4-12-3143/5 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Otsuse kuupäev 26. septembril 2012.a. Otsuse teinud kohus Harju Maakohus Liivalaia Kohtumaja Kohtunik Alari Möldre Kohtuistungi sekretär tõlk Kairit Mikkin Maksim Tšurkin Vaidlustatud lahend

Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri

Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhi

politseimajor Oleg Lodeikini 13.06.2012.a. otsuse

väärteoasjas nr. 2302,12,007477 osalise tühistamise nõudes. Kaebuse esitanud isik J.B, isikukood: xxx, elukoht: xxx. Istungil osalenud isikud kaebuse esitaja: J.B,

kaebuse esitaja esindaja: Reet Vokk,

kohtuvälise menetleja – Põhja Prefektuuri

Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse – esindaja: Triinu Riigor.

KOHTUOTSUSE RESOLUTSIOON

J.B kaebus rahuldada ning tühistada Politsei- ja Piirivalveameti Põhja

Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhi politseimajor Oleg Lodeikini 13.06.2012.a. otsus väärteoasjas nr 2302,12,007477 osaliselt ning nimelt KarS § 50 lg. 1 p. 2 alusel Juri Beljajev’ilt LS § 224 lg. 3 p. 1 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse ära võtmise osas 4 (neljaks) kuuks, muus osas jätta Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri

Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhi politseimajor Oleg Lodeikini 13.06.2012.a. otsus väärteoasjas nr 2302,12,007477 muutmata.

Kohaldades KarS § 66 sätteid kuulub rahatrahv summas 800 eurot tasumisele neljas osas

igakuiselt summas 200 eurot ning mis tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arvele

10220034796011 SEB Pangas või arvele 221023778606 Swedbank pangas, kohustuslik on märkida viitenumber 10220125160035.

Otsuse peale võib esitada kassatsiooni advokaadist esindaja vahendusel Riigikohtule Harju Maakohtu kaudu 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav.

Väärteoasi nr.4-12-3143

2 Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada kirjalikult Harju Maakohtule seitsme päeva jooksul, alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest.

VAIDLUSTATUD OTSUSE SISU

Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhi

politseimajor Oleg Lodeikini 13.06.2012.a. väärteoasjas nr 2302,12,007477 tehtud otsusega tuvastati, et J.B juhtis 20.05.2012.a. kell 11: 26, Narva mnt 174c/4, Tallinna linnas, Harju maakonnas, mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris juhi väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,43 mg.

Väärteo toimepanemine on tõendatud väärteoasjas kogutud materjalidega.

Kohtuväline menetleja on seisukohal, et menetlusalune isik on toime pannud temale inkrimineeritud väärteo ja protokoll on koostatud õigesti.

Menetlusalune isik on esitanud vastulause, milles selgitab juhtunu asjaolusid ja kahetseb juhtunut ning taotleb karistusena juhtimisõiguse äravõtmise mitte kohaldamist.

Karistust kergendav asjaolu on kahetsus, karistust raskendavad asjaolud puuduvad.

Liiklusseaduse § 69 lõige 5 sätete kohaselt ei tohi mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja

maastikusõidukijuhi ühes grammis veres olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem. Seaduse § 224 lõige 2 sätete kohaselt mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres

on alkoholisisaldus 0,50–1,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on

alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammi – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni. Sama paragrahvi

lõige 3 punkt 1 sätete kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada käesolevas

paragrahvis sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni.

Tulenevalt Politsei ja Piirivalve seaduse §-st 7’23 võib politsei kontrollida isiku organismis

alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine või muu sarnase toimega aine esinemist.

Joobeseisundi kontrollimise või tuvastamise protseduurile võib allutada sõidukijuhi või muu isiku, kui on alust kahtlustada, et isik on toime pannud süüteo, mille koosseisuliseks tunnuseks on joobeseisund, alkoholipiirmäära ületamine või narkootilise või psühhotroopse aine või muu

sarnase toimega aine tarvitamine. Seaduse § 7’24 lõige 1 sätete kohaselt kontrollib politsei indikaatorvahendiga alkoholi sisaldumist isiku väljahingatavas õhus või tuvastab alkoholijoobe

tõendusliku alkomeetriga. Kui isikut kontrollitakse indikaatorvahendiga, siis selle positiivse

näidu korral alkoholijoobe tuvastamise vajaduse esinemisel tuvastatakse alkoholijoove tõendusliku alkomeetriga või toimetatakse isik tema nõudmisel tervishoiuteenuse osutaja juurde alkoholisisalduse määramiseks veres.

Pärast menetlusaluse isiku kontrollimist indikaatorvahendiga (näit oli positiivne) tuvastati alkoholisisalduse määr isiku väljahingatavas õhus tõendusliku alkomeetriga. 20.05.2012.a. kell

11:43 mõõdeti J.B alkoholisisaldust väljahingatavas õhus tõendusliku alkomeetriga (mõõteseadmega) LION Intoxilyzer 8000 nr 80-005387, mille lõplik lugem oli 0,48 mg/l, laiendmääramatus +/-0,05 mg/l, seega lõpptulemus 0,43 mg/l.

Mõõteseaduse § 5 lg 1 kohaselt on mõõtetulemus jälgitav, kui selle on teinud pädev mõõtja, kasutades taadeldud või kalibreeritud mõõtevahendit ning järgides mõõtemetoodikat. Politsei ja

3 Piirivalve seaduse § 7’24 lõike 6’2 alusel 16.06.2011.a Vabariigi Valitsuse määrusega nr 79 on kehtestatud nõuded isiku väljahingatavas õhus etanoolisisalduse mõõtmise mõõteprotseduurile ja

mõõtetulemuste töötlemisele. Menetlusaluse isiku väljahingatavas õhus etanoolisisaldust

alkomeetriga mõõtnud ametnik on läbinud mõõtevahendi kasutamiseks vajaliku väljaõppe. Mõõtevahend oli taadeldud (taatlemistunnistus nr TTRC-11-00114) ning tõendusliku alkomeetri

kasutamise protokolli ja mõõteseadme väljatrüki kohaselt on järgitud mõõtmisel mõõtemetoodikat ja isiku väljahingatavas õhus etanoolisisalduse mõõtmise mõõteprotseduuri ja mõõtetulemuste töötlemise nõudeid. Seega on mõõtetulemus jälgitav ning Mõõteseaduse § 5 lg 2 p 2 kohaselt väärteomenetluses aluseks karistuse määramisel.

Võttes arvesse ülaltoodut, on kohtuväline menetleja seisukohal, et J.B juhtis 20.05.2012.a. kell 11: 26, Tallinnas Narva mnt 174c/4 juures mootorsõidukit MB C22CDI reg. märk xxx isikuna, kelle ühes liitris juhi väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,43 mg.

Menetlusalune isik J.B rikkus seega Liiklusseaduse § 69 lg 5 nõudeid, pannes sellega toime väärteo, milline on kvalifitseeritav Liiklusseaduse § 224 lg. 2 järgi.

Kohtuväline menetleja arvestab otsuse tegemisel menetlusaluse isiku kahetsusega ja vastulauses toodud selgitustega, kuid arvestab ka asjaoludega, et sõiduki juhtimine lubatud alkoholipiirmäära

ületavas seisundis on tahtlikult toime pandud süütegu, üks raskemaid liiklusalaseid rikkumisi ning tegemist on enamohtliku väärteoga-selles seisundis liikuma asudes seab juht reaalsesse ohtu nii iseenda kui ka teiste kaasliiklejate elu ja tervise.

Senise kohtupraktika kohaselt kohaldatakse taolise iseloomuga süüteo toimepanemise eest

üldjuhul lisakaristust ning sellise süüteo toimepanemisel võib lisakaristuse jätta kohaldamata vaid erandlikel asjaoludel. Väärteoasja materjalidest ei ilmne selliseid erandlikke asjaolusid, mis

võiks tingida sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kohaldamata jätmise. Peale selle ei ole

menetlusaluse isiku puhul tegemist isikuga, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu, milline asjaolu välistaks mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise.

Asjaolu, et menetlusalusel isikul on seoses tööülesannetega vaja mootorsõiduki juhtimise õigust, peaks menetlusalusel isikul iga päev liikluses osaledes meeles olema ning sundima teda hoiduma liiklusreeglite rikkumisest. Seega peaks menetlusalune isik ise tegema kõik selleks, et ta järgib

liiklusnõudeid, säilitades sellega nii juhtimisõiguse kui ka rahalised vahendid. Kohtuväline menetleja leiab, et vastulauses toodud põhjendus sõiduki kasutamise vajaduse kohta ei vähenda menetlusalusele isikule inkrimineeritud rikkumise ulatust. Seetõttu jäetakse taotlus rahuldamata

ning lähtudes õiguskorra kaitsmise huvidest tuleb menetlusaluse isiku suhtes kohaldada lisakaristust.

Võttes aluseks eeltoodut ja lähtudes KarS § 56 lõikest 1 määras kohtuväline menetleja J.B-le LS § 224 lg. 2 alusel karistuseks rahatrahvi 200 trahviühiku ulatuses, s.o. 800 eurot ja võttis KarS § 50 lg. 1 p. 2 alusel J.B-lt LS § 224 lg. 3 p. 1 järgi lisakaristusena ära mootorsõiduki juhtimisõiguse 4 (neljaks) kuuks.

KAEBUSE SISU

J.B esitas Harju Maakohtule kaebuse, milles taotleb kohtuvälise menetleja otsuse

tühistamist tema suhtes kohaldatud lisakaristuse (juhtimisõiguse äravõtmine) osas. Menetlusalune isik on selgitanud teo toimepanemise asjaolusid, mis viitab menetlusaluse isiku

4

tahtluse puudumisele teo toimepanemisel. Menetlusalune isik leiab, et lisakaristus koormab

teda ebaproportsionaalselt ja lisakaristuse määramisel ei ole arvestatud tema isikuga.

Menetlusalune isik märgib, et KarS § 50 lg 1 p 2 sätestab, et süüdlasele võib kohaldada

lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist kuni 1 aastaks. Vaidlustatavast otsusest ei nähtu, kuidas kohtuväline menetleja jõudis järeldusele, et menetlusaluse isiku suhtes on kõige õigem ja

õiglasem kohaldada lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist just 4 kuuks. Kohtuväline menetleja on sellega rikkunud otsuse põhjendamiskohustust. Menetlusalune isik märgib, et tegu ei olnud toime pandud tahtlikult ja rikkumise põhjus ei olnud

menetlusaluse isiku motiveerimatus seadusekuulekaks käitumiseks. Seega leiab menetlusalune isik, et kohtuväline menetleja on võtnud tema karistuse küsimuses seisukoha sisuliselt kaalumata ja hindamata menetlusalust isikut õigustavaid ja süüd vähendavaid asjaolusid, rikkudes oluliselt

väärteomenetluse aluspõhimõtteid. Ainuüksi menetlusaluse isiku vastulauses märgitu arvestamata jätmine ei kummuta fakti, et väärteoasja menetluses on jäetud kõik olulised asjaolud

hindamata. Kohtuväline menetleja ei ole arvestanud, et isikul puuduvad eelnevad karistused. Järelikult juba sel põhjusel tuleb otsus lisakaristuse osas tühistada. Menetlusalune isik leiab, et ka üksnes rahaline karistus paneb ta edaspidi õiguskuulekalt käituma. Kõiki neid asjaolusid ei ole kohtuväline menetleja arvestanud ja ei ole ka põhjendanud, miks ei

arvesta. Samuti millest lähtuvalt on õige määrata just lisakaristuse 4 kuuline määr. Eelnevat arvestades on kohtuväline menetleja rikkunud väärteomenetluse seadustiku (V™S) § 74 lg 1 p

8 nõuet. Kohtuväline menetleja ei ole arvestanud ka rikkumise suurusega- rikkumine selle

kvalifikatsiooni piires oli peaaegu minimaalne, kuid karistus omakorda liiga range. Otsuse põhjendamata jätmine on menetlusõiguse oluline rikkumine. Vastavalt KarS süüpõhimõttele ( § 32 lg 2: toimepanijat karistatakse vastavalt tema süüle,

sõltumata teiste toimepanijate süüst ), on iga isiku süü individuaalne ja ainult talle omistatav. Vaidlustatavas Otsuses on aga lisakaristuse määramisel lähtutud teistele isikutele kohtupraktika

kohaselt kohaldatud karistustest. Lisakaristuse määramine ei ole põhjendatud eripreventiivsete

eesmärkidega ja koormab menetlusalust isikut ebaproportsionaalselt. Karistuse kohaldamisel tuleb arvestada isiku süü suurust ning lähtuda individuaalsest süüst. Kohtuväline menetleja on sisuliselt jätnud arvestamata menetlusalusel isikul mootorsõiduki juhtimisõiguse vajaduse seoses

tööülesannetega. Seega on juhtimisõiguse äravõtmine ebaproportsionaalne, mistõttu tuleb määratud lisakaristus tühistada.

Kohus juhindub V™S § 132 punktist 2, § 133, § 134, § 135 lõikest 6.

Kohtunik:/allkiri/ Koopia õige Kohtunik: