1-12-2360/221-12-2360/22 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 8. oktoober 2012, Tallinn Kriminaalasja number 1-12-2360 (11230100643) Kohtukoosseis Eesistuja Urmas Reinola, liikmed Sten Lind ja Malle Preimer Kohtuistungi sekretär Alina Koop

Kohtuistungi toimumise aeg ja koht 10. september 2012, Tallinn, avalik kohtuistung Kriminaalasi

S.L-i süüdistuses KarS § 263 p 1 järgi ja J.L süüdistuses KarS § 120 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 14. mai 2012 otsus üldmenetluses

Apellatsiooni esitaja

Süüdistatavate kaitsja Ivo Kaurit Prokurör Andra Sild Süüdistatav

S.L , isikukood xxx; elukoht:

xxxxxxxxxxxx; kodakondsus: Eesti; haridus: xxxxxxxxxxxx; emakeel: vene keel; ei tööta; varem kriminaalkorras karistatud Harju Maakohtu 06.09.2010 otsusega KarS § 418 lg 1 järgi 6

kuuliase vangistusega tingimisi 1 aasta 6 kuulise katseajaga, katseaja lõpp 05.03.2012; tõkendit kohaldatud ei ole;

J.L , isikukood xxx; elukoht: xxxxxxxxxxxxxxxx; kodakondsus: Eesti; haridus: kõrgharidus;

emakeel: vene keel; 80% töövõimetus pensionär; kriminaalkorras varem karistamata; tõkend elukohast lahkumise keeld alates 14.12.2011. Kaitsja Ivo Kaurit

RESOLUTSIOON

2

süüditunnistamises KarS § 263 p 1 järgi ja teha uus otsus, millega tunnistada S.L süüdi KarS § 121 järgi. 2. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. 3. Kaitsja apellatsioon rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord

Kohtuotsus tehakse teatavaks 8. oktoobril 2012 kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu.

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30

päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel.

Asjaolud ja menetluse käik 1. Harju Maakohtu 14. mai 2012 otsusega üldmenetluses tunnistati S.L süüdi KarS §

263 p 1 järgi ja karistati vangistusega 6 kuud. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust

Harju Maakohtu 06.09.2010 kohtuotsusega mõistetud karistuse 6 kuulise vangistuse ärakandmata osa – 5 kuud ja 28 päeva vangistust – võrra ja liitkaristuseks mõisteti vangistus 11 kuud 28 päeva. Karistusaja alguseks loeti karistuse kandmisele asumise päev. S.L-ilt mõisteti välja riigieelarve tuludesse sundraha 435 eurot, kaitsjatasu osutatud õigusabi eest 326,40 eurot ning kriminaaltoimiku materjalidest koopia tegemise kulu 0,45 eurot. VÕS § 1043 alusel mõisteti S.L-ilt Osakond OÜ kasuks välja 578,30 eurot.

J.L tunnistati süüdi KarS § 120 järgi ja karistati vangistusega 3 kuud, mida KarS § 73

alusel ei pöörata täielikult täitmisele kui ta 3 aastase katseaja kestel ei pane toime uut tahtlikku kuritegu. Katseaja alguseks loeti kohtuotsuse tegemise päev, s.o. 14.mai 2012. J.L-ilt mõisteti välja riigieelarve tuludesse sundraha 435 eurot, kaitsjatasu osutatud õigusabi eest 326,40 eurot ning kriminaaltoimiku materjalidest koopia tegemise kulu 0,45 eurot. KrMS § 180 lg 3 alusel tuleb J.L menetluskuludest hüvitada 381 eurot ositi, s.o igakuuliselt 63,50 eurot 6 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest.

heade kommete, normide ja reeglitega kinnistatud isikutevahelisi suhteid ühiskonnas, pani toime

rahu ja avaliku korra rikkumise vägivallaga ja nimelt: lõi ilma põhjuseta ühe korra jalaga vastu mikrofoni, mida hoidis käes xxxxxxxxx P V. Löögi tagajärjel lendas mikrofon P V käest ja tabas

tema nina, mille tulemusena oli P V põhjustatud füüsilist valu. Mõne hetke pärast kui P V koos

telesaate Võsareporter võttegrupi ja J M sisenesid lifti, et lahkuda, rebis S.L saate toimetajat J T jopest, haarates viimase liftist välja ning seejärel lõi ühe korra jalaga tuhara piirkonda

kannatanu J M, põhjustades viimasele füüsilist valu. Seejärel lõi S.L mööda treppe üheksandalt korruselt lahkuda püüdvale J T ühe korra rusikaga vastu nägu huulte piirkonda, millega

põhjustas kannatanule füüsilist valu ja kehavigastused: alahuule põrutushaava ja parema käelaba pindmise kahjustuse.

3.

J.L tunnistati süüdi selles, et tema 14.01.2011 kella 08.50 paiku, väljudes xxxxxxxxxx asuvast korterist üheksanda korruse trepimademele ning hoides käes relvataolist eset,

ähvardas trepimademel asuvaid J T, J M, P V ja O M otsesõnu jalgadesse tulistamisega kui viimatinimetatud isikud peaksid lähenema korterile nr 69. Arvestades selleks hetkeks xxxxxxxxxxx

mida kannatanud pidasid päris relvaks, oli J T, J M, P V ja O M alust karta selle ähvarduse täideviimist.

tundis hääle järgi ära korteri omaniku J M, kes oli eelnevalt korduvalt käinud nõudmas korteri vabastamist, ei olnud süüdistatavatel põhjust käsitleda sel korral uksele koputamist ohuna eelseisvast

ründest, mistõttu ei tegutsenud süüdistatavad hädakaitseseisundis. Kohus on seisukohal, et xxxxxxxxx trepikoja 9. korruse trepimade, s.o. suure elumaja trepikoda on käsitletav avaliku kohana,

kuna sinna on juurdepääs õigusrikkujaga isiklikult mitteseotud kolmandatel isikutel, s.o. eelkõige

teistel sellel korrusel asuvate korterite elanikel. Kohus, hinnanud süüdistatavate kaitsja taotlusel tunnistajatena üle kuulatud alaealise A. H ja K. H ütlusi, kõrvutades neid teiste kohtulikul uurimisel kogutud ja kontrollitud tõenditega, asus seisukohale, et tegemist on süüdistatavate poolt oma aktiivse

kaitsetaktika teostamiseks ja oma süüd eitava seisukoha kinnitamiseks kaasatud tunnistajatega.

Kohus otsuse tegemisel nende tunnistajate ütlustele ei tuginenud. Kohtule esitatud kõigi tõendite hindamise tulemusel asus seisukohale, et süüdistatavate süü neile esitatud süüdistuses kirjeldatud teo toimepanemisel on õigesti kvalifitseeritud ja tõendatud.

Apellatsiooni sisu ja menetlusosaliste seisukohad 4.

Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatavate lepinguline kaitsja, kes palub maakohtu otsus tühistada täies ulatuses ja teha uus otsus, millega süüdistatavad õigeks mõista. Apellant peab kohtuotsust ebaseaduslikuks ja heidab kohtule ette tõendite ebaõiget hindamist, tuvastatud asjaolude

meelevaldset moonutamist, ühekülgsete tõlgenduste andmist ning kohtu järelduste rajamist ebaõigetele, ebaobjektiivsetele ning erapoolikutele eeldustele, mis seisneb järgnevas:

- salvestusest ei nähtu, et E. H oleks koheselt tõuklema ja sõimlema hakanud labidas käes. Tegelikkuses pööras E. H liftist väljudes kõrvale operaatori käes oleva kaamera, seda vigastamata, läks koridori teise otsa ja pani labida seina äärde, kuhu see ka jäi;

- koridoris isikute viibimine võib olla märk ohust eelseisvaks ründeks, kui anda ründele õige

tähendus. S.L-i hädakaitse oli esmalt suunatud ründe vastu, mis ohustas tema era- ja perekonnaelu puutumatust, millega P V J M soovitusel võttis nõuks S.L-i pereelu ja eraelu teleekraanil pilada ja rahva ees maha teha;

- S.L lükkas tegelikkuses kaamera üksnes kõrvale, mitte ei üritanud seda käest maha löömisega kahjutuks teha; - tegelikkuses toimus mitte Peeter Võsa ründamine, vaid S.L lõi ettevaatamatult jalaga vastu mikrofoni nii, et see kogemata paiskus P V vastu nina; - kohtuotsuse lk 11 5.lõikes esitab maakohus täiesti alusetult ja lubamatult arvamuse nagu pidanuks J.L teadma, et koos J M oli ukse taga televisioon, s.o. neutraalsed isikud ning seega puudus igasugune alus eeldada, et taoline J M viibimine koos neutraalsete isikutega korteri ukse taga võiks kujutada mingit ohtu ründele; - videosalvestus ei saa kinnitada asjaolu, kas asjas on vaidlust või mitte. Kui oleks märgitud, et ei ole kahtlust selles, et süüdistatava ja kannatanute vahel toimus intsident, mida kinnitab videosalvestis, siis oleks tegemist tõese väitega;

- kannatanute ütlustest ja videosalvestiselt ei nähtu nagu oleks S.L löönud jalaga enne liftiukse sulgumist M jalaga tagumikku ja Võsale vastu jalga;

- kohtu poolset aktiivse kaitsetaktika arvustamist ei saa kasutada iseseisva argumendina süüdistatavate vastu või nende kahjuks.

Veel leiab kaitsja, et kohtumenetluses on jäänud välja selgitamata asjaolud, kuidas on tekkinud kehavigastused süüdistatavate tütardele ning pojale S H.

kaitsja argumente vaadeldud ühekülgselt, hädakaitseseisundit ja hädakaitsetegevust on käsitletud

üksnes võimaliku vägivaldse ründe vastu, ehkki kaitse kohtuvaidluste seisukohtades rõhutati, et

tegemist oli süüdistatavate eraelu ja perekonnaelu puutumatuse kui eraldiseisvate õigushüvede vastaste rünnetega ehk mitte füüsiliste vaid psüühiliste rünnetega.

Karistuste osas leiab kaitsja, et need ei ole kooskõlas süüdistatavatele inkrimineeritud tegudega. S.L-ile

esitatud süüdistuses näeb KarS-i vastav paragrahv ette karistuse liigina ka rahatrahvi kohaldamise, seadusest tulenevalt on võimalik talle karistusena määrata ka üldkasuliku töö tegemise. S.L-i ema on äärmiselt haige ning vajab hoolt ja jälgimist, mis on pereliikmetest jõukohane ainult süüdistatavale. Ka on S.L pere ainus ülalpidaja, J.L on tuvastatud töövõime kaotus ning ka tema vajab abikaasa hoolt ja tuge.

tegutsesid hädakaitse seisundis. Prokurör palus jätta apellatsioon rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata.

Ringkonnakohtu seisukoht ja põhjendused

kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et süüdistatavate kaitsja apellatsioon kuulub rahuldamisele osaliselt, s.o S.L-i süüdi tunnistamises KarS § 263 p 1 järgi.

käsitleda kui tegutsemist hädakaitseseisundis. Maakohus on otsuses kaitsja sellekohaseid väiteid hinnanud ja tulnud kohtukolleegiumi arvates õigele järeldusele, et kannatanute J. M, P. V, O. Mi ja J.

T käitumine 14.01.2011 on vaadeldav sotsiaalselt tolereeritava käitumisena, mis ei ületanud

tavasuhtluses esineda võivat ebamugavuse piiri. Hädakaitseseisundi olemasoluks peab esinema õigusvastane rünne kaitsja või teise isiku õigushüvedele. Kohtukolleegium nõustub kohtu poolt

Linnamäe tee 45 korter 69 ukse taga tekkinud konfliktile antud hinnanguga selles, et kortermaja

koridoris isikute viibimist ja uksele koputamist ei saa mingil juhul käsitleda ründena ega ohuna eelseisvast ründest. Kohus leidis põhjendatult, et isegi kui arvestada, et korteris viibinud süüdistatav

J.L tundis hääle järgi ära korteri omaniku J. M, kes oli käinud nende juures korduvalt

nõudmas oma korteri vabastamist, ei olnud süüdistatavatel põhjust käsitleda 14.01.2011 uksele koputamist ohuna eelseisvast ründest. Ründena ei ole vaadeldav sotsiaalselt tolereeritav käitumine,

mis ei ületa tavasuhtluses esineda võivat ebamugavuse piiri. Õigusvastane on rünne, mis on vastuolus mõne õiguskorras eksisteeriva normiga (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-111-04).

käsitletav avaliku kohana, kuna sinna on juurdepääs õigusrikkujaga isiklikult mitteseotud kolmandatel isikutel, s.o. eelkõige teistel sellel korrusel asuvate korterite elanikel, on küll õige, kuid

vägivallategude kvalifitseerimiseks avaliku korra rikkumisena tuleb lisaks vägivalla tarvitamisele tuvastada, et sellega häiriti juhuslike, asjasse mittepuutuvate isikute rahu. Maakohus leidis, et J. M 14.01.2011 kaasas olnud televisiooni võttegrupp, kellel ei olnud ei J. M ega

S.L-iga mingeid isiklikke suhteid, olid antud olukorras asjasse mittepuutuvad isikud. Kohtukolleegium maakohtu selle tõdemusega nõustuda ei saa. Riigikohus on otsuse nr 3-1-1-24-07

p-s 6 asunud seisukohale, et avaliku korra rikkumisest saab üldjuhul rääkida siis, kui

koosseisupärane tegu pannakse toime avalikus kohas, kuhu on juurdepääsuvõimalus piiramatul

nr - RT III 1996, 25, 334). Avaliku korra rikkumise toimepanemise võimalikkust on 3-1-1-89-96

kohtupraktikas mööndud ka nt vanglas või tellimust täitvas taksos, millesse samuti puudub

juurdepääs määratlemata hulgal isikutel (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused asjas nr - RT III 2002, 12, 129, p 9 ja asjas nr - RT III 1996, 12, 167). Käesoleval 3-1-1-28-02 3-1-1-32-96

juhul pani S.L vägivallateod toime J. M poolt kaasa kutsutud televisiooni võttegrupi

liikmete suhtes. Selleks, et kvalifitseerida asetleidnud vägivallategusid avaliku korra rikkumisena,

tuleb lisaks vägivalla tarvitamisele tuvastada, et sellega häiriti juhuslike, asjasse mittepuutuvate

isikute rahu või et teo järelmid ulatusid avalikku kohta ja kahjustasid seeläbi avalikku korda (vt

Riigikohtus on otsus nr 3-1-1-102-03 - RT III 2003, 27, 277, p 9). Midagi niisugust kriminaalasja

arutamisel aga välja selgitatud ei ole. Sisuliselt on maakohus tuvastanud üksnes olmelist laadi isikliku konflikti. Kahtlemata häiris S.L-i poolt J. M isikliku konflikti lahendamine vägivalla

kasutamisega asjassepuutumatuid isikuid, s.o kannatanuid P. V, J. T ja O. M, kuid see asjaolu

iseenesest ei anna kohtukolleegiumi arvates veel alust kvalifitseerida vägivallategu avaliku korra rikkumisena, sest J. M kutsel temaga kaasa tulnud televisiooni võttegrupi liikmeid ei saa üldjuhul

võrdsustada avalikkusega. Riigikohtu praktikas on leitud, et mõne konflikti osapoolega ühes seltskonnas viibinud inimesi ei saa üldjuhul pidada kõrvalisteks, asjasse mittepuutuvateks isikuteks. Ka Riigikohus on otsuse nr p-s 15 eelöeldut kinnitavalt leidnud, et konflikti olemus või 3-1-1-15-07

siis selle lahendamise koht või viis peavad olema sellist laadi, et saaks rääkida mitte ainult isikuvastasest süüteost, vaid ka sellega kaasnenud avaliku korra raskest rikkumisest. Üksnes sellisel

juhul ulatub KarS §-s 121 kirjeldatud teise inimese kehaline väärkohtlemine avaliku korra raske rikkumiseni KarS § 263 p 1 mõttes, neeldudes selles. Tulenevalt eelöeldust leiab kohtukolleegium, et

S.L ei rikkunud vägivallaga avalikku korda ja temale KarS § 263 p 1 järgi avaliku korra

raske rikkumisena süüks arvatud kuritegu tuleb ümber kvalifitseerida kehalise väärkohtlemisena KarS § 121 järgi. Maakohtu otsusest ei nähtu, millistel põhjustel peaks käesolevas asjas erandkorras

lugema koos S.L-iga ja J. M Linnamäe tee 45 maja trepikoja 9. korruse trepimademel

viibinud televisiooni võttegrupi liikmeid täiesti kõrvalisteks ja asjasse mittepuutuvateks isikuteks. Nagu eelpool märgitud, on kohtukolleegium seisukohal, et S.L-i tegevus tuleb kvalifitseerida KarS § 121 järgi e. tema süüdimõistmise osas KarS § 263 p1 järgi kuulub kohtuotsus tühistamisele.

lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on

ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et

ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud

apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva põhjaliku tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida ühtegi argumenti esimese astme süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite

ümberhindamiseks J.L-ile inkrimineeritud kuriteokooseisu objektiivse külje osas. Ka on

Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses nr 3-1-1-85-00 märkinud, et kohtuniku poolne kuriteo

faktiliste asjaolude tuvastatust näitav motiveerimine peab olema selline, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav ja kohtu põhjendused peavad olema

veenvad. Vaidlustatud otsus vastab oma motiveerituselt täielikult Riigikohtu seisukohale ning maakohtu põhjendused kuriteo faktiliste asjaolude osas on ammendavad.

Kohtukolleegium nendib, et KrMS § 61 lg 2 alusel on kohus hinnanud tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kohtuniku siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav. Kohus on põhjendanud, miks ta süüdistatava J.L talle esitatud süüdistuses süüdi tunnistab. Kohtukolleegiumil puudub alus neid tõendeid teisiti hinnata. Esitatud apellatsioonis korratakse samu

oma hinnangu andnud, mistõttu ringkonnakohtu ees ei tõstatata mingeid uusi õiguslikke ega

tõenduslikke argumente. Seetõttu kohtukolleegium, nõustudes vaidlustatud otsuse põhjenduste ja

järeldustega süüteokoosseisu objektiivse külje osas, ei pea neid KrMS § 342 lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades vajalikuks korrata ning lisab üksnes järgmist. Kaitsja etteheide, et J.L verbaalne ähvardus ei saanud olla piisavalt veenev, et kannatanud võinuksid põhjendatult arvata selle täideviimist ning kannatanute ütlustest nähtuvalt ei saanudki nad

aru, milles ähvardus seisnes, on kohatu ega tulene asja materjalidest. Kohtuistungi protokollist (kohtutoimiku lk 128-145) nähtuvalt pidasid kõik kannatanud (J. M, P. V, O. M ja J. T) üheselt J.L käes olevat püstolitaolist eset päris relvaks, tundes tekkinud konflikti arvestades hirmu ja

ohtu oma elule. Kanatanu J. M ütlustest nähtub, et J.L lubas kõiki, kes püüavad sinna

korterisse minna, sellest püstolist jalgadesse tulistada. Kannatanu J. T ütluste kohaselt oli J.L suunanud enda käes oleva ehtsa relva ka tema suunas. Kuigi kannatanu O. M vene keelest aru ei saanud, tundis ka tema J.L käes olevat relva nähes hirmu. Kaitsja seisukoht, et keegi

kannatanutest ei tundnud tõelist hirmu, nagu süüdistuses väidetud, on seega paljasõnaline. Kohtukolleegium nõustub erinevalt kaitsjast maakohtu seisukohaga selles, et kannatanute ütlusi tuleb pidada tõesteks, ilma neis kahtlemata. On selge, et verbaalne ähvardamine relvataolise esemega isiku

suhtes, kes peab seda ehtsaks relvaks, tekitab selles isikus hirmu ja teadmise, et sellega seatakse reaalselt ohtu tema elu ja tervis. Kohtukolleegium nõustub maakohtu argumentidega selle kohta, et

J.L poolt oli kannatanute suhtes tegemist veenva ähvardusega ja kannatanutel oli alust

karta selle täideviimist. Kannatanud pidasid J.L tulistamisähvardust jalgadesse nende suhtes reaalseks ja seega on J.L käitumises täidetud kõik KarS § 120 koosseisu tunnused. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsus J.L süüdimõistmises ja karistamises KarS § 120 järgi tuleb jätta muutmata. J.L-ile mõistetud karistus on kooskõlas temale inkrimineeritud teoga.

tõttu hoolt ja jälgimist, mis on pereliikmetest jõukohane ainult süüdistatavale. Alust karistuse kergendamiseks ei anna kohtukolleegiumi arvates ka asjaolu, et S.L on pere ainus ülalpidaja ning tulenevalt J.L tuvastatud töövõime kaotusest vajab ka tema abikaasa hoolt ja tuge.

Kuigi eriosa koosseisu sanktsioon näeb lisaks vangistusele ette ka kergemaliigilise karistuse, võib

vangistust karistusena mõista üksnes olukorras, kus kergemaliigiliste karistuste võimalused on

selgelt ebapiisavad või varasemate katsete käigus end ammendanud. Käesoleval juhul pani varem

ühel korral kriminaalkorras karistatud S.L teise inimese kehalise väärkohtlemise toime

katseajal, olles Harju Maakohtu 6.09.2010 otsusega karistatud KarS § 418 lg 1 järgi 6 kuulise vangistusega tingimisi 1 aasta ja 6 kuulise katseajaga. Süüdistataval legaalse sissetuleku puudumine välistab tema karistamise rahalise karistusega. Käesoleva kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on S.L jätnud tasumata J. M korteriüüri, samuti on tal tasumata talle väärtegude toimepanemise eest mõistetud rahatrahvid. Seega jääks rahalise karistuse mõistmise korral karistus reaalselt täitmata, mistõttu ei täidaks mõistetud karistus oma eesmärke ning oleks raskendatud ka kannatanule tekitatud

varalise kahju hüvitamine. Neid asjaolusid võttis maakohus S.L-ile karistust mõistes ka arvesse ja leidis, et toimepandud teo tehiolud ja süüdistatava isik ei jäta muud võimalust, kui

karistada teda lühiajalise vangistusega sanktsiooni miinimummäära lähedal. Põhjendatult on

maakohus viidanud ka süüdistatava isikule, kes pani uue kuriteo toime kõigest neli kuud peale kohtuotsust, millega jäeti talle karistuseks mõistetud vangistus tingimuslikult täitmisele pööramata. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohtu seisukoht piisavalt põhjendatud ja puudub alus rahuldada apellandi taotlust süüdistatava karistuse kergendamiseks.

S.L-i süüdi KarS § 121 järgi. Muus osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsus muutmata.

Urmas Reinola Sten Lind Malle Preimer