1-11-2627/571-11-2627/57 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1-11-2627

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 24. september 2012. a Tallinn Kriminaalasja number 1-11-2627 Kohtukoosseis

Eesistuja Meelika Aava, liikmed Pavel Gontšarov ja Urmas Reinola

Kohtuistungi sekretär Alina Koop Kriminaalasi

Jüri Pildi , süüdistuses KarS § 296 lg 2 p 1 KarS § 294 lg 1, KarS § 157 järgi.

Rainer Künnapuu ja Kaido Must süüdistuses KarS § 294 lg a 1 järgi.

Kristjan Seero, P.B ja Lauri Alu süüdistuses KarS § 298 lg 1 järgi.

Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu 8 mai . 2012. a otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitajad

Jüri Pildi kaitsja Heldur Otti, Rainer Künnapuu kaitsja

Monika Meerents-Luberg, Kaido Musta kaitsja Alla

Raudsepp, P.B kaitsja Andres Veski ja Lauri Alu kaitsja Andres Simson

Prokurör

Elle Keeman Süüdistatavad

JÜRI PILT isikukood 36903164234 elukoht X X X X, töötu, karistatus puudub

RAINER KÜNNAPUU isikukood 37301204216 X maakond X vald X X X X X küla , X X X, karistatus puudub

KAIDO MUST

isikukood 37209094216 X maakond X vald X X -X XXX , töökoht XX X X, karistatus puudub P.B

2(15) isikukood XXX elukoht X X X X X XX, karistatus , puudub

LAURI ALU

isikukood 37811224216 elukoht X X X X-X, karistatus puudub

Kaitsjad Vandeadvokaadid Heldur Otti, Monika Meerents-Luberg, Andres Veski ja Urmas Simon ning advokaat Alla Raudsepp

RESOLUTSIOON

Tühistada Pärnu Maakohtu 8. mai 2012. a kohtuotsus P.B-le mõistetud 1 (ühe) aasta

vangistuse KarS § 74 lg 1,3 alusel täitmisele pööramata jätmise osas ja teha uus otsus, millega

Jätta P.B-le mõistetud 1 (ü KarS § 73 lg 1,3 alusel täitmisele ks) aasta vangistust

pööramata, kui P.B ei pane 3 (kolme) aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. P.B kaitsja apellatsioon rahuldada osaliselt, Jüri Pildi, Rainer Künnapuu, Kaido Musta ja Lauri Alu kaitsjate apellatsioonid jätta rahuldamata.

Mõista Eesti Vabariigilt P.B kasuks välja 200 (kakssada) eurot valitud kaitsjale makstud tasu katteks ringkonnakohtus.

Taotlused Jüri Pildile, Rainer Künnapuule, Kaido Mustale ja Lauri Alule kriminaalmenetlusega tekitatud kahju hüvitamiseks jätta rahuldamata.

Edasikaebe kord

Kohtuotsus tehakse teatavaks 24. septembril 2012. a kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu.

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates

kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30

päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

mõisteti 2 aastat vangistust, mis jäeti KarS § 74 lg 1,3 alusel täitmisele pööramata 2 aastase katseajaga.

J. Pilt tunnistati veel süüdi KarS § 157 järgi ja talle mõisteti rahaline karistus 50 päevamäära summas 842.50 eurot, mis viiakse KarS § 64 lg 2 alusel täide iseseisvalt.

mis jäeti KarS § 74 lg 1,3 alusel täitmisele pööramata 18 kuulise katseajaga.

3(15)

§ 74 lg 1,3 alusel täitmisele pööramata 18 kuulise katseajaga.

süüdi KarS § 298 lg 1 järgi ja talle mõisteti karistuseks 1 aasta vangistust, mis jäeti KarS § 74 lg 1,3 alusel täitmisele pööramata 18 kuulise katseajaga.

töötades , teisi politseinikke, aitas K. Seero palvel luua altkäemaksu andmiseks soodusolukorra.

Nimelt peeti 06.08.2010. a Lääne Prefektuuri korrakaitsebüroo Pärnu politseijaoskonna

patrullteenistuse poolt kinni K. Seero, kuna ta - rikkus Pärnus Suur Sepa tänaval oleva ja kehtiva

liiklusmärgi nõudeid ning sõitis kohustuslike dokumentideta. Karistusest pääsemiseks võttis K. Seero telefoni teel ühendust J. Pildiga, paludes temalt olukorra lahendamiseks abi, mis pidi seisnema politseinikega läbirääkimiste pidamises väärteomaterjalide vormistamata jätmiseks. Kuna nimetatud rikkumisega asus tegelema R. Künnapuu, andis J Pilt viimasele mõista, et teg . emist on hea tuttavaga ning pabereid ei tasuks määrida. Kuna R Künnapuu oli K Seero viite peale jäänud ootama, otsustas . .

ta pärast vestlust J. Pildiga lubada K. Seerol sündmuskohalt lahkuda. Samuti teatas J. Pilt 12.08.2010. a K. Seerole, et aeg on politseiametnikke tänada, pärast mida 19.08.2010. a toimetas K. Seero vastutasuks tehtu eest J. Pildile ametnike jaoks termokastis kala.

Samuti tunnistati J. Pilt süüdi palvel altkäemaksu andmiseks soodusolukorra P.B loomises. Nimelt peeti 10.08.2010. a Lääne Prefektuuri liiklusjärelevalve talituse poolt kinni P.B, kuna ta

rikkus Pärnu maakonnas lubatud suurima kiiruse nõudeid, ületades sõidukiirust vähemalt 22km/h.

Karistusest pääsemiseks võttis P.B telefoni teel ühendust J. Pildiga, paludes temalt olukorra

lahendamiseks abi, mis pidi seisnema politseinikega läbirääkimiste pidamises väärteomaterjalide

vormistamata jätmiseks. Saanud teada kinnipidanud politseinike andmed, helistas J. Pilt patrullivanemale K. Must ning andis viimasele mõista, et P.B on hea tuttav ning ehk saaks lasta

tal minna. Kuigi rikkujaga oli asunud tegelema R. V , otsustas K. Must X-ina lubada P.B .

sündmuskohalt lahkuda. Vastutasuks ametiisikute poolt tehtu eest saatis P.B J Pildi kätte . politseiametnikele üleandmiseks ja vastuteeneks mõeldud õllepurgid Pilt andis ühe kasti õlut K . J. . Mustale üle 28.08.2010. a. Seega J. Pilt nii K. Seero kui P.B palvel altkäemaksu andmiseks soodusolukorra loomisega, mis

seisnes läbirääkimiste pidamises altkäemaksu eseme üleandmises ametnikele, pani toime KarS § ja 296 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava teo.

Samuti tunnistati J. Pilt ta edastas 2010. a juulikuus regulaarselt L. Alule temale süüdi selles, et

ametiseisundist tulenevalt teadaoleva ning ametialaseks kasutamiseks mõeldud konfidentsiaalset informatsiooni Lääne Prefektuuri vanemkonstaabel T. T. poolt juhitud politsei kaalubussi (kutsung

XXXX) asukohtadest, saades selle eest 23.07.2010. a vastutasuks 500 krooni väärtuses freooni vahetuse enda kasutuses olevale sõiduautole Opel.

Nimetatud teabe edastamine toimus J. Pildi poolt ebaseaduslikult, kuna Pärnu liiklusjärelevalve talituse ametnike tegevuse meetodite ja taktika kohta käiv teave on avaliku teabe seaduse § 35 lg 1 p 51

kohaselt mõeldud vaid asutusesis valiku teenistuse seaduse § 67 järgi eseks kasutamiseks ning a peab teenistuja teenistussuhte ajal hoidma talle teenistuse tõttu teatavaks saanud konfidentsiaalsena saadud informatsiooni. Arvestades ka J. Pildi ametijuhendi punktist 4.1 tulenevat vastutust nimetatud teabe hoidmise eest, rikkus J. Pilt teabe edastamisel kehtestatud nõudeid.

4(15)

Kuivõrd Pildi kui ametiisiku poolt ebaseaduslikult informatsiooni edastamine ei ole käsitletav J. üldise vastutulelikkusena või heatahtlikkusena, millest oli teadlik ka L. Alu, kelle huvides seda tehti

ning et viimane on näidanud üles valmisolekut sobival hetkel selle eest tasuda, on tuvastamist leidnud isikute üksmeel, et freooni vahetus on tasuks ametialase seadusega mittelubatud teo eest.

Seega J. Pilt ametiisikuna vara vastuvõtmisega vastutasuks selle eest, et tema oma ametiseisundit kasutades pani toime seadusega mittelubatud teod, pani toime KarS § 294 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Samuti tunnistati J. Pilt süüdi selles, et ta omades juurdepääsuõigust isikut

e eraelu puudutavale teabele, rikkus ametitegevuses teatavaks saanud saladuse hoidmise kohustust, mis seisnes järgmistes tegevustes:

24.07.2010. . G-li J. a pöördus R Pildi poole sooviga saada teada sõiduki registreerimismärgiga

(edaspidi

r/m) XXXXXX omaniku kohta andmeid. Olles politseiinfosüsteemist KAIRI soovitud

teabe saanud Lääne Prefektuuri liiklusjärelevalvetalituse liikluspolitseinik M. P- kaudu, edastas i 27.07.2010. a J. Pilt R. G-le sõiduki r/m XXXXXX kasutaja nime R. M., tema asukoha ja – – X tema isikukoodi . – XXXXXXXXXXX 07.09.2010. . L. J. a pöördus I Pildi poole sooviga saada teavet sõiduki r/m XXXXXX kohta. Olles

politseiinfosüsteemist KAIRI soovitud teabe saanud Lääne Prefektuuri liiklusjärelevalvetalituse liikluspolitseinik M. P-i kaudu, edastas 08.09.2010.a J. Pilt I. L-le sõiduki r/m XXXXXX kasutajate nimed ja telefoninumbrid järgmiselt – P.B ning K. ja . XXXXXXX XXXXXXX Arvestades, et tegemist on informatsiooniga isiku poolt kasutatavate sõidukite ning isikukoodide ja telefoninumbrite kohta, on see käsitletav eraelu puudutava teabena, mis ei oleks olnud R. G-le ja I. L-le kättesaadav, kui J Pilt ei oleks kasutanud politseiametnikule kättesaadavat infosüsteemi KAIRI. .

J. Pilt töötades politseinikuna, omas õigust saada ametialaseks kasutamiseks tööks vajalikku informatsiooni, kuid ta vastutas selle saladuses hoidmise eest.

Avaliku teenistuse seaduse § 67 kohaselt peab teenistuja nii teenistussuhte ajal kui ka pärast

teenistusest vabastamist hoidma talle teenistuse tõttu teatavaks saanud riigi ja ärisaladust, teiste -

inimeste perekonna- ja eraellu puutuvaid andmeid ning muud konfidentsiaalsena saadud informatsiooni. Tulenevalt politsei ja piirivalve seadusest, mis sätestab politsei ülesanded, õigused,

korralduse ja politseiteenistuse õiguslikud alused ning § -st 712

on isikuandmete avalikustamine

lubatud vaid sellisel juhul ja sellises ulatuses, kui see on vältimatult vajalik ohust või

korrarikkumisest teavitamiseks. Vastavalt J. Pildi ametijuhendi punktile 4.3 on ta vastutav talle

teenistuse tõttu teatavaks saanud riigi- ja ametisaladuste, teiste inimeste perekonna ja eraelu –

puudutavate andmete ning muu konfidentsiaalse informatsiooni hoidmise eest. Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori 01.01.2010. a käskkirja nr 34 „Arvutivõrgu ja andmebaaside kasutamise

korra kinnitamine“ lisa punkt 2.4 kohaselt võib Politsei- ja Piirivalveameti infovara, milleks on Politsei- ja Piirivalveameti andmed ja infosüsteemid, kasutada tööülesannete täitmiseks.

Seega J. Pilt, olles ametitegevuse käigus saanud teada mootorsõidukitega seotud isikute eraelu

puudutavad andmed, mida ta oli seadusest tulenevalt kohustatud hoidma saladuses, pani andmete edastamisega selleks mitteõigustatud isikutele toime KarS § 157 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Nimelt peeti 06.08.2010. a kella 14.30 paiku Pärnus Lastepolikliiniku vahet läheduses Lääne us

Prefektuuri patrullteenistuse, koosseisus R. Künnapuu ja J. K., poolt kinni K. Seero poolt juhitud

sõiduauto Audi A8, kes rikkus antud piirkonnas oleva ja kehtiva liiklusmärgi nõudeid ning sõitis

kohustuslike sõidudokumentideta. Mõlemad rikkumised on karistatavad liiklusseaduse § 7435 alusel kuni 50 trahviühikuga. R Künnapuu, kes asus liikluseeskirja rikkujaga tegelema, jättis pärast .

5(15)

vestlust J. Pildiga õigusrikkumised seaduses ettenähtud korras vormistamata ning lasi K. Seerol sündmuskohalt lahkuda, saades selle eest 19.08.2010.a vastutasuks K. Seero poolt J.

Pildi kaudu üle antuna termokastis angerjad.

Kuivõrd R Künnapuu näitas pärast vestlust J Pildiga üles valmisolekut jätta ebaseaduslikult K . . . Seero suhtes tegu toime panemata ning K. Seero andis konkludentselt mõista, et ta on valmis tasuma

ametiisikule ebaseaduslikult toime panemata teo eest, on tuvastamist leidnud nende üksmeel, et tulevikus makstav tasu on vastutasuks seadusega mittelubatud ametialase teo tegemata jätmise eest.

Seega R. Künnapuu ametiisikuna vara vastuvõtmise nõustumisega vastutasuks selle eest, et tema oma ametiseisundit kasutades jätab ebaseaduslikult teo toime panemata, pani toime KarS § 294 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

koosseisus K. Must ja R. V , poolt kinni P.B . poolt juhitud mootorratas Harley-Davidson kuna , viimane ületas antud piirkonnas suurimat lubatud sõidukiirust vähemalt 22km/h, milline tegevus on karistatav liiklusseaduse § 7422

lg 2 järgi rahatrahviga trahviühikut või sõiduki juhtimise kuni 100

õiguse äravõtmisega kuni kuueks kuuks. Rikkujaga tegeles alguses R. V. , kuid pärast vestlust J. Pildiga võttis K. Must patrullvanemana vastu otsuse jätta õigusrikkumine seaduses ettenähtud korras vormistamata ning lasta P.B sündmuskohalt lahkuda, saades selle eest vastutasuks P.B poolt saadetud ning J. Pildi poolt 28.08.2010.a üleantuna 24 purki õlut.

Kuivõrd K Must näitas pärast vestlust J Pildiga üles valmisolekut jätta ebaseaduslikult P.B . .

suhtes tegu toime panemata ning P.B andis konkludentselt mõista, et ta on valmis tasuma

ametiisikule ebaseaduslikult toime panemata teo eest, on tuvastamist leidnud nende üksmeel, et tulevikus makstav tasu on vastutasuks seadusega mittelubatud ametialase teo tegemata jätmise eest.

Seega K. Must ametiisikuna vara vastuvõtmise nõustumisega vastutasuks selle eest, et tema oma ametiseisundit kasutades jätab ebaseaduslikult teo toime panemata, pani toime KarS § 294 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Harley-Davidson, rikkus Pärnu maakonnas lubatud suurima kiiruse nõudeid vähemalt 22km/h,

milline tegevus on karistatav liiklusseaduse § 7422 lg 2 järgi rahatrahviga trahviühikut või kuni 100

sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni kuueks kuuks. Karistusest pääsemiseks võttis P.B

telefoni teel ühendust J. Pildiga, paludes temalt olukorra lahendamiseks abi, mis pidi seisnema

väärteomaterjalide vormistamata jätmises teda kinni pidanud Lääne Prefektuuri

liiklusjärelevalvetalituse politseiametnike poolt.

Nimetatud rikkumisega asus tegelema R. V. , kuid pärast vestlust J. Pildiga otsustas K. Must

patrullivanemana P.B poolt toimepandud õigusrikkumise seaduses ettenähtud korras jätta

vormistamata ning lasta viimasel sündmuskohalt lahkuda, mille eest saatis P.B J. Pildi vahendusel 28.08.2010.a talle vastutasuks 24 purki õlut.

Kuivõrd K Must näitas pärast vestlust J Pildiga üles valmisolekut jätta ebaseaduslikult P.B . .

suhtes tegu toimepanemata ning P.B andis konkludentselt mõista, et ta on valmis tasuma

ametiisikule ebaseaduslikult toime panemata teo eest, on tuvastamist leidnud nende üksmeel, et tulevikus makstav tasu on vastutasuks seadusega mittelubatud ametialase teo tegemata jätmise eest.

Seega P.B , ametiisikule vara andmise lubamisega vastutasuks selle eest, et ametiisik oma ametiseisundit kasutades jätab ebaseaduslikult teo toime panemata, pani toime KarS § 298 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

6(15)

liiklusjärelevalve talituse vanemkonstaablilt J Pildilt politsei ametialaseks kasutamiseks mõeldud .

konfidentsiaalset informatsiooni Lääne Prefektuuri vanemkonstaabel T. T. poolt juhitud politsei

kaalubussi (kutsung ) asukohtadest, korraldas 23.07.2010. a vastutasuks ametiisiku poolt XXXX ebaseaduslikult toimepandud teo eest J. Pildi kasutuses oleval sõiduautol Opel 500 krooni väärtuses freooni vahetuse.

Nimetatud teabe edastamine toimus J. Pildi poolt ebaseaduslikult, kuna Pärnu liiklusjärelevalve talituse ametnike tegevuse meetodite ja taktika kohta käiv teave on avaliku teabe seaduse § 35 lg 1 p 51

kohaselt mõeldud vaid asutusesiseseks kasutamiseks ning valiku teenistuse seaduse § 67 järgi a peab teenistuja teenistussuhte ajal hoidma talle teenistuse tõttu teatavaks saanud konfidentsiaalsena saadud informatsiooni. Arvestades ka J. Pildi ametijuhendi punktist 4.1 tulenevat vastutust nimetatud teabe hoidmise eest, rikkus J. Pilt teabe edastamisel kehtestatud nõudeid.

Kuivõrd J. Pildi kui ametiisiku poolt ebaseaduslikult informatsiooni edastamine ei ole käsitletav üldise vastutulelikkusena või heatahtlikkusena, millest oli teadlik ka L. Alu, kelle huvides seda tehti

ning et viimane on näidanud üles valmisolekut sobival hetkel selle eest tasuda, on tuvastamist leidnud isikute üksmeel, et freooni vahetus on tasuks ametialase seadusega mittelubatud teo eest. Seega L. Alu, ametiisikule vara andmisega vastutasuks selle eest, et ametiisik oma ametiseisundit kasutades pani toime seadusega mittelubatud teo, pani toime KarS § 298 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

apellatsioonist, mistõttu ringkonnakohus jättis 28. augusti 2012. a määrusega kaitsja apellatsiooni KrMS § 326 lg 2 alusel läbi vaatamata. Seega K. Seero suhtes apellatsioonimenetlust ei toimu.

Esmalt viitab kaitsja Riigikohtu lahendis nr 3-1-1- - 25 12 väljendatud seisukohale, mille kohaselt

Politseiameti peadirektori pädevusse võib kuuluda küll haldusorgani siseselt teabesüsteemide ja

andmekogude pidamise korda puudutavate küsimuste lahendamine ning selleks käskkirjade

andmine, kuid nende õigusaktide nõuete rikkumine ei saa olla aluseks isikute kriminaalvastutusele võtmiseks KarS § 157 järgi. Seetõttu leiab kaitsja, et

olukorras, kus süüdistusaktis ega kohtuotsustes

pole konkretiseeritud, missugust seadusest tulenevat kohustust J. Pilt KarS § 157 mõttes rikkus,

eiratakse isiku süüditunnistamisel süüdistatava kaitseõigust ja see minetus on käsitatav

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. Arvestades, et politsei ja piirivalve seaduse §-s 712 kui ka avaliku teenistuse seaduse § s 67 sätestatu on ü - ldnormid, siis pidanuks prokuratuur süüdistusaktis ja kohus kohtuotsuses eeldatavalt põhjendama: 1) milles seisnes J. Pildile inkrimineeritav teabe avalikustamine tema teenistuse tõttu olukorras, kus

temal endal ei olnud süüdistuakti kohaselt juurdepääsu konkreetsele elektroonsele politseiinfosüsteemile;

2) millest tuleb järeldada, et kohtumenetluses tuvastatud asjaoludel ei olnud R. G-li ja I. L. õigustatud saama teavet sõidukite r/m XXXXXX ja r/m XXXXXX kasutajate kohta, kelle vastu oli neil õiguslikke nõudeid; 3) miks tuleb järeldada, et R. G-il ja I. L-l ei olnuks mis tahes muud alternatiivset juurdepääsu neid huvitanud isikute andmetele; 4) miks tuleb järeldada, et J. Pilt edastas isikuandmeid I. L-le ja R. G-le just tuginevalt M. P-lt saadud informatsioonile.

7(15) Teiseks viitab kaitsja tunnistaja A. K. kohtuistungil antud ütlustele, mille kohaselt J. Pilt tasus 500 krooni

L. Alu poolt korraldatud sõiduauto Opel kliimaseadmes freooni vahetusteenuse eest A kät . K. te, kellele antud käsundi kohaselt tuli nimetatud summa anda L. Alu kaudu teenuse osutajale, so A. L-

le. Nende ütlustega on J. Pildi poolt KarS § 294 lg 1 järgi kvalifitseeritud altkäemaksu võtmise koosseis välistatud. Kolmandaks leiab kaitsja, et ka J. Pildi süüdistus KarS § 296 lg 1 järgi altkäemaksu vahendamises ei

ole tõendamist leidnud. puuduvad põhjendused süüdistatavatele Kohtuotsuses omistatud ekvivalentsussuhete olemasolu kohta. R. Künnapuul, K. Mustal R. V- oli neile seadusega antud ja l

diskretsiooniõigusest tulenev volitus mitte alustada menetlust K. Seero ja P.B suhtes. J. Pil

di

arvamusest see volitus ei sõltunud. Puuduvad tõendid selle kohta, et Seero või P.B oleks K.

teinud vastavalt R. Künnapuule või K Mustale või viimast . est keegi vastavalt K. Seerole või P.B-le J. Pildi kaudu ettepaneku sõlmida teise poolega kokkulepe altkäemaksu andmise või võtmise kohta. Samuti ei ole tõendatud, et . Seero või P.B oleks andnud J K . Pildi kaudu R. Künnapuule

või K Mustale kala või õlut altkäemaksuna väärteomenetluse alustamata jätmise eest. .

Telefonikõnede salvestised ja nende stenogrammid ei tõenda altkäemaksu andmise ja võtmise

toimumist, vaid iseloomustavad isikutevahelisi suhteid.

Lisaks sellele ei ole KarS § 157 tõendamisel jälitustoimingu protokolli kasutamine lubatav, sest sanktsiooni täiendus kuni kolmeaastase vangistuse näol hakkas kehtima alles 1. septembril 2011. a.

piirduda kohapeal sellele tähelepanu juhtimisega või suulise märkusega. K. Seero ei esitanud

politseiametnikele juhiluba ja sõiduki registreerimistunnistust, sest tal ei olnud neid kaasas. Pärast

arvuti abil andmete kontrollimist R. Künnapuu sõiduki kasutamist ei jätkanud ja läks jalgsi edasi. Kaitsja leiab, et kohustuslike dokumentide puudumine on käsitletav väheohtliku väärteona. Teise süüdistuses märgitud rikkumise, so sissesõidukeelu märgi nõuete rikkumise osas on väärtegu

tõendamata. Kuna kohus jättis seoses vastuoludega tunnistaja J. K i ja süüdistatava R. Künnapuu -

ütlused kõrvale, siis puuduvad tõendid väärteo toimepanemise kohta. K. Seero ise rikkumise

toimepanemist eitab.

Kohtuotsuses puuduvad motiivid selle kohta, mille alusel altkäemaksu võtmise eesmärk on altkäemaksu võtmise asjaolude kaudu tuvastatav.

Kohus on süüdistatava K. Musta kohtuistungil antud ütlused põhjendamatult kõrvale jätnud, sest süüdistatav selgitas veenvalt, miks ta annab kohtuistungil teistsuguseid ütlusi. Nimelt selgitas ta, et kohtueelsel uurimisel sunniti teda alla kirjutama protokolli tekstile, mida ta tegelikult ei olnud rääkinud. Vastasel juhul lubati ta arestimajja paigutada, olles politseivormis. Politseinikuna K. Must teadis, et Pärnus sunnitakse sel viisil isikuid politseile meelepäraseid ütlusi andma. Kaitsja osundab oma apellatsioonis ka esialgse ülekuulamisprotokolli faktivigadele, mis kinnitab seda, et protokolli koostaja ei olnud tegelikest asjaoludest teadlik. K. Musta kohtuistungil antud ütlused on kooskõlas tunnistaja R. V la ütlustega - , mille kohaselt R. V- la tagastas K. Seerole dokumendid ise ning J. Pildi telefonikõne K. Mustale ei olnud selleks ajaks

veel lõppenud. R. V al oli õigus iseseisvalt väärteoprotokolli koostamata jätmise otsustus vastu - võtta, ta ei pidanud seda K. Mustaga kooskõl sai hiljem J. Pildi käest kasti õlut lihtsalt astama.

Ta

niisama sõbralike suhete tõttu. Ta oli aidanud J. Pildil sauna ehitada. Protokolli koostamata

8(15) jätmisega ei olnud sel õllel mingit pistmist. K. Must kinnitab, et on varemgi koos J. Pildiga õlut lel joonud, kuid mitte kunagi ei ole ta saanud õlut mingite teenete eest. Tunnistaja A. K. kinnitas kohtuistungil, et 12. augustil 2010. a ostetud toiduained ja õlu olid soetatud elukaaslase ja tema enda sünnipäevaks. Ta helistas J. Pildile lihtsalt niisama. Enda kinnipidamisest ta J. Pildile ei rääkinud ega lubanud kellelegi midagi tänutäheks viia.

Kohus on teinud J. Pildi ja K. Musta vahel peetud telefonivestlused väärad järeldused.

Telefonivestluses kasutatud väljend „jehat panna“ leidis aset enne seda, kui telefonivestlus oli lõppenud la andis K. Seerole dokumendid tagasi. Samuti on väär kohtu järeldus K. Musta , sest R. V- sõnadest, et „ju ta ise pärast…“. Kaitsja leiab, et see lause pidi lõppema sõ adega, et ju ta ise pärast n teeb järeldused kiiruse ületamisest ehk teisisõnu ei pane rohkem toime õiguserikkumisi.

subjektiivne koosseis. Kaitsja taotleb alternatiivselt kohtuotsuse tühistamist P.B-le mõistetud

karistuse osas, jättes uue otsusega P.B-le mõistetud vangistus KarS § 73 alusel täitmisele pööramata. Kohus asus seisukohale, et jälitusprotokollist nähtuvalt on mitmed isikud pöördunud J. Pildi poole just seetõttu, et viimane on politseiametnik, kes oma ametiga seonduvalt tunneb teisi politseinikke ja

saab altkäemaksu andmisele kaasa aidata ja kelle kaudu on võimalik saavutada kokkulepe. Lisaks

sellele leidis kohus, et P.B oli olemas sisemine tunnetus, et teatud tasu eest on võimalik väärteomenetlusest pääseda ning sellest sisemisest tunnetusest lähtuvalt helistaski P.B J. Pildile. Kohtu selline järeldus on liialt meelevaldne. P.B ei teadnud ega pidanudki teadma seda, kas J. Pildi kaudu sõlmitakse altkäemaksu andmiseks mingeid kokkuleppeid või mitte. Samuti polnud P.B teadlik sellest, kas tema suhtes võidakse alustada väärteomenetlust või piirdutakse hoiatusega.

P.B helistamise J. Pildile põhjustas kiirustamine töö asjus Pärnusse, mitte soov vältida

võimalikku väärteomenetlust ja järgnevat trahvi. Seega pole kohane rääkida P.B sisemisest

tunnetustest, et teatud altkäemaksu eest on võimalik hoiduda väärteomenetlusest. Samuti on kohus asunud seisukohale, et P.B andis konkludentselt mõista, et on valmis tasuma

kui politseiametnikud väärteomenetlust ei alusta. Ka selline kohtu järeldus on ekslik. Kohtus

avaldatud ja ka otsuses märgitud stenogrammist 44 ei nähtu ei otsest ega ka kaudset pakkumist altkäemaksu andmiseks. Veelgi arusaamatum on kohtu järeldus P.B süü põhistamisel tuginemine stenogrammile nr 45, so Pildi ja K. Musta omavahelisele vestlusele, kus K. J. Must teeb jutu käigus algust sõnadega „ju ta ise pärast...“. Isegi kui anda K. Musta sõnadele selline tõlgendus, et ju ta (P.B

) ise pärast selle teo (politseinike poolt minna laskmine) hüvitab, ei tõenda see kaugeltki P.B otsest või kaudset tahtlust altkäemaksu andmiseks. Soovimata võtta seisukohta, kas J. Pilt ja K. Must

on omavahel ka varem kokku leppinud kellegi suhtes väärteomenetluse alustamata jätmises ja kas

keegi on selle eest üle andnud või saanud mingit vara, ei ole alust tõlgendada politseinike omavahelist vestlust ja väljendatud soovi, et küllap P.B ise pärast midagi hüvitab, P.B poolse

konkludentse mõistaandmisena, et ta on valmis andma altkäemaksu. P.B on kogu menetluse kestel eitanud mingitki kavatsetust J. Pildile või teda peatanud politseinikele midagi tasuda. Ei saa

nõustuda kohtu seisukohaga, et iga analoogne kõne või palve eeldab tingimata mingisugust vastusooritust ning kõne tegija või palve esitaja (antud juhul K. P.B) peab teadma ja tunnetama, et

tal tekkib moraalne kohustus see tegu materiaalse väärtuse üleandmise näol hüvitada. Samuti on kohus andnud väära tõlgenduse J. Pildi ja P.B vestlusele 12. augustil 2010. a. Kohus on märkinud, et J. Pilt tuletas P.B-le meelde, et üks osa vajab klaarimist. J. Pilt on küll P.B-le

telefoni teel öelnud: „Ja, et et et et just see osa seal“, kuid ebaselgeks jääb, millele tuginedes on kohus jõudnud järeldusele, et mingi osa vajab klaarimist. See on pelgalt kohtu oletus, mis ei toetu ühelegi tõendile.

Süüdistuse kohaselt saatis P.B J. Pildile ja J. Pilt andis 28. augustil 2010. a ametnikule vastutasuks 24 purki õlut on eitanud mistahes vara üleandmist J. . P.B Pildile, et see antaks edasi

teda peatanud politseinikele. Kriminaaltoimikus puuduvad mistahes tõendid, et P.B oleks J.

9(15) Pildile alkohoolseid jooke edasi andnud või saatnud. Nimetatud asjaolu ei tõenda ka stenogramm 63, so vestlus J. Pildi ja K. Musta vahel, kus J. Pilt ütleb K. Mustale nagu oleks P.B saatnud õlut üleandmiseks K. Mustale ja R. V-le.

Kohus on süüdistatava K. Musta ja tunnistaja R. V la ütlused põhjendamatult kõrvale jätnud, sest -

nad selgitasid veenvalt ütluste muutmise põhjuse.

Karistuse mõistmisel on kohus jätnud selgitamata, miks on P.B kui varem karistamata isiku

puhul tingimata vajalik kriminaalhooldus ja kontrollnõuete täitmine ning miks pole võimalik teda

vabastada karistusest KarS § 73 alusel. Kui ringkonnakohus jätab P.B suhtes tehtud süüdimõistva otsuse jõusse, siis taotleb kaitsja talle mõistetud karistuse kohaldamata jätmist KarS § 73 alusel.

Kaitsja hinnangul ei ole tõendatud vara andmine vastutasuks selle eest, et ametiisik oleks toime pannud seadusega mittelubatud teo.

Isegi juhul, kui lugeda tuvastatuks, et J. Pilt tõepoolest andis L. Alule informatsiooni kaalubussi

liikumise kohta, siis tegi ta seda tulenevalt osapoolte vahelistest pikaaegsetest sõbrasuhetest. Telefoni teel ei suheldud mitte ainult juulis 2010. a, vaid ka augustis 2010. a ning võimalik, et ka

muudel aegadel. Opeli täitmisel freooniga puudub igasugune seos võimaliku informatsiooni saamisega. Põhjus, miks selline vastutulek L Alu poolt tehti oli sõbramehelik . . Vastavas valdkonnas

tegeleva inimesena oli Grundar Puit OÜ-s pidevalt aeg tehniku juures olemas, neil oli võimalik kiiresti selles osas aidata. Täiesti põhjendamatu on selles näha mingisugust vastuteenet. Osapoolte

telefonikõnedest ei nähtu mitte ühestki, et konkreetsed kõned seoses informatsiooni saamisega oleksid otseselt seotud sellega või isegi vihjega sellele, et vastutasuks osutatakse teene.

P.B juhul ilmselgelt ei ole L. Alu J. Pilti ebaseaduslikule tegevusele kallutanud.

Ekvivalentsussuhet ei ole J. Pildi ja L. Alu käitumises samuti tuvastatud. Seda ei nähtu ka jälitusprotokollidest.

Teooria sellest, et asju nimetatakse kõnes teise nimega, ei too kaasa altkäemaksu koosseisu tõendamist, võimalik, et ühel osapoolel ei olnud lihtsalt soovi asjadest õige nimega rääkida, kuna see puudutas tundlikku informatsiooni. Vastuolu on otseselt selles, et kui informatsioon oli eeldatavalt

teenega tasustatav, siis millega on põhjendatud jätkuv suhtlemine veel augustis 2010. a. Mingeid teeneid J. Pildile keegi enam siis ju ei teinud, järelikult on ainus loogiline seletus, et osapoolte suhted

olid sõbralikud, ametiisiku poolt vaadates ilmselt liigagi sõbralikud, kuid L. Alu ja J. Pilt ei ole toime pannud altkäemaksu andmist ja võtmist. J Pildi auto täitmine freooniga on sellesse konteksti, . mis loob kuriteokoosseisu, selgelt otsitud.

Eriti teravalt on kriminaalasjas probleemiks süüteokoosseisu piiritlemine nö sõbralike suhete

tasemest. Arvestades meie riigi väiksust paratamatult inimesed suhtlevad omavahel võrdlemisi foobiavabalt, st juhul kui isegi mõni meie lähikondlane on riigiametnik, siis inimestel on jätkuvalt õigus talle teha sünnipäevakinke, kinkida aastavahetusel pudel vahuveini või aidata kiirkorras tema autot remontida, kui ta sel alal töötab. Kui need inimesed samal ajal ametialaselt kokku puutuvad, siis see iseenesest süüteokoosseisu ei moodusta. Ekvivalentsussuhe peab olema täiesti konkreetne, kokkulepe peab olema selge.

Prokuratuur ei ole ka ise järjekindel ja veendunud oma süüdistustes älitustegevuse protokollides . J

esineb mitmeid episoode, kus keegi helistajatest palus teenet, keegi lubas konjakit jne. Tekib küsimus, miks nende isikute suhtes ei näh a altkäemaksu lubamise jne koosseise. t

Lisaks on kohtuistungil andnud ütluse tunnistaja A. K. , kes on kinnitanud, et J. Pilt on nende firmale

500 krooni eest freooni tagastanud 2010. a suvel. Millistel asjaoludel, on teadmata, kuid fakt on süüdistuse poolt ümber lükkamata. Asjaolu, et L Alu lubas oma sõbrale auto kliimaseadme täitmise .

firma kulul, ei välista, et see hiljem tasuti ehk siis meil puuduvad isegi tõendid, et J Pildile üldse . mingi teene on osutatud.

10(15)

Kaitsja heidab menetluslikult ette, et jätkuvalt tehakse jälitusprotokollides telefonikõnedest valik,

millega kaitsjatel ja süüdistatavatel ei ole võimalik tutvuda. Kaitsja on seisukohal, et valimina on jälitustegevuse protokollid tõenditena ebaseaduslikud.

P.B kaitsja toetas ka alternatiivset taotlust, millega jätta süüdimõistva kohtu use tühistamata ots

jätmise korral P.B-le mõistetud üheaastane vangistus täitmisele pööramata KarS § 73 lg 1,3 alusel. Prokurör toetas P.B kaitsja alternatiivset taotlust jätta P.B-le mõistetud vangistus KarS § 73 lg

1,3 alusel täitmisele pööramata. Muus osas taotles prokurör jätta kohtuotsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

tehtud järelduste ümberhindamist ning õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Siinkohal osundab

kohtukolleegium Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. mai 2003. a otsuses nr 3-1-1-17-03

väljendanud seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise

kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist

puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu

poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad

põhjused. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium 26. septembri otsuses nr 3-1-1-77-05 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme

kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või

puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega.

Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsioonide väidete kui maakohtu otsuses sisalduva

tõendite väga põhjaliku analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente maakohtu

süüdimõistva kohtuotsuse tühistamiseks ja süüdistatavate suhtes õigeksmõistva kohtuotsuse tegemiseks.

P.B kriminaalasjas jälitustoimingute tegemise ajal kehtinud KrMS § 110 lg 1 kohaselt oli

kriminaalmenetluses lubatud tõendeid koguda jälitustoimingutega, kui tõendite kogumine muude menetlustoimingutega o li välistatud või oluliselt raskendatud ning kriminaalmenetluse esemeks o li esimese astme kuritegu, mille eest o li ette nähtud karistusena vähemalt kuni kolm aastat vangistust.

KrMS § 111 kohaselt o jälitustoiminguga saadud teave tõend, kui selle saamisel o järgitud li li seaduse nõudeid. Alates 1. jaanuarist 2012. a jõustunud seadusemuudatuse kohaselt asetsevad need põhimõtted KrMS § 1261 lg-tes 2 ja 4 ning KrMS § 1262 lg 1 p-s 1.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on 5. detsembri 2008 a otsuses nr 3-1-1-63-08 ja 1. juuli 2011. a otsuses 3-1-1-22-10 väljendanud seisukoh KrMS § 111 nõuete täitmist tõendi kogumisel peab ta, et

olema võimalik kontrollida kõigil kohtumenetluse pooltel. Seega lasub kohtul vastava taotluse

11(15)

esitamise korral kohustus veenduda eeskätt jälitustoimingu lubatavuse eelduseks oleva kohtu või

prokuratuuri loa olemasolus ning selles, et tõendina kasutatav teave on saadud just lubatud

toimingute käigus ja loas märgitud ajavahemikul. Samuti tuleb jälitustoimingu lubatavuse

kontrollimisel pöörata tähelepanu sellele, kas tõendeid oleks olnud võimalik koguda muude

menetlustoimingutega. See ei välista jälitustoimingu seaduslikkuse kontrolli kohtu omal algatusel, kui kohtul tekivad sellekohased kahtlused. Kui küsimus jälitustoimingu seaduslikkusest tõstatatakse

apellatsioonimenetluses, tuleb seda kontrollida ringkonnakohtul. P.B kriminaalasja maakohtu istungi protokollist ja apelleeritud kohtuotsusest nähtub, et kohus

on kaitsjate taotlusel jälitustoimingute teostamise seaduslikkust kontrollinud ja leidnud, et

jälitustoiminguteks loa andmisel ja jälitustoimingute teostamisel ei ole seaduse nõudeid rikutud.

Maakohus on seda seisukohta kohtuotsuse lehekülgedel 1 jälgitavalt põhjendanud. 9-20 Neist

andmetest nähtub, et telefonide salaja pealtkuulamiseks ja salvestamiseks oli välja antud eeluurimiskohtuniku luba ning jälitustoimingud teostati loas märgitud ajavahemikul.

Kahtlemata on altkäemaksu andmine ja võtmine varjatud kuriteod, millel tunnistajaid ei ole ja

kuriteojälgi maha ei jää, mistõttu kohtukolleegiumi hinnangul on sellise kuriteokahtluse korral esmaste tõendite kogumine jälitustoimingutega ainuvõimalik.

Kuna maakohus oli jälitustoiminguks loa andmise seaduslikkust kontrollinud apellandid ,

ringkonnakohtult selle täiendavat kontrollimist ei taotletud ja kohtukolleegiumil selles küsimuses

mingisuguseid kahtlusi ei tekkinud, siis ei pidanud kohtukolleegium vajalikuks jälitustoimiku materjalidega tutvuda.

Järgnevalt võtab kohtukolleegium seisukoha J. Pildi kaitsja suhtes, mille kohaselt apellatsiooni väite ei ole KarS § 157 tõendamisel käesoleval juhul jälitustoimingu protokolli kasutamine lubatav.

P.B kriminaalasja materjalidest nähtub, et kahtlustus J. Pildi suhtes KarS § 157 järgi

kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises tõusetus pärast seda, kui menetleja tutvus kogutud

jälitusteabega teises kriminaalasjas. Seega oli tegemist nö juhuleiuga. 3. juunil 2011. a eraldati jälitustegevusega kogutud teave J. Pildi suhtes iseseisvasse menetlusse.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi täiskogu on 1. juuli 2011. a otsuses nr 3-1-1-10-11 väljendanud

seisukohta, et ühes kriminaalasjas antud loa alusel jälitustoimingu tulemusena saadud teave on tõendina kasutatav ka teises kriminaalmenetluses tingimusel, et selle kogumisele seadusega seatud nõudeid on järgitud (KrMS § des 110, 112, 113 ja 114) ja ka jälitustoimingu käigus ilmnenud uus - kuritegu (n-ö juhuleid) vastab KrMS § 110 lg 1 nõuetele. Seejuures peab kohus ka uue kriminaalasja

raames

ex post kontrollima jälitustoiminguga saadud tõendi seaduslikkust ning ultima ratio põhimõtte järgimist. Praeguses kriminaalasjas on maakohus kontrollinud jälitustoiminguga saadud tõendite, sealhulgas J.

Pildi ja I. L. ning J. Pildi ja R. G-li vaheliste telefonivestluste pealtkuulamise seaduslikkust ning leidnud, et kuna kohtueelses menetluses ei ole jälitustegevuse läbiviimisel kriminaalmenetlusõiguse nõuete vastu eksitud, siis on jälitustegevuse käigus kogutud tõendid lubatavad tõendid. Kohtukolleegiumi hinnangul on aga maakohus jätnud tähelepanuta, et ühes kriminaalasjas antud loa alusel jälitustoimingu tulemusena saadud teave on tõendina kasutatav ka teises kriminaalmenetluses

vaid tingimusel, et ka jälitustoimingu käigus ilmnenud uus kuritegu (nö juhuleid) vastab KrMS § 110 lg 1 nõuetele. Nimelt hakkas KarS § 157 sanktsiooni täiendus kuni kolmeaastase vangistuse näol

kehtima 1. septembril 2011. a. Enne seda nägi KarS § 157 sanktsioon ette vaid rahalise karistuse. Apelleeritud kohtuotsuses ei ole sellele asjaolule tähelepanu pööratud.

Prokurör leidis ringkonnakohtus peetud kohtuvaidluses, et tegemist on lubatud tõendiga, kuna

maakohtu istungi läbiviimise ja kohtuotsuse tegemise ajal nägi KarS § 157 sanktsioon ette kuni kolmeaastase vangistuse. Seega tõendi kasutamise hetkel vastas KarS § 157 tegu KrMS § 110 lg 1 tingimustele ning teabe kasutamine oli kohtu poolt tõendina lubatav. Kohus kohaldas menetluse ajal kehtivat kriminaalmenetlusõigust ning ei ole piiranud süüdistatava menetlusõigusi. Prokurör leidis, et J. Pilti süüdistati sellises kuriteos, mille kohtulikul arutamisel oli tema menetlusõiguste piiramine

12(15)

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. mai otsuses nr 3-1-1-31-12 väljendatud seisukoha kohaselt seadusandja poolt lubatud. Kohtukolleegium prokuröri seisukohaga ei nõustu.

Esmalt märgib kohtukolleegium seda, et prokuröri viide otsusele nr 3 12 ei ole käesoleval -1-1-21-

juhul asjakohane, sest käesolevas kriminaalasjas teostati jälitustegevust teises kriminaalasjas, prokuröri poolt viidatud kriminaalasjas aga samas kriminaalasjas. Kuid ka prokuröri poolt viidatud kohtuotsuses märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium just seda, et

menetluspõhiõiguste kitsendamiseks puudub õigustus, kui süüdistuse objektiks olev kuritegu ei sisaldu nende kuritegude kataloogis, mille tõendamiseks on seadusandja poolt lubatud kasutada ka jälitustoiminguid. Jälitustoiminguga kogutud tõendi lubatavuse seisukohalt pole niisiis oluline mitte ainult toimingu enda seaduslikkus (selle toimetamine kohtu vastava loa alusel ja loa tingimusi järgides), vaid ka isiku süüdistamine sellises kuriteos, mille kohtulikul arutamisel on tema vastavate menetluspõhiõiguste piiramine lubatud.

Teiseks märgib kohtukolleegium seda, et vastavalt Riigikohtu praktikale tuleb KarS § 5 lg 2

kohaldamisel arvestada ka teo toimepanemise ja kohtumenetluse aja vahepeal kehtinud seaduse kergendavat mõju (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. detsembri 2003. a otsus nr 3-1-2-3-03 14. ja jaanuari 2005. a otsus nr 3-1-1-130-04).

Kohtukolleegium on seisukohal, et see põhimõte on kohaldatav ka käesoleva kaasuse puhul.

Prokuröri seisukoh analüüsides ei oleks jälitustoiminguga saadud tõen ta d lubatav, kui

kohtupidamine oleks toimunud enne 1. septembrit 2011. a ning võimalik, et muude tõendite puudumisel oleks see kaasa toonud J. Pildi õigeksmõistmise süüdistuses KarS § 157 järgi. Kuna aga kohtupidamine toimus pärast 1. septembrit 2011. a, siis on tõend lubatav. Kohtukolleegium leiab, et KarS § 157 sanktsiooni täiendusel kolmeaastase vangistuse näol ei ole tagasiulatuvat jõudu, sest see halvendab J. Pildi olukorda. Eeltoodud põhjendustel kohtukolleegium nõustub J. Pildi kaitsja apellatsiooni väitega, et käesoleval juhul ei ole KarS § 157 tõendamisel jälitustoimingu protokollide kasutamine lubatav ning arvab need jälitusprotokollid tõendite kogumist välja.

L. Alu kaitsja leiab, et jälitustoimingute protokollid on ebaseaduslikud tõendid, kuna telefonivestluse salvestused on protokollitud valimina.

Vastuseks kaitsjale märgib kohtukolleegium esmalt seda, et KrMS § 118 lg 2 kohaselt salajasel

pealtkuulamisel või –vaatamisel salvestatud teabest kantakse jälitusprotokolli kriminaalasja lahendamiseks vajalik osa. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 5. detsembri 2008. a otsuses nr 3-1-1-

63-08 samuti märkinud, et jälitusprotokolli tuleb kanda vaid kriminaalasja lahendamiseks vajalik

osa. Seega ei ole jälitusprotokollide koostamisel kohtukolleegiumi hinnangul kriminaalmenetlusõiguse norme rikutud.

Lisaks eelnevale märgib kohtukolleegium seda, et kuni 31. detsembrini 2011. a kehtinud KrMS §

121 lg 2 kohaselt oli isikul, kelle suhtes on jälitustoimingut teostatud, õigus taotleda tema kohta kogutud jälitustoimingu materjalidega tutvumist. Materjalid võidi jätta tutvustamata, kui selleks

esines mõni KrMS § 121 lg 2 punktides 1 kuni 7 sätestatud alus. Alates 1. jaanuarist 2012. a reguleerib seda küsimust analoogselt varasemaga KrMS § 12616 lg 1.

P.B kriminaalasja materjalidest ei nähtu, et süüdistatavad või nende kaitsjad oleks

jälitustoimingutega kogutud andmete tutvustamist taotlenud. Seega on põhjendamatu kaitsja etteheide, et tal ei ole võimalik oma kaitsealust kaitsta, sest talle ei ole teada, millises mahus L. Alu telefonikõnesid tegelikult pealt kuulati.

sest süüdistuses ei ole ära näidatud milliseid seaduse sätteid J. Pilt rikkus ning tegemist ei olnud eraelu puudutava teabega.

13(15)

P.B kriminaalasjas puudub vaidlus selle üle, et J. Pilt ei oleks J. L-le ja R. G-le sõidukite

kasutajate nimesid, isikukoode, telefoninumbreid ja asukohti andnud. Nende faktiliste asjaolude vastu ei vaidle ka süüdistatav ega tema kaitsja. Seetõttu ei tingi jälitusprotokollide tõendite kogumist väljaarvamine automaatselt J. Pildi õigeksmõistmist selles süüdistuses. Kohtukolleegium ei nõustu J. Pildi kaitsja apellatsiooni väitega, et J. Pildile KarS § 157 järgi esitatud süüdistus on puudulik ja kohtuotsus motiveerimata. J. Pildile esitatud süüdistusest ja kohtuotsusest

nähtub, et lisaks infosüsteemi KAIRI pidamise korra rikkumisele eiras J. Pilt oma tegevusega veel politsei- ja piirivalve seaduse § 5 lõikeid 2 ja 4 ning § 712, avaliku teabe seaduse § 35 lg 1 p 51 ja

avaliku teenistuse seaduse § 67 nõudeid. Seega on kohtukolleegiumi hinnangul maakohtu otsus

kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. aprilli 2012. a otsuses nr 3 12 väljendatud -1-1-25-

seisukohaga, et kuna KarS § 157 näol on tegemist blanketse kuriteokoosseisuga, siis peavad

süüdistuses olema ära näidatud need seadusest tulenevad kohustused, mille rikkumises koosseisu realiseerimine seisneb. Maakohus on apelleeritud kohtuotsuse lehekülgedel 20 äga põhjalikult -27 v

motiveerinud, miks on J. Pildi näol tegemist erilise isikutunnusega subjektiga, kuidas ta omas juurdepääsu teenistusalasele teabele, kellele ja kuidas ta selle avalikustas ja miks selline tegevus oli

keelatud ehk miks ei olnud kolmandad isikud õigustatud seda teavet saama. Kohtukolleegium nõustub maakohtu põhjendustega selles osas täielikult ega pea vajalikuks neid korrata. KarS § 157 järgi kvalifitseeritava teo karistusõigusliku vastutuse aluseks on samuti asjaolu, et teave,

mida on avaldatud, puudutaks isiku tervist, eraelu või äritegevust. J. Pilt tunnistati süüdi isikute eraelu puudutavate andmete avaldamises. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 23. veebruari 2009. a

otsuses nr 3-11-1-81-09 märkinud, et eraelu hõlmab isiku tervet isiklikku elusfääri, kogu tema

elukorraldust. Riigikohus leidis, et teave isiku elukoha, registreeritud sõidukite ja toimepandud

õigusrikkumiste kohta käsitatav eraelu puudutava teabena. Eraelu puudutava teabe saladuses on hoidmise huvi tuleb igal juhul eeldada olukorras, kui saladuses hoitavaid andmeid ei ole võimalik teada saada muul viisil kui isikute kaudu, kellel on seadusest tulenev õigus saladuses hoitavat teavet kutse- või ametiseisundist tulenevalt kasutada.

Eeltoodut arvesse võttes ei nõustu kohtukolleegium J. Pildi kaitsja apellatsiooni väitega, et käesoleval juhul ei olnud tegemist eraelu puudutavate andmetega.

tegemist diametraalselt lahknevate erinevustega kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses antud

ütlustes ning kui isik ei suuda mõistusepäraselt ning kohtule arusaadavalt selgitada erineval

ajaperioodil antud ütluste erisuse põhjust, tuleb nimetatud tõend tervikuna kui ebausaldusväärne

kõrvale jätta. Kui aga isik suudab kohtule usutavalt ja arusaadavalt selgitada, miks on ta erineval

ajaperioodil andnud erinevaid ütlusi, saab usaldusväärseks lugeda üksnes kohtus, mitte aga kohtueelses menetluses antud ütlused. Apelleeritud kohtuotsuses on väga põhjalikult motiveeritud, miks kohus ei pea veenvaks K. Musta

selgitusi ütluste muutmise kohta. Kohtukolleegium nõustub nende põhjendustega täielikult.

Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. mai 2007. a otsuses

väljendatud seisukohale, piisavalt mõistlik alus eeldada, et täiskasvanud inimene et on on teadlik

enda allkirja tähendusest ega toimi allkirja andes kergemeelses lootuses seda igal enesele sobival hetkel tagasi võtta. Mõistetavalt on siin võimalikud ka erandid näiteks juhtumid, mil isikut on kas - füüsiliselt sunnitud allkirja andma või on allkirja saamiseks kasutatud pettust . P.B kriminaalasjas puuduvad tõendid selle kohta, et K. Musta suhtes oleks kasutatud ütluste

andmisel füüsilist sundi või pettust. Tegelikult kaitsja oma apellatsioonis ei selgitagi, miks ta politseivormis isiku arestimajja paigutamist nii hirmuäratavaks asjaoluks peab. Kohtukolleegium on seisukohal, et füüsilist sundi see igal juhul ei tähenda.

14(15) 5.5 Ka teis

te süüdistatavate kaitsjad leiavad, et nende kaitsealuste ütlused on põhjendamatult kõrvale jäetud. Samuti on nende arvates põhjendamatu tunnistajate R. V. , J. K-i ja A. K- ütluste tõendina kõrvalejätmine. Vastuseks sellele etteheitele märgib kohtukolleegium, et see on küsimus süüdistatavate ja nimetatud tunnistajate ütluste usaldusväärsusest. Eesti kriminaalmenetlusõigus lähtub tõendite vaba hindamise põhimõttest, millele osutab KrMS § 61 ja mille kohaselt pole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu ning kohus hindab tõendeid nende

kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. aprilli 2005. a otsuses nr 3-1-1-19-05 ja 26. septembri 2005. a otsuses 3-1- 1-77-05 väljendatud seisukohale, et tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab

talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. P.B juhul on kohtukolleegium seisukohal, et maakohus on tõendeid hinnates seda põhimõtet järginud, sest kohtuotsusest nähtub selgesti, millise kaalu ja miks, on kohus ühele või teisele tõendile omistanud.

Kohtukolleegium nõustub kohtuotsuse seisukohaga, et kõik süüdistatavad püüavad oma osa

toimepandud kuritegudes vähendada ja tõlgendada toimepandud tegusid kui sõbralikke teeneid. Tunnistajad R. V., J. K. ja A. K. on püüdnud neid seejuures igati aidata. Kuna aga süüdistatavate ja

nimetatud tunnistajate jutt ei haaku jälitustoimingute käigus salvestatud telefonivestlustega, siis on maakohus nende ütlused põhjendatult ebausaldusväärseks tunnistanud.

Apelleeritud kohtuotsusest nähtub, et maakohus on kaitsjate sellekohased väited juba kohtuotsuses

väga põhjalikult ümber lükanud. Maakohus on hinnanud tõendeid ning süüteo objektiivset ja

subjektiivset koosseisu iga süüdistatava osas eraldi ja teinud viited sellekohasele Riigikohtu

praktikale. Ringkonnakohtu ees ei tõstata selles osas mingeid uusi õiguslikke argumente, millele maakohtu otsuses ei oleks juba vastatud. Seetõttu kohtukolleegium, nõustudes selles osas maakohtu otsuse motiivide ja järeldustega, ei pea neid vajalikuks korrata.

s on prokuröri seisukohtadega valdavas osas nõustunud ja kaitsjate seisukohtadega mitte, ei tee kohtuotsust ebaseaduslikuks, sest KrMS § 61 lg 2

kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. KrMS § 14 lg 1

kohaselt täidavad kohtumenetluses süüdistus- ja kaitsefunktsioone ning kriminaalasja lahendamise funktsioone eri menetlussubjektid. Seetõttu ei jaga kohtukolleegium R. Künnapuu kaitsja seisukohta, et kohtulikul arutamisel on rikutud ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtet.

mõistetud üheaastane vangistus KarS § 73 lg 1,3 alusel täitmisele pööramata.

P.B kriminaalasja materjalidest nähtub, et maakohus on mõistnud P.B-le üheaastase

vangistuse, kuid on jätnud selle KarS § 74 lg 1,3 alusel täitmisele pööramata, kui ta 18-kuulise

katseaja jooksul ei pane toime uut kuritegu ja täidab KarS § 75 lg 1 p 5 sätestatud -des 1- kontrollnõudeid ja kohustusi.

15(15)

Maakohtu otsusest ei nähtu motiive, miks tuleb P.B vabastada talle mõistetud karistuse kandmisest KarS § 74 lg 1,3 alusel ning miks ei ole tema suhtes võimalik kohaldada KarS § 73 lg 1,3 sätteid. Kaitsja on põhjendanud oma taotlust sellega, et P.B on varem kohtu poolt karistamata ning tal on

töökoht. Ringkonnakohtu istungil prokurör toetas P.B taotlust vabastada P.B karistuse kandmisest KarS § 73 lg 1,3 alusel. Riigikohtu suuniste ja senise kohtupraktika kohaselt kohaldatakse KarS § 74 lg 1,3 alusel karistusest tingimisi vabastamist eelkõige varem kohtu poolt karistatud isikute suhtes, et kriminaalhoolduse abil

tagada järelevalve nende käitumise üle. Selle eesmärk on eelkõige süüdimõistetute poolt uute kuritegude toimepanemise vältimine. Kohtukolleegium nõustub kaitsja ja prokuröri seisukohaga, et P.B suhtes on võimalik kohaldada karistusest vabastamisel KarS § 73 lg 1,3 sätteid, kuna ta on kohtu all esmakordselt. KarS § 73 lg 3

kohaselt määratakse katseajaks kolm kuni viis aastat. Arvestades P.B isikut iseloomustavaid andmeid peab kohtukolleegium võimalikuks määrata talle katseajaks kolm aastat.

suurusega tasu ja muud menetlusosalise vajalikud kulud, mis on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega. Süüdistatavate valitud kaitsjad esitasid kohtukolleegiumile taotluse jätta õigeksmõistva kohtuotsuse

tegemise korral KrMS § 181 kohaselt süüdistatavatele apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi kulu riigi kanda.

Kuna kohtukolleegium jätab J. Pildi, R. Künnapuu, K. Musta ja L. Alu suhtes maakohtu otsuse

muutmata ja kaitsjate apellatsioonid rahuldamata, siis jätab kohtukolleegium nende kaitsjate taotlused KrMS §185 lg 2 alusel õigusabikulu riigi kanda jätmiseks rahuldamata. Seevastu KrMS § 185 lg 1 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse üks KrMS § 337 lõike 1 punktides 2-4 või lõikes 2 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on 14. aprilli 2010. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-3-10

selgitanud, et süüdistataval on õigus eeldada, et kriminaalasi lahendatakse kõigis küsimustes

lõplikult õigesti esimese astme kohtus ja ta on kohustatud hüvitama üksnes enda põhjendamatust

kaebusest tingitud menetluskulud. Kui kohtukaebemenetluses tuvastatakse madalama astme kohtu otsuse vigasus, tuleb kaebemenetluse kulud jätta riigi kanda. Selline järeldus tuleneb ühemõtteliselt

ka KrMS § 185 lg- 1. Kuna st kohtukolleegium süüdistatava P.B valitud kaitsja apellatsiooni osaliselt rahuldab, siis lasub süüdistataval tekkinud apellatsioonimenetluse kulude osalise hüvitamise kohustus käesoleval juhul riigil.

P.B valitud kaitsja on taotlenud Eesti Vabariigilt süüdistatava P.B kasuks 600 euro väljamõistmist apellatsioonimenetluses kantud kulude katteks. Taotlusele lisatud arvete nähtub, et st

õigusteenuse osutamine on seisnenud maakohtu otsusele apellatsiooni koostamises ja ringkonnakohtu istungil osalemises.

Kohtukolleegium leiab, et kaitsja taotlus kuulub rahuldamisele osaliselt ning mõistab Eesti Vabariigilt P.B kasuks välja 200 eurot apellatsioonimenetluses kantud kulude katteks.

Meelika Aava Pavel Gontšarov Urmas Reinola