1-11-13628/16 · Tartu Ringkonnakohus

1

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 5. oktoober 2012, Tartu, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-11-13628 Kohtukoosseis

Eesistuja Paavo Randma, liikmed Maarika Kuusk ja Mati Kartau Kriminaalasi J.H süüdistuses KarS § 291 järgi Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu 5. juuni 2012 otsus, lühimenetluses

Apellatsiooni esitaja

Süüdistatava kaitsja advokaat Marina Valge Prokurör Kaire Hänilene Süüdistatav

J.H, isikukood XXX, elukoht: XXX,

XXXX, XXXX, emakeel: XXXX, töökoht: OÜ A, XXXX, varasemalt kohtulikult karistamata Kaitsja Advokaat Marina Valge

RESOLUTSIOON

1. Maakohtu otsus J.H süüditunnistamises ja karistamises KarS § 291 järgi jätta muutmata. 2. Apellatsioon jätta rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30

päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

2 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. süüdi KarS § 291 järgi ja Tartu Maakohtu 5. juuni 2012 otsusega tunnistati J.H mõisteti talle karistuseks rahaline karistus 90 päevamäära, mida vähendati KrMS § 238 lg 2 alusel 1/3 võrra, s.o summani 888 eurot. KarS § 66 lg-te 1,3 alusel määrati karistus tasumisele ositi ühe aasta jooksul.

1.1 esitatud süüdistust selles, et ta töötades Lõuna Prefektuuri Kohus arutas J.H-le

korrakaitsebüroo Jõgeva politseijaoskonna XXXX XXXX , s.o XXXX KarS § 288 tähenduses, kellel on ametiseisund riigiasutuses ja kellele on pandud võimuesindaja ülesanded, toimetades 14. märtsil 2011 kella 3:00 kuni 3:30 paiku Jõgeva linnas oma tööülesannete täitmise raames kainenema R.M. , lõi Jõgeva politseijaoskonna kainestuskambris sinna enda poolt kainenema paigutatud R.M. lahtise käega näkku (nina ja silmade piirkonda), põhjustades talle valu. Eeltoodud tegevusega rikkus J.H Politseija piirivalve seaduse (PPVS) § 7 29 lg 7 ja 30 lg 2

sätteid, mille kohaselt on politseiametnikul õigus isiku kainenema toimetamisel kasutada vahetut

sundi nii kaua, kui see on eesmärgi saavutamiseks vältimatu ning politseiametnik võib kohaldada

vahetut sundi juhul, kui isikule kehtiva haldusaktiga ohu tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks pandud kohustuse täitmise tagamine muu haldussunnivahendiga ei ole võimalik või ei ole õigel ajal võimalik. Vägivalla kasutamine oli ebaseaduslik seetõttu, et löömise hetkel ja enne seda ei osutanud R.M. J.H-le füüsilist vastupanu ega rünnanud J.H.

Süüdistuse kohaselt pani J.H toime KarS § 291 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o ametialaseid ülesandeid täitva ametiisiku poolt vägivalla ebaseadusliku kasutamise.

1.2 süü on leidnud täielikult tõendamist. Kohtuotsuse Maakohus leidis, et J.H põhiseisukohad on järgmised.

1.2.1 Käesolevas kriminaalasjas on peamiseks vaidlusaluseks asjaoluks, kas süüdistatav

J.H on kannatanu R.M. suhtes kasutanud süüdistuses kirjeldatud ajal, kohas ja viisil

vägivalda, kuna süüdistatav J.H, kannatanu R.M. ja kriminaalmenetluses ülekuulatud tunnistajate ütlused on üldjoontes kokkulangevad ja kooskõlas sündmuste osas, mis leidsid aset enne

süüdistuses kirjeldatut. Ütlused toimunu kohta pärast kannatanu R.M. arestimaja kambrisse paigutamist ja tema jalanõude äravõtmist süüdistatav J.H poolt. Süüdistatav J.H

poolt vägivalla kasutamist kinnitavad tunnistaja K.M. ja kannatanu R.M. ütlused. Seevastu

süüdistatav J.H eitab kannatanu suhtes vägivalla kasutamist. Seega taandub käesolevas

kriminaalasjas kogutud isikuliste tõendite puhul küsimus suuresti ütluste usaldusväärsuse hindamisele.

1.2.2 Kannatanu R.M. ütlustest nähtuvalt süüdistuses toodud asjaolude kohta viidi tema meespolitseiniku poolt arestimaja kambrisse. Meespolitseinik lükkas ta plate peale istuma ja võttis

tal botased jalast ära, misjärel lõi teda lahtise käega näkku. Löök tabas tema nina ja silmi. Löögi tagajärjel tundis ta valu. Pärast lööki liikus ta keha tahapoole, kuid päris ümber ta ei vajunud. Seda, kas naispolitseinik oli juures, R.M. täpselt ei tea (tl 4, 8–9). Kui J.H kannatanu R.M. plate peale tõukas, jäi ta sinna istuma ega liigutanud rohkem. Tal ei olnud selleks võimalustki, kuna J.H

hakkas talt botaseid jalast kiskuma. J.H oli R.M. kambrisse toimetades konkreetselt närvis, mida oli aru saada käitumisest ja kehakeelest (tl 9).

1.2.3 Tunnistaja K.M. ütlustest nähtub, et kui tema kainestuskambri ukse juurde jõudis, nägi ta, et R.M. istub lavatsil ning tema ees seisis J.H, kes kamandas R.M. jalatseid jalast võtma. R.M.

omakorda kaebles põranda ja kambri puhtuse üle. Pärast lühikest sõnavahetust jalanõude teemal võttis J.H R.M. il botased jalast ja tõi need kainestuskambri ukse taha. R.M. jäi lavatsile

3 istuma. Ukse juurest vaatas J.H veel korra R.M. suunas ning siis tal sõitis ilmselt katus jälle

ära ja ta astus äkitselt R.M. juurde ning lükkas talle hooga vastu nägu (kuhugi nina ja otsmiku

piirkonda). Selle löögi peale kukkus R.M. selili peaga vastu puulavatsit. Tunnistaja hinnangul oli see, et J.H R.M. jõuliselt vastu nägu lükkas, põhjendamatu, kuna R.M. istus rahulikult ega hakanud kuidagi vastu (tl 26).

1.2.4 eitab arestimajja paigutatud R.M. suhtes vägivalla kasutamist ning Süüdistatav J.H tema löömist süüdistuses kirjeldatud viisil. Süüdistatava ütlustest nähtub, et kui J.H pärast jalanõude äravõtmist minema hakkas ja selja pööras, hakkas tõusma ka R.M. , öeldes, et tema sinna

ikkagi ei jää. Kuna R.M. püsti tõusma hakkas, tõukas J.H talle peopesaga otsaette, et ta

tagasi platele istuks. Tema tõuke tulemusena vajus R.M. tahapoole, aga mitte päris selili. J.H

hinnangul ei olnud tegemist löömisega. Ja kui oleks haiget saadud, siis oleks seda ju öeldud (tl 35).

1.2.5 Kohus, hinnates tõendeid nende kogumis ja oma siseveendumuse kohaselt on seisukohal, et

süüdistatav J.H ütlused, mille kohaselt ei ole ta kannatanu R.M. löönud, ei ole

usaldusväärsed ning tulevad tõendikogumist välja jätta, kuna need ei ole kooskõlas teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega. Kannatanu ja tunnistajate ütluste usaldusväärsuses ei ole kohtu

arvates põhjust kahelda, kuna nimetatud tõendid on omavahel kooskõlas. Nii kannatanu kui ka

tunnistaja kinnitavad, et pärast süüdistatav J.H poolt kannatanu R.M. ilt jalanõude äravõtmist lõi süüdistatav kannatanut lahtise käega. Seega ei ole kohtu arvates ka eluliselt usutav

süüdistatav J.H väide selle kohta, et ta üksnes tõukas kannatanu R.M. otsmikust, et ta

lavatsile istuks ning seda tõukamist ei oleks võimalik löömisena käsitleda. Nii tunnistaja kui ka

kannatanu said aru, et süüdistatav J.H nimetatud „tõukamine“ oli käsitletav löömisena.

Ühtlasi on oluline, et tunnistaja K.M. ja kannatanu R.M. ütluste kohaselt ei proovinud kannatanu pärast temalt jalanõude äravõtmist lavatsilt püsti tõusta ning ei andnud põhjust tema suhtes füüsilise

vägivalla kasutamiseks süüdistatav J.H poolt. Ühtlasi kinnitab kohtu hinnangul löömist asjaolu, et kannatanu R.M. ütluste kohaselt tundis ta valu. Siinjuures osundab kohus, et vastavalt SA Jõgeva Haigla tervisekaardile (haigusjuht nr A4047 2011 – tl 6) ei tuvastatud 17.03.2011 kannatanu

R.M. il nähtavaid tervisekahjustusi, mis viitab sellele, et J.H löök ei olnud sedavõrd

intensiivne, et kannatanu näo piirkonnas oleks tuvastatud löömisele viitavaid jälgi. Nimetatud asjaolu ei anna põhjust olla veendunud, et vägivalla kasutamist ei oleks reaalselt toimunud.

1.2.6 Kohus leidis, et tunnistaja K.M. ütlused on usaldusväärsed ning neile on võimalik otsuses

tugineda. Siinjuures möönab kohus, et kohtuistungil on avaldatud tunnistaja K.M. allkirjastatud

ettekanne politseiprefekt A. Otsaltile (tl 24), kuid ettekandes sisalduvatele K.M. ütlustele kui

tõenditele ei ole kohtul võimalik tugineda. Nimetatud temaatikat on käsitletud Riigikohtu senises

praktikas (muuhulgas lahendid kriminaalasjades 3-1-1-127-06 ja 3-1-1-105-06) ning leitud, et

selleks, et menetlejale antav informatsioon oleks tõendamisel kasutatav, peab see olema mõne menetlusseadustikus lubatud tõendiliigi kujul. Kohus leiab, et ettekanne, milles sisalduvad tunnistaja

ütlused ei ole lubatud tõendiliigiks, kuna tunnistaja ütlused tuleb vormistada ülekuulamise protokollis. Kohus peab samas vajalikuks osundada, et tunnistaja K.M. ülekuulamistel andnud ütlusi

ettekande koostamise aluseks olevate asjaolude kohta põhjalikke ütlusi, st mida ja miks ta ettekandesse kirjutas nii, nagu see tegelikult aset ei leidnud ning kohus, arvestades, et süüdistatav J.H ja kannatanu K.M. olid tol õhtul koos tööülesandeid täitmas, peab eluliselt usutavaks, et ettekannete kirjutamise kohustuse korral kooskõlastasid süüdistatav ja tunnistaja oma ettekanded nii, nagu tunnistaja oma ütlustes on ka kirjeldanud.

1.2.7 Kohus on kaitsja taotlusel avaldanud ka tunnistaja J.I. 14.03.2011 ülekuulamise protokolli. Kohus on seisukohal, et nimetatud tõend ei ole käesoleval juhul tõendina usaldusväärne ning see

4

tuleb tõendikogumist kõrvale jätta. Esmalt osundab kohus J.I. ütlustele, mille kohaselt tulid politseiametnikud pärast kannatanu R.M. kainenemisele paigutamist tema juurde (tl 19). Süüdistatav

J.H koostas siis tunnistaja ülekuulamise protokolli (tl 62–63). Kohtu hinnangul ei ole

põhjendatud tugineda olukorras, kus tunnistaja ülekuulamises on olnud menetlejaks süüdistatav,

nendele tunnistaja ütlustele. Kohus peab vajalikuks osundada asjaolule, et tunnistaja J.I.

ülekuulamise ajaks oli süüdistatav J.H juba teadlik ilmselt kannatanu R.M. kavatsusest esitada kaebus teda löönud politseiametniku vastu.

2. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja advokaat M. Valge, kes palub

maakohtu otsus tühistada ning J.H talle esitatud süüdistuses õigeks mõista. Apellandi kesksed argumendid seejuures järgmised.

2.1 Apellandi hinnangul on kannatanu ja tunnistaja K.M. ütlused vastuolulised ning need tuleb tõendikogumist kõrvaldada. Nii osundab kaitsja, nende ütlustes sisaldub vastuolu küsimuses, millal löömine (lükkamine) toimus ning kas kannatanu selle tulemusel kukkus või mitte. Kaitsja peab seda oluliseks vastuoluks. Samuti on tunnistaja K.M. rääkinud nii lükkamisest kui ka löömisest, mis ei ole aga samased mõisted.

2.2 ütlus selle kohta, et ta ainult tõukas Kaitsja hinnangul on seevastu tõene J.H kannatanu istuma. Apellandi hinnangul ei ole usutav aga see, et kui isikut lüüakse, ei ole kannatanu

näos mingeid vigastusi, isegi mitte punetust (seejuures viitab kaitsja SA Jõgeva Haigla tervisekaardile). Tekkinud kahtlused oleks pidanud kohus tõlgendama süüdistatava kasuks, kuid ei ole seda teinud.

2.3 Veel viitab apellant sellele, et tunnistaja K.M. on enda ütlusi muutnud ning põhjendused selle

kohta ei ole usaldusväärsed. Siinkohal viitab kaitsja ettekandele, mille tunnistaja koostas

vahejuhtumi kohta prefektile; kaitsja arvates ei ole usutav, et politseitöötaja saab olla sedavõrd mõjutatav, et ta esitanuks seal J.H mõjul valeandmeid, mida tunnistaja aga väidab.

2.4 Tunnistaja J.I. ütlustesse puutuvalt leiab kaitsja, et kõige usaldusväärsemad ja objektiivsemad

on tema 14.03.2011 antud ütlused ning J.H ei ole nende ütluste kujunemist mõjutanud. Need ütlused viitavad aga üheselt sellele, et kannatanu R.M. oli agressiivne ning kaitsja hinnangul ei ole usutav, et ta oleks arestikambris muutunud „vaguraks tallekeseks“.

3. Tartu Ringkonnakohtu kohtuniku 13. augusti 2012 määrusega määrati kriminaalasi

läbivaatamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti enda seisukohtade esitamiseks aega 17. septembrini 2012. Nimetatud kuupäevaks kohtule keegi menetlusosalistest enda täiendavaid seisukohti ei esitanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

Kohtukolleegium, tutvunud kohtutoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega, leiab, et maakohtu

otsus on enda tulemilt täielikult seaduslik ja põhjendatud ning süüdistatava huvides esitatud apellatsioon jääb edutuks.

4. Esmalt osundab ringkonnakohus kohtupraktikas maksvusele pääsenud menetlusõiguslikule

arusaamale, mille kohaselt ei ole apellatsioonimenetlus sama asja teistkordne käsitlemine teises

kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsioonkaebuse piires (RKKKo 3-1-1-115-04).

5

Kohtukolleegium leiab, et süüdistatava kaitsja apellatsioonis esitatud väited ei anna vähimalgi määral alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, kuna nad ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud asjakohaseid põhjendusi J.H-le süüks arvatud sündmuse kulgemise ning ka sellele antud õigusliku hinnangu kohta. Põhimõtteliselt ei taotle apellant ju muud kui maakohtus hinnatud

ning süüdimõistva otsuse aluseks olnud tõendite ümberhindamist ringkonnakohtu poolt. Sellega

seoses osundab kriminaalkolleegium veel ka arusaamale, mille kohaselt lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul ning KrMS § 15 lg 2 p 2 võimaldab ringkonnakohtul oma lahendi rajada ka üksnes maakohtus uuritud ja teise astme kohtumenetluses avaldatud tõenditele (vt

RKKKo 3-1-1-48-11). Sellest järeldub, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis

kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused

mittevastavusse faktiliste asjaoludega (vt nt RKKKo nr 3-1-1-41-11, p 25; 3-1-1-83-11, p 13). Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole sellised vead maakohtu otsuses aga tuvastatavad.

5. Kriminaalkolleegium leiab, et maakohtu seisukohad J.H süüküsimuse lahendamisel on selged, ammendavad ning vastuoludeta. Maakohus on ringkonnakohtu hinnangul tuvastanud

loogiliselt ja arusaadavalt, et süüdistatav pani toime KarS § 291 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Maakohus on küllaldase põhjalikkusega kajastanud kõiki kriminaalasjas uuritud tõendeid, asetanud

erinevatest tõenditest tuleneva teabe ning esitatud kaitseargumendid omavahelisse konteksti ning

põhjendatult jõudnud järeldusele, et kinnitust on leidnud süüdistuse versioon toimunust, s.o võimuliialduse toimepanemine J.H poolt. Kohtuotsuses kajastatud arutluskäik on selge ja

ilma selliste vastuoludeta, mis tingiksid maakohtust erinevale järeldusele jõudmise J.H süüküsimuse lahendamisel.

6. Eelnevalt sedastatu puudutab vaieldamatult ka seda, millisel määral peab apellatsioonikohus sellise kohtukolleegiumil kujunenud arusaama valguses enda kohtuotsust põhistama. Sellega seoses

osundab ringkonnakohus arusaamale, mille kohaselt ei nõua kohtul lasuv põhjendamiskohustus kindlasti mitte üksikasjalikku vastamist kohtumenetluse poole igale argumendile (vt RKKKm 3-1-1- 48-12, p 16.3.2) ja seda iseäranis siis, kui tegemist on kaebemenetlusega ning isik esitab argumente,

millele vaidlustatud otsuses on ammendavalt ja põhistatult juba vastatud ning millega kaebust

läbivaatav kohtuinstants nõustub (vt RKKKo 3-1-1-92-11, p 15.1). See on ka suuresti põhjuseks, miks kajastas ringkonnakohus kohtuotsust koostades sedavõrd pikalt maakohtu otsuses sisalduvaid

argumente (vt p-d 1.2.1-1.2.1); tuleb tunnistada, et maakohtu sellekohastele motiividele pole

ringkonnakohtul omapoolselt lihtsalt midagi põhimõttelist lisada. Apellatsioonis tõstatatud argumentidele vastab ringkonnakohus vaid järgmist.

7. Sarnaselt maakohtu poolt sedastatule tuleb ka ringkonnakohtu hinnangul tõdeda, et käesoleva kriminaalasja sõlmprobleemiks on küsimus kahe J.H suhtes süüstavaid ütlusi andva isiku,

s.o kannatanu R.M. ja J.H paarimehe, tunnistaja K.M. ütluste usaldusväärsuses ning tegelikkusele vastavuses.

7.1 Selleks, et aktsepteerida kaitsja väidet mõlema osundatud isiku ebausaldusväärsuse kohta, tuleks laiemas plaanis jõuda sisuliselt järeldusele, et nii R.M. kui ka politseitöötaja K.M. annavad J.H

suhtes teadvalt valeütlusi. Kui arvestada seda, et J.H oli R.M. arestimajja toimetanud isikuks, siis abstraktselt võiks sellise motiivi olemasolu kannatanu puhul ju tõepoolest

oletada; miks peaks aga olema politseitöötaja K.M. motiiv anda süüstavaid valeütlusi enda

töökaaslase suhtes, on seevastu täiesti arusaamatu ning neid võimalusi ei paku apellatsioonis ka kaitsja. Sisuliselt tähendaks see ju seda, et eelnevalt kohtulikult karistatud R.M. ning politseiametnik

6

K.M. on neist ühe initsiatiivil astunud kontakti, kooskõlastanud valeütlused ning asunud neid siis menetluse käigus kestvalt esitama. Asjaolude sellist esinemist peab ringkonnakohus aga enam kui ebatõenäoliseks.

7.2 Et R.M. ja K.M. ütlustes esinevad teatud ebakõlad, tuleb iseenesest tõesti tunnistada. Kuid

sellega seoses on vajalik märkida, et need mõningased vastuoksused puudutavad vaid sisulise

tähenduseta üksikdetaile ning teisalt saab ringkonnakohtu hinnangul väita sedagi, et kui tegemist oleks tõepoolest kooskõlastatud valeütluste andmisega R.M. ja K.M. poolt, siis sellist ebakõla nende

ütluste vahel kindlasti ei esineks. Teisisõnu leiab ringkonnakohus, et need vähesed ebakõlad on hoopis tunnismärgiks selle kohta, et tegemist on tõele vastavate ütlustega mõlema isiku puhul.

7.2.1 Kui nüüd tulla nende väidetavate vastuolude juurde R.M. ja K.M. ütlustes, siis on need ringkonnakohtu hinnangul ilma sisulise tähenduseta. Tõepoolest on K.M. enda ütlustes J.H poolt toimepandut kirjeldanud kui kannatanu tõukamist. Kuid siinkohal oleks tegemist selle üksiku

sõna põhjendamatu väljarebimisega tunnistaja antud ütluste terviklikust kontekstist. Tegelikkuses väitis K.M. ülekuulamisel järgmist: „…ta astus äkitselt R.M. juurde ning käega lükkas talle hooga vastu nägu. kukkus R.M. selili…“ ( kd 1, tlk 26). Ka täiendaval ülekuulamisel on Selle löögi peale

tunnistaja ütlused samased – rääkides küll sellest, et J.H tõukas kannatanut tugevalt, kirjeldab ta süüdistatava käitumist samas ka kui „tagasi lööma minekut“ (kd 1, tlk 31). Sellest on üheselt aru saada, et K.M. ei kirjelda enda ütlustes kannatanu kerget tõukamist vastu laupa, nagu seda enda ütlustes väidab süüdistatav J.H.

7.2.2 lõi kannatanut kohe pärast viimaselt Sisulist tähendust ei oma ka see, kas J.H jalanõude jalast äravõtmist (kannatanu ütlused) või tõi ta need esmalt tunnistaja K.M. kätte ja alles peale seda siirdus R.M. juurde (tunnistaja K.M. ütlused). Pigem võib selles küsimuses pidada ehk

usaldusväärseks tunnistaja K.M. kirjeldust, kuna kannatanu on selle fakti osas selgitanud, et

konkreetset mälupilti selle asjaolu osas tal ei ole, kuna „kõik käis väga kiiresti ja ma ei jõudnud reageerida. Järgmisel päeval, kui mind välja lasti, olid botased igatahes ukse taga“ (kd 1, tlk 9). Kuid nagu öeldud, ei ole sellel detailil löömise kui sellise asetleidmise ning ka kannatanu/tunnistaja ütluse

usaldusväärsuse seisukohalt üldse mingit sisulist tähendust. Analoogiliselt tuleb läheneda ka küsimusele, kas selle löömise tulemusel kannatanu paiskus pikali platele või mitte. Nii kannatanu (kd 1, tlk 4) kui ka tunnistaja (kd 1, tlk 26) ütlustest tulenev on ühesena käsitletav fakti osas, et see löök oli piisavalt intensiivne, et põhjustada kannatanu keha paiskumine tahapoole; kas selle käigus tema pea puutus lavatsit (tunnistaja K.M. väitel, kd 1, tlk 26) või mitte (kannatanu enda seisukoht, kd 1, tlk 8), mingit sisulist tähendust ei oma ega põhimõttelist vastuolu kahe tõendiallika ütlustes ringkonnakohtu hinnangul endast ei kujuta.

7.3 Et kannatanu näol ei tuvastatud löögijärgi, ei sea samuti R.M. ja K.M. ütluste usaldusväärsust kahtluse alla. Nimelt tuleb silmas pidada, et löömine leidis süüdistuse kohaselt aset 14.03.2011, arsti juurde suundus kannatanu uurija korraldusel aga alles mitu päeva hiljem, täpsemalt 17.03.2011 (kd 1, tlk 6). Punetus, millele kaitsja apellatsioonis viitab, võis selleks ajaks - kui ta üleüldse ka esines – kannatanu näost lihtsalt taanduda.

8. Puutuvalt küsimusse, kas tõendina on arvestatavad R.M. elukaaslase J.I. ütlused selle kohta,

mida ta kuulis arestimajast vabanenud kannatanult, märgib ringkonnakohus järgmist. Nimelt on maakohus leidnud, et tegemist on nn vahendliku tõendiallikaga, kes edastab vaid teiselt isikult (s.o kannatanult) kuuldut ning seetõttu on KrMS § 66 lg 21 kohaselt tema ütluste kui tõendi käsitlemine välistatud.

7

8.1 Ringkonnakohus leiab, et selle seisukohaga saab nõustuda vaid osaliselt. Analoogilist

olukorda on Riigikohtu kriminaalkolleegium vaaginud otsuses nr 3-1-1-113-06 ning märkinud, et

täiesti võimalik on menetluslik olukord, kus vahetu tõendiallika usaldusväärsus seatakse kahtluse alla väitega, et varasemalt on ta tõendamiseseme asjaolude kohta avaldanud kellelegi mingit muud teavet. Teisisõnu tähendab see, et sel juhul on võimalik tõendite kogumi alusel teha otsustus selle kohta, kas vahetu tõendiallikas on tõendamiseseme asjaolude kohta varasemalt avaldanud erinevat teavet võrreldes kohtus räägituga. Riigikohtu kriminaalkolleegium on samas toonitanud, et sel viisil saab tõendite vaba hindamise tulemil lahendada vaid tõendiallika usaldusväärsuse küsimuse, mitte

aga tuvastada nn vahendlike tunnistajate kaudu tõendamiseseme asjaolusid ennast (vt osundatud otsuse p 20).

Ringkonnakohus leiab, et kirjeldatud arusaama saab rakendada ka vastupidiselt, s.o tõendiallika usaldusväärsuse tõstmise/kinnitamise eesmärgil (seda seisukohta kinnitavalt vt ka KrMS § 289 lg-te 3 ja 4 regulatsioon). Selles tähenduses kinnitab R.M. ütluste usaldusväärsust toimunu koha ka

tunnistaja J.I. poolt öeldu, kelle kirjelduse kohaselt tuli R.M. peale vabanemist kohe tema juurde ning rääkis, kuidas meespolitseinik oli teda arestikambris ilma põhjuseta lahtise käega vastu nägu löönud (kd 1, tlk 20).

8.2 Teisalt saab selle seisukoha valguses käsitleda tõendiallika usaldusväärsuse lahendamisel ka kaitsja poolt viidatud ettekannet, mille tunnistaja K.M. kirjutas prefekt T. Kohvile (maakohtu otsuses ekslikult märgitud, et ettekanne on koostatud prefekt A. Otsaltile). Selles ettekandes kirjeldab K.M. tõepoolest olukorda teisiti kui hilisemates ülekuulamistes; nimelt kinnitab ta seal, et R.M. käitus tervikuna agressiivselt ning selline oli ta ka arestikambris, hakates ähvardavalt püsti tõusma ning oli oht, et ta võib J.H rünnata (kd 1, tlk 24). Erinevalt kaitsjast leiab ringkonnakohus seevastu, et sellise tegelikkusele mittevastava teokirjelduse andmise asjaolusid on tunnistaja arusaadavalt suutnud selgitada ja see ei kummuta tema hilisemate ütluste tõelevastavust. Ülekuulamisel ütlusi andes on K.M. üksikasjaliselt selgitanud, kuidas toimus selle ettekande koostamine ning kuidas J.H teda selle käigus survestas, et saavutada enda huvides nende kahe ettekande sarnasus (kd 1, tlk 26). Tunnistaja on ka selgitanud, et J.H käitumine tundus talle ähvardav, mistõttu ei julgenud ta talle koheselt vastu hakata ning alles sama

päeva pärastlõunal rääkis ta toimunust kolleegidele, kellega koos mindi politseijaoskonna juhi juurde, et mitte tekitada endale ettekandes valetamise tõttu probleeme (kd 1, tlk 27). Selline selgitus

küsimuses, miks on ta sündmuse tehiolude kohta andnud ajas vasturääkivaid selgitusi, on

ringkonnakohtu hinnangul täiesti loogiline ning usutav ja ei õõnesta K.M. kui tunnistaja usaldusväärsust.

9. Arvestades eeltoodud seisukohti ning maakohtu otsuses sedastatut, leiab ringkonnakohus

seega, et R.M. süü talle inkrimineeritud kuriteos on leidnud täielikult tõendamist. Kaitsja viited

kahtlustele, mis väidetavalt esinevad ning mis tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks, jäävad tagajärjetuks. Põhimõtte osas selgitab kriminaalkolleegium veel, et selle printsiibi in dubio pro reo

poole on alust pöörduda alles tõendamisprotsessi lõppetapil, s.o siis, kui tõendikogumile antava tervikhinnangu tulemina pole õnnestunud kõrvaldada kahtlusi süüdistatava või menetlusaluse isiku süüs (vt RKKKo 3-1-1-12-07, p 8). Eeltoodust tuleneb aga seegi, et põhimõte pole in dubio pro reo

sedavõrd tõendamis-, kuivõrd ; kui kohus ei ole tõenditele üldhinnangu andmise otsustusreegel tulemil täielikult veendunud süüdistatava süüs, tuleb isik õigeks mõista, mitte aga langetada otsust isiku kahjuks. Sellekohast kahtlust kriminaalkolleegiumil aga vähimalgi määral ei tekkinud, mistõttu jääb kaitsja esitatud apellatsioon edutuks.

10. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS 337 lg 1 p-st 1 jätab Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.

8

Paavo Randma

Maarika Kuusk

Mati Kartau