4-12-3366/7 · 4-12-3366/7 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

4-12-3366

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 08. oktoobril 2012. a Tartu kohtumaja, Kalevi 1, Tartu Väärteoasja number 4-12-3366 (2602,12,004103) kirjalikus menetluses Kohtunik Ene Muts Väärteoasi

L.Z kaebus Lõuna Prefektuuri korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvetalituse menetlusteenistuse teenistuse vanema Urmas Solovjovi 05.07.2012. a otsuse peale Kaebuse esitaja L.Z isikukood: XXX, XXXX, Tallinn, töökoht: XXXX Kohtuväline menetleja Lõuna Prefektuur

RESOLUTSIOON

juhindudes V™S § 120 lg 1 ja § 132 p 1

Jätta kohtuvälise menetleja, Lõuna Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvetalituse menetlusteenistuse teenistuse vanema Urmas Solovjovi 05.07.2012. a otsus muutmata.

KarS § 66 lg 2 ja 3 alusel määrata L.Z-ile eelnimetatud kohtuvälise menetleja otsusega

määratud rahatrahvi maksmine ositi 1 (ühe) aasta jooksul arvates kohtuvälise menetleja otsuse

jõustumisest tasumisega 1-sel kuul 37 (kolmkümmend seitse) eurot ja järgneval 11-l kuul igakuiselt 33 (kolmkümmend kolm) eurot.

Lõuna Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvetalituse menetlusteenistuse teenistuse vanema Urmas Solovjovi 05.07.2012. a otsusega määratud rahatrahv 400 (nelisada) eurot ositi tasumisega

tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr 10220034796011 SEB pank AS või nr 221023778606 Swedbank AS-s, viitenumber . 10220125187047

Rahuldada L.Z kaebus osaliselt.

LS § 127 järgi on L.Z kohustatud viie tööpäeva jooksul otsuse jõustumisest arvates loovutama oma juhiloa Maanteeametile, viima ARK-le.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada Tartu Maakohtu kaudu kassatsioonkaebuse Eesti Vabariigi Riigikohtule

30 päeva jooksul arvates kohtuotsuse kättesaamisele järgnevast päevast. Kassatsiooni esitamise

õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal.

Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama Tartu Maakohtule 7 päeva jooksul kohtuotsuse kättesaamisele järgnevast päevast arvates.

Asjaolud.

L.Z

karistati Lõuna Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvetalituse

menetlusteenistuse teenistuse vanem Urmas Solovjovi 05.07.2012. a üldmenetluses tehtud

otsusega väärteoasjas 2602,12, 004103 LS § 227 lg 2 alusel rahatrahviga 100 trahviühiku ulatuses, s.o. 400 eurot ja LS § 227 lg 5 p 1 alusel lisakaristusega, juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks.

Otsuse kohaselt L.Z 17.06.2012 kell 17:16 Kambja vallas, Tartu maakonnas, Tartra-

Otepää- Samgaste tee, 10-ndal kilomeetril juhtis mootorsõidukit asulavälisel teel kiirusega

134+/-6 km/h, millega ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 38 km/h. Mõõdetud kiirusemõõtjaga STALKER DSR 2X DP 009669

L.Z rikkus LS § 15 lg 1 p 1 nõudeid, pannes sellega toime LS § 227 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo.

Väärtegu on tõendatud kiirusemõõteseadme kasutamise protokolliga ja tunnistaja Ago Mägimetsa ütlustega. Karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad.

Otsuse põhjenduste kohaselt on lubatud sõidukiiruse ületamine raske liiklusalane

õiguserikkumine. Suurem lubatud sõidukiirus tähendab pikenenud peatumisteekonda ja ohuolukorras traagilisi tagajärgi. Sellest lähtuvalt on tegemist riigi poolt rangelt karistatava

rikkumisega. Karistuseotsuse tegemisel arvestab kohtuväline menetleja asjaoluga, et menetlusalust isikut on karistatud Põhja Prefektuuri 22.11.2011.a. otsusega LS § 227 lg 2 alusel rahatrahviga 300 eurot ja sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 3 kuud; Põhja Prefektuuri

20.05.2011.a. otsusega LS § 7422

lg 2 alusel rahatrahviga 256 eurot; Põhja Prefektuuri

09.03.2011.a. otsusega LS § 7422

lg 2 alusel rahatrahviga 240 eurot; Põhja Prefektuuri

08.09.2010.a. otsusega LS § 7422

lg 1, LS § 7435

lg 1 alusel rahatrahviga 19,17 eurot; Põhja

Prefektuuri 04.08.2010.a. otsusega LS § 7422

lg 2 alusel rahatrahviga 49,85 eurot. Need on kehtivad karistused rikkumiste eest. Vaatamata määratud karistustele, jätkab menetlusalune isik

samalaadsete rikkumiste toimepanemist. Mootorsõiduki juhtimise keelamine on tänapäeval

levinud karistusliik ja efektiivne karistus liiklusalaste rikkumiste eest. Sellest lähtuvalt on

kohtuväline menetleja seisukohal, et lisakaristuse kohaldamine menetlusaluse isiku suhtes on

põhjendatud, kuna lubatud sõidukiirust ületanud mootorsõidukit juhtinud isiku juhtimisõiguse äravõtmise eesmärgiks on muu hulgas kaitsta teiste isikute elu, tervist ja omandit.

Dokumentaalsed tõendid: Liiklusjärelevalve kiirusemõõteseadme kasutamise protokolli 17.06.2012. a andmetel on L.Z

juhitud sõidukil SAAB 9-5, registreerimismärgiga 976AYC samal päeval kell 17:16

mõõdetud kiiruseks 134 km/h. Lubatud sõidukiirus nimetatud teelõigul oli 90 km/h. Kiiruse mõõtmise laiendmääramatus +/- 6 km/h. Ületas mõõdetaval teelõigul lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 38 km/h. Mõõtja kiirus liikuvast sõidukist kiiruse fikseerimisel oli 121 km/h. Kiiruse

mõõtmine toimus Kambja vallas, Tartu maakonnas, Tartra-Otepää-Samgaste tee, 10-ndal kilomeetril. Mõõtmisel kasutati mõõtevahendit Stalker DSR 2X DP 009669. Seade oli testitud

17.06.2012. a kell 13.20 ja töökorras. Mõõtmist teaostas Lõuna Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvetalituse liikluspolitseinik Argo Mägimets.

Kvalmek OÜ tunnistuse nr 266 andmetel on Argo Mägimets läbinud 10. – 12. oktoobril 2005. a pädeva mõõtja koolituse. Koolitus hõlmas Mõõteseadusest tulenevaid nõudeid, mis on vajalikud

mõõtja erialase pädevuse hindamiskes ja tõendamiseks. Käsitleti Lõuna Politseiprefektuuri

mõõtesüsteemi lähtudes Majandus- ja Kommunikatsiooniministri 21.04.2004. a määrusest nr 110.

Metroserti, volitatud ja akrediteeritud inspekteerimisasutuse Tartu labori, mõõtevahendi

taatlemistunnistuse nr TTRSS- 11/00094 andmetel on kiirusemõõtur Stalker DSR 2X nr

DP009669 taadeldud ja vastab MKM 12.12.2006. a määruse nr 104 lisa 2 p. 8.2 nõuetele. Veapiir taatlemisel kaudsel meetodil laboritingimustes +/- 1 km/h või +/- 1% (kiirusel üle 100) km/h. Mõõtevahend taadeldud 02.09.2011. a.

Tunnistaja Argo Mägimets andis ütlusi, et 17.06.2012. a teostas ta koos liikluspolitseiniku Anvar Vakiga (Vakk) liiklusjärelevalvet Tatra-Otepää-Sangaste maanteel, kus mõõtsid 8. kilomeetril

üksiku vastuliikuva SAABi sõidukiiruseks 125 km/h lubatud 90 km/h teelõigul. Nad sõitsid

kiirust ületanud sõidukile järele sinise vilkuriga, kuid sõiduk silmnähtavalt lisas kiirust. Sama

maantee 10-ndal kilomeetril mõõtsin nad sama sõiduki kiiruseks 134 km/h. SAAB 9-5,

registreerimismärgiga XXXX peatus peatumismärguande peale. Kontrollimisel selgus, et sõidukit juhtis L.Z, isikukood: XXX. isik tunnistas kiiruse ületamist. Tema sõnade kohaselt kiirustas ta kokkusaamisele.

17.06.2012. a koostatud väärteoprotokollis on L.Z allkiri selle kohta, et talle on

tutvustatud V™S §-s 19 sätestatud õigusi. Juhtunu kohta on menetlusalune isik andnud

järgmisi ütlusi: „Ületasin kiirust hooletusest. Hea tee ja hea nähtavus“. Ütlused on väärteoprotokolli kirjutatud omakäeliselt.

Karistusregistri andmetel on L.Z 5-l korral karistatud väärtegude eest järgmiselt

- Põhja Prefektuuri 22.11.2011.a. otsusega LS § 227 lg 2 alusel rahatrahviga 300 eurot ja

sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 3 kuud;

- Põhja Prefektuuri 20.05.2011.a. otsusega LS § 74

22 lg 2 alusel rahatrahviga 256 eurot;

- Põhja Prefektuuri 09.03.2011.a. otsusega LS § 74

22 lg 2 alusel rahatrahviga 240 eurot;

- Põhja Prefektuuri 08.09.2010.a. otsusega LS § 74

22

lg 1, LS § 7435

lg 1 alusel rahatrahviga 19,17 eurot;

- Põhja Prefektuuri 04.08.2010.a. otsusega LS § 74

22 lg 2 alusel rahatrahviga 49,85 eurot.

Kaebuse esitaja taotlus ja põhjendused.

19.07.2012. a esitas L.Z kaebus kohtuvälise menetleja otsuse peale. Ta palub tühistada väätteoasjas tehtud otsus ja menetlus lõpetada.

Kohtuvälise menetleja seisukoht.

Kohtuväline menetleja ei nõustu L.Z kaebuse rahuldamisega.

Argo Mägimets on läbinud pädeva mõõtja koolituse. Liiklusjärelevalve teostamist reguleerib

liiklusseaduse 14. peatükk. Nõuded kiirusemõõturile on sätestatud Vabariigi Valitsuse

01.07.2011. a määruses nr 78. Samas määruses on sätestatud ka nõuded mõõtetulemuste protokollimiseks. Kiirusemõõtur Stalker DSR 2X on taadeldud ja töökorras. Otsuse tegemisel on menetleja arvestanud asjaoluga, et sõiduki juhtimine sellise kiirusega on üks

raskemaid liiklusalaseid rikkumisi ning tegemist on enamohtliku väärteoga. Sellise teoga seab

juht reaalsesse ohtu nii enda kui ka teiste kaasliiklejate elu ja tervise. Tegemist ei saa olla juhusliku kiiruseületamisega (kogemata toimunud). On väga suur vahe, kas sõita asulavälisel teel

lubatud sõidukiirusega 90 km/h või liikuda 134 km/h. Juhile ei tohiks nii ulatuslik kiiruseületamine mingil juhul märkamata jääda, isegi siis kui tee ja nähtavus on head.

Kohtuväline menetleja on seisukohal, et L.Z-ile määratud karistus on vastavuses

karistamise üldpõhimõtetega. Karistuse määramisel võetakse lähtepunktiks sanktsiooni- vahemiku keskmine määr. Menetlusalusele isikule konkreetse karistuse valimiseks tuvastatakse sanktsioonivahemiku keskmisest lähtudes järgnevalt süüd kergendavad ja raskendavad asjaolud

ning muud süü suurust määravad asjaolud. Selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt (RKL 3-1-1-77-11).

Karistuse mõistmisel tuleb arvestada ka teisi asjaolusid, s.h. ka võimalust mõjutada süüdlast

edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Seega tuleb

karistuse mõistmisel silmas pidada ka karistuse mõistmise eesmärke. Igasugune mõjutamine

toimub läbi isiksuse, tema hoiakute muutmise kaudu. Seetõttu peab karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks - prognoosimaks, milline karistus on efektiivsem, mõjutamaks süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma – arvestama ka süüdlase isikut (RKL 3-1-1-40-04 p 7). Kaevatavas otsuses on viidatud kaebuse esitaja korduvatele kehtivatele karistustele, millega

kohtuväline menetleja arvestas karistuse mõistmisel. Varasemad karistused on määratud samalaadsete rikkumiste eest, lubatud sõidukiiruse ületamise eest. Menetlusalust isikut, kes ei

ole teinud järeldusi enda varemast õigusvastasest käitumisest, saab mõjutada ainult läbi raskemate karistuste.

Kohtu järeldused.

Kohus lahendab L.Z kaebuse kohtuvälise menetleja 05.07.2012. a otsuse peale kirjalikus

menetluses V™S § 120 lg 1 alusel. Mõlemad kohtumenetluse pooled on oma seisukoha avaldanud ja nad ei soovi asja arutamist kohtuistungil.

Väärteomenetlust alustati menetlusalusele isikule õiguste selgitamisega. L.Z on selle

kohta andnud allkirja väärteoprotokollis pöördel. Menetlusalune isik on andnud ütlusi ja

kirjutanud ütlused väärteoprotokollis omakäeliselt. Menetlusalune isik tunnistab rikkumisi ja

põhjendab toimepandud tegu. Süü omaksvõtt on tõendatud dokumentaalse tõendiga,

liiklusjärelevalve kiirusemõõteseadme kasutamise protokolliga 17.06.2012. a ja tunnistaja

ütlustega. Nimetatud tõendid tõendavad väärteo toimepanemise kohta, aega, viisi, teo

toimepannud isikut. Kohtuvälise menetleja ametnikud mõõtsid kiirust sõidukil, millele nad järgnesid ja mis peatus nende peatumismärguandel. Siis tuvastati ka sõidukit juhtinud isik. L.Z

juhtis mootorsõidukit kiirusega 134 km/h teelõigul lubatud sõidukiirusega 90 km/h.

Kiiruse mõõtmise laiendmääramatust arvestades ületas ta mõõdetaval teelõigul lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 38 km/h.

Kaebemenetluses esitatud dokumendid tõendavad, et L.Z juhitud sõiduki kiiruse

mõõtmisel kasutatud mõõtevahend Stalker DSR 2X DP 009669 oli testitud ja töökorras. Mõõtmist teaostas Lõuna Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvetalituse liikluspolitseinik Argo Mägimets, kes on läbinud pädeva mõõtja koolituse ja omab seetõttu teadmisi ja oskusi.

Argo Mägimetsal on vajalik erialane pädevus mõõtjana. Mõõtmisel kasutatud kiirusemõõtur Stalker DSR 2X nr DP009669 oli taadeldud ja vastas MKM 12.12.2006. a määruse nr 104 lisa 2 p. 8.2 nõuetele.

Kohus ei tuvastanud süüd ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid. Ka ei tuvastanud kohus menetlusnormide rikkumist väärteoasja kohtuvälises menetluses.

KarS § 15 lg 3 järgi on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. KarS § 16 lg 4 järgi isik paneb teo toime kaudse tahtlusega, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda. Väärteoprotokollis antud ütluste järgi pani L.Z rikkumise toime ettevaatamatusest. Kohus leiab, et tegu on toime pandud tahtlikult, vähemalt kaudse tahtlusega. Kiirust ületades lubatud maksimaalsest kiirusest ligi 40 km/h võrra peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu

saabumist ja möönab seda. Konkreetsetest asjaoludest lähtudes üldjoontes ja tavalise elukogemuse tasemel on võimalik ette kujutada põhjuslikku seost teo ja saabuva tagajärje vahel. Hea tee ja nähtavuse korral gaasipedaalile vajutades on sõidukiiruse oluline ületamine ettenähtav ja tajutav.

Liiklusseaduse (LS) § 15 lg 1 p 1 järgi suurim lubatud sõidukiirus on: asulavälisel teel 90 kilomeetrit tunnis.

LS § 227 lg 2 järgi mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21–

40 kilomeetrit tunnis – karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. LS § 227 lg 5 p 1 järgi kohus või kohtuväline menetleja võib kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist: käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud süüteo eest ühest kuust kuni kolme kuuni.

KarS § 56 lg 1 järgi karistamise alus on isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või

määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid,

võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

L.Z on rikkunud LS § 15 lg 1 p 1 nõudeid sellega, et sõitis asulavälisel teel lubatud

sõidukiirusest 90 kilomeetrit tunnis kiiremini 38 km/h võrra. Vastutus järgneb LS § 227 lg 2 alusel.

Vaidlus on L.Z-ile määratud karistuses.

LS § 227 lg 2 näeb ette alternatiivsed karistused: kergema karistusena rahatrahvi ja raskema

karistusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise. L.Z-ile on karistuseks määratud kergemaliigiline karistus maksimaalses määras. Kohus ja kohtuväline menetleja ei tuvastanud L.Z KarS § 57 lg 1 sätestatud karistust

kergendava asjaolu esinemist. Kaebuses L.Z küll väljendab kahetsust, kuid kahetsuse

väljendamise asjaolud ei anna alust kahetsust arvestada KarS § 57 lg 1 p 3 sätestatud puhtsüdamliku kahetsusena. L.Z seab kaebuses kahtluse alla oma süü. Kahetsust avaldab ta tingimuslikult, süü tõendatuse korral. Karistust raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud.

Karistusregistri andmetel on L.Z

samasuguste rikkumiste eest kehtivad

väärteokaristused. Kiiruse ületamise eest 21 – 40 km/h võrra määratud karistuste sagedus

iseloomustab L.Z samasuguste liiklussüütegude aktiivsust. Seetõttu tuleb karistuse

mõistmisel arvestada nii eri- kui ka üldpreventiivset eesmärki. Eripreventiivset eesmärki on arvestatud kergemaliigilise karistusega karistamisel maksimaalmääras. Kohtuvälise menetleja otsuses on asjakohaselt põhjendatud karistuse üldpreventiivset eesmärki, mis on kaasa toonud ka lisakaristuse LS § 227 lg 5 p 1 järgi.

Riigikohus on oma lahendites andnud juhiseid karistuse mõistmiseks. Need juhised on kohaldatavad ka kohtuvälise menetleja poolt karistuste määramisel.

KarS §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest

lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole, märgitakse Riigikohtu 20.02.2007. a otsuses nr. 3-1-1-99-06 p 14.

Samas tuleb siiski vältimatult arvestada süüdistatava isikuga eripreventiivsest prognoosist lähtuvalt. Kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise

kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse

eesmärgi saavutamiseks arvestama ka süüdlase isikut. Igasugune mõjustamine toimub läbi

isiksuse, tema hoiakute muutmise kaudu. Seetõttu peab karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks - prognoosimaks, milline karistus on efektiivseim, mõjustamaks süüdlast edaspidi

süütegude toimepanemisest hoiduma - arvestama ka süüdlase isikut, märgitakse Riigikohtu 13.05.2007. a otsuses nr. 3-1-1-40-04 p 7.

Kars § 56 sätestab karistamise alusena isiku süü, mille suurus määrab võimaliku karistuse

ülempiiri karistuse kohaldamisel. Karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel

kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja

raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava

paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke. Riigikohtu 16.05.2007. a otsus nr. 3-1-1-14-07 p 6.

Kohtuväline menetleja on leidnud, et L.Z isikut arvestades oli teda võimalik karistada LS

§ 227 lg 2 sanktsiooni kergemaliigilise karistusega, rahatrahviga. Valides kergemaliigilise

karistuse sai karistuse üldpreventiivset eesmärki täita lisakaristuse määramisega. Kuna kaebemenetluses ei tuvastanud kohus karistuse määramisel arvestatavaid uusi asjaolusid, tuleb jätta kohtuvälise menetleja otsus muutmata V™S § 132 p 1 alusel.

Kohus rahuldab kaebuse osaliselt ja määrab KarS § 66 lg 2 ja 3 alusel rahatrahvi tasumise ositi 1 ühe aasta jooksul.

Ene Muts kohtunik