4-12-4104/3 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

1 4-12-4104

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 04. oktoober 2012 a Tallinn Väärteoasja number 4-12-4104 (2316,12,007930) Kohtunik Märt Toming Kohtuistungisekretär Eda Loor Väärteoasi

I.U kaebus Põhja Prefektuuri

Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhi

politseimajor Oleg Lodeikini 03.08.2012 otsusele nr 2316,12,007930 I.U karistamises LS § 224 lg

2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 8 kuuks. Manetlusest osa võtnud isikud

Kohtuväline menetleja: Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalitus

Menetlusalune isik: I.U, ik xxx, elukoht: xxx RESOLUTSIOON V™S § 120 korras

1. Jätta I.U kaebus Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo

liiklusmenetlustalituse juhi politseimajor Oleg Lodeikini 03.08.2012 otsusele nr

2316,12,007930 I.U karistamises LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 8 kuuks rahuldamata.

2. Jätta Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhi politseimajor

Oleg Lodeikini 03.08.2012 otsus nr 2316,12,007930 I.U karistamises LS §

224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 8 kuuks muutmata ja tühistamata.

3. Määratud põhikaristuse, so sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise 8 kuuline tähtaeg

algab kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 8 kuulise tähtaja möödumisel.

4. Vastavalt LS § 127 sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul

juhiluba loovutada Maanteeametile. Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema

advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse

kuulutamisest või otsuse kohtus tutvumiseks kättesaadavuse päevast. Kassatsiooniõiguse

soovist tuleb 7 päeva jooksul kirjalikult teatada Harju Maakohtule alates kohtuotsuse

2

kuulutamisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis Liivalaia 24

tutvumiseks kättesaadav alates 04.10.2012. Kui kassatsiooniõiguse kasutamise soovist 7 päeva jooksul ei teatata, jõustub otsus 12.10.2012. Kassatsiooniõiguse soovist 7 päevase teatamistähtaja jooksul teatamise korral on kassatsioonkaebuse esitamise viimane tähtaeg 05.10.2012. Kui kassatsioonkaebust teate esitamise järgselt ei esitata, jõustub kohtuotsus 06.10.2012.

Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas:

Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhi politseimajor Oleg Lodeikini

03.08.2012 otsusega nr 2316,12,007930 karistati I.U LS § 224 lg 2 ettenähtud

väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 8 kuuks selles, et

menetlusalune isik 14.07.2012 kell 00.26 Sõle 25a juures Tallinnas juhtis mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris juhi väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus 0,77

+/- 0,0g mg, millega rikkus LS § 69 lg 5 nõudeid ja pani toime LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo.

Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse, milles märgiti, et kaebuse esitaja ei ole otsusega rahul, soovib, et karistusena kohaldatud juhtimisõiguse äravõtmine asendataks rahatrahviga, sest kaebuse esitaja arvab, et nii on parem, kuivõrd kaebuse esitaja asus tööle ning saab trahvi tasuda.

Kohtuväline menetleja esitas kirjaliku seisukoha kaebusele ja leidis, et menetlusalune isik

pani toime enamohtliku väärteo, mis on toime pandud tahtlikult. Niivõrd suurest

alkoholikogustest ühes liitris väljahingatavas õhus pidi täiskasvanud isik olema teadlik või

vähemalt möönma seda. Isik, kellele on välja antud sõiduki juhtimise õigus, on teadlik

liiklusseaduses sätestatud sanktsioonidest. Seega ei saanud menetlusalusele isikule olla

üllatuseks asjaolu, et isikut võidakse karistada lisaks rahalisele karistusele ka aresti või

sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega. Kaebaja on vastulauses viidanud asjaolule, et tal puudub töökoht ja tema jaoks on trahvi tasumine raske, mistõttu on põhjendatud kohtuvälise

menetleja otsus kohaldada menetlusaluse isiku suhtes põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmist. Juhil on kohustus enne sõitma asumist veenduda, et tema tervislik seisund lubab

sõidukit juhtida. Kaebaja ohtlik käitumine näitab ilmselgelt tema ükskõikset suhtumist

võimalikku saabuvasse tagajärge, so rahatrahvi ja võimalikku juhtimisõiguse äravõtmisse.

Samuti näitab tema selline käitumine üleolevat suhtumist liiklusohutusse ja enda ning kaasliiklejate elusse, tervisesse või varasse. Kaebaja poolt toime pandud liiklusalase väärteo iseloom viitab sellele, et kaebuse esitaja on liikluses ohtlik ning ta tuleb liiklusest kõrvaldada,

tagamaks ohutuse vähemalt ajaks, mil kaebuse esitaja liikluses ei osale. Väärteoasja

materjalidest ei ilmne, et erandlikke asjaolusid, mis võiks tingida sõiduki juhtimise õiguse

äravõtmise kohaldamata jätmise ning kaebuse esitaja puhul ei ole tegemist isikuga, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu, milline asjaolu välistaks mootorsõiduki juhtimise

õiguse äravõtmise. Arvestades menetlusalusel isikul tuvastatud alkoholi sisaldust

väljahingatavas õhus ja inkrimineeritud väärteo ohtlikkust, asub kohtuväline menetleja

seisukohale, et kaebuse esitaja karistamine mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 8

kuuks on põhjendatud ja proportsionaalne isiku süü suurusega ning alus juhtimisõiguse äravõtmise tühistamiseks puudub.

Kohus, tutvunud esitatud kaebusega ja kohtuvälise menetleja kirjaliku seisukohaga ning kohtule edastatud väärteoasja kirjalike materjalidega, asub alljärgnevatele seisukohtadele.

Vastavalt LS § 224 lg 2 sätetele karistatakse mootorsõiduki juhtimise eest isikut, kelle ühes

grammis veres on alkoholisisaldus 0,50 – 1,49 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25 – 0,74 milligrammi rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, so kuni

1200 eurot või arestiga kuni 30 päeva või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni 12 kuuni. Sama paragrahvi lõike 3 p 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada

3 LS § 224 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem LS § 224 sätestatud süüteo eest karistatud.

Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest juhtimisõiguse äravõtmisega 8 kuuks. Seega on põhikaristus määratud LS

§ 224 lg 2 ettenähtud sanktsiooni 2/3 määras. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt tuvastati

menetlusaluse isiku väljahingatava õhu liitri kohta alkoholisisaldus 0,77 +/- 0,05 mg,

kusjuures laiendmääramatus 0,05 mg arvestatakse isiku kasuks, vähendades mõõtetulemust

laiendmääramatuse võrra. Seega on lõplikuks näiduks, millest lähtutakse süüteo

kvalifitseerimisel, loetud alkoholisisaldus 0,72 mg väljahingatava õhu liitri kohta. Selline

piirmäär ületab oluliselt sätestatud rikkumise keskmist määra ja on sätestatud piirmäära

ülemmääras, mille eest on isikut veel võimalik väärteokorras karistada. Juhul, kui

alkoholisisaldus oleks olnud 0,75, oleks tegemist kuriteoga, mis on kvalifitseeritav KarS § 424 järgi.

Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid

asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja

õiguskorra kaitsmise huvisid. Käesoleval juhul võib alkoholipiirmäära ületamise määra arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü LS § 224 lg 2 mõttes on mitte ainult suur, vaid ka

väärteo mõttes maksimaalne võimalikust suurusest. See aga omakorda tingib karistuse

ranguse. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Kohtuväline menetleja on asunud seisukohale, et karistust kergendava asjaoluna on arvestatud süü tunnistamist. Kohus leiab, et süü tunnistamine ei ole karistust kergendava

asjaoluna arvestatav, kuivõrd süü ja selle suurus tuvastatakse mõõtevahendiga sõltumata menetlustoimingule allutatud isiku süü tunnistamisest. Karistust kergendava asjaoluna saaks

arvestada süü ülestunnistamisele ilmumist, kuid taolise asjaolu esinemist väärteoasjas tuvastatud ei ole. Seega ei ole tuvastatud ka karistust kergendava asjaolu olemasolu.

Kaebuses on asutud seisukohale, et kuna kaebuse esitaja on asunud tööle, siis saab ta trahvi

maksta ning seetõttu tuleks põhikaristuse liiki muuta. Kohus peab vajalikuks märkida, et

kaebuse esitaja ei ole peale paljasõnalise väite tööle asumise kohta seda väidet millegagi tõendanud. Kaebusele ei ole lisatud sõlmitud töölepingut, kaebuse esitajale makstava töötasu

suurust ega väljavõtet ettevõtte raamatupidamisest või kaebuse esitaja pangakontost, mis

kinnitaks kaebuse esitajal sissetuleku olemasolu ja selle laekumist. Seega ei ole kaebuses toodud põhjendus arvestatav ning kohus jätab selle kui tõendamata väite arvestamata.

Väärteoasjas tuvastatud kaebuse esitaja terviseseisundist tulenevalt tuvastati kaebuse esitajal alkoholisisaldus väljahingatavas õhus mitte vähem kui 0,72 mg/l, mis viitab sellele, et isik kas oli mõnda aega tagasi tarvitanud alkoholi suures koguses või asus alkoholi tarvitamise järgselt

koheselt sõidukit juhtima. Mõlema käitumisakti puhul on tegemist tahtliku ja teadliku käitumisega, seega liiklusseaduses sätestatud keelu tahtliku rikkumisega.

Peale selle tuleb karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Väärteoasjas leiduvatest karistusregistri andmetest

nähtuvalt on menetlusalust isikut varem karistatud liiklusalaste väärtegude toimepanemise

eest kahel korral ning kuigi määratud trahvid on tasutud, ei ole karistused saanud kustuda.

Seega ei ole varasem rahaline mõjutamine oma eesmärki täitnud ning kaebuse esitaja pani toime eelmistega võrreldes veelgi ohtlikuma liiklusalase väärteo. Seega rahaline mõjutamine

on ennast ammendanud ja tuleb kohaldada teistsugust karistuse liiki, mis sunniks kaebuse esitajat edaspidi hoiduma uute süütegude toimepanemisest. Peale eelmärgitu tuleb karistuse

määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukid,

millede juhtidelt eeldatakse nii liikleja kohustuste täitmist kui ka juhi kohustuste täitmist. Seejuures on juhil ka kohustus enne sõitma asumist veenduda, et tema tervislik seisund lubab

4 sõidukit juhtida. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt saab järeldada, et menetlusalune isik pidi oma enesetunde järgi olema veendunud selles, et ta on seisundis, milline on juhile keelatud ja sellele vaatamata pidas vajalikuks sõidukit juhtida, pidades täiesti tähtsusetuks teiste liiklejate elu ja tervist. Seetõttu on oluliseks põhikaristuse määra puhul ka õiguskorra kaitsmise huvid,

mida saab tagada vaid juhul, kui ohtlik liikleja liiklusest võimalikult pikaks ajaks kõrvaldatakse. Seetõttu, arvestades menetlusalusel isikul tuvastatud lubatud alkoholipiirmäära

ületamise suurt määra, karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist ja

õiguskorra kaitsmise huvisid, siis on määratud karistus ettenähtud sanktsiooni 2/3 määras

täielikult põhjendatud ja kohtu arvates puudub igasugune alus selle põhikaristuse kergendamiseks.

Mis puudutab põhikaristuse liiki, so juhtimisõiguse äravõtmist, siis peab kohus vajalikuks

rõhutada, et senise kohtupraktika kohaselt kohaldatakse taolise iseloomuga süüteo

toimepanemise eest juhtimisõiguse äravõtmist üldjuhul lisakaristusena teiseliigilise põhikaristuse kõrval ning sellise süüteo toimepanemisel võib vaidlusalust liiki karistuse jätta kohaldamata vaid erandlikel asjaoludel. Väärteoasja materjalidest ei ilmne selliseid erandlikke asjaolusid, mis võiks tingida sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kohaldamata jätmise. Peale

selle ei ole menetlusaluse isiku puhul tegemist isikuga, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu, milline asjaolu välistaks mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise.

Arvestades senist karistuspraktikat leiab kohus, et vaidlustatud otsusega kaebuse esitaja

juhtimiselt kõrvaldamine pikemaks ajaks oli täiesti põhjendatud ja seaduslik. Kohus ei saa

kaebemenetluses enam raskendada kaebuse esitaja olukorda ning mõista põhikaristusena

karistuseks rahatrahvi ja sellele lisaks kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist. Seega saaks

kohus kas jätta vaidlustatud karistuse muutmata või siis kergendada karistust. Kuivõrd kaebuse esitajale inkrimineeritud väärteo iseloom tingib üheselt kaebuse esitaja kõrvaldamise sõiduki juhtimiselt, seda veel eriti süü suurust arvestades, siis leiab kohus, et menetlusalusel

isikul rahaliste vahendite puudumisel põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmine oli igati

õigustatud ning igasugune alus karistuse kergendamiseks või asendamiseks teiseliigilise põhikaristusega puudub.

Eeltoodud motiividel asub kohus seisukohale, et esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata ja vaidlustatud otsus muutmata ja tühistamata.

Märt Toming Kohtunik