1-12-3917/12 · 1-12-3917/12 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 24. september 2012, Tallinn Kriminaalasja number 1-12--3917 Kohtukoosseis Kohtunikud Ivi Kesküla, Meelika Aava ja Sten Lind Kriminaalasi J.H süüdistuses KarS § 424 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Makohtu 20. juuni 2012 aasta otsus lühimenetluses

Apellatsiooni esitaja

Põhja Ringkonnaprokuratuuri prokurör Prokurör Urmo Paal Süüdistatav

J.H, ik: xxx, varem kriminaalkorras karistamata Kaitsja Advokaat Hannes Olli Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Tühistada Harju Maakohtu 20. juuni 2012 aasta otsus kriminaalasjas nr 1-12-3917, J.H KarS § 424 järgi õigeksmõistmises.

Uue otsusega:

1. Süüdi tunnistada J.H KarS § 424 järgi ja karistada rahalise karistusega 150 päevamäära ulatuses võttes päevamäära suuruseks 14 eurot. KrMS § 238 lg 2 järgi vähendada mõistetud karistust 1/3 võrra ja karistuseks mõista rahaline karistus 100 päevamäära.

KarS § 68 lg 1 alusel arvestada eelvangistuses viibitud aeg 14.08.2010 , s.o. 1 päev,

karistusaja hulka arvestusega, et ühele eelvangistuspäevale vastab rahalise karistuse kolm

päevamäära ning mõista lõplikuks ja ärakandmisele kuuluvaks karistuseks rahaline karistus 97 päevamäära, s.o. 1358,00 eurot.

2

2. KrMS § 175 lg 1p9, 179 lg 1 p 2, § 180 lg 1 alusel välja mõista J.H-lt riigituludesse sundraha summas 435,00 (nelisada kolmkümmend viis) eurot.

Rahaline karistus ja sundraha kuuluvad tasumisele Rahandusministeeriumi arveldusarvele

SEB Pangas 10220034796011 või Swedpangas nr 221023778606, rahalise karistuse

viitenumber 4100064900, sundraha puhul viitenumber 2800049748, selgitusse märkida ( lahendi number ning isik, kelle eest tasutakse ning nõude liik).

3. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. 4. Prokuröri apellatsioon rahuldada osaliselt.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul

Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada ringkonnakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul.

SÜÜDISTUS:

1. süüdistatakse selles, et tema 14.08.2010. a. kella 05.37 ajal juhtis J.H Harjumaal, Tallinnas, Tedre tn 28 maja juures, mootorsõidukit xxx xxx registreerimismärgiga

xxxxxxx, olles joobeseisundis (alkoholijoove 1,07 mg/l laiendmääramatusega ± 0,10 mg/l (lõplik tulemus 0,97 mg/l)). Sellise käitumisega rikkus J.H liiklusseaduse §

20 lg 3 (peale 1. juulit 2011. a. kehtivas liiklusseaduses § 69 lg 1) /Juht ei või olla

joobeseisundis. Joobeseisund on alkoholi, narkootilise, psühhotroopse või muu sarnase toimega aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mis avaldub väliselt tajutavates häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides/ ja § 20 lg 3¹ p 1 (peale 1. juulit 2011. a. kehtivas liiklusseaduses § 69 lg 4 p 1) /juht loetakse alkoholijoobes olevaks, kui tema ühes grammis veres on vähemalt 1,50 milligrammi alkoholi või ühes liitris väljahingatavas õhus on vähemalt 0,75 milligrammi alkoholi/ nõudeid.

Seega pani J.H toime mootorsõiduki juhtimise joobeseisundis, s.o. kuriteo, mis on kvalifitseeritav KarS § 424 järgi.

HARJU MAAKOHTU OTSUS:

2. Maakohus mõistis J.H KarS § 424 järgi esitatud süüdistuses õigeks. Tõkendi – elukohast lahkumise keeld – kohus tühistas. Menetluskulud jättis riigi kanda.

APELLATSIOON:

3. Kohus on kohtuotsuses asunud ekslikult seisukohale, et mõõtja erialase pädevuse

olemasoluks ei piisa Põhja Prefektuuri kui juriidilise isiku vajaliku akrediteeringu

olemasolust, vaid tõendatud peab olema ka reaalselt mõõtmisi läbiviivate füüsiliste isikute

erialane pädevus. Samuti leiab kohus, et asutuse ametniku erialase pädevuse ulatus ei saa kehtida kauem kui juriidilise isiku erialane pädevus. Sellega seoses leidis kohus, et käesolevas

3 kriminaalasjas mõõtmise teostanud politseiametnik M. V erialane pädevus lõppes 04.10.2009 s.o 2 aastat peale vastava koolituse läbimist.

Mõõtja pädevust ja selle hindamist reguleerivad Mõõteseadus (edaspidi MõõtS), ning selle

alusel Majandus- ja Kommunikatsiooniministri 05.10.2006. a määrusega nr 85 kehtestatud Mõõtja erialase pädevuse hindamise ja tõendamise kord (edaspidi Kord).

MõõtS § 5 lg 1 kohaselt on mõõtetulemuste jälgitavus tõendatud, kui mõõtmised on teinud

pädev mõõtja, kes kasutab mõõtevahendit, mille taatluskohustus on täidetud või mis on jälgitavalt kalibreeritud või sertifitseeritud etalonaineid, järgides asjakohast mõõtemetoodikat.

MõõtS § 5 lg 5 ja 6 kohaselt hindab ja tõendab mõõtja erialast pädevust Eesti

akrediteerimisasutus vastavalt majandus- ja kommunikatsiooniministri poolt kehtestatud korrale. Korra § 1 kohaselt kehtestatakse sellega nõuded juriidilisest isikust mõõtjale, kes taotleb oma

erialase pädevuse hindamist Eesti akrediteerimisasutuse poolt, ning erialase pädevuse

hindamise protsessile. Seega kehtib nimetatud Kord ainult juriidiliste isikute suhtes, mitte füüsiliste isikute suhtes.

Korra § 3 sätestab mõõtja erialase pädevuse kriteeriumid, millele mõõtja peab vastama, et

saada akrediteeringut. Akrediteeringu saamise üheks tingimuseks on Korra § 3 lg 3 p 1 kohaselt mõõtmisi läbiviiva personali vajalik kvalifikatsioon, väljaõpe ja kogemus.

Seega on MõõtS ja Korra alusel pädevaks mõõtjaks juriidilised isikud, kes erialase pädevuse saamiseks peavad olema täitnud Korra § 3 tingimused s.h olema koolitanud välja mõõtmisi läbiviiva personali. Käesolevas kriminaalasjas on pädevaks mõõtjaks Põhja Prefektuur, kelle

erialase pädevuse kriteeriumeid on Eesti Akrediteerimiskeskus hinnanud ning leidnud, et

Põhja Prefektuur vastab kõikidele Korra tingimustele. Eesti Akrediteerimiskeskus on selle kohta 12.12.2009 väljastanud tunnistuse, mis kehtis Korra § 6 lg 5 kohaselt 2 aastat s.o kuni 11.12.2011. Seega oli käesolevas kriminaalasjas Põhja Prefektuur pädev mõõtja.

Kuna MõõtS ja Korra kohaselt saab pädevaks mõõtjaks olla üksnes juriidiline isik, siis ei laiene pädeva mõõtja mõiste füüsilisele isikule ehk mõõtmisi teostanud ametnik M. V’le. M.

V, olles Põhja Prefektuuris töötav politseiametnik, pidi Korra § 3 lg 3 p 1 kohaselt olema

omandanud mõõtmise läbiviimiseks vajaliku kvalifikatsiooni, väljaõppe ja kogemuse. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et M. V oli 04.10.2007 läbinud pädeva mõõtja koolituse

ning seega oli temal 14.08.2010 teostatud mõõtmise ajal olemas vajalik kvalifikatsioon, väljaõpe ja kogemus.

Prokuröri hinnangul nähtub MõõtS-st ja Korrast üheselt, et eristada tuleb mõõtja pädevust,

mis on omane ainult juriidilisest isikust mõõtjale, füüsilisest isikust mõõtmisi läbiviivatele

töötajatele kehtestatud kvalifikatsiooni, väljaõppe ja kogemuse nõudest. Juriidilisest isikust

mõõtja pädevust tõendav tunnistus kehtib kaks aastat ning enne selle väljastamist

kontrollitakse juriidilise mõõtja vastavust erialase pädevuse kriteeriumitele, mis jagunevad

haldusnõueteks ja tehnilisteks nõueteks ning millele vastavus võib ajas muutuda.

Konkreetsele mõõtmisi teostavale füüsilisele isikule esitatud kvalifikatsiooni, väljaõppe ja

kogemuse nõuded ei ole selle füüsilise isiku osas ajas muutuvad ning nende perioodilist

kontrollimist MõõtS ega Kord ette ei näe. Seega M. V’le 04.10.2007 väljastatud pädeva mõõtja tunnistus ei ole seotud Korra § 6 lg 5 alusel juriidilisele isikule väljastatud tähtajalise akrediteeringuga, vaid on tähtajatu.

4

Süüdistatava kaitsja poolt kriminaalasjale lisatud Põhja Prefektuuri Lõuna politseiosakonna 15.12.2010 vastuskiri, mille kohaselt ei ole M. V hinnatud erialaselt pädevaks mõõtjaks tõendusliku alkomeetri kasutamisel, on eksitav, kuivõrd tulenevalt MõõtS ja Korrast ei saagi M. V, kui füüsiline isik, olla hinnatud erialaselt pädevaks mõõtjaks, vaid see saab olla ainult

juriidiline isik. Samuti juhib prokurör kohtu tähelepanu asjaolule, et vastusest päringule ei nähtu millistele küsimustele Prefektuur vastas ning seega tuleb sellisesse vastusesse suhtuda kriitiliselt ning seda tõendina mitte arvestada.

Kokkuvõtvalt leiab prokurör, et kohus on kohaldanud ebaõigelt materiaalõigust, olles

tõlgendanud MõõtS ja Korrast tulenevaid nõudeid ebaõigesti, mille tulemusel on jõudnud valedele järeldustele ja mõistnud süüdistatava alusetult õigeks. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 318; § 319; § 338 p 2; § 340 lg 4 p 2, 3 palub: Tühistada Harju Maakohtu 20.06.2012 otsus nr 1-12-3917 J.H õigeksmõistmises KarS § 424 järgi.

Teha uus otsus, millega mõista J.H

süüdi ja karistada teda KarS § 424 eest rahalise karistusega 150 päevamäära ulatuses võttes päevamäära suuruseks 14 eurot. KrMS § 238 lg 2 järgi vähendada mõistetud karistust 1/3 võrra ja karistuseks mõista rahaline karistus 100 päevamäära. KarS § 68 lg 1 alusel arvestada eelvangistuses viibitud aeg 14.08.2010 , s.o.

1 päev karistusaja hulka arvestusega, et ühele eelvangistuspäevale vastab rahalise karistuse

kolm päevamäära ning mõista lõplikuks ja ärakandmisele kuuluvaks karistuseks rahalise karistuse 97 päevamäära, s.o. 1358 eurot. KarS § 50 lg 1 p 1 alusel võtta süüdimõistetult ära mootorsõiduki juhtimise õigus 2 /kaheks/ kuuks. Prokurör ei taotle suulist menetlust.

KAITSJA SEISUKOHT:

4. J.H kaitsja leiab, et vaidlustatud maakohtu otsus on õige.

KRMS § 342’ kohaselt ringkonnakohtu lahendis, millega tühistatakse maakohtu otsus, esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamiseks ja kohaldamiseks on tühistatud otsuse teinud kohtule asja uuel arutamisel kohustuslikud. Harju Maakohtu 30.11.2011 määrusega tagastati J.H kriminaalasi prokuratuurile, kuna maakohtul puudusid süüteo faktiliste asjaolude väljaselgitamiseks tõendid.

23.04.2012 süüdistusaktis tugines prokuratuur samadele tõenditele, mille kohta ringkonnakohus on oma seisukoha juba väljendanud. Kaitsja esitas ringkonnakohtule Põhja

Prefektuuri Lõuna politseijaoskonna 15.12.2010 vastus nr 9.1-07/113357 kaitsja teabenõudele, milles Põhja Prefektuur kinnitab, et vanemkonstaabel Mart V ei ole hinnatud erialaselt pädevaks mõõtjaks tõendusliku alkomeetri kasutamisel. Seega sai maakohus teha vaid õigeksmõistva otsuse.

Kaitsja esitab oma seisukohad J.H ilmsete joobetunnuste tuvastatusest ning leiab, et J.H-le süüks pandavas teos KarS § 424 koosseisu olemasolu ei ole tõendatud.

Kaitsja ei nõustu süüdistaja seisukohaga, et füüsilisest isikust ametnik ei saa olla pädev mõõtja Politsei- ja Piirivalve seaduse § 724 lg 1, 6’’,7 sätestatu ja Vabariigi Valitsuse 16.06.2011

määrus nr 79 „Nõuded isiku väljahingatavas õhus etanoolisisalduse mõõtmise mõõteprotseduurile ja mõõtetulemuste töötlemisele“ § 1 lg 5 sätestab, et isiku väljahingatavas

5

õhus etanoolisisaldust alkomeetriga mõõtev ametnik peab olema läbinud mõõtevahendi kasutamiseks vajaliku väljaõppe.

Kriminaalasja materjalide juures on J.H suhtes mõõtmist läbi viinud konstaabel Mart Vle 04.10.2007 väljastatud tunnistus, et Mart V on läbinud pädeva mõõtja koolituse, mis

hõlmas Mõõteseadusest tulenevaid nõudeid, mis on vajalikud mõõtja erialase pädevuse hindamiseks ja tõendamiseks.

Kriminaalasja materjalide juures on ka Põhja Prefektuuri 15.12.2010 vastus kaitsja teabenõudele, kus teatatakse, et vanemkonstaabel Mart V ei ole hinnatud erialaselt pädevaks mõõtjaks tõendusliku alkomeetri kasutamisel. Ehk juba viidatud VV 16.06.2011 määrus nr 79 kui ka asjas esitatud tõendid lükkavad ümber süüdistaja väited, nagu saaks pädevaks mõõtjaks olla üksnes juriidiline isik ja pädeva mõõtja mõiste ei laiene füüsilisele isikule, ehk mõõtmisi teostanud ametnik M. Vle (apellatsiooni 2. lk 6. lõik).

Kaitsja esitab Mõõteseaduse § 5 lg 1, lg 2 p 3, lg 3 sätestatu ja Siseministri 15.12.2009

määruse nr 70 „Tõendusliku alkomeetri ja indikaatorivahendi kasutamise ning nende kasutamise dokumenteerimise kord“ § 4 lg 2 sätestatu, et tõendusliku alkomeetriga mõõtmist teostab üksnes pädev mõõtja mõõtemetoodikat järgides.

Kuivõrd VV 16.06.2011 määruse nr 70 § 1 lg 5 ütleb, et etanoolisisaldust mõõdab ikkagi ametnik, siis koosmõjus Siseministri 15.12.2009 määruse nr 70 § 4 lõikega 2 on üheselt selge, et pädevus peab olema ametnikul, füüsilisel isikul.

Kaitsja juhib tähelepanu, et Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi 05.10.2006

määruse nr 85 „Mõõtja erialase pädevuse hindamise ja tõendamise kord“ § 1 kohaselt

määrusega kehtestatakse nõuded juriidiliselt isikust mõõtjale, kes taotleb erialase pädevuse hindamist, ning erialase pädevuse hindamise protsessile.

Sama korra § 3 lg 2 p 5 kohaselt peab mõõtjal olema erialase tegevuse ja juhtimise eest vastutav personal, kelle vastutusalad ja pädevusulatused peavad olema dokumenteeritud.

Kaitsja juhib tähelepanu, et politseiametnikust mõõtja pädevus ei saa ületada prefektuuri oma, ega kehtida kauem prefektuuri omast. Igakordselt pärast uut asutuse akrediteerimist tehakse

uus väljaõpe ja pädevuskoolitus ka ametnikele. Kuivõrd asutuse akrediteerimise ja

pädevustunnistus kehtib vaid 2 aastat, ja siis on vaja uut pädevustunnistust, siis ei ole mõeldav, et uut pädevuskoolitust ja tunnistust ei vaja mõõtmist teostavad politseiametnikud.

J.H CV alates 2005, J.H iseloomustus, J.H

ergutuste ja distsiplinaarkaristuste arvestuse leht, J.H teenistusleht. Juhul kui kohus leiab, et J.H süü KarS § 424 alusel on tõendatud, siis nimetatud tõenditest

nähtuvaid asjaolusid saab arvesse võtta karistuse määramisel. Nendest nähtub, et J.H on distsiplineeritud ja hingega Eesti Vabariiki teeniv noormees, kellel on juba EV

ees suuri teeneid ja EV näeb temas suurt potentsiaali ka tulevikuks. 05.06.2012 läbis J.H Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuse Lahingukooli sisseastumiskatsed (tõendi saab esitada enne istungit). Lisaks kui ilmneb, et J.H on süü olemas KarS § 424

koosseisu osas, siis nimetatud materjalide alusel saab kohus kaaluda KrMS § 202 lg 1 kohaldamise võimalikkust.

Prokuratuur on esitanud süüdistusakti lisana Eesti Akrediteerimiskeskuse tunnistuse nr E129. Kaitsja juhib kohtu tähelepanu, et nimetatud tõendiga ei saa tõendada vanemkonstaabel Mart Vl tõendusliku alkomeetri kasutamise pädevust. See tõend tähendab, et Põhja Prefektuuril on õigus teha liiklusjärelevalve alaseid mõõtmisi. Põhja Prefektuur aga tegutseb seal töötavate

6 politseiametnike kaudu ning väljaõppel saavad osaleda ikkagi üksnes füüsilised isikud. Seda

kinnitab ka prokuratuuri esitatud Mart V 04.10.2007 pädevustunnistus. Vastupidisel juhul

selliseid tunnistusi ei väljastaks ja tõenduslikku alkomeetrit võiks kasutada mistahes politseiametnik.

Tõendusliku alkomeetri kasutamise protokoll ei ole käesolevas asjas usaldusväärseks tõendiks.

Kaitsja juhib tähelepanu Liiklusseaduse § 20 lg 31 ja märgib, et seadusandja on sidunud

vastutuse mootorsõidukijuhi poolt lubatud alkoholipiirmäära ületamise eest konkreetse numbrilise näitajaga.

Seega tuleb isiku kriminaalkorras karistamiseks tuvastada tema joove kõiki võimalikku

eksimatust välistavaid meetmeid rakendades. Seadusandja on üheks selliseks meetmeks

näinud ette tõendusliku alkomeetri kasutaja pädevuskoolituse ja sidunud tõendusliku alkomeetriga joobetuvastamise õiguse vastava pädevusega. Kahtlustatav J.H ütlused ei saa olla tõendiks tema joobe ulatuse tõendamisel, kuna

isik ise ei saa hinnata oma joobeastet promillitäpsusega. Seadusandja on väärteokorras ja kriminaalkorras karistamise vahe sidunud täpse numbrilise näitajaga.

Kaitsja palub jätta Harju Maakohtu 20.06.2012 J.H õigeks mõistmise otsus muutmata.

KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:

5. Kohtukolleegium, tutvunud toimiku materjalidega, apellatsiooni ja sellele esitatud vastuväidetega, leiab, et maakohtu otsus kuulub tühistamisele. Kolleegium põhjendab oma seisukohta järgmiselt.

5.1. Vaidlustatud kriminaalasi lahendati vastavalt menetluspoolte taotlusele lühimenetluses.

KrMS § 233 lg 1 kehtestab, et lühimenetluses lahendatakse kriminaalasi kriminaaltoimiku materjalide põhjal.

Riigikohus on läbi aastate korduvalt selgitanud, et tulenevalt lühimenetluse eripärast, s.o

asjaolust, et lühimenetluses lahendab kohus kriminaalasja kriminaaltoimiku materjalide

pinnalt, ei ole kohtumenetluses enam võimalik esitada tõendamiseseme asjaolude kohta täiendavaid tõendeid/ Riigikohtu otsused nr 3-1-1-79-10, 3-1-1-105-10/.

Vastavalt kriminaalasja materjalidele on maakohus kriminaalasja lühimenetluse korras

lahendades teinud nõupidamistoas 30.11.2011 aasta määruse, millega on tagastanud

kriminaaltoimiku KrMS § 238 lg 1p 2 alusel prokuratuurile. Asja arutamisest võttis osa lepinguline kaitsja, kes viibis ka kohtumääruse kuulutamise juures/ t.lk. 137-142/.

Prokuratuur on vastavalt kohtu poolt antud juhistele kogunud ja lisanud kriminaalasja

materjalide juurde täiendavaid tõendeid. Nimetatud tõendite ärakirjad on edastatud ka 18. aprillil 2012. aastal lepingulisele kaitsjale, kusjuures on küsitud ka arvamus, kas kaitsja jääb

lühimenetluses asja arutamise taotluse juurde. Kaitsja on samal kuupäeval kinnitanud

materjalide kättesaamist ning on kinnitanud, et nii kaitsja kui süüdistatav jäävad lühimenetluses asja arutamise taotluse juurde/ t.lk. 147/. Kaitsja ei ole esitanud prokuratuurile taotlust omapoolsete tõendite lisamiseks kriminaalasja materjalide juurde.

Kohus on 07 mail 2012 aastal koostanud määruse, millega on andnud J.H lühimenetluses kohtu alla ning on määranud kriminaalasja arutamisel 11. juunil 2012 aastal/ t.lk. 150/. Kohtukutse on kaitsjale edastatud. Seega on maakohus võtnud lühimenetluse korras arutatava kriminaalasja oma menetlusse.

7

05. juunil 2012 aastal on kaitsja poolt kohtule edastatud kaitseakt, millele on lisatud teabenõude vastus/ 155-161/.

Siinjuures peab kolleegium koheselt vajalikuks viidata KrMS §-le 227 lg 1, mis üheselt kehtestab, et kaitseakt esitatakse kohtule hiljemalt kolme tööpäeva enne eelistungit. Antud juhul polnud tegemist üldmenetlusega ega eelistungi toimumisega kuna juba kaks kuud

enne kaitseakti koos lisaga kohtule esitamist oli kaitsjale teadaolevalt süüdistatav lühimenetluses juba kohtu alla antud, kriminaalasi oli kohtu menetluses ja 11. juunil 2012 oli määratud asja arutamine kohtuistungil.

Maakohtu istungiprotokollist nähtuvalt kaitsjal enne kohtulikku uurimist taotlusi ei olnud, lühimenetluses asja arutamisest süüdistatav ei loobunud, enda ülekuulamist ei taotlenud. Kaitsja on viidates kaitseaktile taotlenud selle juurde lisatud teabenõude vastuse avaldamist,

Maakohus on rahuldanud kaitsja taotluse ja võtnud kriminaalasja materjalide juurde nii kaitseakti kui ka Põhja Prefektuuri Lõuna politseijaoskonna vanemkonstaabli vastuse, milles

ta annab hinnangu Põhja Prefektuuri teise vanemkonstaabli erialasele pädevusele, ilma et vastusest oleks võimalik tuvastada kas temal oli pädevus sellist hinnangut anda või millele ta oma hinnangu andmisel tugineb või mida üldse temalt küsiti.

Kuna maakohus on mitte ainult menetlusõigusnorme rikkuvalt materjalid vastu võtnud ja

toimikusse lisanud, vaid on ka nimetatud teabenõude vastusele oma otsuse tegemisel

tuginenud, on kaasnenud ebaseadusliku ja põhjendamatu kohtuotsuse tegemine, mistõttu kriminaalkolleegium loeb seda rikkumist oluliseks KrMS § 339 lg 2 tähenduses.

Kohtukolleegium peab siinjuures vajalikuks märkida, et kui maakohus leidis, et kaitsja poolt esitatud tõendil on niivõrd oluline kaal, et sellisele tõendile hinnangu andmiseta pole võimalik

asja igakülgne ja objektiivne lahendamine, oli maakohtul võimalik teha nõupidamistoas KrMS § 238 lg 1 p 2 sätestatud lahend. Seda aga maakohus ei teinud.

KrMS § 3341 lg 3 kehtestab põhimõtte, et tuvastades apellatsioonimenetluses KrMS § 339 lg

2 rikkumise, mis on kohtuotsuse tühistamise aluseks, saab kriminaalasja saata maakohtule

uueks arutamiseks vaid juhul kui nimetatud rikkumist pole apellatsioonikohtus võimalik kõrvaldada.

Apellatsioonimenetluses toimub eelkõige esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine

apellatsioonkaebuse piires. Samas ka apellatsioonikohtus toimub kriminaalasja sisuline

arutamine, kusjuures ringkonnakohtul on õigus tuvastada faktilisi asjaolusid ja hinnata

tõendeid samasuguses ulatuses nagu esimese astme kohtul, kusjuures ringkonnakohtule ei kohaldu KrMS § 3421 ettenähtu.

Kolleegium leiab, et ülalnimetatud rikkumise saab apellatsioonikohus kõrvaldada jättes kohtumenetluses lisatud materjalid tähelepanuta ja tõendikogumist välja. Seetõttu puudub alus

ja vajadus tagastada kriminaaltoimik maakohtule uueks arutamiseks. Ringkonnakohus saab

kriminaalasjas teha lahendi toetuvalt teistele kriminaaltoimiku materjalidele, millised on maakohtus avaldatud ja tõenditena käsitatud.

5.2 Tõendiks on süüdistatava J.H kohtueelsel uurimisel kahtlustatavana antud ütlused sellest, et ta tunnistab ennast süüdi 14.08.2010 aastal kella 05.37 ajal mootorsõiduki

joobes juhtimises. Tarvitas alkoholi ajavahemikul 13.08.2010 kella 19.00 kuni 14.08.2010 kella 05.00-ni. Oli joonud õlut. Tundis ennast adekvaatselt kuid sai aru, et oli joobeseisundis.

Sellele vaatamata istus autorooli ja alustas sõitmist. Peeti politsei poolt kinni. Puhus

alkomeetrisse, see näitas joovet. Ta toimetati politseijaoskonda, seal puhus uuesti

alkomeetrisse, mis jällegi näitas joovet. Tuvastatud tulemusega oli nõus kuna tõesti viibis joobeseisundis/ t.lk. 11-13/.

8

Tunnistaja M.V poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlused, mis käsitavad

menetlustoimingutena J.H juhitud sõiduauto kinnipidamist, süüdistatava politseijaoskonda toimetamist ning alkomeetriga tema joobe tuvastamist/ t.lk. 9/.

14.08.2010 koostatud tõendusliku alkomeetri kasutamise protokoll, mille kohaselt tuvastati

J.H ühes liitris väljahingatavas õhus alkoholisisaldus tõendusliku alkomeetriga

Dräger Alcotest 7110 ARAF-004, mille lõplik lugem oli 0,97 mg/l. Mõõtevahendi taatluskohustus on täidetud ja järgmise hoolduse ajaks on määratud 2010 aasta detsembri kuu/ t.lk. 5-6/.

Tuginedes oma järelduses Eesti Akrediteerimiskeskuse tunnistusele E129 koos lisadega/ t.lk.

144-146/, on kohus leidnud, et puudub vaidlus sellest, et Põhja Prefektuur oli 2010 aastal pädevaks mõõtjaks. Sellise järelduse õigsust kinnitab apellatsioonis ka prokurör.

Üheks maakohtu poolt hinnatud tõendiks oli ka kriminaalasja materjalide juures olev tähtajatu tunnistus, et M.V läbis 04.10.2007 aastal pädeva mõõtja koolituse. Koolitus hõlmas MõõtS tulenevaid nõudeid, mis on vajalikud mõõtja erialase pädevuse hindamiseks ja tõendamiseks/ t.lk. 143/. Kohus viitas Majandus- ja kommunikatsiooniministri 05.10.2006 a. määrusega nr 85 vastu võetud „Mõõtja erialase pädevuse hindamise ja tõendamise kord“( edaspidi Kord), mis kehtis

nii kuriteo toimepanemise ajal, kui kehtib ka käesoleval ajal, §-s 6 lg 5 ettenähtule, mille

kohaselt juriidilisele isikule väljaantud erialast pädevust tõendav tunnistus kehtib 2 aastat.

Sellest tulenevalt jõudis maakohus järeldusele, et asutuse ametniku erialase pädevuse tunnistus ei saa samuti olla kehtiv üle 2 aasta, millest tulenevalt lõppes M.V erialane pädevus 04.10.2009 aastal. Kolleegium sellise seisukohaga nõustuda ei saa. MõõtS § 5 lg 1 kohaselt on mõõtetulemuste jälgitavus tõendatud, kui mõõtmised on teinud

pädev mõõtja, kes kasutab mõõtevahendit, mille taatluskohustus on täidetud või mis on jälgitavalt kalibreeritud või sertifitseeritud etalonaineid, järgides asjakohast mõõtemetoodikat.

Maakohtu poolt viidatud MõõtS § 5 lg 5 ja 6 kohaselt hindab ja tõendab mõõtja erialast

pädevust Eesti akrediteerimisasutus vastavalt majandus- ja kommunikatsiooniministri poolt kehtestatud korrale. Kolleegium nõustub prokuröri apellatsioonis märgituga, et Korra § 1 kohaselt kehtestatakse

sellega nõuded juriidilisest isikust mõõtjale, kes taotleb oma erialase pädevuse hindamist Eesti akrediteerimisasutuse poolt, ning erialase pädevuse hindamise protsessile. Maakohus on asjakohaselt viidanud ka Korra §-le 3, mis sätestab mõõtja erialase pädevuse kriteeriumid, millele mõõtja peab vastama, et saada akrediteeringut. Akrediteeringu saamise üheks tingimuseks on Korra § 3 lg 3 p 1 kohaselt mõõtmisi läbiviiva personali vajalik kvalifikatsioon, väljaõpe ja kogemus. Seega tuvastades, et Eesti akrediteerimisasutus oli 2009 aastal, kehtivusega kuni 11.12.2011

kontrollinud kriteeriumeid, millest üks oli mõõtmisi läbiviiva personalil vajaliku kvalifikatsiooni, väljaõppe ja kogemuse olemasolu, andnud prefektuurile välja pädeva mõõtja

tunnistuse, pole kolleegiumi veendumuse kohaselt alust jõuda järeldusele, et tegelikkuses prefektuur nendele kriteeriumitele ei vastanud.

Vastupidiselt maakohtu seisukohale pole Korra § 6 lg 5 ettenähtud juriidilisest isikust

mõõtjale erialase pädevuse tunnistuse 2 aastane kehtivusaeg samastatav mõõtmisi läbiviiva personali vastava kvalifikatsiooni, väljaõppe ja kogemuse kehtivusajaga. Kolleegium nõustub

9

prokuröri apellatsiooni seisukohaga, et M.Vle 2007 aastal väljastatud pädeva mõõtja tunnistuse kehtivus ei lõppenud kahe aasta pärast ehk 04. oktoobril 2009.

Seega on MõõtS ja Korra alusel pädevaks mõõtjaks juriidilised isikud, kes erialase pädevuse saamiseks peavad olema täitnud Korra § 3 tingimused s.h olema koolitanud välja mõõtmisi

läbiviiva personali. M.V pädevuse kohta on kriminaalasja juurde liidetud vastav tunnistus.

Käesolevas kriminaalasjas on pädevaks mõõtjaks Põhja Prefektuur, kelle erialase pädevuse

kriteeriumeid on Eesti Akrediteerimiskeskus hinnanud ning leidnud, et Põhja Prefektuur

vastab kõikidele Korra tingimustele. Eesti Akrediteerimiskeskus on selle kohta 12.12.2009 väljastanud tunnistuse, mis kehtis Korra § 6 lg 5 kohaselt 2 aastat s.o kuni 11.12.2011. Seega

oli käesolevas kriminaalasjas 2010 aastal Põhja Prefektuur pädev mõõtja ja M.V Põhja Prefektuuri politseiametnikuna pädev mõõtmist läbi viima. Ülaltoodu alusel kolleegium leiab, et mõõtmised on teinud pädev mõõtja ja mõõtetulemuste jälgitavus on tõendatud.

5.3. 14.08.2010 aastal mootorsõidukit juhtinud J.H tuvastati alkomeetriga alkoholijoove, alkomeetri lõpptulemuseks oli 0.97 mg/l. Sündmuse toimumise ajal kehtinud liiklusseaduse § 20 lg 31 p 1 ja kehtiv liiklusseaduse § 69 lg 4 p 1 kehtestavad, et juht loetakse

alkoholijoobes olevaks, kui tema ühes liitris väljahingatavas õhus on vähemalt 0,75

milligrammi alkoholi. Seega on tuvastatav, et J.H juhtis mootorsõidukit joobeseisundis, millega täitis KarS § 424 ettenähtud objektiivse koosseisu tunnused. Sellisel

juhul muutusi juhi terviseseisundis, väliselt tajutavas häiritud või muutunud kehalised või psüühilised funktsioonid ja reaktsioonid, eeldatakse ning neid pole vaja eraldi tõendada.

Subjektiivsete tunnuste poolest eeldab KarS § 424 ettenähtud kuritegu tahtlust. Kolleegium leiab, et J.H enda ütlustega sellest, et ta oli ööl vastu 14.08.2010 aastat tarvitanud alkoholi alates kell 19.00 õhtul kuni 05.00 hommikul, st õhtust varahommikuni ning pärast seda istus autorooli, on tuvastatav tema tahtlik tegevus otsese tahtluse vormis kuna isik teadis, et on joobes ning mootorsõidukit juhtida ei tohi.

Ülaltoodust lähtuvalt kohtukolleegium leiab, et J.H poolt toimepandu sisaldab KarS

§ 424 ettenähtud kuriteokoosseisu. Teo õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad, ja J.H on kuriteo toimepanemises süüdi.

5.4. Ringkonnakohus arutab kriminaalasja prokuröri apellatsiooni alusel ning seega seab karistuse mõistmisel piirid apellatsioonis esitatud vastav taotlus. Prokuröri apellatsioonis on

taotletud J.H karistamist KarS § 424 sanktsioonis ettenähtud kergemaliigilise karistusega, rahalise karistusega. KarS § 44 lg 1 näeb ette, et kohus võib mõista rahalise karistuse kolmkümmend kuni viissada

päevamäära. Prokurör on taotlenud J.H karistamist rahalise karistusega 150

päevamäära ulatuses. Kohtukolleegium leiab, et selline taotlus on põhjendatud kuna vastab KarS § 56 ettenähtud põhimõtetele. J.H ei ole varem kriminaalkorras karistatud. Kuriteo toimepanemise ajal oli tal üks kehtiv liiklusnõuete rikkumise eest mõistetud väärteokaristus/ t.lk. 25-26/. J.H kui kaitseväelast iseloomustatakse vaid positiivselt.

Kohtukolleegium leiab, et J.H tuleb karistada vastavalt prokuröri poolt taotletule

rahalise karistusega 150 päevamäära ulatuses, arvestades KrMS § 238 lg 2 sätestatuga ja

vähendades karistust 1/3 võrra ning arvestades ka kantud karistuse hulka 1 päeva

eelvangistuses viibimist on lõplikult mõistetavaks karistuseks rahaline karistus 97 päevamäära, summas 1358 eurot( päevamäära suurus 14 eurot).

10

Prokurör on taotlenud KarS § 50 lg 1 p 1 alusel J.H-lt mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist 2 kuuks. Riigikohus on viitega 26. oktoobri 2009. a otsusele väärteoasjas nr , oma lahendis 3-1-1-86-09

nr 3-1-1-11-10 märkinud, et ei ole võimalik ära võtta sellist õigust, mida isikul ei olegi olemas.

Karistusseadustiku üldosas sätestatud lisakaristused põhinevad küll süülisel teol, kuid

täidavad samas ka isiku õiguspärasele käitumisele suunamise ja ühiskonna turvalisuse

tagamise ülesannet, mistõttu on nende kohaldamisel oluline tähendus preventiivsetel

kaalutlustel. Süütegude ärahoidmise eesmärgi saavutamiseks on lisakaristusega võimalik

teatud ajavahemikuks piirata isiku õigusi, muu hulgas välistades tegutsemise valdkonnas, millega oli toimepandud tegu seotud. Liiklusseaduse sätetest tuleneb, et igal inimesel mootorsõiduki juhtimisõigust a priori ei ole,

kuna seda tuleb riigilt taotleda liiklusseaduses ja selle alusel antud õigusaktides sätestatud tingimustel. Seega puudub isikul õigus mootorsõidukit juhtida, kui talle ei ole sellist õigust

seaduses ettenähtud korras antud. Kolleegium järeldab, et juhtimisõiguse äravõtmisel on tegemist siiski seaduse alusel antud õiguse äravõtmisega.

Eeltoodud lahendites sedastatust tulenevalt märgib kolleegium järgmist.

Kriminaalasja materjalide hulgas oleva juhiloa ärakirja kohaselt on J.H-le

väljastatud esmased juhiload, kehtivusega kuni 17.09.2010/ t.lk. 22/. Seega mootorsõiduki juhtimise ajal 14.08.2010 aastal oli süüdistataval kehtiv juhtimisõigus olemas ja seda veel kuu

aega. Kriminaalasja materjalide hulgas puuduvad andmed sellest kas J.H oli ka

pärast 2010 aasta septembrit juhtimisõigus või ei. Kuigi Riigikohus on märkinud, et

määravaks on teo toimepanemise ajal juhtimisõiguse olemasolu, siis arvestades lahendites

sedastatud põhimõtteid on siiski tegemist olemasoleva õiguse äravõtmisega. Käeoleval ajal

puuduvad kriminaalasja materjalide hulgas andmed J.H kehtivast mootorsõiduki juhtimisõigusest.

Seega antud juhul KarS § 50 lg 1 p 1 kohaldamiseks alused puuduvad ja vastavasisuline taotlus rahuldamisele ei kuulu.

6. Menetluskuludena tuleb J.H-lt välja mõista KrMS § 180 lg 1 , 179 lg 1 p 2 alusel

sundraha summas 435.00 eurot. Sundraha kaasneb süüdimõistva otsusega, seega kuulub süüdimõistva otsuse tegemisel süüdlaselt väljamõistmisele.

7. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 4, § 338 p 2,3, § 339 lg 2, § 340 lg 4 p.2 tühistab ringkonnakohus Harju Maakohtu 20. juuni 2012 aasta õigeksmõistva otsuse ja teeb uue süüdimõistva otsuse. Prokuröri apellatsiooni rahuldab osaliselt.

Ivi Kesküla Meelika Aava Sten Lind