4-12-1420/9 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

Väärteoasi 4-12-1420

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 24. augustil 2012.a. Tallinn (Liivalaia kohtumaja) Kohtukoosseis Kohtunik Piret Liivo Kohtuistungi sekretär Terje Liebert Vaidlustatud lahend Politseija Piirivalveameti Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo

avariitlituse avariiteenistuse 16.03.2012.a. otsus väärteoasjas nr: 2302,11,02308 G.R karistamises Liiklusseaduse § 223 lg.1 alusel

Kaebuse esitanud isik G.R, isikukood XXX, elukoht XXX.

Istungil osalenud isikud Kaebuse esitaja G.R ja tema esindaja Risto Käbi.

Kohtuväline menetleja – Politseija Piirivalveameti Põhja

Prefektuuri Korrakaitsebüroo avariitlituse avariiteenistuse esindaja Helen Kommussar

LÕPPOSA

Jätta Politseija Piirivalveameti Põhja Prefektuuri

Korrakaitsebüroo avariitlituse avariiteenistuse 16.03.2012.a.

otsus väärteoasjas nr: 2302,11,02308 G.R

karistamises Liiklusseaduse § 223 lg.1 alusel muutmata ja kaebus rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib edasi kaevata kassatsiooni korras

Riigikohtule, teatades sellest seitsme päeva jooksul Harju Maakohtule arvates otsuse lõpposa kuulutamisest ning esitades

advokaadi vahendusel kassatsioonkaebuse Riigikohtule Harju

Maakohtu kaudu kolmekümne päeva jooksul arvates otsuse tutvumiseks kättesaadavusest.

Kassatsioonkaebuse teate esitamise korral on kohtuotsus tervikuna menetlusosalistele kättesaadav 17.09.2012.a.

Vaidlustatud otsuse sisu:

2

Politseija Piirivalveameti Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo avariitlituse avariiteenistuse 16.03.2012.a. otsus väärteoasjas nr: 2302,11,02308 karistati G.R-i rahatrahviga 10 trahviühiku ulatuses Liiklusseaduse § 223 lg.1 alusel, so rahatrahviga 40 eurot. Otsuse kohaselt juhtis kaebaja mootorsõidukit, ei kohaldanud oma sõidukiirust selliseks, mis arvestaks teeolusid (tee libe), ilmastikutingimusi (lumesadu) ja muid liiklusolusid, et ta suudaks oma sõiduki peatada eespoolse nähtavuse ulatuses, mis tahes etteaimatava takistuse ees. Sõiduk kaotas juhitavuse ja sattus külglibisemisse. Tagasõitev sõidule püüdis liiklusõnnetust vältida, liikudes teise sõiduritta, kuid eessõitev sõidule libises ette, mille tulemusena sõitis eessõitvale sõidukile tagant otsa. Oma tegevusega põhjustas Smarti juht liiklusõnnetuse ja varalise kahju VPS'le ja AP'le. Otsuse kohaselt on menetlusalune isik rikkunud Liiklusseaduse § 50 lg 3 p 1 nõuet ja pani toime Liiklusseaduse § 223 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo.

Kaebuse sisu:

02.04.2012 esitas G.R kohtule kaebuse, milles taotleb nimetatud otsuse tühistamist ja menetluse lõpetamist V™S § 29 lg.1 p.1 alusel. Kaebuse kohaselt kaebaja ei nõustu väärteoasjas tehtud otsusega ning palub väärteomenetluse

otsus tühistada. Kaebaja leiab, et väärteomenetluse otsuse tegemisel ei ole kohtuväline

menetleja analüüsinud teise liiklusõnnetuses osalenud liikleja tegevust ja andnud sellele õiguslikku hinnangut. Liiklusega seotud õigusrikkumiste menetlemise käigus kõigi osapoolte

käitumise hinnangu andmist soovitab ka Riigikohus, kes otsuses nr. 3-1-1-94-02 leidis, "et

liiklusega seotud õigusrikkumiste asjade menetlemisel, eriti aga liiklusõnnetusega seotud

kuritegude menetlemisel, tuleb kaaluda kõigi liiklusõnnetuses osalenud liiklejate käitumist ja

anda nende käitumisele õiguslik hinnang, sest vastasel korral ei ole võimalik objektiivselt

hinnata kelle käitumine oli põhjuslikus seoses inimese vigastuste tekitamisega või surma põhjustamisega." Samasugusele seisukohale jõudis Riigikohus ka lahendis nr. 3-1-1-1-03, kus

Riigikohtu kriminaalkolleegium pöörab taas tähelepanu asjaolule, et liiklusõnnetusega seotud kuritegude uurimisel tuleb kaaluda kõikide liiklusõnnetuses osalenud isikute käitumist ja anda sellele õiguslik hinnang.

Kaebaja on seisukohal, et väärteomenetluses on jäetud välja selgitamata poolte käitumise põhjuslik seos ning asja on menetletud tema kahjuks.

Kaebaja on seisukohal, et liiklusõnnetuse käigus varalise kahju tekkimine on otseses põhjuslikus seoses teise osapoole käitumisega õnnetusele vahetult eelneval ajahetkel. Kaebaja

toetub oma seisukoha kujundamisel Liiklusseadusele ning MPpoolt süüteo kohta antud ütlustele. Kaebaja on seisukohal, et:

1. MP ei täitnud liikluses osalejana sõiduvõtete valikul Liiklusseaduse Üldsätetes § 14 lg 2

(„Iga liikleja, liikluse korraldaja ja muu isik peab järgima liiklusalaste õigusaktide nõudeid, olema liikluses hoolikas ja ettevaatlik ning tagama liikluse sujuvuse, et vältida

ohtu ja kahju tekitamist.") ning § 16 lg 1 („olema viisakas ja arvestama teiste liiklejatega ning oma käitumises hoiduma kõigest, mis võib takistada liiklust, ohustada või kahjustada inimesi, vara või keskkonda") toodud kohustusi.

2. MP rikkus Liiklusseaduse § 46 lg 1 („Juht peab vastavalt sõiduki kiirusele ning teeja

ilmastikutingimustele hoidma sellist pikivahet, mis võimaldab vältida otsasõitu ees ootamatult pidurdanud või seisma jäänud sõidukile") ja lg 2

3

(„Asulasisesel teel peab aeg, mis kulub üksteise järel liikuvate sõidukite vahelise pikivahe läbimiseks, olema normaaltingimustel vähemalt kaks sekundit ja asulavälisel

teel vähemalt kolm sekundit. See nõue ei kehti, kui väljutakse möödasõiduks oma

sõidurajalt ja sellest on suunatulega märku antud.") toodud nõudeid pikivahele.

Otsasõidu vältimiseks ohutu peatumisteekonna hindamisel on kaebaja juhindunud

Autokool Laanepere Koolitus kodulehel olevast peatumisteekonna arvutusest http://koolitus.laanepere.ee/43/reageerimisteekonna~pidurdusteekonnapeatumisteekonna-arvutamine.html ning „Liiklusõpikus" (LK, HK; AS M ) (lisa 7)

toodud seisukohast, et "märja ilma korral kiiruselt 80 km/h pidurdades oleks peatumisteekond vähemalt 130 m." Seega arvutuse järgi oli MP liikumiskiirus ja hoitud pikivahe minimaalselt piisav küll kuiva asfaldi ja heade teeolude korral, kuid arvestades

teeolusid (lumelörts, mis muutis tee ülimalt libedaks, lisa 2), ei saa teise sõidukijuhi

juhtimisvõtteid kindlasti pidada sobivaks vastavalt tol hetkel valitsenud oludele ning

liiklusõnnetuse toimumine ja kahju tekkimine oli põhjuslikus seoses MP valede juhtimisvõtetega.

3. Sõidukiiruse valikul rikkus MP Liiklusseaduse § 50 lg 3 (1) („Juht peab kohandama oma sõiduki kiiruse olukorrale vastavaks, kuid ei tohi ületada suurimat lubatud kiirust. Juht peab sõidukiiruse valikul arvestama oma sõidukogemust, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose iseärasusi, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid,

et ta suudaks seisma jääda sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel oleva sellise takistuse ees, mida juht pidi ette aimama") toodud nõudeid sõidukiiruse valikule.

4. Sooritades möödasõitu, rikkus MP Liiklusseaduse § 51 lg 3 (3) („Enne möödasõidu alustamist peab juht veenduma, et möödasõit ei ohusta ega takista teisi liiklejaid;") ja

(4) („Enne möödasõidu alustamist peab juht veenduma, et sõidurada, millele juht suundub, on piisavas ulatuses vaba;") ning lg 4 („Kui möödasõidu ajal ilmneb takistus

või liiklusoht, mida juht ei saanud ette näha või ei osanud õigesti hinnata enne möödasõidu alustamist, tuleb möödasõit katkestada") toodud nõudeid möödasõidule.

Lähtudes eeltoodust leiab kaebaja, et MP poolt eelpool viidatud Liiklusseaduse sätete

järgimisel ei oleks kaebaja auto külglibisemisse sattumine kaasa toonud liiklusõnnetust ja

varalist kahju -järelikult on MP käitumine otseses põhjuslikus seoses varalise kahju tekitamisega ning kaebaja ei vastuta liiklusõnnetuse tekitamise eest.

Kohtuvälise menetleja seisukoht:

Kohtuväline menetleja leiab, et kaebuse esitaja väide, nagu ei oleks kohtuväline menetleja oma otsuses analüüsinud teise liiklusõnnetuse osapoole tegevust on paljasõnaline, kuivõrd otsuses väljatoodud põhjuses on kohtuväline menetleja konkreetselt viidanud Audi juhi tegevusele ja

seletanud, et olukorras, kus sõidukist Audi eespool liikunud sõiduki Smart juht kaotab juhitavuse oma sõiduki üle ning jätkab teel liiklemist menetlusalusele isikule kontrollimatult ei

saa pidada antud olukorda Audi juhile etteaimatavaks, kuna sõiduki Smart kiiruse ja

liikumistrajektoori muutumine ei ole korrapärane ja võrreldav tavaolukorras pidurdamisega. Ekstreemsetes oludes toimub sõidukiiruse vähenemine oluliselt kiiremini kui nn tavapärase ja etteplaneeritud pidurdamise korral. Kohtuväline menetleja leiab, et tulenevalt eelpool toodust

puudus Audi juhil võimalus liiklusõnnetust vältida ja samuti ei ole Audi juhi tegevuses tuvastatud liiklusnõuete rikkumist, mis oleks põhjuslikus seoses tekkinud tagajärgedega.

Kohtuväline menetleja leiab, et MP ei ole rikkunud kaebuse esitaja poolt viidatud Liiklusseaduse § 14 lg.2;§ 16 lg.1. Kaebuse esitaja on küll viidanud paragrahvidele, kuid ei ole

4

põhjendanud, miks ja mille alusel on teine liiklusõnnetuses osalenud sõidukijuht rikkumised toime pannud. Seega leiab kohtuväline menetleja, et taoline väide on aluseta ja põhjendusteta.

Kohtuväline menetleja ei nõustu samas ka asjaoluga, et MP oleks rikkunud Liiklusseaduse § 46 lg.1, kuivõrd pikivahet saab sõidukijuht hoida ainult enda ees liikuva sõidukiga. Antud juhul on

siiski silmas peetud samas sõidurajas liikuvaid sõidukeid. Sõidukite kokkupõrge kui selline toimus siiski situatsioonis, kui MP poolt juhitud mootorsõiduk liikus otse teises sõidurajas ja kaebuse esitaja sõiduk kaldus esimesest sõidurajas teise. Seega viide asjaolule, et MP ei olnud valinud pikivahet vastavalt sõidukiirusele on asjakohatu.

MP’il ei olnud pärisuunas möödasõitu alustades ühtki takistust, mis oleks tal keelanud möödasõitu alustada. Viidates Liiklusseaduse § 52 lg.2p.1,2,3 ei olnud piiratud nähtavust, tema

sõiduk ei asunud reguleerimata ülekäigurajal ja ta ei teostanud seda aeglus –või

kiirendusrajakaudu ega ka muude keelatud teerajatise kaudu. Seega ei saanud MP oma tegevusega rikkuda Liiklusseaduse § 51 lg.3p.3. Möödasõit selle alustamise hetkel ei ohustanud ega takistanud teisi liiklejaid. Oht tekkis konkreetselt Smart juhi tegevuse tagajärjel. Kui Audi juht alustas möödasõitu oli ta veendunud, et sõidurada, millele ta suundub, on piisavas ulatuses

vaba. Smart kaldus teisele sõidurajale alles siis, kui Audi sõitis antud sõidurajal juba otse. Sellel hetkel ei olnud Audi juhil enam võimalust liiklusõnnetust ära hoida ja toimus sõidukite kokkupõrge.

Tulenevalt eeltoodust palub kohtuväline menetleja jätta oma otsuse muutmata ning kaebuse rahuldamata. Kaebuse arutamisel kohus tegi kindlaks:

Kohtuistungil jäi G.R ja tema esindaja oma kaebuse juurde. Kaebaja esindaja palus tähelepanu pöörata sellele, et olid rasked ilmastikuolud: lumesadu, soola-lumesegane teekate,

kus mõlemad juhid sõitsid vähendatud kiirusega, Audi ei hoidnud piisavat pikivahet. Neid teeolusid arvestades ei saa öelda, et Audi hoidis pikivahet ja see on rikkumine. Möödasõit algas siis, kui tagumine juht sai aru, et vahemaa on nii väike, et peab midagi ette võtma, et seda liiklusõnnetust vältida. See asjaolu on oluline, kuna kaebaja soovib tähelepanu pöörata sellele,

et kohtuväline menetleja ei ole oma otsuses mõistliku analüüsi esitanud Audi juhi tegevuse kohta. Puudub pikivahe õiguspärasuse analüüs. Isegi, kui kohus leiab, et menetlusalune isik on rikkunud Liiklusseaduse nõudeid, on liiklusõnnetuse põhjustaja, siis tuleks vaagida ka asja teist poolt ja nimelt - kas menetlusalune isik rikkus mingisuguseid Liiklusseaduse nõudeid. Tee oli selline, mida ta hästi tundis, oli igapäevaselt sõitnud seda teed. See, et auto kaotas juhitavuse,

oli ootamatu, seega tuleb kohtul otsustada, kas kaebajale esitatud etteheited ebaõige sõidukiiruse valimise osas olid põhjendatud.

G.R selgitas, et sõitis hommikul tööle Vaida suunast Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa

maanteele. Teeolud olid halvad. Lubatud kiirus oli 90 km/h, tema sõitis lubatust veel

aeglasemalt. Sõiduridasid oli kaks. Jüri viaduktile jõudes oli kiirus vähendatud 70 km/h.

Kaebaja soovis võtta kiirust maha, mitte äkilisi liigutusi teha, nii-öelda pidurdada. Vabastas jala gaasipedaalilt, et hoogu vähendada. Sõitis üle viaduktil olevast metallkonstruktsioonist ja siis hakkas auto vibama ning sattus külglibisemisse. Tema taga sõitis Audi. Ta oli pikka aega

kaebaja taga sõitnud. Kaebaja proovis autot hoida kontrolli all, saavutada kontroll auto üle. Niipalju tal õnnestus, et ei sõitnud vastu piiret ja siis ühel hetkel sõitis Audi tema sõiduautole otsa ning siis oli auto esiotsaga vastu piiret juba. Mingi aeg sõitis Audi kaebaja sõiduki taga, sellest ajast alates, kui G.R Vaida viadukti juurest tegi parempöörde Tallinn- Tartu- Võru-

5

Luhamaa maanteele. Selle aja jooksul ei olnud ta kaebajast mööda sõitnud ning sõitis tema taga. Audi sõitis lubatust aeglasemalt. Kaebaja hinnangul sõitis Audi kahtlaselt lähedal tema

sõidukile. Kaebaja sõiduk oli Smart Coupe, ning selle autoga liikleb ta igapäevaselt, ka lumega. See oli esimene kord, kui auto kaebaja käes juhitavuse kaotas. Enne on ka olnud seda, et see sõiduk kaotab juhitavuse.

Tunnistaja MP selgitas kohtule, et tee oli väga kehvade tingimustega – nii esimeses kui ka

teises reas oli lumi lükkamata, tema hinnangul oli auto kiirus väike. Nägi, et tema ees olev väike auto Smart kaotas juhitavuse, ta koheselt vajutas pidurit, auto hakkas kalduma paremale piiretesse. Sai vasakusse ritta, jätkas pidurdamist. Moment, kui oli sõidukist möödumise hetk, siis väike sõiduk keerles tee peal ning seejärel toimus nende vahel väga õrn kokkupõrge. Ta hakkas mööda metallääri käima, auto kuulub täiesti mahakandmisele. Soovitab väikese autoga kasutada katkendlikku pidurdamist. Tunnistaja leiab, et kiirus sellise väikese auto jaoks oli suur - Smart kaalub alla ühe tonni ja kui tee peal on 4-5 cm lobjakat, siis see tõstab selle auto lume

peale üles. Tunnistaja jõudis oma autoga teise ritta, kuid kolmandale reale ei olnud enam minna, kui Smart tuli talle teise ritta ette. Kiirus selliste ilmastikutingimustel oli Smardil suur, 70-80 km/h, tal oleks võinud olla kiirus mitte üle 50 km /h. Tunnistaja auto kiirus oli kuskil 70- 80 km/ h, temagi varus kodust väljudes pool tundi aega arvestades ilmastikuolusid. Tunnistaja hinnangul oli tema auto sõidukiirus ning ees oleva autoga vahe piisav – umbes 70 meetrit, et ta

oleks saanud seisma jääda, kui ees olev auto oleks saanud pidama kasutades katkendlikku

pidurdamist, mis toob tagasi sõiduauto juhitavuse kõikide autode puhul. Eessõitva sõiduauto juht vajutas aga pidurid plokki – pidurdada tuleb hoopis murdosa vältel vajutades pidurit ning vabastama koheselt piduripedaali. Ta nägi, kuidas auto eespool keerles, ta üritas ära hoida seda, et tema auto sõidaks sillapiiretesse. Esimene kokkupõrge Smardile oli tagaossa, siis väike auto

keeras üle esimese rea piirdesse. Kokkupõrkest liikus auto vasakule poole, tunnistaja käis mööda metallpiirdeid, lõi tunnistajat esimesse ritta ja tagumise osaga vastu piirdeid. Smart oli kõigi pooltega tema ees risti. Tema läks vastu ainult tagant Smardile. Kokkupõrke hetkel olid

sõiduautode kiirused väikesed – 30-40 km/h. Selgitas, et püüdis Smardist mööda sõita eesmärgiga vältida avariid ning leidis, et selliselt toimides oli ainuõige võimalus.

Kohtu järeldused:

Kohus, kuulanud ära menetlusosalised ning uurinud antud asjas olevaid materjale, leidis, et G.R-i kaebus ei kuulu rahuldamisele ning seda alljärgnevatel asjaoludel.

Vastavalt V™S § 123 lg-le 2 kontrollib maakohus kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, s.o selgitab välja, kas isik on pannud toime teo, mille eest kohtuväline menetleja teda karistas. Seejuures tugineb kohus talle esitatud tõenditele.

Tunnistaja MP andis kohtuistungil ütlusi, et liiklusõnnetuse päeval olid ilmastikuolud väga

halvad – sadas lund, tee (Jüri viadukt) oli libe, kaetud lumelobjakaga. Tema sõitis oma sõiduautoga Audi mitte suurema kiirusega kui 70-80 km/h. Tunnistaja hinnangul oli tema ees liikunud sõiduauto Smart kiirus liialt suur arvestades sõiduauto massi ning selle väiksust. Ka

kaebuse esitaja G.R on kinnitanud, et liiklusõnnetuse toimumise päeval, so 06.12.2012 kl 07.47 hommikul olid ilmastikuolud rasked – esines lumesadu, soola-lumesegune teekate, ilmastikuolude tõttu ei olnud teekattemärgistus nähtava, rohke lume tõttu ei olnud tee

kogu laiuses sõidetav. Ka avariipolitseinik Marten Ingeli koostatud fototabelilt nähtub, et

ilmastikuolud õnnetuse toimumise paigal ei olnud head – näha on lumesadu ning sõiduteed katvat lörtsikihti.

6

Käesolevas väärteoasjas puudub vaidlus selle üle, et toimus liiklusõnnetus – kokkupõrge sõiduauto Smart ja Audi vahel Jüri viaduktil ning liiklusõnnetus toimus ajal, mil ilmastikuolud

olid rasked. Lisaks ei ole vaidlust selle üle, millises olukorras toimus sõidukite vaheline kokkupõrge. Väärteoasjas kogutud materjalidest nähtub, et liiklusõnnetus toimus olukorras, kus menetlusalune isik kaotas oma sõiduki üle kontrolli/juhitavuse ning peale mida jätkas sõiduk juhi poolt kontrollimatut liikumist, kord üks külg ees, seejärel teine külg ees ning samal ajal toimus kokkupõrge menetlusaluse isiku järgi liikunud sõiduki Audiga. Kaebaja leiab, et tema ei

ole liiklusõnnetuse põhjustamise eest vastutav, kuivõrd liiklusõnnetuse käigus varalise kahju

tekkimine on otseses põhjuslikus seoses teise osapoole (so MP) käitumisega õnnetusele

vahetult eelneval ajahetkel tuginedes erinevatele liiklusseaduse sätetele, mida väidetavalt on tunnistaja MP rikkunud. Lisaks leidis kaebaja, et MP poolt LS § 14 lg 2, § 16 lg 1, § 46 lg 1,2, § 50 lg 3 (1), § 51 lg 3 (3) sätete järgimisel ei oleks kaebaja auto külglibisemisse sattumine kaasa toonud liiklusõnnetust ja varalist kahju.

Seega on vaidlus tekkinud selle üle, kas menetlusaluse isiku, so G.R-i järgi liikunud sõiduki Audi juhi MP käitumises esines tegevust/tegevusetust, mis oleks tekkinud tagajärje ehk

liiklusõnnetusega põhjuslikus seoses, kuivõrd menetlusalune isik väidab, et tema ei ole

liiklusõnnetuse põhjustamise eest vastutav. Kohtuväline menetleja ei ole tuvastanud MP

käitumises liiklusseaduse mõne sätte rikkumist, kuivõrd sõiduautost Audi eespool liikunud sõiduki Smart juht G.R kaotas juhitavuse oma sõiduki üle ning jätkas teel liikumist iseendale kontrollimatult, siis ei saa pidada sellist olukorda Audi juhile etteaimatavaks. Sõiduki Smart kiiruse ja liikumistrajektoori muutumine ei ole korrapärane ning võrreldav tavaolukorras

pidurdamisega, ekstreemsetes oludes toimub sõidukiiruse vähenemine oluliselt kiiremini kui

tavapärase ja etteplaneeritud pidurdamise korral. Ka kohtuistungil selgitas tunnistaja MP põhjalikult ning veenvalt, kuidas ta tegi kõik endast oleneva, et vältida liiklusõnnetust. Audi juht pidurdas koheselt, kui märkas tekkinud ohtu, so enda ees keerlevat sõiduautot Smarti ning liikus teisele, so vabale sõidurajale, samal ajal sõiduauto Smart tegi esimesel rajal paar tiiru, liikudes viimase tiiruga tunnistaja sõiduki ette, mis asus teisel rajal, tol hetkel ei õnnestunud enam kokkupõrget vältida. Kohtul ei ole alust kahelda nimetatud ütluste usaldusväärsuses, need

on eluliselt usutavad. Kohtuväline menetleja on erapooletult kaalunud kõigi liiklusõnnetuses

osalejate tegevust ning nende käitumist ning on jõudnud järeldusele, et G.R on rikkunud LS § 50 lg 3 p 1 nõudeid juhtides mootorsõidukit, ei kohaldanud oma sõidukiirust selliseks, mis arvestaks teeolusid (libe tee), ilmastikutingimusi (lumesadu) ja muid liiklusolusid,

et ta suudaks oma sõiduki peatada eespoolse nähtavuse ulatuses, mis tahes etteaimatava

takistuse ees, sõiduk kaotas juhitavuse ja sattus külglibisemisse. Tagasõitev sõiduk püüdis

liiklusõnnetust vältida, liikudes teise sõiduritta, kuid eessõitev sõiduk libises ette, mille tulemusena sõitis eessõitvale sõidukile tagant otsa. Oma tegevusega põhjustas Smart juht liiklusõnnetuse ja varalise kahju VPS’le ja AP’ile. Liiklusseaduse samas paragrahvis ja lõikes on muuhulgas ka kirjas, et juht peab sõidukiiruse valikul arvestama oma sõidukogemust, tee ja

sõiduki seisundit. Menetlusaluse isiku auto MCC Smart Coupe täismassiks on erinevate

internetis olevate autoportaalide andmetel 980 kg, so alla ühe tonni, samas kui tunnistaja

juhitud sõiduki Audi A8 täismassiks on keskeltläbi 2400-2600 kg, st see on üle kahe korra raskem kui sõiduauto Smart. Sõiduauto mass on aga sõiduki iseärasus, millega tuleb sõidukiga liikudes arvestada. Üldteada on see, et suurem sõiduauto, so Audi A8, mida juhtis tunnistaja,

on ka lumistel teedel ning halbade ilmastikuoludega stabiilsem kui sõiduauto Smart, mis on

eelkõige mõeldud kasutamiseks linnaliikluses. Vastavalt oma auto iseärasustele tuleb valida

sõiduauto juhil ka sobiv kiirus, menetlusaluse isiku ütluste kohaselt oli tema sõiduauto kiiruseks 60-70 km/h, so lubatud kiirusest väiksem, ometi kaotas auto juhitavuse ning hakkas

teel olles vibama, sattus külglibisemisse. Ta on lisanud, et varemgi on olnud olukordi, et

sõiduauto Smart on kaotanud juhitavuse, kuid temale oli see esmakordne. Seega kohtu

7 hinnangul teadis menetlusalune isik, et sõiduauto Smart on kerge ja väike ning on varasemalt juhitavuse kaotanud, sellega oleks pidanud menetlusalune isik arvestama. Tunnistaja MP rääkis kohtuistungil, et tema sõiduauto kiiruseks selliste ilmastikuoludega oli 70 km/h, samas selgitas

ka menetlusalune isik, et tema sõidukiirus oli 60-70 km/h. Kohtu hinnangul, võttes arvesse kahe sõiduauto erinevusi – suuruse ja massi vahet, oleks pidanud Smardi juht sõitma veelgi väiksema sõidukiirusega, kuivõrd teeolud olid väga halvad.

Kohus ei nõustu menetlusaluse isiku esindaja seisukohaga, mille kohaselt tagapool sõitev juht peab arvestama, et väike auto võib eespool olles juhitavuse kaotada ning seda tuleb arvestada

ka pikivahet hoides. Nii tunnistaja kui ka menetlusalune isik kinnitasid, et pikivahe oli 70 meetrit, mis aga oli piisav juhuks, kui eessõitev sõiduauto peaks ootamatult ning korrapäraselt

pidurdama, et vältida LS § 46 lg.1 kohaselt otsasõitu ootamatult pidurdanud sõidukile. Korrapäraseks pidurdamiseks ei saa aga lugeda olukorda, kus eessõitev sõiduauto keerleb ettearvamatult kord ühes suunas, seejärel aga liigub teise suunda. Kui sõiduk kaotab juhitavuse, viskub külg ees teele ette ning ei liigu enam tavapäraselt, ei ole tegemist pidurdamisega.

Lisaks märgib kohus, et sõiduautot juhtides ei ole võimalik liikluses osaleda selliselt, et sõiduauto juht tunneb pidevat hirmu tema ees ja lähedal sõitvate juhtide käitumise ja tegemiste pärast – liiklusseaduse § 4 kohaselt on liikluses üksteisega arvestavad liiklejad, kellel on ohutu

liiklemise harjumused ja kes tajuvad liikluskeskkonda, lisaks on liiklejatel teadmised ja

oskused, mis toetavad nende endi ja teiste liiklejate toimetulekut. Liikluses osaledes tuleb eeldada, et ka teised sõidukijuhid, olles läbinud sõiduõppe koolituse ning neile on väljastatud

juhiluba kui tõend liiklusseaduste tundmise ja juhtimisõiguse olemasolu kohta, käituvad

mõistlikult ning ootuspäraselt arvestades muuhulgas iseenda sõidukogemusi ja oskusi. Menetlusaluse isiku G.R-i väited tema jälitamisest sõiduauto Audi A8 juhi poolt on paljasõnalised ning tõendamata.

Kohus, tutvunud esitatud tõendite ning menetlusosaliste seisukohtadega, leiab, et

menetlusalune isik G.R-i poolt väärteo toimepanemine on tõendatud väärteoasjas kogutud materjalidega, väärtegu on õigesti kvalifitseeritud LS § 223 lg 1 järgi. Samuti ei esine

antud asjas väärteomenetlusõiguse olulisi rikkumisi ega V™S § 29 väärteomenetlust välistavaid asjaolusid. Eeltoodu alusel asub kohus seisukohale, et Politseija Piirivalveameti

Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo avariitlituse avariiteenistuse 16.03.2012.a. otsus väärteoasjas nr: 2302,11,02308 G.R karistamises Liiklusseaduse § 223 lg.1 alusel

on seaduslik ning põhjendatud. Kuna G.R ei ole taotlenud ka alternatiivina talle mõistetud karistuse kergendamist, jätab kohus kaebuse täies ulatuses rahuldamata.

Kohus juhindub Väärteomenetluse seadustiku § 111; §132 p.1; § 133-135.

Piret Liivo Kohtunik