidab B.L. , et A.A. osales peksmises, aga

ta ei oska samuti öelda, mida A.A. konkreetselt tegi. Eelnevast järeldub, et ta ei oska öelda,

kuhu A.A. teda lüüa võis, kuna oli peale esimesi lööke katnud oma näo.

Asjaolu, et B.L. ja T.K. , aga ka teised sündmuskohal viibinud isikud on andnud erinevaid

ütlusi toimunud konflikti kulgemise ja A.A. i paiknemise ja tegevuse kohta konflikti algfaasis,

ei sea kohtu arvates kahtluse alla B.L. ja T.K. ütluste usaldusväärsust osas, milles nad

kinnitavad B.L. jalgadega peksmist A.A. i poolt.

Maakohtu arvates on kohalviibinud isikute ütlustes olevad vastuolud konflikti kulgemise ja

erinevate isikute tegevuse kohta sündmuskohal tingitud asjaolust, et sündmused kulgesid

kiiresti ning ärevas ja konfliktses olukorras, aeg oli hiline ja pime. On mõistetav, et olukorras,

kus 10 üksteisele võõrast isikut konfliktsituatsioonis pimedal ajal erinevates kooslustes ja

kohtades üksteisega sõnelevad, rüselevad ja vägivallatsevad, pole võimalik usaldusväärselt

tuvastada kõigi isikute konkreetset tegevust ja toimunud sündmuste täpset ajalist järgnevust.

Kuna tõendid selle kohta, et A.A. oleks peksnud B.L. t ka kätega, on vastuolulised, siis

tõlgendas maakohus selles osas tekkinud kahtlused süüdistatava kasuks ning kätega peksmine

jäeti tema süüdistusest välja.

A.A. väitis kohtus, et B.L. ga tal mingit kokkupuudet polnud. Kohus ei pea tema

ennastõigustavaid ütlusi usaldusväärseiks, kuna ta on kriminaalmenetluse käigus andnud

erinevaid omavahel vastuolus olevaid ütlusi, ütlustes olevaid vastuolusid pole ta usutavalt

põhjendanud. Tema ütlusi selle kohta, et ta konflikti algfaasis sündmuskohalt mitmeks

minutiks lahkus, on kummutatud teiste ülekuulatud isikute ütlustega, kes kinnitavad A.A. i

kohalolekut ka konflikti algfaasis. Kui A.A. kohtueelses menetluses väitis, et oli sel õhtul

joonud piisavalt ja arvestust pidamata viina ja konflikti käigus löödi teda vähemalt kaks korda

käega näkku, siis kohtuistungil väitis ta, et oli täiesti kaine ja keegi teda ei löönud. Ütlustes

olevaid vastuolusid ta usutavalt selgitada ei osanud.

Subjektiivsest küljest tegutses A.A. vähemalt otsese tahtlusega – pekstes teist isikut jalaga,

sai ta aru, et sellise tegevusega põhjustab ta kannatanule valu ja tahtis seda.

A.A. i tegevuse õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid ei esine. Maakohus asus

seisukohale, et antud juhul pole tegemist B.L. poolt antud süüdistatava teo õigusvastasust

välistava nõusolekuga vastastikuseks kakluseks või enesekahjustamiseks. B.L. ja tema

kaaslaste ütlustest nähtub, et neil polnud kavatsust kedagi rünnata. Puuduvad usaldusväärsed

tõendid selle kohta, et B.L. oleks kellegagi tüli norinud. Kui võiski jääda mulje, et B.L. oma

käitumisega on valmis vastastikuseks kakluseks või enesekahjustuseks, siis kindlasti ei

saanud kellelgi tekkida arusaama, et B.L. on andnud nõusoleku enda jalgadega peksmiseks

mitme isiku poolt olukorras, kus ta ise abitult maas lamab. Samuti pole sellist tegevust

võimalik pidada hädakaitseks, puuduvad tõendid, mis viitaksid B.L. poolsele ründele ja

hädakaitseseisundi olemasolule.

KarS § 121 sanktsioon näeb ette rahalise karistuse või vangistuse kuni 3 aastat. A.A. i

karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ei esine. Karistuse mõistmisel tuleb

arvestada seda, et A.A. pani kuriteo toime alaealisena, et ta on varem kohtu poolt

karistamata, et ta on 17 korda karistatud väärtegude eest, sealhulgas 9 korda alkoholiseaduse

rikkumise eest, suur osa väärteotrahvidest on tasumata. Karistusliigi valikul tuleb arvestada ka

sellega, et A.A. on ametikooli õpilane, et tal puudub iseseisev sissetulek.

Arvestades kuriteo tehiolusid, A.A. i süü suurust ja tema isikut, leidis maakohus, et karistuse

eesmärkide saavutamiseks tuleb tema suhtes kohaldada sanktsiooni alammäära lähedast

vangistust tingimisi koos allutamisega käitumiskontrollile ja alkoholi ning narkootikumide

tarvitamise keelu kohaldamisega.

Apellatsioonis esitatud taotluste sisu

Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni A.A. i kaitsja, kes palub tühistada maakohtu otsus

A.A. i süüdimõistmises KarS § 121 järgi ning mõista ta esitatud süüdistuses õigeks.

Järgnevalt on kokkuvõtlikult toodud apellatsioonis esitatud väited.

Kaitsja ei nõustu maakohtu järeldusega, et B.L. ütlused on usaldusväärsed. Kaitsja on

seisukohal, et B.L. ütlused on vastuolulised ja ebausaldusväärsed. Kannatanu B.L. andis

kohtus ütlusi selle kohta, et A.A. viibis sündmuskohal. Samas ei osanud ta kirjeldada, mida

A.A. tegi ning tema ütluste kohaselt „rammusaid oli seal kaks, ma võin neid segi ajada“.

Kuigi A.A. ile sarnaseid isikuid osales sündmuses B.L. väidete kohaselt kaks, väitis B.L.

kohtulikul uurimisel hiljem antud ütlustes: „Ja mina tõmbasin selle ühe ära, milline oli, ei

mäleta, ma nagu ei vaadanud, siis A.A. tuli, hakkas minu poole kõndima, vahe oli sees,

provotseerima, tavai, löö mind, ma ütlesin, et ei tulnud siia kaklema, rahune maha, et ei hakka

lööma, hakkas ise mind peksma“. B.L. kirjeldas järgnenut kui A.A. i poolt tema peksmise

alustamist, kuhu liitus hiljem B.L. vastu veel üks isik. Nimetatud ütlused on vastuolus kõigi

teiste kannatanute, tunnistajate ja süüdistatavate poolt antud ütlustega, samuti äratundmiseks

esitamise protokolliga. B.L. tundis talle äratundmiseks esitatud isikute hulgast ära küll A.A. i

kui sündmuses osalenud isiku, kuid ta ei osanud öelda, mida ta konkreetselt tegi, samas B.B.

tundis ta ära kui isiku, kes teda peksis. Kohtuistungil poolteist aastat hiljem avaldas B.L.

esimest korda, et A.A. on teda löönud ja seda olles näoga tema poole. Ei saa kuidagi

usaldusväärseks lugeda B.L. ütlusi A.A. i osas, kelle tegevus meenus B.L. le viisil, mis on

vastuolus teiste tunnistajate ütlustega.

Ka kannatanu T.K. ütlused on vastuolulised. T.K. andis ütlusi, et A.A. oli B.L. peksmise

ajal tema juures ning üritas kaklejaid lahutada ja maha rahustada. Samas väitis T.K. , et kuigi

kaks isikut juba peksid B.L. t, võis hiljem ka A.A. B.L. t peksta. Mis põhjusel pidi A.A. B.L.

t peksma, jääb arusaamatuks, kuna T.K. ise kinnitas A.A. i rahumeelset kavatsust ja tegevust.

Samas kinnitab T.K. , et A.A. ei saanud olla isik, kes alustas B.L. ründamist. T.K. ütlused

on omavahel vastuolus, eriti arvestades T.K. ütlusi A.A. i eelneva käitumise kohta.

Kannatanu A.L. e ütluste kohaselt tõmbas A.A. konflikti käigus eemale T.K. . Kas A.A.

kedagi lõi, seda A.L. ei näinud. Tunnistaja M.P. ei mäleta seoses toimunud sündmusega

A.A. it üldse. Lisaks kinnitab M.P. , et ta ei tea, kes keda tagus, kuna oli pime.

Tunnistaja R.S. kinnitab, et ei oska isikuid eristada, kuna väljas oli pime. Samas kinnitab

R.S. , et 2-3 isikut peksis B.L. t ning see toimus samal ajal, kui tal oli sõnavahetus A.A. iga.

Tervikuna ei kinnita tunnistajad B.L. peksmist A.A. i poolt.

Maakohus on hinnanud vastuoluliseks tõendeid selle kohta, et A.A. peksis B.L. t kätega.

Kohus on jätnud selles osas kätega peksmise A.A. i süüdistusest välja. Samas on jäänud

kohtul märkamata, et just B.L. oli ainukeseks isikuks, kes kohtuistungil kinnitas, et just A.A.

provotseeris teda ja tuli talle kätega kallale. Ükski tunnistajatest, kannatanutest ega

süüdistatavatest ei kinnitanud B.L. väiteid, mistõttu siinkohal hindas kohus B.L. poolt antud

ütlusi ebausaldusväärseks. Eeltoodust tulenevalt on Viru Maakohtu poolt antud hinnangud

B.L. ütlustele vastuolulised ega saa olla aluseks süüdimõistvale kohtuotsusele.

Kaitsja nõustub maakohtu seisukohaga, et kohalviibinud isikute ütlustes olevad vastuolud

konflikti kulgemise ja erinevate isikute tegevuse kohta sündmuskohal on tingitud asjaolust, et

sündmused kulgesid kiiresti ning konfliktses olukorras, aeg oli hiline ja pime, millest

tulenevalt pole võimalik usaldusväärselt tuvastada kõigi isikute konkreetset tegevust ja

toimunud sündmuste ajalist järgnevust.

Kaitsja ei nõustu aga maakohtuga, et vastuoluliste ja kaudsete tõendite põhjal üleüldise

kakluse toimumisel ühe kakleja (B.L. ) löömise eest on tehtud vastutavaks isik, kes ei olnud

sündmuse initsiaatoriks, vaid sunnitud osalejaks ja kelle tegevuse suhtes antud tunnistajate ja

kannatanute ütlused on vastuolulised ega kinnita üheselt tema poolt kuriteo toimepanemist.

Kannatanud ise olid aktiivseks pooleks, kes otsisid A.L. e peksjat, möönsid konflikti

tekkimise võimalust ning olid lubanud A.L. t võimaliku vägivalla puhkedes ka füüsiliselt

toetada, s.o tema eest kakelda. Konflikti võimaluse tankla juures lõid samuti kannatanud ise,

kes parkisid oma auto väljasõiduteele selliselt, et neist möödumiseks tulnuks keerata

vastassuuna vööndisse. Sündmuses osalenud isikud möönsid kõik, et tegemist oli kaklusega,

kus jäi ebaselgeks, kes keda ja kuidas lõi. Nimetatud asjaolu ei selgunud üheselt mõistetavalt

ka kohtuliku uurimise käigus.

Kohtuistungil väitis kannatanu B.L. toimunu osas, et usub, et lõi ka teisi. Vastuseks kohtu

küsimusele, kas A.L. nägi ka vastastikust löömist ja mitte ühepoolset peksmist, vastas A.L.

jaatavalt. Kannatanu T.K. kinnitab ise, et tõmbas ühe isiku pikali. Tunnistaja M.P. kinnitab,

et nad „maadlesid“ ARK-i platsil. Tunnistaja R.S. kinnitas kohtulikul uurimisel antud

ütlustes, et tema arvates oli tegemist üleüldise kaklusega ja ta ei oska tuvastada isikuid, kuna

kõik olid aktsioonis.

Kaitsja sedastab, et on tuvastatud, et A.A. ei olnud konflikti algataja ega viibinud ka selle

alguse juures. Kõikide kannatanute ütlustest tulenevalt olid peksjateks, samuti kakluse

algatajaks eeluurimisel tuvastamata isikud. A.A. sekkus kaklusesse hiljem, eesmärgiga

takistada tema arvates tema kaaslaste suhtes toimepandud rünnet (nimetatud asjaolu

kinnitavad ka T.K. ütlused). Kohtulikul uurimisel käsitletud tõendid A.A. i vastu on

kaudsed, vastuolulised ja mitmetimõistetavad. Ei ole kindlaks tehtud, kes täpselt ja kuidas

tekitasid kannatanule B.L. le kehavigastusi. A.A. on kinnitanud, et ei ole B.L. t löönud ning

samale seisukohale tuleb asuda ka tõendite kohtuliku uurimise järel.

Eeltoodust tulenevalt ei tunnista A.A. ka antud kriminaalasjas esitatud tsiviilhagi.

Kaitsja leiab, et maakohtu poolt on tuvastamist leidnud vaid A.A. i osalemine sündmuses.

A.A. i võimaliku süü suhtes on kõrvaldamata kahtlused, millised tuleb tõlgendada

süüdistatava kasuks.

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

Ringkonnakohtu istungil jäid A.A. ja tema kaitsja apellatsioonis esitatud seisukohtade juurde

ning palusid maakohtu otsuse tühistada.

Prokurör vaidles apellatsioonile vastu, leides, et see on põhjendamatu ning palus maakohtu

otsuse jätta muutmata.

Ringkonnakohus, olles läbi vaadanud kriminaalasja materjalid, uurinud ja hinnanud

kriminaalasjas kogutud tõendeid, kuulanud ära süüdistatava, kaitsja ja prokuröri, leiab, et

apellatsioon on põhjendamatu, rahuldamisele ei kuulu ja maakohtu otsus tuleb jätta muutmata

selle põhiosas esitatud asjaoludel, milliseid ringkonnakohus ei pea vajalikuks üle korrata

vastavalt KrMS §-le 342 lg 3 p 1, kuid vajaduse korral tulenevalt apellatsioonis esitatud

taotlustest lisab omapoolseid põhjendusi.

Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-87-09 punkt 11 kohaselt kui ringkonnakohus on nõustunud

maakohtu kõigi põhjendustega süü tõendatuse kohta ning on omalt poolt lisanud vaid

täiendavaid põhjendusi, siis tuleb ringkonnakohtu otsuse põhjendusi mitte käsitleda

isoleeritult, vaid seda tuleb teha koos maakohtu otsuses märgituga.

Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-22-10 punkt 8.1 kohaselt kohtuotsus peab vastama KrMS § 312

punktide 1-3 nõuetele, mis seavad raamid kohtuotsuses obligatoorselt sisalduma pidavale

tõendite analüüsile. Kohtuistungi protokolli kantu veelkordseks kajastamiseks kohtuotsuses

puudub igasugune vajadus ja põhjendus. Seega ei ole vajalik ka ülekuulatud isikute ütluste

taasesitamine kohtuotsuses. Piisab sellest, kui kohtuotsuse põhjendavas osas esitatakse

kokkuvõtlikult ütluste sisu, seostades selle konkreetse tõendamiseseme asjaoludega.

Kuna ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega A.A. i süü tõendatuse kohta, siis

Riigikohtu eeltoodud seisukohtadest juhindudes ringkonnakohus ei pea vajalikuks

apellatsioonis esitatud tõendite ümberhindamise taotlusele vastates hakata kordama maakohtu

otsuses kajastatut (lk 158-160), mis tugineb kohtuistungitel (lk 34-70, 111-119) uuritud

tõenditele.

Ringkonnakohus märgib, et Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-63-08 punkt 12.2 kohaselt tõendite

hindamine nende kogumis tähendab muuhulgas erinevatest tõenditest tulenevate andmete

asetamist omavahelisse konteksti sidustatuna kuriteokoosseisu tunnustega. Ringkonnakohus

leiab, et maakohus on neid nõudeid järginud, sest tegemist ei ole tõendite loetlemisega, vaid

neid on hinnatud kogumis.

Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-33-08 punkt 8 kohaselt kohus kujundab uuritud tõendite alusel

veendumuse tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise kohta. KrMS § 62 p 1

valguses tähendab see eelkõige veendumuse kujundamist küsimuses, kuidas sündmus aset

leidis ja kas teo pani toime just süüdistatav. Millised asjaolud ja millele tuginedes kohus

tõendatuks luges, peab tulenevalt KrMS §-st 312 p 1 kajastuma kohtuotsuse põhiosas. Sellega

seondub nõue, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse põhjenduste

alusel lugejale jälgitav.

Eelneva alusel tuleb ringkonnakohtul kontrollida, kas kohtuotsuse põhjendustest tulenevalt on

maakohtu seisukohad selged, ammendavad ja vastuoludeta.

Ringkonnakohus leiab, et kõiki tõendeid on hinnatud nende kogumis ja kohtuotsuses ei esine

vastuolusid, mis viitaksid põhjenduste puudumisele. Maakohus on faktiliste asjaolude

tuvastamisel järginud kriminaalmenetlusõiguse norme ja kohtu siseveendumuse kujunemine

on jälgitav. Maakohtu seisukohad süüdistuse tõendatuse kohta on selged, ammendavad ja

vastuoludeta. Maakohtu mõttekäik ja siseveendumuse kujunemine on lugejale selgelt

jälgitavad.

Maakohus on tõendeid kogumis hinnates näidanud motiivid, miks kohus rajab oma otsuse

nimelt nendele tõenditele (lk 158-160). Seejuures on seoses süüdimõistva otsusega sisuliselt

antud hinnang ka taotlusele A.A. õigeks mõista, sest nimetatud taotlus oli maakohtule teada

kohtuvaidluste kaudu (lk 134-136). Sama taotlust korratakse apellatsioonis.

Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonis toodud väidetega.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega A.A. i süü tõendatuse kohta. Maakohus on

täielikult järginud tõendite hindamisele esitatud nõudeid ja ringkonnakohus sarnaselt

maakohtule leiab, et A.A. i süü on tõendatud.

Vastuseks apellatsioonile ringkonnakohus märgib järgmist.

Kaitsja väidab, et maakohtu poolt on tuvastamist leidnud vaid A.A. i osalemine sündmuses,

kuid A.A. i võimaliku süü suhtes on kõrvaldamata kahtlused, millised tuleb tõlgendada

süüdistatava kasuks.

Ringkonnakohus ei tuvastanud A.A. i võimaliku süü suhtes kõrvaldamata kahtlusi, millised

tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks.

Ringkonnakohus sarnaselt maakohtule leiab, et A.A. i süü on tõendatud kannatanute B.L. ja

T.K. ütlustega, kes mõlemad on kohtus kinnitanud, et A.A. oli üks kolmest isikust, kes

peksis jalgadega maaslamavat B.L. t.

T.K. ütlustest (lk 59 ja 61) nähtub, et kui B.L. oli pikali, siis 3 isikut peksid teda jalgadega ja

üks peksja oli A.A. . T.K. kinnitas seda kohtuistungil korduvalt nii prokuröri, kaitsja kui

kohtu küsimustele vastates.

B.L. kinnitas (lk 41-43, 47-48) kohtus samuti, et teda jalgadega peksjate hulgas oli A.A. ,

väites, et kohtus A.A. it nähes on ta selles kindel, sest „pildi peal üks asi, kuid elusalt näha on

teine, tunneb ära“ (lk 43). Vastuseks prokuröri küsimusele, kas ta mitte ise ei läinud

esimesena A.A. ile kallale, on B.L. vastanud, et mitte see isik, keda ta oma sõbra seljast ära

tõmbas, ei tulnud talle kallale, vaid selleks oli A.A. (lk 47). Vastuseks kaitsja küsimusele, et

äkki tuleb A.A. i tegevust vaadelda ka samasugusena, st et A.A. eemaldas B.L. t oma sõbra

kallalt, on B.L. vastanud, et see oleks nii sel juhul, kui B.L. oleks seda isikut peksnud, kuid

ta ainult tõmbas selle isiku eemale, A.A. aga hakkas B.L. t jalgadega peksma (lk 47).

Vastuseks kaitsja küsimusele, et miks B.L. eeluurimisel fotode järgi äratundmiseks esitamisel

ei viinud kokku isikut ja tema tegevust, aga kohtus oskab seda öelda, on B.L. vastanud: „sest

pildi ajal paistab teistsugune, praegu paistan mina ka teistsugune“ (lk 48).

Maakohus on põhjendanud (lk 158), miks pole vastuolu B.L. kohtus antud ütluste ja tema

isikute äratundmiseks esitamisel antud ütluste vahel. Samuti on põhjendatud (lk 158-159),

miks ei ole alust seada kahtluse alla B.L. ja T.K. ütluste usaldusväärsust osas, milles nad

kinnitavad B.L. jalgadega peksmist A.A. i poolt.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ja kohtuistungi protokollile toetudes leiab,

et pole alust kahelda B.L. ja T.K. ütluste usaldusväärsuses.

Eeltoodust tulenevalt ringkonnakohus ei nõustu kaitsja väitega, et B.L. ütlused on

vastuolulised ja ebausaldusväärsed ning T.K. ütlused on vastuolulised.

Seda ei lükka ka ümber kaitsja viited kannatanu A.L. e ja tunnistajate ütlustele, mis

väidetavalt ei kinnita B.L. peksmist A.A. i poolt. Nagu nimetatud isikute ütlustest nähtub,

nad ei näinud, kas A.A. kedagi lõi.

Ringkonnakohus märgib, et kuna B.L. nägi, et teda jalgadega peksis A.A. ja seda nägi ka

T.K. , siis nende ütlused on piisavad kinnitamaks A.A. i süüd.

Seda järeldust ei lükka ümber ka kaitsja väide, et maakohus on hinnanud vastuoluliseks

tõendeid selle kohta, et A.A. peksis B.L. t kätega ning jättis selle A.A. i süüdistusest välja.

Ringkonnakohus ei nõustu väitega, et eeltoodust tulenevalt on maakohtu poolt antud

hinnangud B.L. ütlustele vastuolulised ega saa olla aluseks süüdimõistvale kohtuotsusele.

Ringkonnakohus märgib, et maakohus hindas tõendeid nende kogumis ja õigustatult jättis

süüdistusest välja selle, mis ei leidnud kohtus tõendamist. Samas see ei tähenda, et kui mingi

osa süüdistusest ei leia tõendamist, siis peaks kogu süüdistuses õigeks mõistma. Antud juhul

on piisavalt tõendeid, mis kinnitavad, et A.A. peksis B.L. t jalgadega ning põhjustas talle

sellega valu ja kahjustas tema tervist, pannes sellega toime KarS § 121 järgi kvalifitseeritava

kuriteo. Seetõttu peab ta ka hüvitama B.L. tsiviilhagi 6,40 eurot arsti visiidikulude katteks.

Ringkonnakohus märgib, et A.A. i vastutust KarS § 121 järgi ei välista ka kaitsja väide, et

üleüldise kakluse toimumisel ühe kakleja (B.L. ) löömise eest on tehtud vastutavaks isik

(A.A. ), kes ei olnud sündmuse initsiaatoriks, vaid sunnitud osalejaks ja kelle tegevuse suhtes

antud tunnistajate ja kannatanute ütlused on vastuolulised ega kinnita üheselt tema poolt

kuriteo toimepanemist.

Kaitsja väidab, et kannatanud ise olid aktiivseks pooleks, kes otsisid A.L. e peksjat, möönsid

konflikti tekkimise võimalust ning olid lubanud A.L. t võimaliku vägivalla puhkedes ka

füüsiliselt toetada, s.o tema eest kakelda. Konflikti võimaluse tankla juures lõid samuti

kannatanud ise, kes parkisid oma auto väljasõiduteele selliselt, et neist möödumiseks tulnuks

keerata vastassuuna vööndisse. Sündmuses osalenud isikud möönsid kõik, et tegemist oli

kaklusega, kus jäi ebaselgeks, kes keda ja kuidas lõi. Nimetatud asjaolu ei selgunud üheselt

mõistetavalt ka kohtuliku uurimise käigus.

Kaitsja sedastab, et on tuvastatud, et A.A. ei olnud konflikti algataja ega viibinud ka selle

alguse juures. Kõikide kannatanute ütlustest tulenevalt olid peksjateks, samuti kakluse

algatajaks eeluurimisel tuvastamata isikud. A.A. sekkus kaklusesse hiljem, eesmärgiga

takistada tema arvates kaaslaste suhtes toimepandud rünnet. Kohtulikul uurimisel käsitletud

tõendid A.A. i vastu on kaudsed, vastuolulised ja mitmetimõistetavad. Ei ole kindlaks tehtud,

kes täpselt ja kuidas tekitasid kannatanu B.L. le kehavigastusi. A.A. on kinnitanud, et ei ole

B.L. t löönud ning samale seisukohale tuleb asuda ka tõendite kohtuliku uurimise järel.

Ringkonnakohus märgib, et maakohus on eeltoodud väidet põhjalikult analüüsinud (lk 159-

160) ja leidnud, et antud juhul pole tegemist B.L. poolt antud süüdistatava teo õigusvastasust

välistava nõusolekuga vastastikuseks kakluseks või enesekahjustamiseks. Kindlasti ei saanud

kellelgi tekkida arusaama, et B.L. on andnud nõusoleku enda jalgadega peksmiseks mitme

isiku poolt olukorras, kus ta ise abitult maas lamab.

Ringkonnakohus täielikult nõustub maakohtu eeltoodud põhjenduste ja järeldustega.

Kaitsja esitas kaitsjatasu nõude 345,68 euro (sh käibemaks 57,28 eurot) ulatuses. Nõue

koosneb apellatsiooni koostamisele kulunud ajakulust ja ringkonnakohtu istungist osavõtuga

seotud kuludest.

Ringkonnakohus peab esitatud taotlust põhjendatuks.

KrMS § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lõike 1 punktis

1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud.

Antud juhul tehti KrMS § 337 lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend ja seega peab

menetluskulud 345,68 euro ulatuses hüvitama A.A. .

Mati Kartau Tiit Lõhmus Aarne Sarjas