4-12-3471/5 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

1 4-12-3471

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 25. september 2012 a Tallinn Väärteoasja number 4-12-3471 (2373,12,003052) Kohtunik Märt Toming Kohtuistungisekretär Eda Loor Väärteoasi

U.H kaebus Põhja Prefektuuri

Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhi

politseimajor Oleg Lodeikini 03.07.2012 otsusele nr 2373,12,003052 U.H karistamises LS § 227 lg

3 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 100 trahviühiku ulatuses, so 400 eurot ja LS § 227 lg 5 p

2 ja KarS § 50 lg 1 p 2 alusel lisakaristusena

mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks,

NPALS § 151

ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 30 trahviühiku ulatuses, so 120 eurot. Manetlusest osa võtnud isikud Kohtuvälise menetleja esindaja: Hannes Küünarpuu

Kaebuse esitaja: U.H, ik: XXX, elukoht: XXX RESOLUTSIOON

1. Rahuldada U.H kaebus Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo

liiklusmenetlustalituse juhi politseimajor Oleg Lodeikini 03.07.2012 otsusele nr

2373,12,003052 U.H karistamises LS § 227 lg 3 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 100 trahviühiku ulatuses, so 400 eurot ja LS § 227 lg 5 p 2 ja KarS § 50 lg 1 p 2 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks, NPALS § 151 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 30 trahviühiku ulatuses, so 120 eurot.

2. Tühistada Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhi politseimajor

Oleg Lodeikini 03.07.2012 otsus nr 2373,12,003052 U.H karistamises NPALS § 151 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 30 trahviühiku ulatuses, so 120 eurot, jättes vaidlustatud otsuse muus osas, so U.H karistamises LS § 227 lg 3 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 100 trahviühiku ulatuses, so 400 eurot

ja LS § 227 lg 5 p 2 ja KarS § 50 lg 1 p 2 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks muutmata.

3. Lõpetada väärteomenetlus U.H süüdistuses NPALS § 15

1 järgi V™S § 29 lg 1

2 p 1 alusel.

4. Mõistetud lisakaristuse, so mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise 3 kuuline tähtaeg

algab kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 3 kuulise tähtaja möödumisel.

5. Vastavalt LS § 127 sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba

loovutada Maanteeametile.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema

advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse

kuulutamisest või otsuse kohtus tutvumiseks kättesaadavuse päevast. Kassatsiooniõiguse

soovist tuleb 7 päeva jooksul kirjalikult teatada Harju Maakohtule alates kohtuotsuse

kuulutamisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis Liivalaia 24

tutvumiseks kättesaadav alates 25.09.2012. Kassatsiooniõiguse soovist 7 päevase teatamistähtaja jooksul teatamise korral on kassatsioonkaebuse esitamise viimane tähtaeg

25.10.2012. Kui kassatsioonkaebuse esitamisest teatamise järgselt kassatsioonkaebust ei

esitata, jõustub kohtuotsus 26.10.2012. Kui kassatsioonkaebuse esitamise soovist 7 päeva jooksul ei teatata, jõustub kohtuotsus 03.10.2012.

Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas:

Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhi politseimajor Oleg Lodeikini

03.07.2012 otsusega nr 2373,12,003052 karistati U.H LS § 227 lg 3 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 100 trahviühiku ulatuses, so 400 eurot ja LS § 227 lg 5 p 2 ja KarS § 50 lg 1 p 2 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega

3 kuuks, NPALS § 151

ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 30 trahviühiku

ulatuses, so 120 eurot selles, et menetlusalune isik 16.03.2012 kell 01.18 Pärnu mnt 536 juures Tallinnas juhtis mootorsõidukit asulasisesel teel kiirusega 98 +/- 3 km/h, millega ületas suurimat lubatud sõidukiirust (50 km/h) mitte vähem kui 45 km/h võrra, samuti U.H

eelnevalt tarvitas narkootilist ainet (GHB) ilma arsti ettekirjutuseta, millega menetlusalune isik rikkus LS § 15 lg 1 p 2 nõudeid ja pani toime LS § 227 lg 3 ettenähtud väärteo, samuti rikkus NPALS § 3 lg 1 keeldu ja pani toime NPALS § 151 ettenähtud väärteo.

Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse, milles märkis, et sõitis 16.03.2012 öösel kella

01.00 ajal koju Laagrisse ning pimeduse tõttu ei olnud nähtavus hea. Talle öeldi, et ületas kiirust ja mõõdetud kiiruseks olevat 93 km/h, mis on märgitud ka 31.03.2012 määruses. Ei

mäleta, et oleks 16.03.2012 alla kirjutanud Kiirusemõõteseadme kasutamise protokollile.

Nimetatud allkiri ei sarnane teistele samas väärteoasjas leiduvatele allkirjadele. See võib viidata sellele, et kaebuse esitaja ei ole dokumenti allkirjastanud või on allkirjastanud sellistes

valgusoludes, kus pole võimalik allkirjastatava dokumendi sisu ega vormi piisavalt selgelt

näha ning seega üheselt mõista selle sisu ja esitatud fakte ning nendega nõustuda.

Väärteoprotokollis toodud kvalifikatsioon NPALS § 151

on arusaamatu käesoleva väärteomenetluse valguses ja sellele vastavat rikkumist ei ole väärteoprotokollis ka toodud.

Väärteoprotokollis toodud rikkumist LS § 33 lg 11 p 2 järgi ei saanud kaebuse esitaja

sooritada, sest ei olnud tarvitanud alkoholi ega juhtinud sõidukit liiklusohtlikus seisundis, mida kinnitab ka Wismari Haigla 16.03.2012 akt nr 117/28. Spetsialisti hinnangul kliinilisest pildist lähtudes ei esine uuritaval narkootilise, psühhotroopse või muu sarnase toimega aine

tarvitamise tunnuseid ning lisaks on aktis järeldus, milles arst on hinnanud uuritava isiku

kaineks. Alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine või muu sarnase aine tarvitamisest

põhjustatud terviseseisundis eelpoolkirjeldatud sündmusega seonduvalt viibimise alusel

algatatud menetlus on lõpetatud ja teistkordselt ei ole võimalik menetlust alustada. Vaidlustatud otsuse sisulise osa alguses toob otsuse tegija välja väärteoprotokollis nimetatud

rikkumised ja väärteokvalifikatsioonid, kus väärteoprotokollis ühe rikutud õigusnormina

nimetab NPALS § 3 lg 1 sätteid, kuid väärteoprotokollis antud sätete rikkumist ei ole nimetatud. NPALS § 3 lg 1 sätete rikkumist nimetatakse esmakordselt otsuses ja selle kohta ei

3 ole kaebuse esitajat teavitatud ning mingeid seletusi küsitud. Seega on otsuses tegemist seni

nimetamata õigusnormi lisamisega ning väärteoprotokollile ebaõige fakti tagantjärele omistamisega õigusliku rikkumisega ja selle kaudu otsuse põhistamise ebaseadusliku katsega. Väärteoprotokollis nimetatud tõend joobeseisundi tuvastamise saatekiri 761T ei ole tõendina kasutatav, kuivõrd dokumendis nimetatud asutusel puudub akrediteering dokumendis toodud tuvastamise tegemiseks (suurus üle 200 mikrogrammi/ml). Esitatust ei tulene ka seda, et oleks

järgitud analüüsi teostamisel piisava hoolikusega vähemalt ajalisi tingimusi usaldusväärse analüüsi tulemuse saamiseks, kuivõrd proovi võib enne testimist hoida 2-8 kraadi juures kuni

48 tundi. Analüüs teostati rohkem kui 6 ööpäeva peale proovi kogumist. Nimetatud

dokumendil puudub ka allkirjaõigusliku isiku kinnitus, kelleks on konkreetsed isikud

vastavalt akrediteerimistunnistusele nr L127. Seetõttu taotleb kaebuse esitaja otsuse tühistamist NPALS § 151 järgi määratud karistuse ja menetluskulude osas V™S § 29 lg 1 p 1 alusel.

Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja esitatud kaebuse juurde ja selgitas kohtuvälise menetleja küsimusele vastates, et ta on 2011 aasta alguses kohtu poolt süüdi tunnistatud GHB käitlemise eest. Samas leidis, et otsus tuleb tühistada NPALS § 151 ettenähtud väärteo toimepanemise osas. Ülejäänud osas jätab kohtu otsustada kas vaidlustatud otsus on põhjendatud.

Kohtuväline menetleja leidis, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kaebuse esitaja on väärteod

toime pannud ja suurima lubatud sõidukiiruse ületamine on tõendamist leidnud. Kaebuse esitaja väidete kohaselt oli sõidukiirus 93 km/h, seadme näit oli 98 km/h. Vahe on sisuliselt

olematu, mida saab seletada ka spidomeetri veaga. NPALS § 151

ettenähtud väärteo

toimepanemine on tõendatud EKEI analüüsiga, mis on tehtud lähtudes metoodikast ning

allkirjastas ekspertiisi tegija. Mis puudutab topeltkaristamist, siis ei ole seda olnud.

Kriminaalmenetlus on lõpetatud ja materjal on saadetud edasiseks menetlemiseks väärteomenetluses.

Kohus, kuulanud ära kaebuse esitaja selgitused, kohtuvälise menetleja arvamuse, tutvunud kaebusele lisatud lisadega ja väärteoasja materjalidega, asub alljärgnevatele seisukohtadele.

Kaebuse esitaja on kaebuses möödaminnes avaldanud kahtlust kas kiirusemõõteseadme

kasutamise protokollis on tema allkiri, pidades võimalikuks, et allkiri on erinev teistest

allkirjadest seoses sellega, et tegemist võis olla halva valgustusega. Samas ei vaidlustanud kaebuse esitaja otseselt suurima lubatud kiiruse ületamist, mööndes, et kiirus võis olla üle 90

km/h, mida ta on tunnistanud ka menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollis, mis on küll koostatud alles pärast kriminaalasjas menetluse lõpetamist, so kolm kuud hiljem. Väärteoasjas leiduvast liiklusjärelevalve kiirusemõõteseadme kasutamise protokollist nähtuvalt on kiiruse

mõõtmine toimunud Pärnu mnt 536 juures kell 01.18 ning kiirust mõõdeti sõidukil BMW registreerimismärgiga XXX. Seega nii kiiruse mõõtmise koht, kellaaeg ja mõõdetud sõiduki

andmed ühtivad menetlusaluse isiku ütlustega. Samast protokollist nähtuvalt on kasutatud mõõtmiseks tehniliselt korras ja eelnevalt testitud kiirusemõõteseadet, mis oli taadeldud ning

mõõtmine oli toimunud pädeva mõõtja poolt, järgides mõõtemetoodikat. Arvestades taolisi andmeid leiab kohus, et mõõtetulemus on Mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav ning saab olla sama seaduse § 5 lg 2 p 2 kohaselt ka väärteo eest karistuse kohaldamise aluseks. Kohtul

ei ole tekkinud kahtlusi tuvastatud rikkumise ulatuses ning kohus leiab, et väärteoasjas

kogutud tõenditega on kaebus esitaja poolt LS § 15 lg 1 p 2 nõuete rikkumine tõendatud,

millega on täidetud ka LS § 227 lg 3 ettenähtud väärteokoosseis. Kaebuse esitaja sõnade kohaselt oli kriminaalasja lõpetamise määruses märgitud sõidukiiruseks 93 km/h. Nimetatud

määrusest nähtuvalt on määrus koostatud 31.03.2012, so kaks nädalat hiljem kui toimus kiiruse mõõtmine. Sellest teeb kohus järelduse, et viga ei ole mitte kiirusemõõteseadme

kasutamise protokollis, vaid tegemist on kriminaalmenetluse lõpetamise määruse koostaja trükiveaga, mis oma numbriliselt sisult oli määruse koostaja jaoks ebaoluline detail võrreldes kriminaalmenetluses kuriteo koosseisu tunnuse tuvastamisega.

4

LS § 227 lg 3 kohaselt karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 41-60 kilomeetrit tunnis rahatrahviga kuni 200 trahviühikut või arestiga kuni 30 päeva või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kaheteistkümne kuuni ning lõike 5 p 2 kohaselt võib kohaldada ka lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist kolmest kuust kuni kuue kuuni. Kohtuvälise menetleja otsusega karistati kaebuse esitajat LS 227 lg 3 järgi põhikaristusena rahatrahviga 100 trahviühikut ja lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks.

Seega on põhikaristus, arvestusega, et LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest on võimalik karistada rahatrahviga kuni 100 trahviühikut ja LS § 227 lg 3 alusel rahatrahviga kuni 200 trahviühikut, määratud LS § 227 lg 3 ettenähtud sanktsiooni keskmises määras ja lisakaristus ettenähtud sanktsiooni alammääras. Kohus asub seisukohale, et määratud põhija lisakaristus vastavad kaebuse esitaja süü suurusele ning arvestades asjaolu, et kaebuse esitaja

käitumises ei ole tuvastatud ei karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid, siis on

põhikaristuse määramine ettenähtud sanktsiooni keskmises määras igati põhjendatud. Seejuures tuleb KarS § 56 lg 1 kohaselt arvestada ka võimalusega mõjutada isikut edaspidi hoiduma uute süütegude toimepanemisest ning õiguskorra kaitsmise huvisid. Kaebuse esitaja

karistusandmetest nähtuvalt oli kaebuse esitajat temale inkrimineeritud väärteo

toimepanemise ajaks karistatud liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest, samuti liiklusalase kuriteo toimepanemise eest, kuid need karistused ei sundinud teda hoiduma uue

väärteo toimepanemisest. Seejuures oli kaebuse esitajalt lisakaristusena ära võetud ka

lühiajaliselt juhtimisõigus. Sellest tulenevalt leiab kohus, et kaebuse esitaja on endiselt liikluses ohtlik ning lisakaristuse kohaldamine kaebuse esitaja suhtes uue ohtliku liiklusalase

väärteo toimepanemise eest oli igati põhjendatud. Kuivõrd lubatud suurima sõidukiiruse

ületamine oli alla LS § 227 lg 3 sätestatud rikkumise keskmise määra, leiab kohus, et

lisakaristuse kohaldamine ettenähtud sanktsiooni alammääras vastab kaebuse esitaja poolt

toime pandud teo ohtlikkusele. Seetõttu leiab kohus, et LS § 227 lg 3 ettenähtud väärteo

toimepanemise eest määratud põhija lisakaristuse tühistamiseks või muutmiseks alus puudub.

Mis puudutab kaebuse väidet selle kohta, et väärteoprotokollis toodud rikkumist LS § 33 lg 11 p 2 järgi ei saanud kaebuse esitaja sooritada, sest ei olnud tarvitanud alkoholi ega juhtinud sõidukit liiklusohtlikus seisundis, mida kinnitab ka Wismari Haigla 16.03.2012 akt nr 117/28,

siis on kaebuse esitaja taoline probleemi tõstatamine kohtu arvates asjakohatu, kuivõrd vaidlustatud otsuse kohaselt on kohtuväline menetleja leidnud, et LS § 242 lg 1 ettenähtud

väärteokoosseisu ei ole menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning selles osas on menetlus lõpetatud V™S § 29 lg 1 p 1 alusel, millest pidanuks otsust lugedes aru saama ka kaebuse esitaja. Seejuures lähtus kohtuväline menetleja just kaebuses viidatud terviseseisundi

kirjeldamise aktist nr 117/28. Samas asub kohus seisukohale, et kaebuses välja toodud

etteheide selle kohta, et vaidlustatud otsuses on erinevalt väärteoprotokollist rikutud õigusnormina märgitud NPALS § 3 lg 1 sätteid, millest tulenevalt on kaebuse esitaja toime

pannud NPALS § 151

ettenähtud väärteo, siis selline väide väärib tähelepanu. Väärteoprotokolli kohaselt on kaebuse esitajale ette heidetud LS § 15 lg 1 p 2 nõude ja § 33 lg

11 p 2 keelu rikkumist, millega on kaebuse esitaja toime pannud vastavalt LS § 227 lg 3

ettenähtud väärteo ja 242 lg 1 ning NPALS § 151

ettenähtud väärteod. Seejuures on kohtuväline menetleja oma otsusega menetluse lõpetanud LS § 33 lg 11 p 2 nõuete rikkumise

osas, mistõttu on tuvastanud ka LS § 242 lg 1 ettenähtud väärteokoosseisu puudumise

kaebuse esitaja käitumises. NPALS § 151

ettenähtud väärteo toimepanemist oleks saanud kaebuse esitajale süüks arvata vaid juhul, kui teda oleks süüdistatud NPALS § 3 lg 1 keelu rikkumises. Väärteoprotokollis kaebuse esitanud isikule sellise keelu rikkumist süüks arvatud

ei ole. Samas on kohtuväline menetleja oma otsuses nii sissejuhatavas osas kui ka

lõppjärelduses leidnud, et kaebuse esitanud isik on seda keeldu rikkunud. Kohus leiab, et

kohtuvälise menetleja otsus väljub oma sisult väärteoprotokolli piiridest. Kuigi

väärteoprotokollis märgitud väärteokirjeldus sisaldab endas etteheidet selles, et kaebuse esitaja tarvitas narkootilist ainet GHB ilma arsti ettekirjutuseta, siis on see seotud LS § 33 lg

5 11 p 2 keelu rikkumisega. Narkootilise aine arsti ettekirjutuseta tarvitamise keeld aga tuleneb NPALS § 3 lg 1 sätestatud narkootiliste ja psühhotroopsete ainete käitlemise üldisest keelust, mida väärteoprotokolli koostaja pidanuks väärteoprotokollis ka ära märkima kui ta leidis, et

kaebuse esitaja pani toime NPALS § 151

ettenähtud väärteo. Seega on väärteoprotokollis

kirjeldatud süüdistus esitatud kaebuse esitajale puudulikult ning kohtuvälisel menetlejal ei

oleks olnud võimalik väärteoprotokollis nimetamata vastutuse eeldusi kaebuse esitajale

omistada sõltumata sellest, milline oli menetluses tuvastatud faktiliste asjaolude kogum. Kaitseõiguse tagamise mõttes on oluline, et isikul on võimalus aru saada, millist tegu talle ette heidetakse ja et tal oleks võimalik ennast esitatud süüdistuse vastu kaitsta. Käesoleval juhul on vaidlustatud otsusega kaebuse esitajale ette heidetud konkreetse keelu rikkumist, millest tuleneb väärteokoosseis, kuid väärteoprotokollis ei ole seda keeldu kui koosseisulist asjaolu kajastatud. Sellist minetust ei saa aga kohus kaebemenetluses kõrvaldada. Vastavalt senisele kohtupraktikale loetakse väärteoprotokolli piiridest väljumist väärteomenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks V™S § 150 lg 2 tähenduses ning väärteomenetlus kuulub lõpetamisele V™S § 29 lg 1 p 1 alusel.

Kuivõrd kohus leiab, et esitatud kaebus vaidlustatud otsusele kaebuse esitaja karistamises

NPALS § 151

ettenähtud väärteo toimepanemise eest kuulub tühistamisele

väärteomenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu, siis ei pea kohus vajalikuks analüüsida teisi

kaebuses esitatud väiteid kaebuse esitanud isikult võetud proovi säilitamise võimalike

tingimuste vastavuse, ekspertiisiasutuse pädevuse ega uuringule alla kirjutanud isiku pädevuse osas.

Eeltoodu alusel asub kohus seisukohale, et esitatud kaebus tuleb rahuldada ja vaidlustatud

otsus kaebuse esitaja karistamises NPALS § 151

ettenähtud väärteo toimepanemise eest tühistada ning selles osas kuulub väärteomenetlus lõpetamisele. Muus osas tuleb vaidlustatud otsus jätta muutmata.

Märt Toming Kohtunik