1-12-4975/16 · 1-12-4975/16 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 21. september 2012, Tartu

Kriminaalasja number 1-12-4975 Kohtukoosseis Paavo Randma, Aarne Sarjas, Maarika Kuusk Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu 27. juuli 2012 otsus Süüdistatav R.K, , Elukoht XXX, XXXX, isikukood XXX

XXXX, emakeel – XXXX, XXXX; varasemalt kriminaalkorras karistatud ühel korral Apellatsiooni esitaja Süüdistatav R.K

Resolutsioon

Jätta süüdistatav R.K apellatsioon kui ilmselt

põhjendamatu läbi vaatamata

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib süüdistatav advokaadist kaitsja vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule

10 päeva jooksul Tartu Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Maakohtu 27. juuli 2012 otsusega tunnistati V. Yudajev süüdi KarS § 391 lg 1 järgi ja

mõisteti talle karistuseks 2 kuud vangistust, mida vähendati KrMS § 238 lg 2 alusel ühe kolmandiku võrra kestuseni 1 kuu 10 päeva.

KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Viru Maakohtu Narva kohtumaja 5.04.2010 kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa - 2 aastat 10 kuud 1 päev - võrra ning mõisteti R.K-le liitkaristuseks 2 aastat 11 kuud 11 päeva vangistust.

V. Yudajev tunnistati süüdi selles, et ta isikuna, kelle suhtes 6.06.2011 kohaldati väärteokaristusena rahatrahvi Tolliseaduse § 73 lg 1 järgi ettenähtud väärteo toimepanemise eest (ühendusvälisest riigist kauba ebaseaduslik toimetamine Eesti Vabariiki), taas 5.12.2011 kella 23.30 paiku, suundudes Vene

Föderatsioonist Eesti Vabariiki Narva tollipiiripunkti kaudu toimetas Euroopa Ühenduse

2

tolliterritooriumile üle lubatud piirnormi, mis Alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse § 57 lg 1 kohaselt on mitte rohkem kui 40 sigaretti, Vene Föderatsiooni päritolu ja aktsiisimärkidega 1960 sigaretti ”Bond Street”, neid spordikotti peites ja deklareerimata jättes.

Karistuse mõistmisel märkis kohus järgmist:

„R.K on varem kohtulikult karistatud, tal on kustutamata karistus, teda oli karistatud ka vangistusega / KarS § 184 lg 2 p 2 - § 22 lg 2, 3, § 184 lg 1, § 392 lg 1 - § 22 lg 2, § 392 lg 1 - § 22

lg 3 järgi/. Kuna R.K on isik, kes ei ole eelnevatest karistustest järeldusi teinud ja on jätkanud kuritegelikku tegevust, siis igat liiki tingimisi karistuse kohaldamine või rahaline karistus

on tema suhtes välistatud. Ta oli karistatud sama teo eest. Peale selle võtab kohus arvesse

süüdistatavate iseloomu /XXXX, XXXX/, võimalust mõjutada edaspidi hoiduma süütegude

toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Seetõttu jõuab kohus järeldusele, et R.K suhtes on otstarbekas kohaldada reaalne vangistus“.

2. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatav V. Yudajev, kes palub tühistada otsus talle mõistetud karistuse osas.

Apellant leiab, et talle oleks kohane mõista rahaline karistus. Teo toimepanemise ajal oli ta kriminaalhoolduse all ning selle täitmisega ei olnud tal probleeme. Ka on tal võimalus asuda tööle, samuti juhib V. Yudajev tähelepanu sellele, et ta pani toime 2. astme kuriteo.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

3. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata (vt RKKKo 3-1-1-55-07). Riigikohtu kriminaalkolleegium on

leidnud, et ilmselt põhjendamatuna tuleb käsitada apellatsiooni, milles esitatud argumendid ei ole

konkreetse kriminaalasja lahendamise seisukohalt õiguslikult relevantsed ega anna seetõttu ühelgi

juhul alust esimese astme kohtuotsuse või selles esitatud järelduste muutmiseks. Küsimus, kas

esitatud apellatsioon on ilmselt põhjendamatu KrMS § 326 lg 2 teise lause tähenduses, tuleb

ringkonnakohtul lahendada iga kriminaalasja pinnalt eraldi, arvestades kaebuses esitatud

argumentide asjakohasust (vt RKKKo 3-1-1-96-09). Kui apellandi väited ei ole õiguslikult

asjakohatud, peab ringkonnakohus KrMS § 326 lg 2 teisest lausest juhindumist eriti põhjalikult

kaaluma, lähtudes konkreetse asja eripärast. Õiguslikult asjakohase taotluse ja põhjendustega

apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas

kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt mõistetud karistuse osas) ning

ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on seega võimalik juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus

ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Nii võib ringkonnakohus jätta karistuse muutmist

taotleva apellatsiooni KrMS § 326 lg 2 teisele lausele tuginevalt läbi vaatamata põhjendusega, et mõistetud karistus ei hälbi karistuspraktikast (vt RKKKo 3-1-1-120-09; 3-1-1-82-11).

4. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul puuduvad absoluutselt igasugused võimalused

maakohtu otsuses tehtud õiguslike järelmite muutmiseks. Maakohtu otsust ei vaidlustata teo

toimepanemise asjaolude ega õigusliku kvalifikatsiooni osas. Süüdistatava taotluseks on ainuüksi

talle mõistetud sanktsiooniliigi muutmine. Ringkonnakohtu hinnangul on selline toimimine aga välistatud ja seda järgmistel argumentidel.

3

5. Riigikohtu kriminaalkolleegium on karistuse mõistmise osas märkinud, et KarS §-st 56

lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on selgitanud veel, et karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi

sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid

eesmärke (RKKKo 3-1-1-14-07). Täiendavalt tuleb karistuse mõistmise juures arvestada ka veel õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse üldpreventsiooni tähenduses.

6. Kriminaalkolleegium leiab, et maakohus on põhjendatult mõistnud süüdistatavale karistuseks vangistuse. Maakohus on otsuses vaaginud ka rahalise karistuse mõistmise võimalust ning vastanud sellele eitavalt; ringkonnakohtu hinnangul tuleb sellega täielikult nõustuda.

Iseenesest sätestab KarS § 56 lg 2 ls 2 tõepoolest, et kui eriosa koosseis näeb sanktsioonina ette

rahalise karistuse, tuleb vangistuse mõistmist eraldi põhistama. Käesoleval juhtumil on

ringkonnakohtu hinnangul maakohus põhjendatult pöördunud just vangistuse kui sanktsiooniliigi poole.

Nimelt on Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses nr 3-1-1-24-07 leidnud, et juhul, kui lisaks

vangistusele näeb konkreetne säte ette ka kergemaliigilise karistuse, võib vangistust karistusena

mõista näiteks olukorras, kus kergemaliigiliste karistuste võimalused on selgelt ebapiisavad või

varasemate katsete käigus end ammendanud. Ning tunnistada tuleb, et varasemad katsed süüdistatava õiguskuulekale teele suunamisel on ebaõnnestunud. V. Yudajevit on nimelt varasemalt kriminaalkorras karistatud, kusjuures talle mõistetud karistust ongi sellisel viisil individualiseeritud,

et see ei toonud kaasa reaalset vabadusekaotust. Kummatigi ei suutnud varasema kohtuotsusega mõistetud karistus aga tagada süüdistatava edasist õiguskuulekat käitumist.

6.1 Põhimõtteliselt toimus ju järgnev. V. Yudajev tunnistati süüdi kriminaalkuriteos ja mõisteti talle karistuseks vangistus, mis jäeti tingimuslikult täitmisele pööramata. Tingimuslikult vabaduses

viibimise ajal pani V. Yudajev toime väärteo, millega pidi kaasnema ka teadmine, et analoogse

süüteo teistkordse toimepanemise korral järgneb juba kriminaalvastutus; ning selle teadmisega tegutsedes panigi V. Yudajev toime käesolevas kriminaalasjas vaatluse all oleva kuriteo. Sisuliselt

anti V. Yudajevile korduvalt võimalusi enda käitumist korrigeerida, mis jäi aga tulemusetuks.

Vastupidiselt süüdistatava poolt märgitule tuleb seetõttu nentida, et tal siiski oli probleeme kriminaalhoolduse järgmisega; teisiti on raske hinnata osundatud fakti, et selle käigus pani ta toime nii väär- kui ka kuriteo. Teisisõnu ei olnud kriminaalhooldus tema suhtes tulemuslik.

6.2 Seega tuleb tõdeda, et süüdistatava suhtes on juba kohaldatud karistuse kandmiselt tingimisi

vabastamist ning alles selle luhtumisel on pöördutud järgmise sammuna vabadusekaotusliku karistuse poole. Kirjeldatud situatsioonis - uue tahtliku kuriteo toimepanemine kohtu poolt mõistetud

katseajal - on süüdistatavale vangistuse mõistmine sisuliselt ainumõeldavaks käitumisviisiks ning selliselt on maakohus ka toiminud. Seejuures tuleb tähelepani pöörata ka sellele, et V. Yudajevit on varasemalt korduvalt karistatud ka väärteokorras ning just rahaliste sanktsioonidega, kuid ka need ei ole toonud kaasa oodatud efekti eripreventiivses tähenduses (vt tlk 24-26). Ka see fakt näitab üheselt, et rahalise karistuse mõistmine on käesoleval juhul välistatud.

7. Eeltoodut silmas pidades peab kriminaalkolleegium V. Yudajevile vaatluse all olevas

kriminaalasjas mõistetud karistust igati seaduslikuks ning põhjendatuks. Apellatsioonis puuduvad

igasugused veenvad argumendid, mis võimaldaks jõuda kriminaalkolleegiumil vastupidisele

4

järeldusele ning muuta maakohtu poolt valitud sanktsiooniliiki; pigem võiks väita, et rahalise karistuse mõistmine hälbiks praegusel juhul väljakujunenud kohtupraktikast.

8. Eeltoodu alusel leiab kriminaalkolleegium, et maakohus on kriminaalasja lahendamisel arvestanud täiel määral kõiki aspekte, mida kehtiva seaduse kohaselt tuleb silmas pidada ning mis on asjakohased käesolevas süüteos. Kriminaalkolleegium asub üksmeelselt seisukohale, et apellatsioon

on ilmselt põhjendamatu ja perspektiivitu. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 326 lg 2 ls-st 2 kohtukolleegium

määras:

Jätta apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata.

Paavo Randma

Aarne Sarjas

Maarika Kuusk