1-12-9119/6 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

1-12-9119

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 26.septembril 2012.a., Tallinn (Liivalaia kohtumaja) Kriminaalasja number 1-12-9119 (12230113501) Kohtukoosseis Kohtunik Orvi Tali Kohtuistungi sekretär Elina Huobolainen Kriminaalasi J.S süüdistuses KarS § 424 järgi. Prokuröri abi

Katrin Pärtlas Süüdistatav J.S

elukoht: Xxx, isikukood xxx;

kodakondsus: EV kodanik; haridus: keskharidus, emakeel: eesti

keel; töökoht või õppeasutus: V OÜ, juhataja; varem

kriminaalkorras karistatud 7 korral: viimati: 03.02.2011 Harju

Maakohtu poolt KarS § 424, KrMS § 238 lg 2, KarS § 65 lg 2,

KarS § 68 lg 1, KarS § 69 alusel üldkasuliku tööga 268 tundi tähtajaga 1 aasta; Väärteokorras karistatud 6 korda /tl 31-39/

Kahtlustatavana kinnipidamine alates 24.09.2012.a. Kaitsja

Sergei Narusberg RESOLUTSIOON

Süüdi tunnistada J.S KarS § 424 järgi ja mõista karistuseks 8 (kaheksa) kuud

vangistust.

KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada mõistetavat põhikaristust 1/3 võrra. Lõplikuks karistuseks mõista J.S ´ ile 5 (viis) kuud 10 (kümme) päeva vangistust.

KarS § 68 lg 1 alusel arvestada karistusaja hulka tema eelvangistuses viibitud aeg ning karistusaja alguseks lugeda 24.09.2012.a.

2 Tõkendina kohaldada J.S suhtes vahistamine. Vahistada J.S kohtusaalis.

Välja mõista J.S-ilt KrMS § 179 lg 1 p 2 alusel ja KrMS § 256

5 lg 2 alusel sundraha

teise astme kuriteos süüdimõistmise korral 217 (kakssada seitseteist) eurot 50 senti

riigituludesse ja kaitsjatasu kokku 115 (ükssada viisteist) eurot 20 senti riigituludesse.

Selgitusse märkida „J.S 1-12-9119, sundraha“ ja „J.S 1-12-9119,

kaitsjatasu.“ KrMS § 180 lg 3 alusel kaitsjatasu ja sundraha tasuda 10 kuu jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates. Sundraha, kaitsjatasu tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele 10220034796011

SEB Pank märkides viitenumbri 2800049777 või Rahandusministeeriumi arveldusarvele

221023778606 Swedbank märkides viitenumbri 2800049777 või Rahandusministeeriumi arveldusarvele 333416110002 Danske Bank AS Eesti filiaal märkides viitenumbri 2800049777.

Sundraha ja kaitsjatasu tasumist tõendav dokument esitada Harju Maakohtu Liivalaia Kohtumaja kriminaalkantseleile. Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioon Tallinna Ringkonnakohtule, teatades

kirjalikult apellatsiooniõiguse kasutamise soovist Harju Maakohtu Liivalaia Kohtumajale 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse või resolutiivosa kuulutamisest ning esitades apellatsiooni 15 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav.

Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise võib vaidlustada kohtuotsusest eraldi KrMS 15.peatüki kohaselt, see on määruskaebe korras 10 päeva jooksul. Määruskaebus tuleb esitada Harju Maakohtu Liivalaia Kohtumajale.

Kohtuotsuse põhiosa

J.S süüdistatakse selles, et tema 24.09.2012 kella 21.25 ajal juhtis Harjumaal

Vasalemma vallas Vasalemma alevikus Pärna 11 maja juures mootorsõidukit BMW 530D

registreerimismärgiga xxx, olles joobeseisundis (alkoholijoove 1,14 mg/l laiendmääramatusega ± 0,10 mg/l (lõplik tulemus 1,04 mg/l)). Sellise käitumisega rikkus J.S

liiklusseaduse § 69 lg 1 /Juht ei tohi olla joobeseisundis. Joobeseisund käesoleva seaduse tähenduses on alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine või muu sarnase toimega

aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mis avaldub väliselt tajutavates häiritud või

muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides/ ja § 69 lg 4 p 1

/alkoholijoobes olevaks loetakse mootorsõidukijuht, trammijuht ja maastikusõidukijuht kui

juhi ühes grammis veres on vähemalt 1,50 milligrammi alkoholi või tema väljahingatavas õhus alkoholi 0,75 milligrammi ühe liitri kohta või rohkem/ nõudeid. Seega J.S pani toime mootorsõiduki juhtimise joobeseisundis s.o. KarS § 424 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

J.S süü temale inkrimineeritud kuriteos on täielikult tõendatud kriminaalasja

kirjalike materjalidega, millised on kohtuistungil uuritud ja avaldatud, s.o 24.09.2012. a

koostatud tõendusliku alkomeetri kasutamise protokoll koos näidu väljatrükiga, millest nähtub, et mõõtetulemus 1,04 mg/l /tlk 11-12/; tunnistaja Lauri Sepp ütlused, millest nähtub, et 24.09.2012 kella 21:00 ajal olles autopatrullis 3982 koos patrullpolitseinik Pirko Pärila'ga,

said juhtimiskeskuselt teate, et Keilast Rummu poole liigub ca 140 km/h sõiduauto BMW 530D reg.nr.xxx, mille juht võib olla joobes ning teataja sõidab sellele järele. Mõne aja pärast

tuli info, et sõiduk keeras Vasalemma ning teataja kaotas selle silmist. Kell 21:24 liikusid politseisõidukiga mööda Pärna tn Vasalemmas, kui nägi Pärna 33 juures neile vastu liikumas,

Ranna tee suunas, sõidukit BMW 530D reg.nr.xxx. P. Pärila sõitis politseisõidukiga

3

vastassuunda pani politseisõidukil sisse punase ja sinised vilkurid, tema jooksis

politseisõidukist välja ning andis lähenevale sõidukile põleva sauaga peatumismärguande, kuid sõiduk sellele ei reageerinud ning sõitis politseisõidukist paremalt haljasalalt mööda ning

hakkas tugevalt kiirendama. Nägi, et BMW juhtis heledama peaga hallis T-särgis

meesterahvas. Koheselt keeras P. Pärila politseisõiduki ringi ning hakkasime põgenevat sõidukit jälitama. Kui põgenev sõiduk oli Pärna tn ja Ranna tee ristmikule jõudnud mõõtis P. Pärila selle kiiruseks 97 km/h, nende kiirus sel hetkel 86 km/h, lubatud suurim kiirus antud asulasisesel teel on 50 km/h. Sõiduk liikus Jaama tn suunas, kui järsku peatus, kell 21:25, Pärna tn 11 maja juures. Olid sel hetkel kohe sõiduki taga. Sõidukis viibis ainult juht, kelle

koheselt kinni pidasime ning käerauad paigaldasime. Isikuks oli J.S

ik.xxx. P. Pärila kontrollis juhi väljahingatavat õhku indikaatorvahendiga ning tulemuseks oli 1.282 mg/1 alkoholi. Seejärel toimetasid juhi Lääne-Harju politseijaoskonda,

kus ta puhus tõendusliku alkomeetrisse ning lõplikuks lugemiks jäi 1,14 mg/1,

laiendmääramatus 0,10 mg/1, mõõtetulemus 1,04 mg/1. Isikul on mootorsõiduki

juhtimisõigus alates 16.07.2012 10 kuuks ära võetud /17/; 25.09.2012.a koostatud kahtlustatava ülekuulamise protokoll, millest nähtub, et kahtlustatav tunnistas ennast süüdi ja

andis ütlusi, et 24.09.2012.a oli Kakumäel ja õhtupoolikul tema hakkas viina võtma. Elukaaslasega läks riidu ja vihastades tema pani oma asjad sõiduautosse BMW reg.märgiga

xxx ja sõitis minema Vasalemma suunas. Vasalemmas temale vastu tuli vilkuritega politseiauto, siis politseiauto sõitis tema järgi, tema vajutas gaasi ja siis jäi seisma. Politsei mõõtis tema sõiduki kiirust ja temale panti käed raudu. Teda viidi Saue politseijaoskonda, kus teda panti puhuma alkomeetrisse. Mõne aja pärast toodi arestimajja. Kahetseb puhtsüdamlikult toimepandud tegu. Palub mitte karistada teda reaalse vangistusega, palub karistusena määrata üldkasulikud tööd /tlk 18-20/; MTA andmed juhtimisõiguse kohta, millest nähtub, et kehtiv juhtimisõigus puudub /tlk 26/ ning toimiku teiste materjalidega.

Kriminaalasja arutamisel lühimenetluses süüdistatav enda ülekuulamist ei taotlenud. Süüdistatav J.S on nõus lühimenetluse kohaldamisega ning ta tunnistas end süüdi

temale inkrimineeritud kuriteos vastavalt süüdistusaktis toodud süüdistuse sisule. Karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Karistust kergendavaks asjaoluks on puhtsüdamlik kahetsus.

Kohus märgib, et karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb karistuse mõistmisel keskenduda

põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks

karistuse liigi ning määra valiku aluseks, kuid samas tuleb siiski vältimatult arvestada

süüdistatava isikuga eripreventiivsest prognoosist lähtuvalt. Kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku

omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks

arvestama ka süüdlase isikut (vt Riigikohtu otsused nr 3-1-1-40-04; 3-1-1-99-06). J.S

on varem korduvalt kriminaalkorras karistatud, milline asjaolu on kohtule

iseloomustavaks asjaoluks. J.S ´ile karistuse mõistmisel tuleb arvestada eelkõige

isiku süüd, karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning lähtudes õiguskorra

kaitsmise huvidest ja samuti võimalust mõjutada J.S edaspidi hoiduma

süütegude toimepanemisest, leiab kohus, et J.S ei ole võimalik ega otstarbekas karistada rahalise karistusega, vaid teda tuleb karistada reaalse vangistusega, J.S ei

ole teinud eelnevatest karistustest vastavaid järeldusi, vaid jätkas kuriteo toimepanemist.

Kohus leiab, et rahalise karistuse kohaldamine J.S-i suhtes oleks vastuolus

kohtupraktikaga. Ka ei ole eelnevad rahalised karistused mõjutanud isikut õiguskuulekale käitumisele. Karistuse mõistmisel J.S ´ile peab arvestama ka kohaldatava karistuse

nii üldkui ka eripreventiivset mõju. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et vaid

erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest

tingimisi vabastamise vaagimiseks (vähemalt ühte neist asjaoludest peab iseloomustama nn

4 märkimisväärne eripära – vt Riigikohtu otsus nr 3-1-1-99-06). Silmas tuleb pidada sedagi, et karistusest tingimisi vabastamine ei ole iseseisev karistusliik, vaid see on üksnes põhikaristuse üks võimalikest individualiseerimise viisidest. Erinevalt karistuse mõistmisest, kus karistuse mõistmise alusena prevaleerub isiku süü, on karistusest tingimisi vabastamise korral aluseks

kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-40-04). Antud põhimõtetest lähtuvalt ei ole J.S suhtes otstarbekas ega võimalik kohaldada

KarS § 74 sätteid s.t. ei osalist ega täielikku karistusest vabastamist, kuna taotletav eripreventiivne eesmärk puudub. Samuti oleks mõistetud vangistusest J.S tingimisi

vabastamine vastuolus kohtupraktikaga, kuna tema poolt toimepandud tegu ei ole pandud

toime juhuslikel asjaoludel või esmakordselt. Samuti osundab kohus, et vastavalt

väljakujunenud kohtupraktikale kannab karistuse osaline täitmisele pööramine endas šokivangistuse ülesannet eesmärgiga anda süüdimõistetule tema lühiajalise paigutamisega

vanglasse tõsine hoiatus tema edasise käitumise suhtes, seega taotletakse šokivangistusega

eripreventiivset eesmärki (RKKK 3-1-1-21-05 p.5) Kohus leiab, et karistuse osalisel täitmisele pööramisel puudub J.S suhtes šokivangistusega taotletav eripreventiivne

eesmärk. J.S ja tema kaitsja taotlesid vangistuse asendamist üldkasuliku tööga. Kaaludes asenduskaristusena üldkasuliku töö kohaldamist, peab kohus lisaks obligatoorsetele

eeldustele selgitama välja, kas isik on asenduskaristuseks üleüldse sobiv. Isikuga seotud asjaolud võivad raskendada asenduskaristusena üldkasuliku töö reaalset täideviimist (RKKKo

3-1-1-87-08). Nii üldkasuliku töö kui ka karistuse mõistmine tingimisi lähtuvad ühest ja samast põhimõttelisest eeldusest – kohus usub, et isik suudab jätkata enda elu ilma süütegusid toime panemata. J.S ei ole isik, kelle suhtes oleks võimalik kohaldada KarS § 69

sätteid ning tema karistus asendada üldkasuliku tööga, J.S on eelnevalt karistatud korduvalt reaalse vangistusega, kuid vangistuse asendamisel üldkasuliku tööga on

tegemist (viimase) abinõuga isiku ühiskonnast isoleerimise vältimiseks. J.S ultima ratio

suhtes vangistuse asendamine üldkasuliku tööga ei täidaks oma eesmärki

eripreventiivses mõttes ning süüdistatava arusaama enda tegude tähendusest ning ka

tagajärgedest suudab (sh õiguskorra huvisid silmas pidades) käesoleval juhul tagada vaid

reaalne vanglakaristus. Kohtul puudub igasugune usk, et J.S suudaks vabaduses

viibides hoiduda uute (liiklus) süütegude toimepanemisest ja üldkasuliku töö täideviimise

ebaõnnestumisrisk on J.S puhul väga kõrge. J.S käitumises väljendub

kohtu hinnangul ilmselge ning teadlik vastandumine õiguskorrale. Seda kinnitab ilmekalt

asjaolu, et süüdistatava J.S-i suhtes on eelnevalt kohaldatud juba karistusest tingimisi vabastamist, karistuse asendamist üldkasuliku tööga, samuti rahalist karistust, kuid

üksi nimetatud eelnevatest põhikaristuse võimalikest individualiseerimise viisidest ei ole mõjutanud süüdistatavat edaspidi käituma õiguskuulekalt. KarS § 56 mõtte kohaselt peab isik

ennekõike vastutama toimepandud teo eest. Lisaks on karistuse mõistmisel üks peamine

kriteerium, et hinnata tuleb konkreetse teo sisemist ebaõigust. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on lahendis nr 3-1-1-12-06 märkinud, et süü suuruse tuvastamisse tuleb

kaasata teo toimepanemise tehiolud, otsuses nr 3-1-1-99-06 on öeldud, et süü suurusest lähtuvalt peab kohus andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku

hinnangu toimepandud kuriteole (otsuse p 14). Tähendust omab seega suurel määral

konkreetne teo toimepanemise viis (nn täideviimis-ebaõigus), kusjuures tähelepanu

pööratakse ka teo toimepanemise ohtlikkusele, mis on samuti objektiivseks kategooriaks. Antud kvalifikatsiooni, s.o. KarS § 424 puhul tuleb silmas pidada, et mootorsõiduki juhtimisel joobeseisundis on oluline vahe, kui suures konkreetses alkoholijoobes mootorsõidukit juhiti. Käesoleval juhul on tuvastatud, et J.S juhis mootorsõidukit alkoholijoobes lõpliku tulemusena 1,04 mg/l, (2,08‰), seega KarS § 424 mõttes mitte miinimumi lähedaselt. J.S pani kuriteo toime temale väljakujunenud käitumisja tegevusmallide kohasel ning

5 tema näol ei ole tegemist isikuga, kes oma vanuse või vaimse tervise tõttu ei oleks tajunud

toimepandud tegude õigusvastasust ning tema poolt toimepandu ei olnud juhuslik. J.S käitumine näitab üheselt, et süüdistatav ei ole aru saanud talle varasemalt mõistetud karistuse tähendusest (ning konkreetsel juhul ka ohtlikkusest, mida endas kätkeb sõiduauto

joobeseisundis juhtimine). Eelnevad karistused ei ole ilmselgelt omanud kasvatavat mõju

positiivse eripreventsiooni tähenduses. Kohus leiab, et J.S-i suhtes on võimalik saavutada karistuse eesmärk mõistes temale reaalse vangistuse, mis jääb sanktsiooni alamäära

piiridesse, kuid mitte sanktsiooni alammääras, s.t. lühiajalist vangistust, kuna teda on

varasemalt karistatud samalaadsete süütegude toimepanemise eest ja seda lühiajalise vangistusega. J.S-i kahetsus ja töökoha olemasolu ei anna alust ning ei ole piisav

lähtudes õiguskorra kaitsmise huvidest, et talle karistus mõista sanktsiooni alammääras. Lisaks tuleb märkida, et töökoht oli süüdistataval olemas ka kuriteo toimepanemise ajal ning

see ei takistanud J.S kuigivõrd käitumast kriminaalõiguslikult etteheidetaval viisil. Pole õigustatud J.S ootus, et kuriteo toimepanemisega võib kaasneda leebe

karistusõiguslik kohtlemine. Uue samalaadse kuriteo toimepanemine kinnitab kohtu veendumust, et süüdistatav J.S on vabaduses viibides jätkuvalt ohuks õiguskorrale. Samuti peab kohus vajalikuks kohaldada tõkendit vahistamine, kuna kohtul on alus arvata, et

J.S võib vabaduses olles jätkata kuritegude toimepanemist. KarS § 50 lg 1 säte

kohaldamisele ei kuulu, kuna J.S puudus kuriteo toimepanemise ajal sõiduki juhtimise õigus ( RKL 3-1-1-11-10 p 7). Kuriteoga tekitatud kahju ei ole. KrMS § 175 lg 1 p 4 ja 9 kohaselt on menetluskulu määratud

kaitsjale makstud tasu ja süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha. KrMS § 180 lg 1

sätestab, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Kohus

tõdeb, et KrMS § 180 lg 3 kohaselt juhul, kui menetluskulude hüvitamine käib

süüdimõistetule ilmselt üle jõu, võib kohus osa neist jätta riigi kanda. Käesolevas süüdistusasjas selliseid asjaolusid tuvastatud ei ole. Eelnevat arvestades on kohus seisukohal,

et J.S-ilt tuleb menetluskulud seadusele tuginedes välja mõista. Nimetatud seisukohale on asunud ka Tallinna Ringkonnakohus oma lahendites 1-10-3472; 1-10-16328; 1-10-15032. Samas peab kohus põhjendatuks kohaldada menetluskulude osas KrMS § 180 lg

3 sätteid, s.t. pikendada süüdistatavale kohtuotsusega menetluskulude vabatahtlikuks

hüvitamiseks antud tähtaega 10 kuu jooksul. J.S-ilt kuulub välja mõistmisele sundraha summas 217 eurot 50 senti riigituludesse, kaitsjatasu osutatud õigusabi eest kokku 115 eurot 20 senti riigituludesse.

Kohtunik