4-12-3794/4 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Otsuse kuupäev 04.10.2012.a. Otsuse teinud kohus Harju Maakohus Liivalaia Kohtumaja Kohtunik Alari Möldre Kohtuistungi sekretär Kairit Mikkin Vaidlustatud lahend

Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo

liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Enel

Reegat`i 19.07.2012.a. otsuse väärteo asjas nr 2315,12,007516 tühistamise nõudes Kaebuse esitanud isik S.S, isikukood: xxx, elukoht: xxx Istungil osalenud isikud kaebuse esitaja: S.S,

kohtuvälise menetleja – Põhja Prefektuuri

Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse– esindaja: Triinu Riigor.

KOHTUOTSUSE RESOLUTSIOON

S.S-i kaebus rahuldada osaliselt ning tühistada Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Enel Reegat`i 19.07.2012.a. otsus väärteo asjas nr

2315,12,007516 osaliselt ning nimelt Liiklusseaduse § 227 lg. 5 p. 1 alusel S.S `ilt

lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse ära võtmise osas 1 (üheks) kuuks, muus osas jätta Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Enel Reegat `i 19.07.2012.a. otsus väärteo asjas nr 2315,12,007516 muutmata.

Kohaldades KarS § 66 sätteid kuulub rahatrahv summas 240 eurot tasumisele kuues osas

igakuiselt summas 40 eurot ning mis tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arvele

10220034796011 SEB Pangas või arvele 221023778606 Swedbank pangas, kohustuslik on märkida viitenumber 10220125200937.

Otsuse peale võib esitada kassatsiooni advokaadist esindaja vahendusel Riigikohtule Harju

Maakohtu kaudu 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav.

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada kirjalikult Harju Maakohtule seitsme päeva jooksul, alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest.

Väärteoasi nr.4-12-3794

2 VAIDLUSTATUD OTSUSE SISU

Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Enel Reegat `i 19.07.2012.a. väärteo asjas nr 2315,12,007516 tehtud otsusega tuvastati, et 28.06.2012.a., kell

09:33, juhtis S.S , Pärnamäe tee 148, Pärnamäe küla, Viimsi vallas, Harju maakonnas,

mootorsõidukit asulasisesel teel kiirusega, mis ületas liikluskorraldusvahendiga lubatud suurimat sõidukiirust mitte vähem kui 31 km/h võrra, sõites kiirusega 84+-3 km/h, lubatud suurim sõidukiirus antud teelõigul 50 km/h.

Väärteo toimepanek on tõendatud tunnistaja ütluste ja liiklusjärelevalve teostamise protokolliga

Menetlusalune isik on 28.06.2012 esitanud vastulause, milles selgitab, et ületas sõidukiirust mäekõrgendikul teeservas peatunud kütuseveokist möödasõidul. Nähtavus ette selle veoki tõttu oli

piiratud. Isik lasi mööduda vastutulevatel sõidukitel, seejärel veendudes, et möödasõit on enamvähem ohutu, kiirendas veokist mööda. S.S tunnistab, et kuivõrd ta kiirendas suhteliselt intensiivselt, siis võis hetkeliselt sõiduki kiirus olla üle lubatu (50 km/h), kuid ta ei nõustu, et on

sooritanud väärteo. Ta võttis vastu otsuse kiirendada veokist mööda minimaalse ajakuluga, et

vältida ohu tekkimist piiratud nähtavusega teelõigul. Isik palub teda mitte süüdi mõista ja jätta karistus kohaldamata

Karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad.

Menetlusalune isik S.S rikkus seega Liiklusseadus § 50 lg. 5 p. 3 nõudeid, pannes sellega toime väärteo, mis on kvalifitseeritav Liiklusseadus § 227 lg. 2 järgi.

Liiklusseaduse § 14 lg. 2 tulenevalt peab iga liikleja, liikluse korraldaja ja muu isik järgima

liiklusalaste õigusaktide nõudeid, olema liikluses hoolikas ja ettevaatlik ning tagama liikluse sujuvuse, et vältida ohtu ja kahju tekkimist. Sama seaduse § 6 lg. 2 sätestab, et liiklust korraldatakse liikluskorraldusvahenditega.

Kohtuväline menetleja, tutvunud väärteoasjas kogutud materjalidega, on seisukohal, et S.S

on toime pannud temale inkrimineeritud väärteod, protokoll on koostatud õigesti ning

alused väärteomenetluse lõpetamiseks puuduvad. Kiirusemõõteseade oli tehniliselt korras, omas kehtivat taatlust. Kiiruse mõõtmise teostamisel on järgitud kiirusmõõturiga sõidukiiruse mõõtmise mõõtemetoodika nõudeid. Liiklusjärelevalve kiirusmõõteseadme kasutamise protokoll on täidetud

ja seadme näit fikseeritud vastavalt mõõtemetoodikale. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et juhtides mootorsõidukit teel, kus suurima lubatud sõidukiirusena on lubatud 50 km/h kiirusega 84+/~3 km/h ning sooritades samaaegselt möödasõidumanöövrit, suurendas menetlusalune isik võimaliku ohu tekkimise riski veelgi. Igapäevaelu sündmused toimuvad alati mingi ohu foonil ning seetõttu on alati ka võimalik, et see oht realiseerub. Sellisel moel mootorsõiduki juhtimine kujutab endast liikluses ohu loomist ja on seega objektiivselt ühiskonnas soovimatu ja vastab koosseisule.

Liiklusseadus ega ükski teine õigusakt ei näe erandina ette sõidukiiruse ületamise lubatavust

möödasõidumanöövri sooritamisel või selle järgselt. Liiklusseaduse § 50 lõikes 3 toodu hoopis rõhutab, et juht peab kohandama oma sõiduki kiiruse olukorrale vastavaks, kuid ei tohi ületada

suurimat lubatud kiirust. Liiklusseaduse § 51 lg 1 p 4 kohustab mootorsõiduki juhti juhul, kui möödasõidu ajal ilmneb takistus või liiklusoht, mida juht ei saanud ette näha või ei osanud õigesti

hinnata enne möödasõidu alustamist, möödasõit katkestama. Möödasõidumanöövri puhul ei ole tegemist kohustusliku manöövriga, kuid tegemist on kindlasti ühe ohtlikuma manöövriga liikluses.

Kuivõrd menetlusalune isik võttis vastu otsuse möödasõitu igal juhul sooritada (hoolimata

asjaolust, et tema nähtavus oli piiratud teeservas peatunud veoki tõttu) ning teha seda lubatust

suurema sõidukiirusega oli tema poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise näol tegemist kahtlemata teadliku ja tahtliku teoga. Samale asjaolule viitavad ka menetlusaluse isiku ütlused selle kohta, et ta kiirendas intensiivselt, mistõttu ilmselt ületas ka suurimat lubatud sõidukiirust.

3

Kohtuväline menetleja ei nõustu menetlusaluse isiku seisukohaga, mille kohaselt oli suurima

lubatud sõidukiiruse ületamine piiratud nähtavusega teelõigul justkui möödapääsmatult vajalik

liikluses ohu vältimiseks. Kohustuste kollisiooni kui õigusvastasust välistava asjaolu esinemise esmaseks eelduseks on mitme õigusliku kohustuse olemasolu, millest ühte ei ole võimalik täita ilma teist kohustust rikkumata, mistõttu puudub võimalus õiguspäraselt käituda. Seega peab rikutud

kohustusega üheaegselt esinenud ja täidetud kohustus olema oma sisult teise kohustuse täitmist

takistav. Lubatav ei ole ühe kohustuse täitmine selliselt, et selle teoga kaasneb teise kohustuse rikkumine olukorras, kus on olemas reaalne võimalus täita kohustus ka teist kohustust rikkumata.

LS § 14 tuleneva liikluse ohustamise keelu täitmine ei tähenda aga vältimatult lubatud suurima sõidukiiruse ületamist, mistõttu ei saa rääkida kohustuste kollisioonist. Ilmselgelt ei ole sõidukiiruse

suurendamine üle lubatud piirmäära ainus ja kindlasti mitte sobiv vahend täitmaks liiklusohtliku

olukorra vältimise kohustust. Eelpool toodule tuginedes leiab kohtuväline menetleja, et menetlusalune isik on ekslikult asunud seisukohale, et möödasõidumanöövri sooritamine õigustab suurima lubatud sõidukiiruse ületamist. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas (RKL 3-1-1-99-09, 3-1-1-76-07) on osutatud sellele, et kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega

konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi

saavutamiseks (prognoosimaks milline karistus võiks efektiivsemalt välistada edaspidi süütegude toimepanemist) arvestama ka süüdlase isikut. Karistusregistri teatiselt nähtub, et menetlusalust isikut on varem korduvalt karistatud seoses lubatud suurima sõidukiiruse ületamisega. Uue väärteo

toimepanemise ajaks ei olnud eelnevad karistused kustunud, seega oli menetlusalusel isikul juba

mõningane kogemus karistuse osas olemas, kuid see ei sundinud teda uue liiklusalase väärteo toimepanemisest hoiduma. Sellega on menetlusalune isik üheselt ja järjekindlalt mõista andnud, et

ta ei ole suuteline tajuma liikluskorraldusvahenditel edastatavat informatsiooni ega täitma

liiklusseaduse nõudeid. Seetõttu leiab menetleja, et rahatrahv kui ainus karistusliik on ennast ammendanud ja menetlusaluse isiku suhtes tuleb kohaldada lisakaristust. Võttes arvesse ülaltoodu ja juhindudes KarS § 56 lõikest 1, määras kohtuväline menetleja S.S `ile karistuseks: Liiklusseaduse § 227 lg. 2 alusel rahatrahvi 60 trahviühiku

ulatuses, s.o. 240.00 eurot ja Liiklusseaduse § 227 lg. 5 p. 1 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmise 1 kuuks.

KAEBUSE SISU

S.S esitas Harju Maakohtule kaebuse, milles palub tühistada Põhja Prefektuuri

Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Enel Reegat´i 19.07.2012.a. otsuse väärteo asjas nr 2315,12,007516. Põhistades oma kaebust sellega, et on seisukohal, et menetleja on otsuse tegemisel tendentslikult

tuginenud tema isikuomaduste määratlemisele seoses varem minu poolt lubatud suurima

sõidukiiruse ületamisega ja seejuures jätnud arvesse võtmata nii sündmuskohal kui ka 28.06.2012 e-kirjaga saadetud tema poolt antud ütlused ja põhjendused. Ütlustes sündmustkohal ning täiendavalt 28.06.2012 aadressile saadetud 'pohja.lmt@politsei.ee'

e-kirjas põhjendas hetkelist lubatud sõidukiiruse ületamist möödasõidumanöövriga, mis oli

ajendatud liikluses ohu vältimise soovist. Arvab, et tema käitumine selles selgelt tavapärasest

erinevas olukorras oli pigem instinktiivset laadi ja selles puudus tahtlus tegelikult lubatud

sõidukiirust ületada. Oma ütlustes ei ole ta vaidlustanud lubatud sõidukiiruse ületamist ega

asunud seisukohale, et see on üldjuhul õigustatud. Samas on antud väärteomenetluses asunud

4 seisukohale, et tulenevalt toimumispaigas valitsenud eriolukorrast, ei tunnista ta ennast väärteo sooritamises süüdiolevaks. Otsuses väidab menetleja, et kohustuste kollisiooni antud olukorras ei esinenud, kuid selles osas

on vastupidisel seisukohal. Leiab, et liikluses peab juht järgima liiklusseadust (LS) ning ebastandardsetes olukordades tuleb juhil langetada kiiresti sellised otsused, et oleks tagatud LS § 14 tuleneva liikluse ohustamise keelu täitmine. On veendunud, et antud eriolukorras ta seda just tegigi. Palub Harju Maakohtul vaadata üle eelnimetatud väärteoasja otsus võttes arvesse antud ütlusi

ning tunnistada teda seonduvas väärteomenetluses õigeks ja tühistada määratud karistus. Kinnitab, et menetleja poolt tehtud järeldused tema isikuomaduste ja hoiakute suhtes on ekslikud ning et käitub liikluses vastavalt liiklusseadusele. Palub kohtul arvesse võtta, et menetleja ei ole temaga isiklikult kohtunud, seega ei ole päris õige hinnangu andmine tema isiku omaduste ning hoiakute kohta tuginedes pelgalt karistusregistri teatisele. Varasemaid eksimusi on tunnistanud ja sellega seonduvad karistused on ilma vaidlustamata kandnud ning tema tähelepanelikkus liikluses on seeläbi paranenud. Lisaks sellele leiab, et kodaniku karistuslik mõjutamine ei tohiks olla ainus

lahendus seadusekuulekuse tagamise eesmärgi saavutamiseks, vaid võimuesindaja poolt

kaalutlusõiguse rakendamine karistusest loobumisel kodaniku kasuks võib olla mõningates olukordades tunduvalt efektiivsem.

Kohus juhindub V™S § 132 punktist 2, § 133, § 134, § 135 lõikest 6.

Kohtunik: