4-12-4263/5 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

1 4-12-4263

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 04. oktoober 2012 a Tallinn Väärteoasja number 4-12-4263 (2302,12,010877) Kohtunik Märt Toming Kohtuistungisekretär Eda Loor Väärteoasi

V.F kaebus Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhi politseimajor Oleg Lodeikini

09.08.2012 otsusele nr 2302,12,010877 V.F

karistamises LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo

toimepanemise eest rahatrahviga 275 trahviühiku ulatuses, so 1100 eurot ja LS § 224 lg 3 p 2 ja KarS § 50

lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 12 kuuks. Manetlusest osa võtnud isikud Kohtuvälise menetleja esindaja: Hannes Küünarpuu

Menetlusalune isik: V.F, ik: xxx, elukoht: xxx RESOLUTSIOON

1. Jätta V.F kaebus Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhi

politseimajor Oleg Lodeikini 09.08.2012 otsusele nr 2302,12,010877 V.F

karistamises LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 275

trahviühiku ulatuses, so 1100 eurot ja LS § 224 lg 3 p 2 ja KarS § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 12 kuuks rahuldamata.

2. Jätta Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhi politseimajor Oleg

Lodeikini 09.08.2012 otsus nr 2302,12,010877 V.F karistamises LS § 224 lg 2

ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 275 trahviühiku ulatuses, so 1100 eurot ja LS § 224 lg 3 p 2 ja KarS § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 12 kuuks muutmata ja tühistamata.

3. Määratud lisakaristuse, so sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise 12 kuuline tähtaeg algab

kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 12 kuulise tähtaja möödumisel.

4. Vastavalt LS § 127 sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba

loovutada Maanteeametile. Edasikaebamise kord

2 Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema

advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse

kuulutamisest või otsuse kohtus tutvumiseks kättesaadavuse päevast. Kassatsiooniõiguse

soovist tuleb 7 päeva jooksul kirjalikult teatada Harju Maakohtule alates kohtuotsuse

kuulutamisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis Liivalaia 24

tutvumiseks kättesaadav alates 04.10.2012. Kui kassatsiooniõiguse kasutamise soovist 7 päeva jooksul ei teatata, jõustub otsus 12.10.2012. Kassatsiooniõiguse soovist 7 päevase teatamistähtaja jooksul teatamise korral on kassatsioonkaebuse esitamise viimane tähtaeg 05.10.2012. Kui kassatsioonkaebust teate esitamise järgselt ei esitata, jõustub kohtuotsus 06.10.2012.

Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas:

Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhi politseimajor Oleg Lodeikini

09.08.2012 otsusega nr 2302,12,010877 karistati V.F LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 275 trahviühiku ulatuses, so 1100 eurot ja LS § 224 lg

3 p 2 ja KarS § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 12

kuuks selles, et menetlusalune isik 20.07.2012 kell 22.10 Tulika 15 juures Tallinnas juhtis

mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,58 mg, millega rikkus LS § 69 lg 5 nõudeid ja pani toime LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo.

Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse, milles märkis, et on professionaalne autojuht, kes sõidab iga päev 300 km ja enamasti Tallinna ja Harju maakonnas, millega teenib elatist. Teda

kontrollitakse tihti ja on pideva järelevalve all ja iga juhtumit tuleks arutada personaalselt.

Karistuspraktika kohaselt võib jätta lisakaristuse kohaldamata erandlikel asjaoludel.

Juhtimisõiguse äravõtmine võrdub sellega, et jääb kodutuks, sest ei suuda maksta laenu ja

maksekoormus on väga suur, kuid teenib ainult autoga sõites. Teeb LS § 129 lg 2 mõttes eksamit iga päev juba 20 aastat ja ei ole põhjustanud selle aja jooksul kellelegi vigastust ega

avariid. Kahetseb siiralt rikkumist. On nõus kandma ükskõik millist karistust kui saab edasi tööd teha autojuhina.

Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja kaebuse juurde ja selgitas, et on valmis kandma ükskõik

millist karistust, et saaks töötada ja trahvi tasuda ning maksta maksud. Kui juhtimisõigus

võetakse ära, siis ei tea mida teha. Kaheksa tundi varem oli tarvitanud kaks-kolm pokaali

koduveini, kella 11 ajal hommikul, eelmisel õhtul tarvitas alkoholi keskööni. Helistas paarimees ja tahtis vahetust ära vahetada. Tundis ennast normis olevat. Lauspuhumine oli šokk. Toimus auto üleandmine, viis paarimeest koju ja pidi asuma tööle. Mõtles veel enne sööma

minna, kuid ei jõudnud. Mõned aastad tagasi oli alkoholiga probleem, kuid viimasel ajal tarvitab alkoholi 2-3 korda aastas. On rahalised kohustused, korteri laen, alimendid eelmisest abielust, maksudele läheb kuus 370 eurot. Kui kohus leiab mingi võimaluse, siis lubab, et enam alkoholi ei tarvita.

Kohtuväline menetleja asus seisukohale, et tehtud on õige ja õiglane otsus, isikut on korduvalt

karistatud samalaadsete väärtegude ja kuritegude toimepanemise eest. Lisakaristus on kohaldatud õiglaselt, isik tuleb liiklusest eemaldada.

Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kuulanud ära menetlusaluse isiku selgitused, kohtuvälise

menetleja arvamuse, tutvunud kohtule esitatud väärteoasja kirjalike materjalidega, asub alljärgnevatele seisukohtadele.

Vastavalt LS § 224 lg 2 sätetele karistatakse mootorsõiduki juhtimise eest isikut, kelle ühes

grammis veres on alkoholisisaldus 0,50 – 1,49 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25 – 0,74 milligrammi rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, so kuni 1200 eurot või arestiga kuni 30 päeva või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni 12 kuuni. Sama paragrahvi lõike 3 p 2 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada LS §

3

224 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist kolmest kuust kuni kaheteistkümne kuuni, kui isikut on varem LS § 224 sätestatud süüteo eest karistatud.

Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 224 lg 2 järgi rahatrahviga

275 trahviühiku ulatuses, so 1100 eurot ja LS § 224 lg 3 p 2 ja KarS § 50 lg 1 p 2 alusel

juhtimisõiguse äravõtmisega 12 kuuks. Seega on põhikaristus määratud LS § 224 lg 2

ettenähtud sanktsiooni 2/3 määra ületavas ulatuses ja lisakaristus ettenähtud sanktsiooni

ülemmääras. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt tuvastati menetlusaluse isiku väljahingatava

õhu liitri kohta alkoholisisaldus 0,63 +/- 0,05 mg, kusjuures laiendmääramatus 0,05 mg

arvestatakse isiku kasuks, vähendades mõõtetulemust laiendmääramatuse võrra. Seega on lõplikuks näiduks, millest lähtutakse süüteo kvalifitseerimisel, loetud alkoholisisaldus 0,58 mg väljahingatava õhu liitri kohta. Selline piirmäär ületab oluliselt sätestatud rikkumise keskmist määra.

Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu

poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid

asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja

õiguskorra kaitsmise huvisid. Käesoleval juhul võib alkoholipiirmäära ületamise määra arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü LS § 224 lg 2 mõttes on keskmist määra ületav ja

suhteliselt suur. See aga omakorda tingib ka karistuse ranguse. Süü kõrval arvestatakse ka

karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Kohtuväline menetleja ei ole karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid tuvastanud.

Peale selle tuleb karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Väärteoasjas leiduvatest karistusregistri andmetest

nähtuvalt on kaebuse esitajat isikut liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest korduvalt karistatud, sealhulgas samalaadse väärteo toimepanemise eest arestiga ja korduvalt ka KarS §

424 ettenähtud kuriteo toimepanemise eest vangistusega, kohaldades tema suhtes ka

lisakaristust. Seega oli menetlusalusel isikul küllaldane kogemus karistuste osas olemas ja sellest tulenevalt pidanuks isik aru saama, et uue rikkumise toimepanemine võib tuua endaga

kaasa uue karistuse. Kaebuse esitaja poolt ainuüksi samalaadsete väärtegude ja kuritegude

toimepanemine näitab kohtu arvates seda, et varasematest karistustest ükski ei ole kaebuse esitajale mõju avaldanud ega ole suutnud menetlusalust isikut mõjutada järgima liiklusnõudeid ning menetlusalune isik on näidanud, et ta on liikluses jätkuvalt ohtlik.

Peale eelmärgitu tuleb karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning

kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukid, millede juhtidelt eeldatakse nii liikleja kohustuste täitmist kui ka juhi kohustuste täitmist. Seejuures on juhil ka kohustus enne sõitma asumist veenduda,

et tema tervislik seisund lubab sõidukit juhtida. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt saab järeldada, et menetlusalune isik veendus eelnevalt ilmselgelt pikemat aega ja ohtralt alkoholi tarvitades selles, et ta on viinud ennast taas seisundisse, milline on juhile keelatud ja sellele

järgnevalt pidas vajalikuks sõidukit juhtida, osutamaks taksoteenust, seades ohtu nii iseenda kui ka teised isikud, keda ta sõidutada kavatses. Seejuures tundis kaebuse esitaja ennast sellises

seisundis normaalselt. Samas on kaebuse esitajat samalaadse väärteo ja kuritegude toimepanemise eest karistatud, millest saab järeldada, et kaebuse esitajale ei ole alkoholi mõju ootamatu ega ettearvamatu ning tal on asjakohane kogemus olemas. Kui isik ei taju ega saa aru, vaatamata varasemale rikkalikule kogemusele, et ta on alkoholi mõju all ja peab vajalikuks sõidukit juhtida, siis on ta ohtlik, kuivõrd ei taju enesest tulenevat ohtu, siis on ta enesele ja teistele ohtlik. Selline kaebuse esitaja järjekordne käitumine liikluses näitab kaebuse esitanud isiku üleolevat suhtumist liikluskorda, liiklusohutusse ja juhi kohustustesse.

Lisakaristuse kohaldamise või kohaldamata jätmise osas peab kohus vajalikuks rõhutada, et

senise kohtupraktika kohaselt kohaldatakse taolise iseloomuga süüteo toimepanemise eest üldjuhul lisakaristust ning sellise süüteo toimepanemisel võib lisakaristuse jätta kohaldamata

vaid erandlikel asjaoludel. Väärteoasja materjalidest ei ilmne selliseid erandlikke asjaolusid, mis võiks tingida sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kohaldamata jätmise. Peale selle ei ole

4

menetlusaluse isiku puhul tegemist isikuga, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu, milline asjaolu välistaks mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise. Kuivõrd kaebuse esitajat

on juba sarnaste liiklusalaste süütegude toimepanemise eest karistatud ja seejuures ka

pikaajalise lisakaristusega, siis senist kohtupraktikat arvestades leiab kohus, et vaidlustatud otsusega lisakaristuse kohaldamine oli täiesti põhjendatud, seaduslik ja möödapääsmatu ning lisakaristuse kohaldamata jätmine süstemaatiliselt samalaadseid süütegusid toime paneva isiku suhtes olnuks ilmselgelt põhjendamatu ja vastuolus väljakujunenud karistuspoliitikaga.

Kaebuses ja kohtuistungil on kaebuse esitaja märkinud, et juhtimisõigus on temale vajalik

tööülesannete täitmiseks ja sellest tulenevalt temal lasuvate rahaliste kohustuste täitmiseks.

Asjaolu, et tööülesannete täitmiseks on kaebuse esitajale juhtimisõigus vajalik ja et tal on rahalised kohustused, teadis kaebuse esitaja ka enne väärteo toimepanemist. Kaebuse esitajalt on juhtimisõigus samalaadse kuriteo toimepanemise eest ära võetud juba eelnevalt ja pikemaks

ajaks. Sellele vaatamata pidas ta vajalikuks toime panna uue samalaadse väärteo. Kaebuse

esitaja objektiivsest käitumisest saab järeldada, et kaebuse esitaja jaoks oli juhile keelatud

seisundis sõiduki juhtima asumine esikohal ning kõik muud asjaolud olid muutunud

teisejärgulisteks. Kohus asub seisukohale, et kaebuse esitanud isiku juhtimisõiguse saamise

eelduseks on liiklusnõuete tundmine ning liikluseksami edukas sooritamine peaks näitama seda, et isik on need teadmised omandanud. Seega on juhtimisõiguse saanud isik teadlik nii liiklusnõuetest kui karistustest nende nõuete rikkumiste eest. Kaebuse esitanud isiku seisund mootorsõiduki juhtimisel aga viitab sellele, et kaebuse esitanud isik on end ise teadlikult viinud

sellisesse seisundisse ja teadlikult ning tahtlikult rikkunud liikluskorda, teades ka oma varasema rikkaliku kogemuse põhjal sellise süüteo toimepanemise eest määratavate karistuste

liike ja määrasid. Seega on kaebuse esitaja teadlik ka sellest, et tema enese väär käitumine

liikluses põhjustab suuremaid rahalisi kohustusi määratava rahatrahvi näol ja tema suhtes piiranguid sõiduki edaspidisel juhtimisel ning isik peab piisava hoolsuse ülesnäitamisel tegema kõik enesest oleneva, et tema olukord tema enese tahtliku käitumise tõttu ei halveneks ja senine

mugav elulaad säiliks. Kaebuse esitajale määrati lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine 12 kuuks, so ettenähtud sanktsiooni ülemmääras ning kohus asub seisukohale, et

lisakaristuse määra valikul on põhjendatult lähtutud sellest, et menetlusalusel isikul oli inkrimineeritud teo toimepanemise ajal mitu kustumata karistust, sh ka samalaadse väärteo ja kuriteo toimepanemise eest. Kohus leiab, et kaebuse esitaja on üheselt tõestanud seda, et ta on

liikluses jätkuvalt ohtlik nii enesele, teistele liiklejatele kui ka klientidele, kes sooviksid kasutada tema taksoteenust. Seekordse alkoholipiirmäära ületamise määra ja kehtivaid karistusi arvestades on kohaldatud lisakaristuse määr põhjendatud ning igasugune alus selle lisakaristuse kergendamiseks või otsuse tühistamiseks lisakaristuse osas puudub. Väärteoasja materjalidest saab üheselt teha järelduse, et kaebuse esitaja käitub liikluses iseendale ja teistele liiklejatele

ohtlikul viisil ning sellise ohu kõrvaldamiseks tuleb ohtlik liikleja liiklusest eemaldada pikemaks ajaks.

Eeltoodust lähtudes asub kohus seisukohale, et esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata ning vaidlustatud otsus muutmata ja tühistamata.

Märt Toming Kohtunik