1-12-5431/19 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1-12-5431

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 25. september 2012. a Tallinn Kriminaalasja number 1-12-5431 Kohtukoosseis

Eesistuja Meelika Aava, liikmed Ivi Kesküla ja Urmas Reinola Kohtuistungi sekretär Kea Lemming Kriminaalasi G.R-i süüdistuses KarS § 215 lg 1 ja § 424 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 11. juuni 2012. a otsus lühimenetluses Apellatsiooni esitaja Süüdistatav G.R Prokurör Günter Koovit Süüdistatav G.R

isikukood XXX elukoht xxxxxxxxxx, ei tööta, karistatus puudub Kaitsja Marko Woroniwicz

RESOLUTSIOON

Harju Maakohtu 11. juuni 2012. a kohtuotsus G.R-i suhtes jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

Edasikaebe kord

Kohtuotsus tehakse teatavaks 25. septembril 2011. a kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu.

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates

kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30

päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 11. juuni 2012. a kohtuotsusega lühimenetluses tunnistati G.R süüdi KarS § 215 lg 1 ja KarS § 424 järgi ja talle mõisteti KarS § 63 alusel karistuseks 6 kuud vangistust. KrMS §

2(4) 238 lg 2 alusel vähendati mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra ja karistuseks mõisteti 4 kuud vangistust, mis jäeti KarS § 73 alusel tingimuslikult täitmisele pööramata 3 aastase katseajaga. KarS § 50 lg 1 alusel võeti G.R-ilt ära mootorsõiduki juhtimise õigus 3 kuuks.

2. KarS § 215 lg 1 järgi tunnistati G.R süüdi võõra vallasasja omavolilises kasutamises, mis seisnes selles, et ta võttis 27. aprilli 2012. a öösel kella 3.00 paiku Harjumaal Saua vallas Laagri

alevikus Männimetsa tee 42 maja juures omavolilisse kasutusse T. R kuuluva sõiduauto Škoda Fabia, millega sõitis ringi Laagri alevikus, kuni ta sama maja juures kinni peeti. Kuna G.R juhtis sõiduautot joobeseisundis (0,9 mg/l), siis tunnistati ta süüdi ja karistati ka KarS § 424 järgi mootorsõiduki joobes juhtimise eest.

3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatav G.R, kes taotleb süüdistuses KarS § 215 lg 1 järgi enda õigeksmõistmist, sest ta ei ole T. R sõiduautot omavoliliselt kasutanud. Küll tunnistab ta end süüdi sõiduauto joobes juhtimises ja kahetseb puhtsüdamlikult, kuid tegi seda seetõttu, et tahtis joobnud elukaaslasest eemale hoida. Kui politsei oleks õigeaegselt sekkunud, siis ei oleks ta saanud joobnud olekus sõiduautoga sõitma

hakata. Apellant kahtlustab, et politseinikud jälgisid varjatult tema tegevust ja ootasid, millal ta

sõiduautoga liikuma hakkab. Ta elas kannatanu T. R kolm kuud ühes korteris elukaaslastena. Ta hoidis elukaaslase last. T. R oli andnud talle auto võtmed ja sõiduki registreerimistunnistuse. Seega oli kannatanu andnud talle liiklusvahendi kasutamise õiguse, mida apellant pidevalt ka tegi. Apellant leiab, et T. R eitab sõiduauto kasutada andmise lubamist, kuna vastasel juhul peaks ta ise kandma vastutust selle eest, et lubas oma sõiduautot juhtida joobnud isikul. Apellant taotles kutsuda ringkonnakohtu istungile sõiduki omanik T. R ja politseinikud I. Tika ja R. Saliste ning välja nõuda kohtuväliselt menetlejalt patrullsõiduki positsioneerimise õiend.

4. Ringkonnakohtu istungil süüdistatav ja kaitsja toetasid apellatsiooni ja taotlesid KarS § 215 lg 1 osas õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Prokurör taotles jätta kohtuotsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

5. Kohtukolleegium, tutvunud kohtutoimiku materjalide ja süüdistatava apellatsiooni väidetega,

leiab, et apellatsiooni väited on põhjendamatud ja kohtuotsuse tühistamiseks alust ei anna. Kohtukolleegium põhjendab oma seisukohta alljärgnevalt.

5.1 Esmalt osundab kohtukolleegium Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. mai 2003. a otsuses nr 3-1- 1-17-03 väljendatud seisukohale, et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus

esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate

volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused.

Ka on Riigikohtu kriminaalkolleegium 10. oktoobri 2000. a otsuses nr 3-1-1-85-00 märkinud, et kohtuniku poolne kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatust näitav motiveerimine peab olema selline, et

kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav ja kohtu põhjendused peavad olema veenvad. Maakohtu otsusest nähtub, et G.R-i süüditunnistamisel tegi maakohus kindlaks, et teod, mille toimepanemises süüdistatavat süüdistati, on toime pandud, need teod pani toime süüdistatav ja need teod sisaldavad kuriteokoosseise, mis on ette nähtud KarS §-s 424 ja § 215 lg-s 1. Samuti tuvastas

kohus, et puuduvad tegude õigusvastasust välistavad asjaolud ja süüdistatav on nende kuritegude toimepanemises süüdi.

3(4) Eeltoodu tõttu on G.R-i süüditunnistamiseni viinud mõttekäigu kujunemine kohtuotsuse pinnalt jälgitav. Kohtukolleegium leiab, et nii apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi

pinnalt ei ole võimalik leida ühtegi argumenti süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite

ümberhindamiseks ega õiguslike järelmite muutmiseks. Ringkonnakohtu ees ei tõstatata uusi tõenduslikke ega õiguslikke argumente, millele maakohtu otsuses oleks vastamata jäetud.

Kohtukolleegium, nõustudes apelleeritud kohtuotsuse motiivide ja järeldustega, ei pea neid vajalikuks korrata.

5.2 Apellant taotles kutsuda ringkonnakohtu istungile sõiduki omanik T. R ja politseinikud I. Tika ja R. Saliste ning välja nõuda kohtuväliselt menetlejalt patrullsõiduki positsioneerimise õiend. Vastuseks sellele kohtukolleegium selgitab, et KrMS § 233 lg 1 kohaselt süüdistatava taotlusel ja

prokuratuuri nõusolekul võib kohus kriminaalasja lahendada tunnistajaid, asjatundjaid ja eksperte

välja kutsumata lühimenetluses kriminaaltoimiku materjali põhjal. Selgitades varasemas praktikas

lühimenetlusega seonduvaid küsimusi, on Riigikohtu kriminaalkolleegium 29. novembri 2010. a otsuses nr 1-1-79-10 märkinud, et tulenevalt lühimenetluse eripärast, so asjaolust, et lühimenetluses

lahendab kohus kriminaalasja kriminaaltoimiku materjalide pinnalt, ei ole kohtumenetluses enam

võimalik esitada täiendavaid tõendeid. Sellest tulenevalt on lühimenetluses läbi vaadatud

kriminaalasja puhul täiendavate tõendite esitamine välistatud ka apellatsioonimenetluses, välja

arvatud juhul, kui need puudutavad menetlusõiguse rikkumist maakohtu poolt (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. veebruari 2008. a otsus nr 3-1-1-91-07 ja 1. märtsi 2010. a otsus nr 3-1-1- 2-10).

Kuna apellatsioonis esitatud taotlused ei viidanud kriminaalmenetlusõiguse olulisele rikkumisele maakohtus, siis jättis ringkonnakohus esitatud taotluse juba eelmenetluse käigus rahuldamata.

5.3 G.R märgib oma apellatsioonis, et maakohus talle küsimusi ei esitanud. Vaatamata sellele on teinud maakohus oma otsuses järelduse, et G.R tunnistab end kuritegude toimepanemises täielikult süüdi. Kohtukolleegium peab apellandi sellist väidet eksitavaks, sest maakohtu kohtuistungi protokollist (tl

55) nähtub, et G.R on end temale inkrimineeritavate kuritegude toimepanemises süüdi tunnistanud ja enda ülekuulamist ei soovinud. G.R oli õigus taotleda enda ülekuulamist või täiendavate tõendite kogumiseks lühimenetlusest hoopis loobuda, kuid seda ta ei teinud. G.R on

täisealine süüvõimeline isik, mistõttu pidi ta ise nende asjaolude üle otsustama. Seetõttu leiab kohtukolleegium, et apellandi süüdistused teda maakohtus esindanud kaitsja suhtes on alusetud.

5.4 Järgnevalt võtab kohtukolleegium seisukoha apellatsiooni väite suhtes, mille kohaselt oli G.R õigus seda sõiduautot kasutada.

KarS § 215 lg 1 objektiivne koosseis seisneb asja omavolilises kasutamises selle omaniku või

haldaja loata. Koosseisutüübilt on tegemist formaalse kuriteokoosseisuga, seisnedes üksnes

kasutamises avalduvas teos, mistõttu kahju olemasolu ei ole vajalik. Riigikohtu senise praktika kohaselt võib seisneda mootorsõiduki ajutine kasutamine nii selle juhtimises kui muus teos, millega tarbitakse asja kasulikke omadusi. Seega on mootorsõiduki kasutaja ja järelikult käesoleva koosseisu

täideviija ka isik, kes üksnes sõidab ärandatud mootorsõidukis (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-1-33-04). Mootorsõiduki ajutine kasutamine võib seisneda ka näiteks selles ööbimises, samuti muus teos, mis ei seisne sellega sõitmises ega sinna sissetungimises. Käesoleva kohtuasja materjalidest nähtub, et sõiduauto kuulus T. Rle. G.R ei olnud selle sõiduauto tehnilisse passi auto kasutajaks märgitud. Ehkki liiklusseadus sellist kohustust enam ette ei

näe, ei olnud T. R G.R-ile ka omal initsiatiivil väljastanud sõiduauto kasutamise kirjalikku nõusolekut. Seega pidi G.R iga kord T. R sõiduauto kasutamiseks temalt loa saama. Kannatanu T. R tunnistab, et ta on lubanud G.R oma autoga sõita. Kuna aga G.R oli 27. aprillil 2012.

4(4) a alkoholijoobes, siis ei lubanud ta sel öösel G.R sõiduautoga sõita. Seega on kannatanu T. R

ütlustega tõendatud, et G.R puudus sel ööl auto kasutamise luba. G.R on ka ise kohtueelsel uurimisel andnud ütlusi selle kohta, et kasutas 27. aprillil 2012. a sõidukit omavoliliselt. Ta on lisanud, et kannatanu T. R ei oleks talle sel õhtul mingil juhul sõiduautot kasutada andnud, sest ta oli alkoholijoobes. Asjaolu, et G.R oli kannatanu T. R kolm kuud koos elanud, tema last hoidnud ja ta on varemgi selle autoga sõitnud ei tähenda seda, et tal oleks olnud sellel ööl õigus omaniku loata tema sõidukit

kasutada. Seetõttu ei nõustu kohtukolleegium G.R-i apellatsiooni väitega, et ta ei kasutanud sõidukit omavoliliselt.

5.5 Tunnistaja I. Tika ütlustest nähtub, et sõiduauto keeras Laagri alevikus Männimetsa tee 42 maja

juures ringi ja liikus Männimetsa 38 suunas, kus ta kinni peeti. Kannatanu T. R ütluste kohaselt asuvad need majad peaaegu kõrvuti. G.R-ile esitatud süüdistusest ja maakohtu otsusest nähtub, et G.R hakkas sõiduautot omavoliliselt kasutama Männimetsa tee 42 juurest ära sõites.

Seetõttu ei nõustu kohtukolleegium apellandi väitega, et kindlaks on tegemata kuriteo toimepanemise koht.

5.6 Tunnistaja I. Tika ütluste kohaselt pidas ta pärast sõiduki avastamist selle koos kolleegidega koheselt kinni, et joobnud juht ei seaks ohtu teiste isikute elu, tervist või vara.

Seetõttu jäävad kohtukolleegiumile arusaamatuks apellandi etteheited politseile, et nad oleksid pidanud kuriteo toimepanemist ennetama. Nagu kohtukolleegium eelnevalt selgitas, oleks G.R-i tegevus täitnud KarS § 215 lg 1 koosseisu ka siis, kui ta oleks sõiduautos lihtsalt maganud.

6. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu 11. juuni 2012. a otsuse G.R-i suhtes muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.

Meelika Aava Ivi Kesküla Urmas Reinola