1-11-14208/24 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1-11-14208

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 24. september 2012. a Tallinn Kriminaalasja number 1-11-14208 Kohtukoosseis

Eesistuja Meelika Aava, liikmed Ivi Kesküla ja Urmas Reinola Kohtuist

ungi sekretär Kea Lemming Tõlk Irina Leetberg Kriminaalasi D.B süüdistuses KarS § järgi 121

Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 5. aprilli 2012. a otsus menetluses üld Apellatsiooni esitaja Süüdistatava D.B kaitsja Gennadi Kull Prokurör Lea Pähkel Süüdistatav D.B isikukood XXX elukoht XXXX X- , XXXXXXX XX T XXXXXXX, karistatus puudub OÜ Kaitsja Vandeadvokaat Gennadi Kull

RESOLUTSIOON

Harju Maakohtu 5. aprilli 2012. a kohtuotsus suhtes jätta muutmata ja D.B apellatsioon rahuldamata.

Välja mõista D.B-lt Eesti Vabariigi kasuks 96 eurot (üheksakümmend kuus) eurot

määratud kaitsjale makstud tasu katteks apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest.

Summa tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB Pangas nr 10220034796011 või

Swedbankis nr 221023778606. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049748 ning selgitus: „D.B“, “. 1-11-14208

Nõue tasuda 30 päeva jooksul ringkonnakohtu otsuse jõustumisest arvates.

Edasikaebe kord

Kohtuotsus tehakse teatavaks 24. septembril 2011. a kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu.

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates

kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30

2(4)

päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel.

ASJAOLU

D JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 5. aprilli 2012. a kohtuotsusega menetluses tunnistati süüdi KarS üld D.B

§ 121 järgi ja talle mõisteti karistuseks 3 kuud vangistust, mis jäeti KarS § 73 alusel täitmisele

pööramata 3-aastase katseajaga.

2. tunnistati süüdi selles, et ta 4. oktoobril 2011. a kella 11 paiku Tallinnas D.B

XXXXXXXXX XX asuvas J

, keda ta esimesel korrusel haaras jõuga CI paremast käsivarrest süüdistas oma poja peksmises, ja tiris hirmust ja valust nutva lapse endaga kaasa teisele korrusele, kus kooli direktor

ER vabastas lapse naise haardest. Sellise tegevusega põhjustas D.B CI-le füüsilist valu ning punetava haardejälje paremal käel.

3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni

süüdistatava kaitsja, kes taotleb süüdimõistva kohtuotsuse tühistamist ja õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist.

Apellatsiooni motiivide kohaselt on kohus hinnanud tõendeid ühekülgselt ja puudulikult. Süüdistatava D.B ütlused on põhjendamatult kõrvale jäetud ning on arvestatud tunnistajate ütlustega, kes annavad valeütlusi. on jätnud hinnangu andmata kaitsja poolt esitatud ja kohtus Kohus ära kuulatud helisalvestusele, millest nähtub, et D.B kõneles rahulikult ja vaoshoitul t. Süüdistatav D.B käis , kes lapse läbi vaatas. Arsti sõnade

ise polikliinikus ja vestles arstiga

kohaselt ei olnud lapsel mingeid nähtavaid vigastusi. Kannatanu CI, tema isa ja kõik tunnistajad

annavad valeütlusi. Kooli töötajad on sõltuvuses kooli direktorist, mistõttu nad annavad selliseid ütlusi, nagu on direktor käskinud. CI - isa annab polikliinikus käimise kohta erinevaid ütlusi. Isa on kinnitanud, et ta käis lapsega Ida

Tallinna Keskhaiglas (Ravi tn 18), tegelikult käis ta aga samal tänaval asuvas lastepolikliinikus

(Ravi tn 27).

4. Ringkonnakohtu istungil süüdistatav ja kaitsja toetasid apellatsiooni ja taotlesid kohtuotsuse tühistamist õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. ja

Süüdistatav lisas, et kui ringkonnakohus ei pea õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist võimalikuks, siis

taotleb ta kohtuotsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist maakohtule uueks arutamiseks. Veel

leidis ta, et kannatanu CI ste isa ja kõik tunnistajad tuleks võtta kriminaalvastutusele valeütlu andmise eest.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

5. Kohtukolleegium, tutvunud kohtuasja käesoleva materjalide ja apellatsiooni väidetega ning

kuulanud ära kohtumenetluse pooled leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata, kuna see on seaduslik

ja põhjendatud.

5.1 Esitatud apellatsioonis taotleb kaitsja maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste

ümberhindamist ning õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Siinkohal osundab kohtukolleegium

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. mai 2003. a otsuses nr 3-1-1-17- ale, 03 väljendanud seisukoh mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul.

Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud

seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud

tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Lisaks sellele on

Riigikohtu kriminaalkolleegium 26. septembri otsuses nr 3-1-1-77- kui erinevad 05 märkinud, et

3(4)

kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab

ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja

mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste maa asjaoludega. Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite

analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente süüdimõistva kohtuotsuse

maakohtu tühistamiseks ja D.B suhtes õigeksmõistva kohtuotsuse tegemiseks.

5.2

Vastuseks apellatsiooni etteheitele, et kohus on süüdistatava D.B ütlused põhjendamatult

k ja arvestanud kannatanu seadusliku esindaja NI ja tunnistajate ja

õrvale jätnud JK, OJ ER vale

sest. ütlustega, märgib kohtukolleegium, et see on küsimus süüdistatava ütluste usaldusväärsu Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. aprilli 2005. a otsuses nr 3-

1-1-19-05 ja 26. septembri 2005. a otsuses 3-1-1-77-05 väljendatud seisukohale, et tõendi

usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Käesoleval juhul on kohtukolleegium

seisukohal, et maakohus on tõendeid hinnates seda põhimõtet järginud, sest kohtuotsusest nähtub selgesti, millise kaalu ja miks, on kohus ühele või teisele tõendile omistanud.

Kohtukolleegiumi hinnangul on kohus arvestanud põhjendatult tunnistajate , ja

JK OJ ER

kokkulangevate ütlustega ärritunud D.B hoidis nutvat selle kohta, et CI-t parema käe randmest, kuni tunnistaja lapse tema haardest vabastas. Tunnistaja

ER ER ütlustest nähtub veel, et ta nägi kuidas D.B nutvat CI-t mööda treppe teisele korrusele vedas. ütlused on Tunnistajate

kooskõlas kannatanu ütlustega, mille kohaselt D.B haaras tal randmest ja vedas teda CI

mööda treppe teisele korrusele. Tal oli valus. D.B hoidis tema randmest kinni seni, kuni

kooli direktor ta vabastas.

Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et ei ole tõenäoline, et lapseealine kannatanu ja

kooli töötajad valeütluste andmises kokku lepivad. Lisaks sellele nähtub ka kooli turvakaamera

videosalvestuselt füüsiline kontakt kannatanu ja D.B vahel. CI Kannatanu kooli CI tervisekaardil oleva sissekande põhjal on tal 4. oktoobril 2011. a parem käsivars punane ja olnud tugevasti valutanud. Laps nuttis ja rääkis, et teda oli käest haaranud Z ema.

Eeltoodut arvesse võttes leiab kohtukolleegium, et maakohtul puudus alus kannatanu

CI ja

tunnistajate JK, OJ ning

ER ütlustes kahelda, sest need on omavahel kooskõlas ning haakuvad ka kooli turvakaamera videosalvestusel ja CI tervisekaardil sisalduva informatsiooniga.

5.3

Käesoleva kohtuasja materjalidest nähtub, et tegelikult

süüdistatav D.B ei eitagi, et ta CI- l käest tab vaid valu põhjustamist. haaras ja sellest kinni hoidis. Ta ei

Siinjuures kohtukolleegium selgitab, et KarS § 121 kehtestab vastutuse teise inimese tervise

kahjustamise eest, samuti löömise peksmise või valu tekitanud muu kehalise väärkohtlemise eest , . Seega kuriteokoosseis KarS § 121 järgi ei eelda obligatoorselt kannatanul kehavigastuste tuvastamist

vaid piisab, kui on tuvastatud talle füüsilise valu tekitamine. Riigikohtu senises praktikas on asutud valu põhjustanud muu kehalise väärkohtlemise tõlgendamisel seisukohale, et valu põhjustanud muu

kehaline väärkohtlemine on inimese keha mõjutamine viisil, mis ei ole normaalsetes

inimestevahelistes suhetes aktsepteeritav (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 4. juuni 2004. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1- -04 ). 48 Käesoleva k -aastasel - ohtuasja materjalidest haaras 9 nähtub, et süüdistatav D.B CI l käest ja

vedas teda mööda treppe teisele korrusele. T l käest lahti, ehkki laps nuttis. a ei lasknud - CI Kannatanu

haardest pidi tunnistaja kasutama füüsilist jõudu CI vabastamiseks D.B ER lausa mõlema käega. D.B pigistas lapse kätt nii tugevasti, et punane muljumisjälg oli fikseeritud

CI kooli tervisekaardil. Kannatanu on kogu menetluse kestel kinnitanud, et ta tundis valu, kui CI

teda käest haarati ja sellest kinni hoides tiriti. Seevastu süüdistatav ja tema kaitsja on rõhutanud

4(4) jätkuvalt seda, et D.B eesmärk ei olnud mitte CI-le füüsilist valu tekitada, vaid oma poega kaitsta.

Kohtukolleegium leiab, et selline käitumine ei ole normaalsetes inimestevaelistes suhetes

aktsepteeritav. Kohtukolleegium ei kahtle, et D.B selline teguviis kannatanu CI-le valu põhjustas. Kuna D.B-le ei ole esitatud süüdistust CI tervise kahjustamises või löömises, vaid ainult valu põhjustamises, siis ei ole tähtsust asjaolul, kas ta hiljem arsti poole pöördus või mitte. On üldteada, et pelgalt valu põhjustamine kannatanu kehale objektiivseid jälgi ei jäta. Valu saab tunda

vaid kannatanu ise, mitte süüdistatav ning kohtul lasub kohustus seda asjaolu hinnata. Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et valust ja ehmatusest nutvat last mööda treppe

tirides pidas D.B võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist, so valu tekitamist, ja möönis seda. Seega pani D.B kuriteo toime kaudse tahtlusega.

Eeltoodut arvesse võttes ei nõustu kohtukolleegium apellandi väitega, et kohtu järeldus kannatanu CI-le valu põhjustamise kohta on alusetu.

5.4 Süüdistatav ja kaitsja on kogu menetluse vältel püüdnud juhtida kohtu tähelepanu sellele, et D.B

kooli tuleku põhjuseks oli asjaolu, et kaasõpilased olid tarvitanud eelnevalt vägivalda tema poja suhtes. Kohtukolleegium leiab, et kohtuasja materjalidega on see asjaolu igati tõendamist

leidnud, kuid see ei tee olematuks D.B poolt kehalist väärkohtlemist CI suhtes. Seda, et

kehaline väärkohtlemine leidis aset mitte avaliku korra rikkumise eesmärgil, vaid omavaheliste isiklike suhete pinnal, on kohus D.B käitumisele juriidilise hinnangu andmisel juba arvesse võtnud, kvalifitseerides D.B käitumise KarS § 263 p 1 asemel KarS § 121 järgi.

6. Kohtukolleegium rahuldas KrMS § 189 lg 4 alusel määratud kaitsjatele tasu väljamaksmise

taotluse apellatsioonimenetluses ja määras D.B kaitsjale välja maksta 96 eurot. Maakohtu otsusele oli esitanud apellatsiooni kaitsja.

KrMS § 45 lg 4 kohaselt on kaitsja osavõtt kohtumenetlusest kohustuslik. KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale makstav tasu menetluskulu.

KarS § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud.

Kuna kohtukolleegium jätab apelleeritud kohtuotsuse D.B suhtes muutmata, siis jäävad menetluskulud süüdistatava enda kanda.

7. 7 lg 1 p- Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 33 st 1 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu 5. aprilli 2012. a otsuse suhtes muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. D.B

Meelika Aava Ivi Kesküla Urmas Reinola