4-12-4496/5 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

1 4-12-4496

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 11. oktoober 2012 a Tallinn Väärteoasja number 4-12-4496 (2376,12,005273) Kohtunik Märt Toming Kohtuistungisekretär Eda Loor Väärteoasi

L.Z-i kaitsja kaebus Põhja Prefektuuri

Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse menetlusteenistuse vanema politseileitnandi Kairi Palitsa

23.08.2012 otsusele nr 2376,12,005273 L.Z-i

karistamises LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteo

toimepanemise eest rahatrahviga 125 trahviühiku ulatuses, so 500 eurot ja LS § 227 lg 5 p 3 ja KarS § 50

lg 1 p 2 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 6 kuuks. Manetlusest osa võtnud isikud Kohtuvälise menetleja esindaja: Hannes Küünarpuu

Kaitsja: advokaat Maano Saareväli, AB Sirk ja Saareväli, Vabaduse pst 59, 11211, Tallinn

Menetlusalune isik: L.Z, ik: xxx, xxx. RESOLUTSIOON

1. Jätta L.Z-i kaitsja kaebus Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo

liiklusmenetlustalituse menetlusteenistuse vanema politseileitnandi Kairi Palitsa

23.08.2012 otsusele nr 2376,12,005273 L.Z-i karistamises LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 125 trahviühiku ulatuses, so 500 eurot ja LS § 227 lg 5 p 3 ja KarS § 50 lg 1 p 2 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 6 kuuks rahuldamata.

2. Jätta Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse menetlusteenistuse

vanema politseileitnandi Kairi Palitsa 23.08.2012 otsus nr 2376,12,005273 L.Z-i

karistamises LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 125

trahviühiku ulatuses, so 500 eurot ja LS § 227 lg 5 p 3 ja KarS § 50 lg 1 p 2 alusel

lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 6 kuuks muutmata ja tühistamata.

3. Määratud lisakaristuse, so sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise 6 kuuline tähtaeg algab

kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 6 kuulise tähtaja möödumisel.

4. Vastavalt LS § 127 sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba

loovutada Maanteeametile. Edasikaebamise kord

2 Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema

advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse

kuulutamisest või otsuse kohtus tutvumiseks kättesaadavuse päevast. Kassatsiooniõiguse

soovist tuleb 7 päeva jooksul kirjalikult teatada Harju Maakohtule alates kohtuotsuse

kuulutamisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis Liivalaia 24

tutvumiseks kättesaadav alates 11.10.2012. Kassatsiooniõiguse soovist 7 päevase teatamistähtaja jooksul teatamise korral on kassatsioonkaebuse esitamise viimane tähtaeg

12.11.2012. Kui kassatsioonkaebuse esitamisest teatamise järgselt kassatsioonkaebust ei

esitata, jõustub kohtuotsus 13.11.2012. Kui kassatsioonkaebuse esitamise soovist 7 päeva jooksul ei teatata, jõustub kohtuotsus 19.10.2012.

Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas:

Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse menetlusteenistuse vanema

politseileitnandi Kairi Palitsa 23.08.2012 otsusega nr 2376,12,005273 karistati L.Z LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 125 trahviühiku

ulatuses, so 500 eurot ja LS § 227 lg 5 p 3 ja KarS § 50 lg 1 p 2 alusel lisakaristusena

mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 6 kuuks selles, et menetlusalune isik 04.08.2012 kell 02.50 Kuusalu vallas Harju maakonnas Liiapeksi – Loksa tee 10. Kilomeetril

juhtis mootorsõidukit kiirusega 95 +/- 3 km/h, millega ületas liikluskorraldusvahendiga lubatud suurimat sõidukiirust 30 km/h mitte vähem kui 62 km/h, millega rikkus LS § 50 lg 5 p 3 nõudeid ja pani toime LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteo.

Otsusele esitas menetlusaluse isiku kaitsja kaebuse, milles märkis, et menetlusalune isik vaidlustab otsuse osaliselt, nimelt lisakaristuse kohaldamise osas. Menetlusalune isik leiab, et

kohtuväline menetleja ei ole karistuse määramisel arvestanud kõikide KarS § 56 lg 1 sätestatud põhimõtetega. KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü ning lisaks

süüle tuleb arvestada kergendavate ja raskendavate asjaoludega, võimalusega mõjutada

süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ning arvestada tuleb ka õiguskorra

kaitsmise huvidega. Iseenesest ei vaidlusta kaitse menetlusalusele isikule kohaldatud

põhikaristust ja selle suurust, kuid püstitab küsimuse, kas menetlusaluse isiku puhul on lisakaristuse kohaldamine kooskõlas KarS § 56 lg 1 sätetega, proportsionaalne ja vajalik. Süü

aspektist lähtuvalt on menetlusaluse isiku rikkumise puhul tegemist LS § 227 lg-s 4 kirjeldatud väärteo leebema e. kergema versiooniga, menetlusalune isik rikkus LS § 227 lg 4

kirjeldatud väärteo piiri 2 km/h võrra. Kuna kiiruse ületamine on potentsiaalselt ohtlik väärtegu, siis võib põhikaristuse keskmises määras kohaldamine ka väiksema süü puhul olla põhjendatud. Samas tuleneb lisakaristuse põhikaristust täiendavast iseloomust, et lisakaristuse kohaldamiseks peaks üldjuhul esinema nn täiendav vajadus e. lisakaristuse kohaldamine võiks eelkõige osutuda vajalikuks juhul, kui pelgalt põhikaristus ei ole piisav või ei täida karistuse

eesmärke. Seega peaks lisakaristuse kohaldamise vajaduse tingima mõni kas isikuline või muu asjaolu, millest tulenevalt ei piisa KarS § 56 lg-s 1 nimetatud eesmärkide saavutamiseks põhikaristusest. Kaitse arvates vaatlusaluses väärteoasjas selliseid asjaolusid ei esine.

Lubatud sõidukiiruse ületamine toimus teelõigul, kus tavapäraselt lubatud sõidukiirus 90

km/h oli alandatud teetööde tõttu kiiruseni 30 km/h. Samas toimus kiiruse ületamine öisel ajal, mil teetöid reaalselt ei teostatud. Samuti eemaldati ajutised kiirust piiravad liiklusmärgid paar päeva hiljem. Eeltoodud asjaolu saab käsitleda ka karistust kergendava asjaoluna KarS § 57 lg 2 tähenduses, kuivõrd süütegu ei ohustanud iseenesest teisi liiklejaid ega teel töötajaid, samuti oli teelõik tavatingimustel sobilik liiklumiseks kiirusega 90 km/h. Karistuse valikut peaks mõjutama ka süüteo subjektiivse koosseisu elemendid. Menetlusalune

isik pani süüteo toime hooletusest, kuna ei märganud tähelepanematuse tõttu ajutisi liiklusmärke. Nii tuleneb ka tunnistajana üle kuulatud Raimo T ütlustest, et menetlusalune isik lähenes politseipatrullile ühtlase kiirusega ca 90 km/h. Seega nähtub menetlusaluse isiku käitumisest, et ta võis tõepoolest liikuda teel teadmises, et lubatud sõidukiirus on 90 km/h. Ajutise kiirusepiirangu eiramine ei olnud seega teadlik ja kavatsetud tegevus, vaid hooletuse tagajärjel toime pandud tegu. Sellisena ei peegelda menetlusaluse isiku poolt toime pandud

3

tegu menetlusaluse isiku ükskõikset ja/või hoolimatut suhtumist kehtivasse õiguskorda.

Vastupidi – tunnistaja ütluste ning menetlusaluse isiku ütluste pinnalt võib järeldada, et

menetlusaluse isiku tegevus oli suunatud õiguskuulekale käitumisele. Õigusrikkumise pani menetlusalune isik toime seetõttu, et oli liikluskorraldusvahendite jälgimisel hooletu. Kaitse on seisukohal, et hooletusest toime pandud tegu väärib leebemat suhtumist, kui tahtlikult või

kavatsetult toime pandud süütegu. Ühtlasi on hooletuse tõttu toime pandud teo tagajärjel rikutud õiguskorda võimalik parandada seeläbi, et mõjutada isikut suuremale hoolsusele ning

seda saab teha ka põhikaristusena määratud rahatrahviga. Kaitse leiab, et antud olukorras

juhtimisõiguse piiramine on ebaproportsionaalne reaktsioon, arvestades teo toimepanemise

asjaolusid. Märkimist vajab, et menetlusaluse isiku poolt juhitud sõiduki kiirus jäi

lõppkokkuvõttes maanteel lubatud sõidukiiruse piiresse ega olnud liiklust ebamõistlikult

ohustavalt suur. Kuigi menetlusalune isik omab tõepoolest kehtivaid karistusi liiklusalaste

süütegude toimepanemise eest, tuleb kaitse arvates tähelepanu pöörata ka rikkumiste esinemise intensiivsusele. Menetlusalusel isikul on kaks kehtivat karistust kiiruse ületamise eest – üks aastast 2010 ja teine aastast 2011. Seega ei ole menetlusalune isik isikuks, kelle

poolt toime pandud väärteod järgneksid üksteisele etteheidetavalt lühikese ajavahemiku jooksul. Sellise küllaltki harva esinemissagedusega rikkumisi võib kaitse arvates siiski pidada

küllaltki episoodilisteks ja juhuslikku laadi liiklusrikkumisteks. Selline juhuslik esinemissagedus ei tingi kaitse arvates vääramatult lisakaristuse kohaldamise e. menetlusaluse isiku liiklusest pikaks ajaks eemaldamise vajadust.

Lisakaristuse kohaldamine mõjutab oluliselt ka menetlusaluse isiku elukorraldust, olles

seeläbi mõnevõrra ebaproportsionaalne taotletava eesmärgi suhtes. Menetlusalune isik õpib

Tallinna Tehnikaülikoolis magistriõppes tasulises õppevormis. Eluasemekulude ja

õppekukude katmiseks töötab menetlusalune isik OÜ L ja kõrvaltööna taksojuhina. Ühelt töökohalt saadav sissetulek ei taga olemasolevate kohustuste täitmist. Seega on lisasissetuleku

tagamiseks vajalik mootorsõiduki juhtimisõiguse olemasolu. Kaitse leiab, et eelkirjeldatud asjaolud on vaadeldavad kohtuvälise menetleja poolt viidatud erandlike asjaoludena, mis

võimaldaksid jätta lisakaristuse kohaldamata. Sellest tulenevalt leiab kaitse, et käesoleval juhul on karistuse eesmärkide saavutamiseks piisav ka menetlusaluse isiku suhtes kohaldatud

põhikaristus. Kaitsja taotleb otsuse tühistamist lisakaristuse kohaldamise osas ja määratud rahatrahvi tasumise määramist osadena.

Kohtuistungil jäi menetlusalune isik kaitsja esitatud kaebuse juurde ja selgitas, et tegemist on tuttava kohaga, kus tal on maakoht. Ei mäleta, et kunagi oleks sellel teelõigul olnud teetöid või liikluspiiranguid. Sõitis sõbranna juurest Loksa poolt Tallinna. Politsei peatas ja teatas, et

sõitis 30 alas 90ga. See oli tema jaoks üllatuslik. Kiirust piiravaid märke ei märganud,

killustiku krõbinat ei kuulnud. Kas olid tuled halvasti reguleeritud või märgid halvasti

paigaldatud, kuid ei näinud neid. Helistas sõbrannale ja see läks järgmisel päeval vaatama, kuid kiirust piiravaid märke sõbranna ei näinud. Töötab kahel töökohal ja õpib magistriõppes. Üks töökoht on pereettevõte, kus töö on seotud liikumistega Baltikumis ja Skandinaavias ning teine töökoht on transpordifirmas. Teise töökoha LM omanik KJ ütles, et kui juhtimisõigus ära võetakse, siis ei ole temale pakkuda lisaülesandeid kui ei saa täita põhiülesandeid.

Kaitsja jäi esitatud kaebuse juurde ja esitas kohtule menetlusaluse isiku tööandja OÜ L omaniku AT iseloomustuse, mille kohaselt L.Z-ilt juhtimisõiguse äravõtmine toob kaasa

ettevõtte sissetulekute vähenemise või kulude märgatava kasvu, mistõttu palutakse kohtul

kaaluda L.Z-i juhtimisõiguse allesjätmist. Peale selle esitas kaitsja LM omaniku KJ

iseloomustuse, mille kohaselt leitakse, et juhul, kui L.Z ei saa juhtimisõiguse äravõtmise tõttu täita oma tööüleandeid, siis ei ole L.Z-ile pakkuda igapäevaselt sellises ulatuses tööd, mis õigustaks tema jätkamist töötajana selles ettevõttes. Kuivõrd aga L.Z

on töötamise ajal olnud vastutustundlik liikleja, siis usutakse, et antud juhtumi puhul oli tegemist inimliku veaga ja loodetakse, et kohus ei pea vajalikuks juhtimisõiguse äravõtmist.

Menetlusalusel isikul rahaliste kohustuste olemasolu tõestamiseks esitas kaitsja sõiduki

Renault Megane liisingulepingu ja maksegraafiku, mille kohaselt on liisingueseme

maksumuseks 9 585,33 eurot ning liisinguvõtja peab igakuiselt kuni 15.04.2014 tasuma

4 makseid 159,64 eurot kuus. Peale selle esitati KÜ UK arve, mille kohaselt tuli L.Z 2011 detsembri eest tasuda korteri kommunaalkulu 209,14 eurot. Samuti esitati kohtule TT

arve 2012 sügissemestri õppemaksu kohta summas 1170 eurot ja avaldus, mille kohaselt L.Z kinnitab majandusteaduskonna dekaanile, et tasub õppemaksu kolmes osas. Seega kaitsja väidete kohaselt on menetlusaluse isiku kuusissetulek 1090 eurot kuus ning igakuised

vältimatud väljaminekud 700 kuni 760 eurot kuus. Sellest tulenevalt ei ole rahatrahv kui karistus mugav karistus.

Kohtuväline menetleja asus seisukohale, et karistus on määratud õieti. Tegemist on raske

liiklusalase rikkumisega, mille eest on karistusena ette nähtud raskem karistus kui joobes

juhtimise eest. Lisakaristus on määratud ettenähtud sanktsiooni alammääras. Nii üldkui eripreventiivsed eesmärgid nõuavad lisakaristuse kohaldamist.

Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kuulanud ära kaebuse esitaja selgitused ja kohtuvälise

menetleja arvamuse, tutvunud kohtule kohtuistungil kaitsja esitatud kirjalike tõenditega ja kohtule edastatud väärteoasja kirjalike materjalidega, asub alljärgnevatele seisukohtadele.

Vastavalt LS § 227

lg 4 sätetele karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima

sõidukiiruse ületamise eest üle 60 kilomeetri tunnis rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, so kuni 1200 eurot või arestiga kuni 30 päeva või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni 24 kuuni. Sama paragrahvi lõike 5 p 3 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja LS § 227

lõikes 4 sätestatud süüteo toimepanemise eest kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist 6 kuust kuni 12 kuuni.

Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteo

toimepanemise eest põhikaristusena rahatrahviga 125 trahviühikut, so 500 eurot ja lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 6 kuuks. Seega on põhikaristus

määratud oluliselt alla ettenähtud sanktsiooni keskmise määra ja lisakaristus ettenähtud sanktsiooni alammääras.

Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid

asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Käesoleval juhul võib lubatud suurima sõidukiiruse ületamise määra arvestades öelda, et LS § 227 lg 4 sätestatud rikkumise alammäära ületamise osas ei ole kaebuse esitanud isiku süü suur. Samas peab kohus oluliseks, et lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 41 kuni 60 km/h LS § 227 lg 3 mõttes võib karistusena rahatrahvi määrata kuni 200 trahviühikut, aresti või juhtimisõiguse äravõtmise kuni kaheteistkümne kuuni. Seega on

kohtuväline menetleja määranud põhikaristuse sisuliselt LS § 227 lg 3 ettenähtud karistuse

keskmist määra mõningal määral ületavas määras, mida saanuks määrata kergema väärteo toimepanemise eest, kuigi menetlusaluse isiku süü oli lubatud suurimat sõidukiiruse ületamise määra arvestades oluliselt suurem, kuivõrd menetlusalune isik pani toime ohtlikuma väärteo. Seega eeldanuks süü suurus rangemat põhikaristust, mis ületanuks LS § 227 lg 3 sätestatud karistuse ülemmäära. Arvestades seega süü suurust leiab kohus, et määratud põhikaristus on

süü suurust arvestades suhteliselt leebe, kuid kohus ei saa kaebemenetluses menetlusaluse isiku olukorda raskendada ning karistust kergendava asjaolu olemasolu tõttu tuleb asuda seisukohale, et määratud põhikaristus on määratud KarS § 56 lg 1 sätete kohaselt.

Kaebuse esitaja on nii kaebuses kui ka kohtuistungil väitnud, et ta ei märganud ajutist

liikluskorraldusvahendit. Kaebuses on aga leitud, et kiiruse ületamine leidis aset öösel, mil

teetöid reaalselt ei teostatud ja kiirust piiravad liikluskorraldusvahendid eemaldati mõned

päevad hiljem ning kaebuses on asutud seisukohale, et seda tuleks arvestada karistust kergendava asjaoluna KarS § 57 lg 2 mõttes. Kohtule jäävad taolised väited arusaamatuks. Väärteoasja materjalidest ei ilmne, et ajutisel liikluskorraldusvahendil oleks olnud lisatahvel,

mis sätestab liikluse piirangut vaid päevasel ajal. Ka ei leidu liiklusseaduses sätteid, mille

5

kohaselt öisel ajal lubatud sõidukiiruse ületamine on vähem ohtlik süütegu või et vahetult

enne ajutiste liikluskorraldusvahendite eemaldamist on liiklusnõuete eiramine lubatud või

kergemini karistatav. Kohus leiab, et juht on kohustatud järgima LS § 50 nõudeid, sh ka

juhinduma lõikes 5 sätestatud keeldudest, seejuures ka punktis 3 sätestatud keelust, mille kohaselt ei tohi juht sõita kiiremini liikluskorraldusvahendiga lubatud kiirusest. Kohus leiab, et taoline kohustus toimib ööpäevaringselt. Seejuures peab juht vastavalt LS § 33 lg 1 sätetele

olema teel tähelepanelik. Seega peaks juht tajuma ka tee ääres olevaid

liikluskorraldusvahendeid ja nendel edastatavat informatsiooni. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt toimus väärteo toimepanemine öisel ajal. Sellest saab järeldada, et menetlusalusel isikul ei olnud tähelepanu kõrvale viivaid asjaolusid, so tihedat liiklust, silma paistvat päikest, suuri eessõitvaid veokeid, mis võinuks takistada ajutiste liikluskorraldusvahendite märkamist.

Seega on liikluskorraldusvahend näha juba kaugelt ning kuivõrd üldjuhul on ajutised

liikluskorraldusvahendid oluliselt madalamal liikluskorraldusvahendite tavapärasest

kõrgusest, siis on ajutine liikluskorraldusvahend juhile tajutav eespoolse nähtavusulatuse

piires piisavalt suure ajavaruga. Väärteoasjas antud selgitusest võib järeldada, et menetlusalune isik läbib vaidlusalust teelõiku regulaarselt, mistõttu pidi ta olema teadlik ka

teetöödest ja kiiruse piirangutest. Menetlusaluse isiku väide selle kohta, et ta ei mäleta, et

sellel teelõigul kunagi oleks tehtud teetöid, on kohtu arvates paljasõnaline. Peale selle on

liiklusseaduses üheselt sätestatud, et liiklust korraldab ja selleks kasutatavad

liikluskorraldusvahendid paigaldab teeomanik või teehoiu korraldamise eest vastutav isik,

mistõttu ei saa juht asuda otsustama nende paigaldamise asjakohasuse üle ja eirama

paigaldatud liikluskorraldusvahendeid omal äranägemisel. Seetõttu leiab kohus, et väited

hooletusest ja tähelepanematusest olukorras, kus liikluskorraldusvahendid on öisel ajal

kaugele nähtavad ja puuduvad eespoolset nähtavusulatust piiravad tegurid, ei ole usutavad

ning kohus ei pea võimalikuks hinnata menetlusaluse isiku käitumist hooletusena. Sellest tulenevalt leiab kohus, et kaebuse esitaja läbis teelõiku kiirusega 95 km/h seetõttu, et liiklus on hõre, tegemist on öise ajaga ning tema sõiduki kiirus ilmselt ei ohusta peale tema enda kedagi ning lubatud suurima sõidukiiruse ületamine sai olla vaid tahtlik.

Mis puudutab lisakaristuse kohaldamist, siis on lisakaristus kohaldatud sanktsiooni alammääras ning kohus asub seisukohale, et kui isiku käitumises tuvastatakse juba LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteo koosseis, siis on selline juht liikluses teadlikult ja tahtlikult ohtlik ning

selline juht tuleb kas põhivõi lisakaristust kohaldades liiklusest kõrvaldada. Väärteoasja

materjalidest nähtuvalt on menetlusalust isikut varem karistatud väärtegude toimepanemise

eest kahel korral ning karistusandmetest nähtuvalt vaid samalaadsete väärtegude toimepanemise eest. Kaebuses on väidetud, et väärtegude vahelised ajavahemikud on suured, millest võiks järeldada, et liiklusrikkumised on juhuslikku laadi. Kohus leiab, et rikkumiste

vahele jäävaid ajavahemikke vaadates saab järeldada, et liiklusrikkumiste vahelised ajavahemikud vähenevad ning määratud ja tasutud rahatrahvid ei ole sundinud menetlusalust

isikut tähelepanelikkusele liikluses. Ka varasemate samalaadsete väärtegude toimepanemise

eest oli nii põhikui ka lisakaristusena ette nähtud juhtimisõiguse äravõtmine, kuid

menetlusaluse isiku suhtes jäeti see kohaldamata ning menetlusalusesse isikusse suhtuti

säästvalt. Selline suhtumine menetlusalusesse isikusse oodatud tulemust ei saavutanud ega sundinud menetlusalust isikut hoiduma uue väärteo toimepanemisest ning menetlusalune isik

pani toime veelgi ohtlikuma väärteo. Seega on pelgalt rahaline mõjutamine ennast

ammendanud ja kohaldada tuleb ka teiseliigilisi seaduses ettenähtud mõjutusvahendeid.

Menetlusaluse isiku kehtivate karistusandmete taustal uue ja veelgi ohtlikuma samalaadse väärteo toimepanemine näitab menetlusaluse isiku järjekindlat äärmiselt üleolevat suhtumist

liiklusohutusse ja liikluskorraldusse üldse. Kohus leiab, et taolises ulatuses lubatud sõidukiiruse ületamise puhul tuleb ohtlikult käituv juht pikemaks ajaks liiklusest kõrvaldada,

tagamaks teiste liiklejate ohutuse vähemalt selleks ajaks kui ohtlik juht on liiklusest

kõrvaldatud. Mis puudutab kaebuse esitanud isiku süü suurust, olnuks lisakaristuse kohaldamine ka pikemaks ajaks põhjendatud.

Kaebuses ja kohtuistungil on kohtule selgitatud, et juhtimisõigus on vajalik kahel töökohal

sissetulekute saamiseks, et saadavast töötasust maksta eluasemekulude eest, liisitud sõiduki

6

eest ja õppemaksu. Selliste kulude olemasolu kohta esitati kohtule ka kirjalikud tõendid.

Samas on sissetulekute kohta esitatud andmed vaid kahes iseloomustuses. Neist OÜ L templiga iseloomustusest nähtuvalt on L.Z-i netopalgaks 800 eurot kuus ja ettevõtte LM

omaniku iseloomustusest nähtuvalt miinimumpalk. Seejuures ei ole esitatud mitte mingeid

muid andmeid tegelike ja välja makstud töötasude kohta, sh pangakonto väljavõtet ka äriühingu poolt tehtud maksete kohta või menetlusaluse isiku pangakonto väljavõtet laekunud töötasu kohta ega muid sissetulekute suurust tõendavaid tõendeid. Eelmärgitud iseloomustusi

kõrvutades ilmneb, et iseloomustused erinevatest äriühingutest on oma kirjatüübilt, teksti

paigutuselt ja sõnastuselt äärmiselt sarnased. Seejuures leiduvad OÜ L iseloomustusel nii allkiri kui ka äriühingu tempel, kuid LM iseloomustusel on vaid allkiri ja äriühingu tempel

puudub. Samas ei ole võimalik tuvastada millist liiki äriühinguga on tegemist, kuivõrd

iseloomustuses on märgitud äriühingu nimetusena „ettevõte“. Selleks, et otsusesse märkida

äriühingu õige nimetus pidi kohus pöörduma Äriregistri teabesüsteemi poole, kuid teabesüsteemis sellist äriühingut nagu LM ei eksisteeri ning KJ (KJJ) on seostatav vaid LKOÜga, millise juhatuse liige on ta alles alates 12.09.2012, so kuu aega. Selliste asjaolude

valguses ei pea kohus võimalikuks LM iseloomustust tõendina arvestada, kuivõrd

iseloomustusel puuduvad äriühingu tuvastamist võimaldavad rekvisiidid ning kohtul on tekkinud sügav kahtlus iseloomustuse väljaandja autentsuses.

Kohtule esitatud tõenditest rahaliste kohustuste olemasolu kohta ilmneb, et kommunaalkulu

tasumise kohustus on menetlusalusel isikul olnud vähemalt 2011 aasta detsembrist ja liisinguleping on menetlusalusel isikul sõlmitud 2012 aasta aprillis. Seega olid need rahalised

kohustused menetlusalusele isikule teada enne väärteo toimepanemist. Samas nähtub TTÜ

Majandusteaduskonna dekaanile esitatud avaldusest, et ka pärast väärteoasjas koostatud otsuse kättesaamist on vaatamata määratud trahvile ja võimalikule juhtimisõiguse äravõtmise 6 kuulisele tähtajale pidanud menetlusalune isik võimalikuks kinnitada, et tasub õppemaksu

kolme kuu jooksul. Seega pidas menetlusalune isik võetud rahalisi kohustusi juba

olemasolevate kohustuste kõrval jõukohasteks. Kohus asub seisukohale, et juhtimisõiguse vajalikkus ei tulnud kaebuse esitajale ootamatuna ja alles pärast kohtuvälise menetleja otsuse

koostamist. Seega olid kaebuses esitatud asjaolud juhtimisõiguse vajalikkuse osas olemas

enne väärteo toimepanemist ning töökohustuste täitmise sõltumine juhtimisõiguse olemasolust oli kaebuse esitajale teada ka väärtegu toime pannes.

Kohus asub seisukohale, et kaebuse esitanud isiku juhtimisõiguse saamise eelduseks on liiklusnõuete tundmine ning liikluseksami edukas sooritamine peaks näitama seda, et isik on need teadmised omandanud. Seega on juhtimisõiguse saanud isik teadlik nii liiklusnõuetest kui karistustest nende nõuete rikkumiste eest ning karistusandmete kohaselt on menetlusalusel isikul vastav kogemus olemas. Seejuures peaks kaebuse esitaja olema teadlik sellest, et tema

enese väär käitumine liikluses põhjustab suuremaid rahalisi kohustusi määratava rahatrahvi näol ja tema suhtes piiranguid sõiduki edaspidisel juhtimisel ning isik peab piisava hoolsuse

ülesnäitamisel tegema kõik enesest oleneva selleks, et tema olukord ei halveneks ja senine mugav elulaad säiliks ning see tagaks temal tasuva töökoha säilimise. Seega sõltub kaebuse esitaja heaolu kaebuse esitaja käitumisest liikluses. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt seadis kaebuse esitaja ohtlikku liiklusalast väärtegu toime pannes ohtu mitte ainult iseenda vaid ka

kõrvalisele isikule, so liisinguettevõttele kuulunud vara, mis kohtu arvates näitab kaebuse esitaja ükskõiksust liiklusohutusse, mille järgimine on juhile kohustuslik.

Eeltoodud motiividel asub kohus seisukohale, et esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata ja vaidlustatud otsus muutmata ning tühistamata.

Märt Toming Kohtunik