1-11-292/125 · Tallinna Ringkonnakohus

1 (10)

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 27.09.2012. a, Tallinn Kohtuasja number 1-11-292 Kohtukoosseis Eesistuja Sten Lind, liikmed Meelika Aava ja Ivi Kesküla Kohtuistungi sekretär

Kea Lemming

Kohtuistungi aeg ja koht 27.08.2012.a., Tallinn Kriminaalasi R.Z-i ja M.E süüdistuses KarS § 113 ja § 266 lg 2 p 1, 3 järgi P.L-i süüdistuses KarS § 266 lg 2 p ? järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu 23.03.2012.a. otsus

Apellandid R.Z-i ja M.E kaitsjad, prokurör Prokurör Indrek Kalda Süüdistatavad

R.Z, elukoht xxxxxxxxxxxxxx, käesoleval ajal viibib

vahistatuna Tallinna Vanglas, isikukood xxx, EV

kodanik, haridust 9 klassi, emakeel eesti keel, ei tööta,

kriminaalkorras karistatud: 1) 20.11.2006 Pärnu Maakohtu Haapsalu kohtumaja poolt KarS § 121 alusel vangistusega 3 kuud ja 25 päeva tingimisi KarS § 74 sätete kohaldamisega 18-kuulise

katseajaga, 2) 30.09.2009 Pärnu Maakohtu Haapsalu kohtumaja poolt KarS § 328 lg 2 p 2, KarS § 439 lg 1 alusel vangistusega 1 aasta 3 kuud ja 25 päeva, mis KarS § 69 lg 1 alusel asendati 206 tunni üldkasuliku tööga tähtajaga 12 kuud, mis on teostatud enne

tähtaega 11.02.2010, 3) 05.05.2010 Pärnu Maakohtu Haapsalu

kohtumaja poolt KarS § 199 lg 2 p 4, 7, 8 alusel vangistusega 6

kuud 17 päeva tingimisi KarS § 74 sätete kohaldamisega

kaheaastase katseajaga. Väärtegude eest karistatud 19-l korral. Kohaldatud tõkend vahistamine.

M.E – elukoht xxxxxxxxxxxx, käesoleval ajal viibib

vahistatuna Tallinna Vanglas, isikukood XXX, EV

kodanik, haridust 8 klassi, emakeel eesti keel, ei tööta,

2 (10)

kriminaalkorras karistatud: 1) 31.01.2005 Lääne Maakohtu poolt KarS § 200 lg 1, KarS § 215 lg 2 p 2, 3, KarS § 199 lg 2 p 4, 7, 8;

KarS § 263 p 1, 4, KarS § 266 lg 2 p 1, 3 alusel vangistusega 2

aastat 1 kuu tingimisi KaRs § 74 alusel katseajaga 1a 6 k, 2) 22.02.2005 Viljandi Maakohtu poolt KarS § 263 p 1, KarS § 122

alusel vangistusega 6 kuud KarS § 74 alusel tingimisi

vangistusega katseajaga 1 a 6 k, 3) 20.11.2006 Pärnu Maakohtu Haapsalu kohtumaja poolt KarS § 121, KarS § 199 lg 2 p 4, 7, 8 alusel vangistusega 2 aastat 4 kuud 16 päeva, 4) 24.04.2008 Pärnu Maakohtu Haapsalu kohtumaja poolt KarS § 266 lg 2 p 3 alusel

vangistusega 10 kuud 9 päeva, 5) 05.05.2010 Pärnu Maakohtu Haapsalu kohtumaja poolt KarS § 199 lg 2 p 4, 7, 8, KarS § 200 lg 2 p 4,7 alusel vangistusega 3 aastat KarS § 74 alusel tingimisi 3-

aastase katseajaga, väärtegude eest karistatud 32-l korral, kahtlustatavana kinni peetud 01.08.2010. Kohaldatud tõkend vahistamine. Kaitsjad Eve Jundas (M.E kaitsja), Andres Tamm (R.Z-i kaitsja)

RESOLUTSIOON

Tühistada Pärnu Maakohtu 23.03.2012. a otsus osaliselt, nimelt R.Z-ile ja M.E-le mõistetud karistuste osas. Teha nimetatud osas uus otsus. Karistada R.Z KarS § 266 lg 2 p 1, 3 järgi 1-aastase vangistusega ning KarS § 121 järgi 2 aasta 6 kuu pikkuse vangistusega. KarS § 64 lg 1 ja 3 alusel mõista liitkaristuseks 3 aastat vangistust.

KarS § 65 lg 2 alusel, suurendades käesoleva kohtuotsusega mõistetud 3-aastast vangistust

Pärnu Maakohtu 05.05.2010 kohtuotsusega mõistetud ärakandmata karistuse 6-kuu 17-

päevase vangistuse võrra, mõista R.Z-ile liitkaristuseks vangistus 3 aastat 6 kuud

17 päeva.

Karistada M.E KarS § 266 lg 2 p 1, 3 järgi 1-aastase vangistusega ning KarS § 121 järgi 2 aasta 6 kuu pikkuse vangistusega. KarS § 64 lg 1 ja 3 alusel mõista liitkaristuseks 3 aastat vangistust.

KarS § 65 lg 2 alusel, suurendades käesoleva kohtuotsusega mõistetud 3-aastast vangistust Pärnu Maakohtu 05.05.2010 kohtuotsusega mõistetud ärakandmata karistuse 2 aasta 10 kuu

17 päevase vangistuse võrra, mõista M.E liitkaristuseks vangistus 5 aastat 10 kuud

le

17 päeva .

Teha Pärnu Maakohtu otsuses täpsustus M.E loovutusvangistuses viibimise aja

pikkuse osas, milleks on 7 päeva. Seega tuleb karistusaja hulka lugemata jätta 7, mitte 8 päeva.

Prokuröri apellatsioon jätta rahuldamata. Kaitsjate apellatsioonid rahuldada osaliselt.

Apellatsioonimenetluses süüdistatavatele riigi õigusabi osutanud kaitsjatele makstav tasu jääb riigi kanda.

3 (10)

Edasikaebamise kord

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates

kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30

päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. süüdistatakse KarS § 266 lg 2 p 1 ja 3 järgi selles, et nad, olles M.E ja P.L-i

karistatud omavolilise sissetungi eest, tungisid grupis ajavahemikul 17.01.2009 kella 09:00 kuni

18.01.2009 kell 18:45 valdaja Hilja Käba tahte vastaselt ukse kõrvalt leitud võtmega välisukse

avamise teel Hilja Käbale kuuluvasse elumajja aadressil Loigu 4 Kärdla linnas Hiiu maakonnas,

kust võtsid erinevatest ruumidest ebaseadusliku omastamise eesmärgil ära võõrad vallasasjad: 1 pudeli Gruusia veini maksumusega 35.- krooni, ühe pudeli brändit maksumusega 99.- krooni, ühe pudel Ungari veini, mille põhjas oli klaasist roosiõis (materiaalse väärtuseta), ühe pudeli vahuveini

maksumusega 110.- krooni, peekonilõigud maksumusega 19.- krooni, pooliku juustupaki maksumusega 7.- krooni, paar viilu leiba (materiaalse väärtuseta), musta värvi vutlaris fotoaparaadi

Olympos maksumusega 400.- krooni. Kuriteoga tekitati Hilja Käbale varaline kahju kokku 670.- krooni suuruses summas.

R.Z ja M.E süüdistatakse KarS § 266 lg 2 p 1,3 järgi.selles, et nad, olles

omavolilise sissetungimise eest varem karistustud, tungisid grupis ajavahemikul 31. juuli 2010.a kell 21.00 kuni 01.august 2010.a kell 08.00 akende lahti kangutamise teel ebaseaduslikult valdaja tahte vastaselt sisse xxxxxxxxxx asuvasse A L eluruumidesse. Lisaks süüdistatakse neid selles, et nad seejärel tungisid xxxxxx eramus kallale N P, keda peksid ahjuroobiga, rusikate ja jalgadega korduvalt pea ja keha piirkonda ning kägistasid kätega, millega

tekitasid kannatanule tervisekahjustused – ninaluude murru, põrutushaava pea piirkonnas,

verevalumid kõõlustanul ja vasakus oimulihases, nahaalused verevalumid, nahamarrastused ja

nahakriimustused pea ja näo piirkonnas, kehatüvel ning mõlemal üla-ja alajäsemel, nahaalused verevalumid ja nahakriimustuse kaela piirkonnas, pehmete kudede turse näo piirkonnas ja paremal

ülajäsemel, põrutushaavad ja limaskestaalused verevalumid suuesikus, verevalumid vasaku silma

valgekestal, nahaaluse õhkemfüseemi kaela, rindkere ja parema ülajäseme ülaosa piirkonnas ning

eluohtlikud tervisekahjustused – kehatüve kinnise tömbi trauma koos mõlemapoolsete roiete

hulgimurdudega, vasakpoolse veriõhkrinna, vasaku kopsu, vasaku neeru ja põrna rebendiga ja verevalumitega roidemurde ümbritsevates lihastes, mõlemal pool nimmelihastes, aordi tagapinnal, paremas kopsus, põrna, mõlemat neeru ja maksa alumist pinda ümbritsevates pehmetes kudedes ja

jämesoole soolekinnitis; samuti kägistamisele viitavad vigastused- keeleluu vasakpoolse suure sarve ja kilpkõhre parempoolse ülemise sarve murru, verevalumid murde ümbritsevates pehmetes kudedes, paremal pool kilpkõhre plaadi sisepinda ümbritsevates pehmetes kudedes ja vasakul pool

kaelalihastes, nahaalused verevalumid kaela külgpinnal paremal pool ning eespinnal. Kasutatud vägivalla tagajärjel saabus kohapeal N P surm.

2. Pärnu Maakohtu 23.03.2012. a otsusega mõisteti M.E

17.-18.01.2009. a kuriteoepisoodis KarS § 266 lg 2 p 1, 3 järgi õigeks. Samas mõistis maakohus M.E süüdi

KarS § 121 järgi ja KarS § 266 lg 2 p 1, 3 järgi 31.07-01.08.2012 episoodis. KarS § 63 lg 1 kohaldades karistas maakohus M.E KarS § 121 ja § 266 lg 2 p 1, 3 järgi vangistusega 3

aastat. KarS § 65 lg 2 alusel suurendas kohus mõistetud vangistust Pärnu Maakohtu 05.05.2010 kohtuotsusega mõistetud ärakandmata karistuse (2 aastat 10 kuud 17 päeva vangistust) vangistuse võrra ja mõistis M.E-le liitkaristuseks 5 (viis) aastat 10 (kümme) kuud 17 (seitseteist) päeva

4 (10)

vangistust. Kohus ei lugenud kohtuotsusega mõistetud karistusaja hulka M.E Soome Vabariigis loovutusvangistuses viibimist ajavahemikul 01.02.-07.02.2012.

Sarnaselt M.E-ga mõistis maakohus KarS § 121 ja § 266 lg 2 p 1, 3 järgi süüdi R.Z-i

, keda karistas samuti KarS § 63 lg 1 alusel kolmeaastase vangistusega. KarS § 65 lg 2

alusel suurendas maakohus mõistetud karistust Pärnu Maakohtu 05.05.2010 kohtuotsusega

mõistetud ärakandmata karistuse (6 kuud 17 päeva vangistust) võrra, mõistes R.Z-ile liitkaristuseks 3 aastat 6 kuud 17 päeva vangistust. P.L-i mõistis kohus süüdi KarS § 266 lg 2 p 1 järgi ja karistas teda vangistusega 2 kuud, mille luges KarS § 65 lg 1 alusel kaetuks Pärnu Maakohtu 18.02.2010 kohtuotsusega mõistetud raskema karistuse s.o 4 kuu 9 päevase vangistusega.

Prokurör loobus kohtuvaidlustes süüdistusest M.E osas ja palus P.L süüdi mõista

KarS § 266 lg 2 p 1 järgi - seega loobudes P.L osas süüdistusest punkti 3 järgi – s.o, et sissetungimine oli toime pandud grupi poolt.

Kuigi kohus ei lugenud tõendatuks seda, et M.E ja R.Z sisenesid majja akna kaudu, luges kohus tõendatuks, et nad viibisid Aia 5 eramus ilma valdaja nõusolekuta. Maakohus luges tõendatuks selle, et M.E ja R.Z grupis tungisid ajavahemikul

31. juuli 2010 kell 22.30 kuni 1. august 2010 kell 1.00 xxxxxxxxxx eramus kallale N P, keda peksid kätega pea piirkonda, kuid ei pidanud tõendatuks seda, et süüdistatavad oleks kannatanut peksnud ahjuroobiga, jalgadega korduvalt keha piirkonda ning kägistanud kätega. Kohus leidis, et lihtsalt seeläbi, et vägivalla kasutamine süüdistatavate poolt kannatanu suhtes - peksmine pea

piirkonda - on tõendamist leidnud, ei saa omistada süüdistatavatele ka ülejäänud süüdistuses

kirjeldatud tegevust. Tõsikindlalt ei ole välistatud, et kannatanu võis surmava vigastuse saada

kuidagi teisiti kui süüdistatavate tegevuse tagajärjel. Sellise asjaolu võimalikkust näitavad

kannatanu liikumine nii majas kui hoovis peale süüdistatavate lahkumist. Kriminaalasjas ei ole

leitud vastust küsimusele, kes tõi jalgratta sündmuskohta peale süüdistatavate lahkumist – kas

liikus sellega süüdistatav ise või tuli sellega keegi kolmas isik. Samuti on oluline asjaolu, et

sündmuskohal olid aknad lõhutud, sest käesolevas kriminaalasjas ei ole tõendamist leidnud, et

süüdistatavad oleks Aia 5 maja aknad lõhkunud. Kohus leiab, et käesoleval juhul on tekkinud

olukord, kus ei ole välistatud, et sündmuskohal võis veel keegi hilisemalt, s.o peale süüdistatavaid viibida. Kuna eelkirjeldatud kahtlusi käesolevas kriminaalasjas esitatud tõenditega ei ole võimalik kõrvaldada, tuleb need kahtlused tõlgendada süüdistatavate kasuks ja seeläbi ei ole kriminaalasjas tõendamist leidnud, et süüdistatavad peksid kannatanut jalgade ja ahjuroobiga korduvalt pea ja kehatüve piirkonda ning kägistasid kätega.

3. kaitsjad. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid prokurör ning M.E ja R.Z-i

3.1 ja M.E süüdimõistmist KarS § 113 järgi ning neile Prokurör taotleb R.Z-i raskema karistuse mõistmist lähtuvalt KarS § 113 sanktsioonipiiridest. Prokurör leiab, et kohtus uuritud tõendid kogumis annavad aluse mõista süüdistatavad süüdi mitte üksnes kehalises väärkohtlemises, vaid ka kannatanu tapmises. Kohtus on tõendamist leidnud, et süüdistatavad kasutasid N P suhtes vägivalda ning pole siiski piisavat alust arvata, et keegi teine peale süüdistatavate kasutas samal ajal veel vägivalda N P suhtes. Kohtus on tõendamist leidnud, et süüdistatavad olid need, kel oli soov minna N P elukohta kätte maksma sel põhjusel, et N P oli kunagi politseile nende vastu ütlusi andnud. Ei ole mingeid andmeid selle kohta, et kellelgi teisel oleks olnud sel päeval tüli N P ja põhjust talle kallale tungida ning tappa. Süüdistatavatel oli aga N P suhtes vägivalla kasutamise, k.a tapmise motiiv olemas.

Kohus leidis, et konkreetsete löökide kohta pole kohtule tõendeid esitatud ning lähtus

5 (10)

põhjendamatult üksnes sellest, mida nägid tunnistajad A. L ja S. P, kes nägid, kuidas süüdistatavad olid N P ümber ja käed käisid ning sellest, et N. P oli nägu verine. Samas on selge,

et kogu sündmuste käiku ja löökide viisi ning arvu kumbki tunnistaja ei näinud. A. L lahkus

hirmunult majast, kuna kartis oma turvalisuse pärast, ta läks ainult korraks köögist läbi. Tunnistaja S. P on andnud ütlusi, et tema liikus vahepeal ka maja peal ringi ning käis väljas põit

tühjendamas. Seega on täiesti võimalik, et süüdistatavad kasutasid sel ajal, kui tunnistajad peksmist pealt ei näinud, kannatanu suhtes ka kogu süüdistuses märgitud vägivalda, mitte ainult vägivalda selles ulatuses, mida kohus luges tõendatuks.

N. P võis olla süüdistatavate lahkudes tõepoolest veel elus, kuid see, et tunnistaja S. P sündmuskohalt lahkudes N. P muid vigastusi peale näovigastuse ei näinud, on ainult süüdistatava tähelepanek, mis võis olla tugevast alkoholijoobes tingituna ka ekslik. Samuti tuleb võtta arvesse,

et siis oli tunnistaja ütluste kohaselt N. P riides ning tunnistaja ei saanudki näha tema kehal

olevaid vigastusi, mis põhjustasid kannatanu surma. Samuti on kannatanu peale vigastuste

saamist lühikest aega elus olnud ja on olnud võimalik, et on saanud liikuda ning võis olla ka

kontaktne, vigastused pea piirkonnas pikaajalist teadvuse kaotust ei tekitanud. Need asjaolud

selgitavad ka seda, miks S. P nägi kannatanut peale peksmist veel kontaktsena ning miks ta tal

muid vigastusi ei märganud. Kannatanu seisund võis halveneda hiljem ning võis ka ise peale

peksmist liikuda ning omal riided seljast võtta mingil põhjusel. Tunnistaja P on näinud, kuidas

kannatanul ka enne peksmist olid püksid rebadel, kui ta voodil istus. Jalgratta olemasolu

hommikul ukse ees võis olla seotud samuti kannatanu liikumisega peale tema peksmist süüdistatavate poolt.

Seejuures on oluline kohtuarstliku ekspertiisi aktis märgitu, et kõik vigastused on surnukehal elupuhused, tekitatud suhteliselt lühikest aega enne surma saabumist ja suremisprotsessi käigus.

Seega ei saanud peksmine toimuda pikka aega ja kellegi teise poolt hiljem. Kuna ka tunnistaja

A. L oli ära lühikest aega, tulles pool tundi hiljem koju tagasi ning hiljem ta mingist teisest

sissetungist ja peksmisest midagi ei tea - ta ei kuulnud ega näinud midagi, siis sai peksmine ja surmavate vigastuste tekitamine toimuda ikkagi siis, kui süüdistatavad peksid N. Pa. Seda, et süüdistatavate poolt kasutatud vägivald võis olla ulatuslikum kui see, mida otseselt nägid tunnistajad, tõendab ka asjaolu, et süüdistatava R.Z-i käed ja jalg olid verised, kui ta oma elukohta tagasi jõudis. Samuti leiti R.Z-i elukohast veriseid riideid, mis sisaldasid N. P

DNA-d. Ei ole põhjendatud kohtu seisukoht, et R.Z-i elukohast leitud verised riided P DNAga ei ole üldse seotud R.Z-iga.

3.2 R.Z-i kaitsja taotleb R.Z-i õigeksmõistmist. Kaitsja hinnangul ei ole kohus põhistanud , miks ta leiab, et R.Z-i ütlused ei ole tõesed

ning miks ta kõik ütlused tõendite kogumist välja jätab. Kaitsja leiab, et kohus oleks pidanud

kohtualuste ütluste seda osa, mis ei ole vastuolus eeluurimisel antud ütlustega, või mis on kooskõlas muude kohtuistungil uuritud tõenditega või mille vastuolulisust R.Z suutis istungil piisavalt seletada – kohtuotsuse tegemisel arvesse võtma.

Isegi kui kohus leidnuks, et R.Z ja M.E on süüdi KarS § de 266 ja 121 tegude

toimepanemises, ei olnud tegemist kuritegude ideaalkonkurentsiga, vaid tegemist saaks olla tegude reaalkonkurentsiga.

R.Z-i ja M.E ütluste kohaselt sisenes esimesena S. P. Tunnistaja P ei suutnud kohtuistungil meenutada, kes sisenes esimesena, teadis kinnitada, et uks ei olnud lukus. Seega sisenesid R.Z ja M.E S. Pe järel lahtisest uksest ning veendumuses, et omaniku

loal. Seega puudus tahtlus sissetungimiseks ning teadmine, et see on omaniku tahte vastane. Maakohus ei ole andnud hinnangut ka S Pe teole Aia 5 elamusse sisenemisel. Kui S. Pe tegu ei olnud sissetungimine, siis ei olnud seda ka R.Z-i ja M.E sisenemine. Kaitsja leiab, et ühtegi tõendit selle kohta, et R.Z oleks S. Pe ka pähe löönud, ei ole.

6 (10) Kohus muutis kvalifikatsiooni, mõistes R.Z-i süüdi KarS 121 järgi. R.Z ei olnud aga võimalust end küllaldaselt kaitsta süüdistuses KarS § 121 järgi . Maakohus ei teinud pooltele

kvalifikatsiooni muutmise kohta ettepanekut seisukoha avaldamiseks kvalifikatsiooni kohta. R.Z olnuks esitada täiendavalt tõendeid asjaolude kohta, millised võimaldanuks talle KarS § 121 kohaselt mittevabaduskaotusliku karistuse kohaldamise.

Kohus mõistnud R.Z-i süüdi KarS § 121 järgi vägivalltegude toimepanemises,

täpsustamata missuguseid vägivalltegusid ja mitu korda ta toime pani- s.o. süüdi mõistnud ebakonkreetses süüdistuses.

3.3 M.E kaitsja taotleb samuti kaitsealuse õigeksmõistmist.

Apellatsiooni kohaselt on maakohus ebaõigesti leidnud, et süüdistatavate ütlused ei ole usaldusväärsed ja tuleb tervikuna tõendite kogumist välja jätta. Alusetult on tunnistaja Sõren P`e

ütlused arvestatud tõenditena ja võetud kui usaldusväärsed aluseks kohtualuste suhtes süüdimõistva otsuse langetamisel. Ebaõige on maakohtu hinnang tunnistajate R R, I V`i, A L`i,

M M, K H`i, T T`e ja A K ütlustele. Tunnistajate ütlustest tulenevalt ei ole usaldusväärselt

tõendatud, et Aia tn. 5 majja mindi süüdistatavate initsiatiivil, et tegemist oli sissetungimisega

majja. Täiesti ebaõige on tunnistajate ütlustele ja muudele tõenditele antud hinnang selles, et

M.E tarvitas kannatanu suhtes vägivalda, pekstes kannatanut korduvalt kätega pea piirkonda.

Sissetungimise osas ei ole maakohus arvestanud tunnistajate M. Mustkivi ja S. Pe ütlustega, samuti süüdistatavate endi ütlustega. M.E, sisenedes majja pärast S Pe oli veendunud, et omaniku poolt oli selleks luba olemas, takistusi polnud.

Puuduvad usaldusväärsed tõendid, et M.E oleks N P`a löönud. Ekslik on maakohtu

järeldus selles, et M.E koos R.Z-iga peksid N P`a kätega korduvalt pea

piirkonda. M.E on korduvalt väitnud, et tema N P`a suhtes vägivalda ei tarvitanud. M.E poolt N P`a suhtes vägivalla tarvitamist ei tõendanud ükski tunnistaja. Selle kohta puuduvad üldse tõendid.

Maakohtu otsuses puuduvad põhistatud motiivid, miks ei usutud M.E selgitusi kohtuistungil kohtueelsel uurimisel antud ebaõigete ütluste kohta selles, et ta sündmuskohal ei viibinud ja kannatanuga kokku ei puutunud. M.E põhjendas kohtuistungil usutavalt, miks

ta kohtueelsel uurimisel ei rääkinud, et üldse süüdistuses nimetatud ajal xxxxxxxxx käis. Ta

selgitas, et tingimisi karistatud isikuna kartis ta ebameeldivusi ja võimalikke kahtlustusi raskes

kuriteos. Ta lootis, et tulevikus tõendatakse asjaolud nii, nagu need aset leidsid. Kohtuistungil otsustas M.E rääkida tõtt. Tunnistaja S P` e ütlused ei ole usaldusväärsed , kuna ta oli ise antud kriminaalasjas tunnistatud kahtlustatavaks ja M.E ütluste kohaselt lõi ta ise N Pa paaril korral näkku. S P lahkus Aia tn. 5 majast viimasena.

Maakohus on ebaõigesti, juhinduvalt KrMS § 269 lg.6 (jõustunud 01.09. 2011.a.), muutnud

M.E kuriteo kvalifikatsiooni. M.E ei olnud võimalus end küllaldaselt

süüdistuses KarS § 121 järgi kaitsta. Maakohus ei teinud pooltele kvalifikatsiooni muutmise kohta ettepanekut seisukoha avaldamiseks kvalifikatsiooni kohta. M.E soovinuks esitada

täiendavalt tõendeid asjaolude kohta, millised võimaldanuks talle KarS § 121 kohaselt mittevabaduskaotusliku karistuse kohaldamise. Ebaõigesti on arvestatud M.E loovutusvangistuses viibitud aega (01.02-07.02.2012.a.).

7 (10)

M.E kaitsja on esitanud ka kirjaliku vastuse prokuröri apellatsioonile, leides, et prokuröri seisukohad põhinevad kahtlustel, mis tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks. Ühtlasi märgib kaitsja, et M.E soovib anda kohtuistungil asja kohta selgitusi. 4. Ringkonnakohtus jäid apellandid esitatud apellatsioonide juurde.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

5. Kohtukolleegium leiab, et prokuröri apellatsioonis esitatud argumendid ei anna alust maakohtu

otsuse tühistamiseks. Apellatsioonis ei ole viidatud ühelegi konkreetsele maakohtu veale tõendite

hindamisel, vaid on lihtsalt näidatud, et prokuröri hinnangul on uuritud tõendite pinnalt võimalik

teha ka teistsuguseid järeldusi kui seda on teinud maakohus. Seoses sellega tuleb märkida, et uuritud tõendid ei võimaldagi tihti teha vaid ühesugust järeldust, KrMS § 61 lg 2 kohaselt hindab

kohus tõendeid kogumis oma siseveendumuse kohaselt. See, et kohus lähtub tõendite hindamisel

oma siseveendumusest, tähendab, et järeldused faktiliste asjaolude kohta, milleni kohus tõendite uurimise tulemusel jõuab, peavad olema loogiliselt võimalikud, mitte aga ainuvõimalikud. Eelnev

ei tähenda loomulikult, et kohus võiks juhul, kui mingist asjaolust või asjaolude kogumist on

võimalik teha mitmeid erinevaid järeldusi, otsustada neist ühe kasuks, ilma teisi eluliselt võimalikke võimalusi arvesse võtmata. Kohus peab kõrvaldama kahtlused enda valitud versiooni osas, kõrvaldamata kahtlused aga tõlgendama süüdistatava kasuks. Käesoleval juhul ongi maakohus

seda teinud, põhjendades nii seda, miks ta leiab, et R.Z ja M.E peksid N. Pa pea piirkonda, kui ka seda, miks ta leiab, et tõendatud ei ole, et just R.Z ja M.E peksid N. Pa

ka kehasse ja tekitasid kannatanu surma kaasa toonud vigastused. Maakohus ei ole tuginenud

ainuüksi asjaolule, et ükski tunnistaja peale kätega pea piirkonda peksmise muu vägivalla tarvitamist ei näinud, vaid viitas konkreetsetele asjaoludele, mis viitavad võimalusele, et samal ööl võis veel keegi Aia 5 eramus käia ja N. Pe surma põhjustanud vigastused tekitada. Ringkonnakohus peab maakohtu argumentatsiooni loogiliseks, nõustub sellega ega pea vajalikuks maakohtu esitatud argumente korrata. Rõhutada tuleb seda, et KrMS § 7 lg 3 kohaselt tuleb kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks. Prokuröri apellatsioonis esitatud argumentidest nähtub aga selgelt, et asjas kogutud tõenditest ei saa teha tõsikindlat järeldust, et just M.E ja R.Z põhjustasid

N. P surma. Nimelt kasutab prokurör formuleeringuid „pole siiski piisavat alust arvata, et keegi teine peale süüdistatavate kasutas samal ajal veel vägivalda N P suhtes“ ja „on täiesti võimalik, et süüdistatavad kasutasid sel ajal, kui tunnistajad peksmist pealt ei näinud, kannatanu suhtes ka kogu süüdistuses märgitud vägivalda“.

6. ja M.E tuleks täies Kohtukolleegium ei nõustu ka kaitsjate seisukohtadega, et R.Z ulatuses õigeks mõista. Maakohus on põhjendatult ja õiguspäraselt jätnud tõenditena kõrvale süüdistatavate R.Z-i ja

M.E ütlused, kuna tuvastas vastuolu süüdistatavate kohtueelses menetluses ja kohtus antud ütluste vahel. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et kui isiku kohtueelses ja kohtumenetluses antud

ütluste vahel esineb vastuolu ja isik ei ole suutnud sellist vastuolu mõistlikult põhjendada, tuleb tema ütlused täies ulatuses kõrvale jätta. Käesoleval juhul ei piirdu ütluste erinevused detailidega,

vaid süüdistatavate kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses antud ütlustes esinevad põhimõttelised ja diametraalsed erinevused, mistõttu ongi ütlused ebausaldusväärsed kogu ulatuses

ja neid ütlusi ei olegi võimalik ositigi kasutada. Mõistlikuks põhjenduseks ei saa ringkonnakohtu hinnangul pidada M.E väidet, et andis esialgu valesid ütlusi seetõttu, et teda hirmutas süüdistus

8 (10) KarS § 113 järgi. Seega kinnitab M.E ise, et esialgu ta ütlusi andes valetas, mis tähendab seda,

et puudub ka kindlus, et ta hilisemates ütlustes tõtt rääkis. Seega tulebki ütlused täies ulatuses ebausaldusväärsetena kõrvale jätta.

Ringkonnakohus märgib, et selle kohta, kes esimesena majja sisenes, tõendeid ei ole, mistõttu välistada ei saa seda, et majja sisenes esimesena S. P. Samas ei välista viimane asjaolu R.Z-i ja M.E vastutust KarS § 266 lg 2 p 1, 3 järgi. A. Li ütlustega on tõendatud see, et temalt majja

sisenemiseks luba ei küsitud, kui ta ärkas, olid R.Z ja M.E juba toas. S. P on andnud ütlusi, et uks ei olnud lukus, kuid oli suletud. Ka ei välista see, et majja võis siseneda esimesena S. P, R.Z-i ja M.E tahtlust. Ainuüksi see, et keegi lukustamata uksest sisse astub, ei anna temaga kaasas olevatele isikutele alust arvata,

et ongi olemas luba majja sisenemiseks. Arvestada tuleb, et tegu pandi toime öösel, kohtukolleegium leiab, et öösel teise isiku elukohta sisenedes on reeglina isegi juhul, kui uks ei ole lukus, vajalik valdaja sellekohane selge nõusolekuavaldus. Seoses R.Z-i kaitsja seisukohaga, et asudes seisukohale, et M.E ja R.Z panid toime sissetungimise, oleks maakohus

pidanud andma hinnangu ka S. Pe teole, tuleb märkida, et maakohus ega ringkonnakohus ei saa võtta seisukohta S. Pe vastutuse küsimuses, kuna S. Pele ei ole süüdistust esitatud.

7. ja M.E Ringkonnakohus ei nõustu kaitsjate väitega, et maakohus rikkus R.Z-i

süüdistust muutes kriminaalmenetlusõigust. Süüdistuse kohaselt peksid R.Z ja M.E N.

Pa ahjuroobiga, rusikatega, jalgadega pea ja keha piirkonda ning kägistasid kätega, tekitades

kannatanule erinevaid tervisekahjustusi, sh selliseid, mis tõid kaasa kannatanu surma. Maakohus

luges tõendatuks ainult osa süüdistuses kirjeldatud tegudest – peksmise rusikatega pea piirkonda. Sellega kannatanu surma ei põhjustatud. Seega maakohus ilmselgelt jäi süüdistuse piiresse, mõistes

aga R.Z-i ja M.E süüdi väiksemas mahus. Kuivõrd peksmine oli maakohtus toimunud kohtuliku arutamise esemeks, ei saa ka rääkida sellest, et maakohus, lugedes peksmise tõendatuks

osaliselt ja kvalifitseerides sellest tulenevalt kuriteo ümber, oleks kuidagi kohtumenetluse pooli

saanud üllatada ja, et nad ei oleks saanud esitada oma argumente. Seoses kaitsjate väitega, et

süüdistatavatelt võeti võimalus esitada tõendeid uue kvalifikatsiooniga seoses, tuleb nentida, et tegemist on paljasõnalise väitega, kuna ka ringkonnakohtult ühegi uue tõendi uurimist ei taotletud.

8. ja M.E N. Pa pähe Nõustuda ei saa kaitsjate väitega, et tõendeid selle kohta, et R.Z peksid, ei ole. Nagu maakohus on välja toonud, nähtub A. Li ütlustest, et, M.E ja R.Z

peksid N. Pa. Konkreetselt peksmise kohta on A. L andnud ütlusi, et „nad olid N ümber ja käed

käisid.“ Seega räägib A. L isikutest, kes peksid, mitmuses. Et eelnevatele küsimustele vastates

rääkis A. L M.E-st ja R.Z-ist, võib järeldada, et „nad“ käib just M.E ja R.Z-i kohta. A. Li ütlustega haakuvad S. Pe ütlused, mille kohaselt läksid M.E ja R.Z majas N.

P rääkima, tema käis vahepeal majast väljas, kui tagasi tuli, oli N. P nägu verine. Lisaks tugines

maakohus tunnistajate R. R, K. Hi ja I. V ütlustele selle kohta, et R.Z oli siis, kui ta koju tagasi tuli, verine. K. Hi sõnul oli R.Z ise öelnud, et käis kaklemas. Tunnistaja ütlused on ses

osas ringkonnakohtu hinnangul lubatavad KrMS § 66 lg 21

p 2 ja 3 alusel. M.E kaitsja toob

välja, et tema kaitsealuse puhul mingeid tõendeid selle kohta, et ta oleks olnud verine, ei ole.

Nimetatud asjaolu ei välista M.E osalust N. P peksmises, kuna tunnistajate A. Li ja S. Pe ütluste kohaselt tegutsesid R.Z ja M.E koos.

M.E kaitsja apellatsiooni kohaselt seab S. Pe ütlused kahtluse alla asjaolu, et viimane on ise olnud samas kriminaalasjas kahtlustatav. Seoses sellega märgib kohtukolleegium, et KrMS § 61 lg

1 kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu, seega ainuüksi asjaolu, et isik on varem olnud kriminaalasjas kahtlustatav, ei anna alust lugeda tema ütlusi ebausaldusväärseks. Samuti toob kaitsja välja, et tunnistajate K. H, I. V ja R. R ütlustest ei nähtu, kelle initsiatiivil Aia 5

majja mindi, S. Pe ütlused, et R.Z ja M.E tahtsid minna N. P rääkima, ei ole usaldusväärsed. Kohtukolleegium sellega ei nõustu. See, et N. P juurde läksid just R.Z ja M.

9 (10) M.E, on väitnud ka A. L. Ka K. H ütlustest nähtub, et just R.Z-i ja M.E vahel tuli jutuks, et on vaja ära käia, S. P läks nendega kaasa. I. V ei ole pea üldse sisulisi ütlusi andnud, tema mälu

värskendamiseks on avaldatud tema eeluurimisel antud ütlusi, kuid tema ütlused piirduvad vaid tõdemusega, et räägitu tuleb meelde, sisulisi küsimusi asjaolude kohta talle seejärel esitatud ei ole. Mis puutub R. Rappu ütlustesse, siis nendele ringkonnakohus tugineda ei saa. Nimelt on maakohtu istungi protokollist nähtuvalt avaldatud R. Rappu ütlusi esmalt tema mälu värskendamiseks, kuna

tunnistaja väitel ei mäletanud ta siiski toimunust midagi, taotles prokurör tunnistaja ütluste avaldamist KrMS § 291 p 2 alusel. Protokollist ei nähtu aga, et kohus oleks võtnud seisukoha, kas see taotlus on põhjendatud, ja ütlused avaldanud (kd III; tl 180)

9. kaitsja seisukoht, et maakohus on mõistnud Kohtukolleegiumile jääb arusaamatuks R.Z-i

R.Z-i süüdi KarS § 121 järgi ebakonkreetses süüdistuses, täpsustamata missuguseid vägivalltegusid ja mitu korda ta toime pani. Maakohus on otsuses R.Z-i ja M.E teo selgelt

määratlenud, leides, et: „M.E ja R.Z grupis tungisid /---/ kallale N Pe, keda

peksid kätega pea piirkonda.“ (otsuse lk 22) Peksmine omakorda tähendab järjestikku toimuvat,

korduvat löömist, s.o löömist. On ilmne, et peksmise puhul ei ole alati ja ka käesoleval juhul (tunnistajad on rääkinud sellest, et süüdistatavate „käed käisid“) tuvastada täpset löökide arvu ning see ei ole ka nõutav. Tuleb märkida, et kui tegemist on grupis toime pandud teoga, piisab sellest, et

kõigi täideviijate tegevus tervikuna moodustaks süüteokoosseisu. See tähendab, et grupis toime pandud peksmise puhul ei ole nõutav, et konkreetne kaastäideviija oleks kannatanut löönud enam kui ühel korral.

10. kaitsja seisukohaga, et R.Z-i ja M.E poolt Kohtukolleegium nõustub R.Z-i

KarS § 266 lg 2 p 1, 3 ja § 121 järgi kvalifitseeritud teod moodustavad reaalkogumi.

Kohtukolleegiumi hinnangul on ebaõige maakohtu seisukoht, et mõlemad teod avaldusid

välismaailmale ühtse teona, olles kantud ühtsest tahtlusest. Kuigi sissetungimine oli käesoleval juhul vajalik just N. P leidmiseks, on maakohus kohtukolleegiumi hinnangul jätnud tähelepanuta, et ühtse teona saab käsitada vaid mitut olemuslikult sarnast käitumisakti. Nt maakohtu poolt viidatud

Riigikohtu lahendis on käsitatud selliste olemuslikult sarnaste tegudena süüdistatava poolt teise

isiku nimele väljastatud ID-kaardi esitamist, maksekorralduste võltsimist ja kasutamist ning pangatelleris varakäsutust tingiva eksimuse esilekutsumist. Seejuures eksitatigi tellerit kliendi isiku suhtes. Seega olid teise isiku dokumendi kasutamine ja maksekorralduse võltsimine ja kasutamine sisuliselt osa eksitamisest. Käesoleval juhul samaväärsest olemuslikust sarnasusest rääkida ei saa – tegevused, millega üks või teine koosseis täideti, ei kattu üldse. Seda, et sissetungimine ja ruumis

kellegi peksmine ei kujuta endast käitumisakte, mida peaks käsitama olemuslikult ühe teona, on

kinnitanud ka Riigikohus ise, tõsi küll põhimõtte rakendamise, s.t menetlusliku teomõiste raames (Riigikohtu 05.06.2001. a otsus asjas nr 3-1-1-63-01). Seega tuleb mõista eraldi karistused kummagi teo eest. Samas tuleb märkida seda, et KarS § 63 lg-s1 ja § 64 lg-s 3 sätestatust

tulenevalt karistusraamid nii ideaal- kui reaalkonkurentsi puhul samad. Ühtlasi tuleb ka

ideaalkonkurentsi moodustavate kuritegude puhul arvestada karistuse mõistmisel isiku süüga mõlemas kuriteos. See tähendab, et reaalkonkurentsis olevate kuritegude eest karistuse mõistmine

ei tähenda kuidagi, et isikule mõistetav liitkaristus peaks olema kergem kui ideaalkonkurentsi moodustavate kuritegude eest mõistetav karistus. Seega tuleb maakohtu otsus tühistada M.E-le ja R.Z-ile mõistetud karistuste osas ja teha ses osas uus otsus. KarS § 266 lg 2 näeb ette rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse. Kohtukolleegium ei pea võimalikuks karistada R.Z-i ega M.E rahalise karistusega, kuna mõlemat on varem

korduvalt kriminaalkorras karistatud ja kumbki neist ei tööta. Nii R.Z-i kui M.E puhul

tuleb tegu iseloomustavate asjaoludena, mis räägivad vähese süü kasuks arvestada seda, et majja

10 (10)

siseneti lukustamata uksest, s.o sisenemiseks ei kasutatud selleks mitte ettenähtud teed (nt aken)

ega kõrvaldatud lukustust. Samas tuleb, seda puhku süüd suurendava asjaoluna, arvestada ka sellega, miks R.Z ja M.E majja sisenesid ning seda, et siseneti asjasse puutumatu isiku elukohta. Kokkuvõtvalt peab ringkonnakohus võimalikuks nii R.Z-ile kui M.E-le mõista karistuseks 1 aasta vangistust, mis on 1/3 sanktsiooni ülemmäärast. KarS § 121 näeb samuti karistusena ette rahalise karistuse või kuni 3-aastase vangistuse. Arvestada tuleb sellega, et tegemist oli mitte ühekordse löögiga, vaid peksmisega pähe, kusjuures löögid olid

piisava tugevusega selleks, et kannatanu oli nende tulemusel verine. Nagu ka maakohus on välja

toonud, on KarS § 58 p 10 kohaselt raskendavaks asjaoluks kuriteo toimepanemine grupi poolt.

Sellest tulenevalt peab ringkonnakohus põhjendatuks nii M.E kui R.Z-i karistamist

sanktsiooni keskmise määra ja ülemmäära vahele jääva karistusega – 2 aasta 6 kuu pikkuse vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristust mõistes arvestab kohtukolleegium sellega, et mõlemad teod olid omavahel ajalis-ruumiliselt ning ka teoplaani poolest omavahel seotud, samas oli tegemist erinevate

õigushüvede vastu toime pandud kuritegudega. Ühtlasi tuleb arvestada mõlema karistuse omavahelist suhet. Eelnevast tulenevalt leiab kohtukolleegium, et liitkaristus tuleb mõista raskemat karistust 6-kuu võrra suurendades. Nii M.E-le kui R.Z-ile mõistetavaks liitkaristuseks on seega 3 aastat vangistust.

Mõistetud liitkaristustele tuleb liita varasemate süüdimõistvate otsustega mõistetud karistuste ärakandmata osad nii, nagu seda on teinud maakohus. 11. Maakohus on õigesti jätnud karistuse hulka lugemata M.E loovutamisvangistuses olemise aja 01.02.2012-07.02.2012. Nõustuda tuleb aga M.E kaitsjaga, et see on kokku 7 päeva, mitte aga 8 päeva, nagu on märgitud maakohtu otsuses. Kuivõrd maakohus on aga märkinud aja ära ka kuupäevaliselt, ei ole tegemist sisulise veaga.

12. kaitsjad on esitanud taotluse apellatsioonimenetluses osalemise eest M.E ja R.Z-i

tasu saamiseks. Ringkonnakohus rahuldas taotlused. Kuna ringkonnakohus tegi KrMS § 337 lg 1 p-s 4 sätestatud otsuse, tuleb KrMS § 185 lg-st 1 tulenevalt jätta apellatsioonimenetluse kulud riigi kanda.

Sten Lind

Meelika Aava

Ivi Kesküla