4-12-2466/8 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 10. septembril 2012. a Tartu kohtumajas kirjalikus menetluses Väärteoasja number 4-12-2466 Kohtunik Peet Teidearu Väärteoasi O.A kaebus Lõuna Prefektuuri 17. mai 2012. a otsusele väärteoasjas nr 2602,12,003095 Kaebuse esitaja O.A (isikukood: XXX, elukoht: XXXX Kohtuväline menetleja Lõuna Prefektuur RESOLUTSIOON Juhindudes väärteomenetluse seadustiku (VtMS) §-dest 132 – 135, kohus

OTSUSTAS:

Rahuldada O.A kaebus.

Tühistada Lõuna Prefektuuri 17. mai 2012. a otsus väärteoasjas nr 2602,12,003095 määratud karistuse osas ja mõista O.A-le karistuseks LS § 227 lg 2 järgi rahatrahv nelikümmend viis (45) trahviühikut, s.o ükssada kaheksakümmend (180) eurot.

Rahatrahv tuleb tasuda kohtuotsuse jõustumisel 15-ne päeva jooksul Rahandusministeeriumi

arveldusarvele nr 10220034796011 (SEB Pank) või 221023778606 (Swedbank), märkides viitenumbriks 10220125127188.

Rahatrahvi vabatahtlikult tasumata jätmisel nimetatud tähtaja jooksul pööratakse kohtuotsus sundtäitmisele kohtutäituri kaudu.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale on õigus kohtumenetluse poolel esitada kassatsioonkaebus Riigikohtule Tartu Maakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele

kohtus tutvumiseks kättesaadav. Kassatsiooni esitamise õigus on kohtumenetluse pooltel advokaadist esindaja vahendusel. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama

Tartu Maakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest.

KOHTUOTSUSE PÕHIOSA

Asjaolud ja menetluse käik

Lõuna Prefektuuri 17. mai 2012. a otsusega väärteoasjas nr 2602,12,003095 (tl 3) karistati O.A liiklusseaduse (LS) § 15 lg 1 p 1 rikkumise eest LS § 227 lg 2 järgi rahatrahviga 62

trahviühikut, s.o 248 eurot. Otsuse kohaselt juhtis O.A 25. aprillil 2012. a kell 18.16 Tartumaal Tartu-Jõgeva-Aravete mnt 8. kilomeetril asulavälisel teel mootorsõidukit kiirusega 134 +/- 4 km/h, millega ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 40 km/h. Sellega rikkus O.A LS § 15 lg 1 p 1 nõudeid ja pani toime LS § 227 lg 2 sätestatud väärteo. Väärteo

toimepanemine on otsuse kohaselt tõendatud liiklusjärelevalve kiirusemõõteseadme

kasutamise protokolli, tunnistaja ülekuulamise protokolli ja menetlusaluse isiku ütlustega. Karistust raskendavad asjaolud otsuse kohaselt puuduvad, kergendava asjaoluna on arvestatud kahetsusega.

04. juunil 2012. a saabus Tartu Maakohtusse O.A kaebus (tl 1-2), milles ta palub temale

Lõuna Prefektuuri 17. mai 2012. a otsusega väärteoasjas nr 2602,12,003095 määratud karistuse tühistamist ja selle asemel väiksema karistuse määramist. Kaebuse esitaja tunnistab, et ületas suurimat lubatud sõidukiirust ja kahetseb rikkumise toimepanemist, kuid selgitab, et

tegemist ei olnud pahatahtliku kihutamisega, vaid pigem soovis ta ära hoida hilisema liiklusohtliku olukorra tekkimist. Kaebuse esitaja sõnul otsustas hea nähtavusega ja ilmastikuning teetingimustega teelõigul mööduda korraga mitmest tema ees olevast lubatust väiksema sõidukiirusega sõitvast sõidukist, et seega vältida hiljem mitme möödasõidu tegemist lubatud

kiirusel, kuid nö trügides. Enne ja peale möödasõidu sooritamist sõitis kaebuse esitaja enda sõnul lubatud sõidukiirusega, kasutades selleks ka püsikiiruse hoidjat. Eeltoodu põhjal leiab

kaebuse esitaja, et temale määratud rahatrahvi summa on rikkumise asjaolusid arvestades ebaproportsionaalselt suur ning palub seda vähendada.

13. juulil 2012. a saabus Tartu Maakohtusse kohtuvälise menetleja Lõuna Prefektuuri kirjalik seisukoht O.A kaebusele (tl 13). Kohtuväline menetleja leiab, et tegemist on väga raske

rikkumisega ning arvestada tuleb ka seda, et O.A ületas suurimat lubatud sõidukiirust

temale süüksarvatava rikkumise maksimaalmääras, mistõttu jäi väga vähe puudu raskema rikkumise toimepanemisest, mille eest oleks ette nähtud ka suurem karistusmäär. Kohtuväline

menetleja ei nõustu kaebuse esitaja selgitustega nagu oleks ta suurimat lubatud sõidukiirust ületanud liiklusohtliku olukorra vältimiseks, vaid leiab, et pigem menetlusalune isik ikkagi ise tekitas liiklusohtu. Samuti märgib kohtuväline menetleja, et menetlusalusel isikul olnuks õigus nimetatud asjaolusid selgitada ka vastulauses, kuid seda võimalust ta kasutanud ei ole. Seega leiab kohtuväline menetleja, et menetlusalusele isikule määratud rahatrahv on vastavuses tema süü suuruse ja karistuse eesmärkidega, mistõttu tuleb kaebus jätta rahuldamata.

Lõuna Prefektuuri liiklusjärelevalve kiirusemõõteseadme kasutamise protokollist (tl 15)

nähtub, et O.A poolt juhitud mootorsõiduki XXXX liikumiskiiruseks on 25. aprillil 2012. a kell 18.16 Tartumaal Tartu-Jõgeva-Aravete mnt 8. kilomeetril kiirusemõõteseadmega

JLS 45 Stalker II MDR AS004115 mõõdetud 134 km/h laiendmääramatusega +/- 4 km/h, samas kui suurim lubatud sõidukiirus on mõõdetaval teelõigul 90 km/h.

Kohtuotsuse põhjendid

Kohus, hinnanud kõiki tõendeid oma siseveendumuse kohaselt nende kogumis, leiab, et O.A kaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada.

LS § 15 lg 1 p 1 kohaselt on suurim lubatud sõidukiirus asulavälisel teel 90 kilomeetrit tunnis.

Lõuna Prefektuuri liiklusjärelevalve kiirusemõõteseadme kasutamise protokollist nähtub O.A poolt väärteootsuses toodud ajal ja kohas asulavälisel teel mootorsõiduki juhtimine, kui kiirusemõõteseadmega mõõdeti tema sõiduki liikumiskiiruseks 134 +/- 4 km/h. Samuti nähtub nimetatud protokollist, et suurim lubatud sõidukiirus oli mõõdetaval teelõigul 90 km/h. Kuna

ka O.A ise on oma rikkumist tunnistanud, siis tuleb lugeda tõendatuks tema poolt väärteootsuses toodud ajal ja kohas LS § 15 lg 1 p 1 sätestatud suurima lubatud sõidukiiruse ületamine.

LS § 227 lg 2 sätestatud väärteokoosseis kujutab endast mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamist 21–40 km/h.

Kuna Lõuna Prefektuuri liiklusjärelevalve kiirusemõõteseadme kasutamise protokollist

nähtuvalt oli O.A poolt rikkumise toimepanemise ajal kasutataval teelõigul Tartu-

Jõgeva-Aravete mnt-l suurimaks lubatud sõidukiiruseks 90 km/h ning temal mõõdeti

sõidukiiruseks 134 +/- 4 km/h, siis tuleb järeldada, et O.A ületas lubatud sõidukiirust vähemalt 40 km/h. Seega tuleb lugeda tõendatuks O.A poolt LS § 15 lg 5 p 1 sätestatud

suurima lubatud sõidukiiruse ületamisega LS § 227 lg 2 sätestatud väärteo toimepanemine

Lõuna Prefektuuri 17. mai 2012. a otsuses väärteoasjas nr 2602,12,003095 märgitud ajal, kohas ja viisil.

Subjektiivsest küljest tegutses O.A LS § 227 lg 2 sätestatud väärteokoosseisu

toimepanemisel vähemalt otsese tahtlusega. Arvestades tema poolt suurima lubatud

sõidukiiruse ületamise ulatust ja tema poolt antud selgitusi, tuleb järeldada, et ta teadis, et ületab suurimat lubatud sõidukiirust ning paneb sellega toime vastava väärteokoosseisu, kuid sellest hoolimata otsustas ta sellise tegevuse kasuks.

Kohus ei ole tuvastanud O.A puhul õigusvastasust ja süüd välistavate asjaolude esinemist.

Karistusseadustiku (KarS) § 56 lg 1 kohaselt on karistamise alus isiku süü ning karistuse mõistmise või määramise puhul tuleb arvestada ka kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid,

võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

Kohus ei ole tuvastanud, et O.A puhul esineks karistust raskendavaid asjaolusid, kuid

kohus nõustub kohtuvälise menetleja seisukohaga, et kergendava asjaoluna tuleb arvestada tema kahetsusega.

LS § 227 lg 2 sätestatud väärteo toimepanemise eest on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni kuue kuuni. KarS § 47 lg 1 kohaselt on väärteo eest kohaldatava rahatrahvi minimaalmäär 3 trahviühikut.

Kohtuväline menetleja on pidanud võimalikuks karistada O.A LS § 227 lg 2 järgi

kvalifitseeritava väärteo toimepanemise eest rahatrahviga ning ka kohus peab nimetatud karistusliiki põhjendatuks. Samas aga ei nõustu kohus kohtuvälise menetleja poolt määratud

rahatrahvi suurusega, s.o 62 trahviühikuga. Kuigi O.A pani toime olulise

liiklusrikkumise, mida iseloomustab ka tema poolt suurima lubatud sõidukiiruse ületamise määr, leiab kohus, et arvestades muid rikkumise toimepanemise asjaolusid ei vasta tema süü

suurus sanktsiooni keskmisest määrast ülespoole jäävale karistusmäärale. Samuti tuleb

arvestada sellega, et tegemist on varasemalt karistamata isikuga, mistõttu on karistuse eesmärgid ilmselt täidetavad ka väiksema karistusmäära kohaldamisega. Eeltoodu põhjal leiab

kohus, et on põhjendatud karistada O.A sanktsiooni teise kolmandikku, kuid alla sanktsiooni keskmäära jääva karistusega, s.o 45 trahviühikuga.

Peet Teidearu Kohtunik