1-11-3658/39 · Tartu Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 31. august 2012 (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-11-3658 (10260106093) Kohtukoosseis Maarika Kuusk, Paavo Randma, Agu Timmi Kriminaalasi Meinhard Suur süüdistuses KarS § 114 p 1 ja § 266 lg 1 järgi Andrus Talviste süüdistuses KarS § 114 p 1 ja § 266 lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu (Viljandi kohtumaja) 24. aprilli 2012 otsus Apellatsioonide esitajad Ringkonnaprokurör Marja-Liina Talimaa süüdistatav Meinhard Suure (Suur) kaitsja Margo №rmann süüdistatav Andrus Talviste kaitsja Mart Sikut Prokurör ringkonnaprokurör Marja-Liina Talimaa Süüdistatavad Meinhard Suur isikukood: 38202196020; aadress elukohana: XXXX. Vahistatud 06.detsembril 2010; Andrus Talviste isikukood: 38012224221; aadress elukohana: XXXX. Vahistatud 06.detsembril 2010 Kaitsjad Vandeadvokaat Margo №rmann Vandeadvokaat Mart Sikut

RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-st 2, § 340 lg 4 p-st 1

1. Tühistada Tartu Maakohtu 24. aprilli 2012 kohtuotsus Meinhard Suure ja Andrus

Talviste süüditunnistamises KarS § 118 p 1 ja § 117 lg 1 järgi ning KarS § 63 sätete kohaldamises.

2

2. Andrus Talviste tunnistada süüdi KarS § 113 järgi ning maakohtu poolt mõistetud

karistus 8 aastat vangistust jätta muutmata. Samuti jätta muutmata Andrus Talvistele KarS § 64 lg 1 järgi mõistetud liitkaristus 8 aastat vangistust.

3. Meinhard Suur tunnistada süüdi KarS § 113 järgi ning mõistetud karistus 8 aastat vangistust jätta muutmata.

4. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.

5. Prokuröri apellatsioon rahuldada osaliselt, kaitsjate apellatsioonid jätta rahuldamata.

6. Välja maksta Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt Sikuti

Advokaadibüroo kaudu 192 eurot (sada üheksakümmend kaks eurot), sealhulgas

käibemaks 32 (kolmkümmend kaks eurot), vandeadvokaat Mart Sikutile tema poolt Andrus Talvistele apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest.

7. Välja maksta Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt Advokaadibüroo

№rmann ja Partnerid kaudu 153,60 eurot (sada viiskümmend kolm eurot ja

kuuskümmend senti), sealhulgas käibemaks 25,60 (kakskümmend viis eurot ja kuuskümmend senti), vandeadvokaat Margo №rmannile tema poolt Meinhard Suurele apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest.

8. Punktides 6 ja 7 toodud menetluskulud jätta KrMS § 185 lg 2 teise lause alusel riigi kanda.

Edasikaebamise kord Kohtuotsus on tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis 31. augustil 2012.

Kassatsiooni esitamise õigus on prokuratuuril, advokaadist kaitsjal ja teistel kohtumenetluse pooltel advokaadi vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates 1. septembrist 2012.

Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates 1. septembrist 2012. Asjaolud ja senine menetluskäik

1. Andrus Talvistet, Meinhard Suurt ja A.L süüdistatakse mõrvas - piinaval viisil toime pandud tapmises KarS § 114 p 1 järgi. Süüdistusakti kohaselt A. Talviste, M. Suur ja A.L , viibides 6. detsembril 2010 Viljandi linnas XXX korteris koos tungisid ühise alkoholi

tarvitamise käigus tekkinud tüli tõttu kallale alkoholist purju jäänud I.S. , kelle talutasid teise tuppa ning hakkasid teda tapmise eesmärgil peksma, kusjuures A. Talviste lõi alguses kannatanut kätega ja kui viimane maha kukkus, siis peksid M. Suur ja A. Talviste I.S. i jalgadega peaja kehapiirkonda ega lõpetanud peksmist vaatamata kannatanu korduvatele sellekohastele palvetele.

3 10-15 minuti pärast lõpetasid M. Suur ja A. Talviste kannatanu peksmise, jätsid kannatanu põrandale lamama ja läksid ise teise tuppa, kus oli A.L. Seejärel kutsusid A. Talviste ja M. Suur endaga kaasa A.L ning koos läksid tuppa, kuhu oli jäänud kannatanu. Nähes, et I.S. üritab põrandalt üles tõusta ja midagi öelda, peksis A.L kannatanut rusikate ja jalgadega ning tapmise eesmärgil viskas kahel korral kannatanut televiisoriga pähe. Jõulise korduva peksmise ja televiisoriga pähe viskamisega tekitasid A. Talviste, M. Suur ja A.L kannatanule suurt valu ja kauakestvaid füüsilisi piinu ning põhjustasid I.S. ile aju-kolju kinnise tömp trauma: rohked põrutusja põrutus-rebimishaavad näol ja suuõnnes, ninaluude ja

vasaku silmakoopa alumise seina ning 11. ja 21. hamba murru, nahaalused verevalumid ning

marrastused juustega kaetud peanahal ning näol; rindkere kinnise tömp trauma: rinnakelme

rebenditeta vasakpoolse III, IV, V, VI, VII roide ja parempoolse IV, V, VI roide murru

rangluujoonel verevalumitega murde ümbritsevates lihastes, nahaaluse verevalumi ning

marrastuse vasakul pool rindkerel rinnaku-rangluuliigese kohal; põrutushaava vasaku käe II sõrmel, nahaalused verevalumid ning nahamarrastused mõlemal labakäel, paremal küünarvarrel; nahamarrastuse seljal nimmepiirkonnas. Aju-kolju tömp trauma peaajupõrutuse ja näokolju luude murdudega, mille tüsistusena tekkis peaajuturse põhjustas I.S. i surma.

1.2 Tartu Maakohus mõistis 05.09.2011 otsusega süüdistatavad süüdi KarS § 118 p 1 ja 117 lg 1 järgi

ja karistas neid vangistusega 8 aastat. Kohus leidis, et süüdistatavatel puudus tapmistahtlus ning seetõttu kvalifitseeris süüdistatavate käitumise ümber.

1.3 Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni prokurör ja süüdistatavate kaitsjad.

1.4 Tartu Ringkonnakohus tühistas 09.12.2011 määrusega Tartu Maakohu otsuse süüdistatavate A. Talviste, M. Suure ja A.L süüditunnistamise ja karistuse mõistmise motiivide osas ning saatis kriminaalasja Tartu Maakohtule samas kohtukoosseisus uue kohtuotsuse tegemiseks.

1.5 A.L surma tõttu 19.01.2012 lõpetati tema osas menetlus.

1.6 Tartu Maakohtu 19.04.2012 otsusega mõisteti A. Talviste süüdi elule ohtliku raske terviskahjustuse tekitamises KarS § 118 lg 1 järgi ja surma põhjustamises ettevaatamatusest KarS

§ 117 lg 1 järgi ning § 266 lg 1 järgi. A. Talvistele mõisteti KarS § 64 lg 1 alusel mõistetud

üksikkaristustest kergema karistuse raskemaga kaetuks lugemisega liitkaristusena vangistus 8 aastat; KarS § 68 alusel arvati eelvangistuses viibitud aeg vangistuse aja hulka ja loeti vangistuse

kandmise alguseks 06.12.2010. Tõkend vahistamine jäeti vangistusena mõistetud kohtuotsuse

täitmise tagamiseks muutmata ja loetakse tühistatuks kohtuotsuse jõustumisel või vangistuse kandmise lõppemisel.

1.7 M. Suur tunnistati süüdi elule ohtliku raske terviskahjustuse tekitamises KarS § 118 lg 1 ja surma põhjustamises ettevaatamatusest KarS § 117 lg 1 järgi. KarS § 63 lg 1 alusel mõisteti talle

KarS § 118 p 1 järgi karistusena vangistus 8 aastat. KarS § 68 alusel arvati eelvangistuse aeg

mõistetud vangistuse aja hulka ja loeti Tartu Maakohtu 19.05.2010. a otsusega M. Suurele mõistetud kandmata vangistus 16 päeva karistusena kantuks. Kohtuotsusega mõistetud vangistuse

kandmise alguseks loeti 22.12.2010. Tõkend vahistamine jäeti vangistusena mõistetud kohtuotsuse täitmise tagamiseks muutmata. Kohaldatud tõkend vahistamine loetakse tühistatuks kohtuotsuse jõustumisel või vangistuse kandmise lõppemisel.

4 Esimese astme kohtu otsuse sisu

2. Kohus märkis analüüsides tõendeid ja asjaolusid, et luges tõendatuks, et kannatanu surma

põhjustanud peaajuturse tekkis süüdistatavate korduvatest jalahoopidest. Roidemurrud kannatanul tekkisid televiisori kukkumisest kannatanule. Televiisorist põhjustatud näovigastused

välistab eksperdiarvamuse osa, milles ekspert on järeldanud, et kannatanu näovigastuste

tekkepõhjusteks on korduvatest löökidest kõvade tömpide piiratud pinnaga esemetega (nt kängitsetud jala ja rusikatega). Kohus luges tõendatuks asjaolu, et A.L kukutas televiisori

kannatanule, millega tekitas kannatanul roidemurrud, mis on tõendatud muuhulgas M. Suure

ütlustega. Arvestades eksperdiarvamust, tunnistaja T.R. ütlusi ja süüdistatavate ütlusi leidis

kohus, et kannatanu vigastused tekkisid süüdistatavate poolt kannatanu peksmise tagajärjel. Süüdistatavad võtsid kannatanu peksmise omaks.

Kohus luges tõendatuks süüdistuse esitatud asjaolu, et süüdistatavad ja A.L peksid

kannatanut; esmalt lõid kannatanut M. Suur ja A. Talviste, kusjuures esialgselt lõi A. Talviste

kannatanut käega, mille tagajärjel kannatanu maha kukkus, misjärel peksid nad kannatanut jalgadega. Mõningase vaheaja järel liitus peksmisega ka A.L, kes peksis samuti kannatanut jalgadega.

Eksperdiarvamusest ja ekspertiisis esitatud ekspertuuringute kirjeldustest ja fotodest nähtub, et kannatanu pea piirkonnas on arvukalt vigastusi. Kohus tegi nende tekkepõhjuse kohta järelduse, et need olid tekkinud süüdistavate jalahoopide tagajärjel. Kohtul ei olnud olemasolevate tõendite

põhjal võimalik tuvastada, kelle löögi või löökide tagajärjel tekkis kannatanul ajukolju

tömptrauma ja näokolju luude murrud ning tüsistusena surma põhjusena peaajuturse. Kohus

arvestas süüdistatavate ütlustele hinnangu andmisel sellega, et süüdistatavad, johtuvalt

mitmepäevasest joomingust ja alkoholijoobest teo toimepanemise ajal, ei pruukinud oma tegelikku käitumist täies ulatuses mäletada ning kirjeldada, mistõttu ei saa süüdistatavate ütlusi

ammendavalt usutavaks lugeda. Kohus märkis, et löökide arvu kannatanu pähe saab hinnata eelkõige surnu ekspertiisiaktist lähtuvalt, mille kohaselt esines kannatanul arvukalt vigastusi.

2.1 Analüüsides kuriteo koosseisu ja süüd, leidis kohus, et tema käsutuses olevate tõendite alusel

ei ole võimalik kindlaks teha, kes süüdistatavatest põhjustas kannatanu surma ja kes millise

intensiivsusega kannatanut lõi. Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et kõigi süüdistatavate süü

kannatanule tekitatud surmavate kehavigastuste tekitamisel on võrdne ning süüdistatavate tegevus tuleb pidada kaastäideviimiseks KarS § 21 lg 2 p 1 mõttes. Kohus ei tuvastanud, et ükski

süüdistatavatest oleks reaalselt tegutsenud peksmise lõpetamiseks, pigem süüdistatavad oma vägivaldse tegevusega innustasid üksteist.

Kohus märkis, et objektiivselt on tuvastatud, et kannatanu surm saabus peksmise tagajärjel.

Piiritlemaks omavahel KarS § 117 ja § 118 p 1 mõttes tahtlikku elule ohtlikku raske tervisekahjustuse tekitamist, millega ettevaatamatusest põhjustatakse surm, kaudse tahtlusega tapmist KarS § 113 kohaselt ja surma ettevaatamatut põhjustamist KarS § 117 tähenduses, tuleb

objektiivsete tunnuste poolest teokirjelduste tõttu kokkulangevaid tegusid eristada subjektiivse külje alusel. Iga tervist kahjustav käitumine võib endast kujutada ohtu kõige raskema tagajärje saabumiseks ning sellest ei saa teha automaatselt järeldust toimepanijal esinenud tapmistahtluse kohta. Käte ja jalgadega kannatanu peksmine ei ole selliseks tegevuseks, mis annaks automaatselt

alust rääkida toimepanija tapmistahtlusest. Juhtudel, mil isiku käitumine on küll põhjustanud konkreetse ohu elule, kuid välise teopildi alusel ei saa teha tõsikindlaid järeldusi tapmistahtluse

5 kohta, tuleb iseäranis hoolikalt kontrollida nn sisemise teopildi asjaolusid, täpsemalt seda, millele

toimepanija tahtlus oli suunatud. Kohus märkis, et arvestada tuleb kuriteosündmuse kausaalsusahela kulgu. Mingil hetkel süüdistatavad lõpetasid peksmise ja otsustasid kutsuda välja

kiirabi. Seega süüdistatavate tegevus oli suunatud sellele, et katkestada peale kannatanule

eluohtliku tervisekahjustuse tekitamist sellele vahetult järgnevat ja surmani viinud põhjuslikku ahelat. Süüdistatavad ise on kannatanu tapmise tahtlust kogu kriminaalmenetluse vältel eitanud ja

selgitanud, et peksid kannatanut üksnes selleks, et teda ebasündsa käitumise pärast korrale

kutsuda. Teiste tõendite puudumisel ja lähtudes süütuse presumptsioonist tuleb süüdistatavate ütlusi arvestada kui kõrvaldamata kahtlust süüdistuses esitatud versiooni kohta. Arvestada tuleb asjaoluga, et aru saanud peksmise tagajärgede tõsidusest otsustasid süüdistatavad kutsuda kiirabi. Eeltoodust nähtub, et süüdistatavad tahtlikult tekitasid kannatanule eluohtlikke tervisekahjustusi

KarS § 118 p 1 mõttes, kuid ettevaatamatusest ei näinud ette kannatanu surma saabumise

võimalikkust. Ettevaatamatus seisnes kergemeelsuses, s. o süüdistatavad pidasid võimalikuks kannatanu surma saabumist, kuid tähelepanematuse ja kohusetundetuse tõttu lootsid seda vältida.

2.2 Kohus lähtus karistuse määramisel KarS §-st 56. A. Talviste ja M. Suur panid toime ideaalkonkurentsis tervist kahjustava süüteo KarS § 118 p 1 järgi ohuga elule, mis on karistatav

neljakuni kaheteistaastase vangistusega ja eluvastase süüteo KarS § 117 lg 1 järgi, mis on karistatav rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega. KarS § 63 lg 1 kohaselt, kui isik

on toime pannud ühe teo, mis vastab mitmele eri süüteokoosseisule, siis määratakse või

mõistetakse talle üks karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse. Kohus märkis, et KarS § 63 lg 1 kohaselt tuleb A. Talvistet ja M. Suurt karistada KarS § 118 p 1 järgi. Karistust raskendavaks asjaoluks pidas kohus süüteo toimepanemist abitus seisundis isiku suhtes.

Nähtuvalt ekspertiisiaktist oli kannatanud raske alkoholijoove (veres 2,46 mg/g ja uriinis 3,71 mg/g), mistõttu pidas kohus sellises olukorras isikut abitus seisundis olevaks. Süüdistatavate vastutust kergendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud.

Kohus leidis, et süüdistavaid tuleb karistada KarS § 118 sanktsiooni keskmises määras reaalse vangistusega, s. o vangistusega 8 aastat. Ühesuguse karistuse mõistmisel pidas kohus silmas seda, et ei tuvastanud olulist erinevust kaastäideviijatena teopanuses. Asjaolu, et M. Suur kutsus peale

peksmise lõpetamist välja telefonitsi kiirabi ei ole asjaoludest tulenevalt arvestatav karistuste mõistmisel. Otsus kiirabi väljakutsumiseks oli süüdistatavatel ühine, M. Suur oli üksnes telefoni kasutaja kiirabi kutsumisel. Apellatsioonides esitatud taotluste sisu

3. Ringkonnaprokurör Marja-Liina Talimaa esitas apellatsiooni,

milles palub tühistada Tartu Maakohtu otsuse osaliselt A. Talviste ja M. Suure süüdimõistmises KarS § 117 lg 1 ja § 118 järgi

ning tunnistada nad süüdi KarS § 114 p 1 järgi ning karistada vangistusega 10 aastat. Ringkonnaprokurör ei vaidlusta otsust A. Talviste süüdimõistmises KarS § 266 osas.

3.1 Ringkonnaprokurör vaidleb vastu maakohtu otsuse järeldusele, mille kohaselt süüdistatavad tekitasid kannatanule eluohtlikke tervisekahjustusi KarS § 118 p 1 mõttes, kuid ettevaatamatusest

ei näinud ette kannatanu surma saabumise võimalust, mistõttu kvalifitseeris süüdistatavate

käitumise KarS § 118 p 1 ja 117 lg 1 kogumina. Ringkonnaprokurör leiab, et antud juhul on võimalik välise teopildi alusel teha järeldusi süüdistatavatel esinenud tapmistahtluse kohta. Sellist

6 järeldust toetab Riigikohtu lahend 3-1-1-128-06. Prokurör leiab, et objektiivsetest asjaoludest tulenevalt – rasketes töösaabastes jalgadega suure intensiivsusega eluohtlikesse piirkondadesse, eriti pähe, peksmine – on vaieldamatult tõendatud vähemalt kaudne tahtlus kannatanu surma suhtes.

Sellise tegevuse puhul väita, et süüdistatavad surma tagajärjena üldse ette ei näinud, ei ole süüvõimelise isiku puhul tõsiseltvõetav. Prokurör osundab ka surnu ekspertiisaktile, millest nähtub rakendatud vägivalla määr ja see, et kannatanul oli üle kolmekümne välise ja rohked sisemised vigastused, enamik pea piirkonnas. Samuti sündmuskoha vaatlusprotokollile, millest nähtub, et kannatanu peksmine oli oluliselt intensiivsem, kui süüdistatavad kohtuistungil tunnistasid.

3. 2 KarS § 114 p 1 näeb vastutuse tapmise eest, kui see on toime pandud piinaval või julmal viisil.

Pekstes kannatanut I.S. i mitmel korral tugevajõuliste rusikaja jalalöökidega ning visates teda televiisoriga, põhjustasid A. Talviste, M. Suur ja A.L kannatanule kauakestvat valu ja piina.

Süüdistatavad jätsid läbipekstud kannatanu maha lamama ning ise jätkasid teises toas alkoholi tarvitamist, naastes mõne aja möödudes kannatanu juurde ja jätkasid peksmist.

Riimuvalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusega nr 3-1-1-80-02 leiab prokurör, et kriminaalõiguse teoorias ja praktikas kasutatakse kuriteo subjektiivse külje tõendamisel objektiivse külje analüüsi. Tahtluse küsimuse lahendamine ei seisne lihtsalt vastuses küsimusele, kas isik nägi

ette või pidi ette nägema tagajärge. Tahtluse sisusse kuulub ka põhjusliku seose ettekujutamine tavalise elukogemuse tasemel. Lüües teist inimest, näeb süüdlane ette mistahes vigastust, mis tekib

löögi tagajärjel. Seega on süüdlase tahtlusega vähemalt kaudse tahtluse vormis hõlmatud kõik

vigastused, mis tekivad vahetult löögist. Prokurör leiab, et süüdistatavad panid toime I.S. i mõrva kaudse tahtlusega.

3.3 Prokurör ei nõustu maakohtuga selles, et süüdistatavate tegevus oli suunatud sellele, et katkestada peale kannatanule eluohtliku tervisekahjustuse tekitamist sellele vahetult järgnevat ja

surmani viinud põhjuslikku ahelat, kui nad mingil hetkel süüdistatavad lõpetasid peksmise ja otsustasid välja kutsuda kiirabi. Prokuröri arvates nähtub see M. Suure ütlustest, et kannatanut vaatama läks ta alles siis, kui riided olid ära vahetatud. Nähes, et kannatanu ei liiguta, otsustati kutsuda kiirabi. Eelnevast nähtub, et peksmise katkestamise põhjuseks ei olnud süüdistatavatele

ootamatusena selgunud kannatanu raske seisund. Süüdistatavad lõpetasid kannatanu peksmise, vahetasid verised riided ja alles siis, kui selgus, et vereloigus lamav kannatanu ei liiguta, peitsid nad oma verised riided ning jalatsid ja helistasid kiirabisse. Asjaolu, et süüdistatavad, hinnates

pärast kannatanu peksmist olukorda, millesse nad oma tahtliku tegevuse tulemusena olid

jõudnud, otsustasid kutsuda kiirabi, ei ole prokuröri arvates põhjuseks hinnata nende tegevust vaid raskete vigastuste tekitamisele suunatuks. Olles olukorras, kus ühe süüdistatava korteris on surnuks pekstud süüdistatavate tuttav, oleks raske leida teisi käitumisviise. Tähelepanuta ei saa jätta fakti, et süüdistatavad peitsid oma verised riided ja jalanõud, et endalt kahtlust kõrvaldada. Kui hinnata kiirabi kutsumist tegevkahetsuseks, siis tegevkahetsus pärast peksmise lõpetamist ei välista tahtlust tappa peksmise ajal.

4 Süüdistatava A. Talviste kaitsja vandeadvokaat M. Sikut .

palub tühistada Tartu Maakohtu otsus ning teha uus otsus, kergendades A. Talvistele mõistetud karistust, mis on liiga karm ja ei vasta kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule. Muus osas apellant otsust ei vaidlusta.

4.1. Kaitsja arvates ei ole kohus arvestanud KarS § 56 lg 1 sätestatut. Kohus ei ole küllaldaselt

analüüsinud asjas esinevat faktoloogiat ega arvestanud süüaluse isikuga. A. Talvistet on küll kriminaalkorras karistatud, ent viimati aastate eest ühel korral varguse ning ühel korral KarS §

7 121 järgi. Viimati karistati teda üldkasuliku tööga. Seega ei ole tegemist isikuga, kes oleks oma

loomult jõhker või retsidiivne. Maakohus jättis arvestamata, et A. Talviste poolt kuriteo toimepanemine oli tingitud joomakaaslaste ja joomise käigus tekkinud omavahelisest tülist ning

ka kannatanu varasemast mitteõiguspärasest käitumisest. Kohus ei ole analüüsinud kõiki asjas tähtsust omavaid asjaolusid ning on otsuse langetanud vaid üldist iseloomustavat materjali silmas pidades, lähtumata iga süüdistatava indiviidist ja isikuomadustest.

4.2 Kaitsja märgib, et A. Talviste on end toimepandud tegudes süüdi tunnistanud ja kahetseb siiralt oma käitumist, mida tuleb käsitleda KarS § 57 lg 3 kohaselt kergendava asjaoluna, mida kohus teinud ei ole. Kaitsja märgib, et pikaajalise vabadusekaotuse kohaldamine ei kanna A. Talviste puhul karistuse

mõistmise eesmärke ning tema ümberkasvatamine oleks võimalik ka lühemaajalisema karistusega mitte enam kui kuus aastat.

5 Süüdistatava M. Suure kaitsja vandeadvokaat M. №rmann .

palub mõista M. Suur õigeks KarS § 117 lg 1 järgi ja kergendada talle KarS § 118 p 1 järgi mõistetud karistust.

5.1 Maakohus pidanuks M. Suure käitumise kvalifitseerima üksnes KarS § 118 p 1 järgi, ent on ekslikult lugenud tuvastatuks ka KarS § 117 lg 1 koosseisu. Kohus on teinud ekspertiisiaktist valed järeldused, kui leidis, et see välistab asjaolu, et kannatanu näovigastused võivad olla põhjustatud A.L poolt televiisori kukutamisest kannatanu näole.

Kaitsja märgib, et on raske ette kujutada, et televiisori kukutamine pea piirkonda ei saa

põhjustada aju-kolju tömptraumat peaajupõrutusega ja näokolju luude murdudega, mille tüsistusena tekkis peaaju turse. Televiisori kukutamine pea piirkonda on kaitsja arvates eluliselt

tõenäolisem surma põhjustanud tegevuse tulemus kui kängitsetud jala ja rusikatega löömine.

Televiisor, eriti nurgaga kukutades, on samuti kõva tömbi piiratud pinnaga ese ja ei saa olla

käesolevas asjas välistatud esemena, mis surmavad vigastused tekitas. Asjaolu, et ekspert

kirjeldas raske eseme hooga kukkumist ainult rindkere võimalike vigastuste osas, ei välista

elulise usutavuse seisukohalt võimalust, et kannatanu surma põhjustanud vigastused tekitas A.L

, kes kukutas televiisori (2 korda) kannatanule pähe. Ekspertiisiakti järeldustega ei ole

üldse välistatud, et rindkerevigastused on tekitatud elustamisel. Seega kohtu järeldus, et kohtu

käsutuses olevatest tõenditest lähtuvalt ei ole võimalik tuvastada, kelle löögi või löökide tagajärjel tekkis kannatanul ajukolju tömptrauma ja näokolju luude murd ja tüsistusena tekkinud

surma põhjustanud peaaju turse, ei ole õige. Ekspertarvamuse p-s 1 on aju-kolju kinnise

tömptrauma piirkonnaks määratletud parem otsmik. Seega said surma põhjustavad vigastused olla tekitatud paremalt poolt. Vigastuste asukoht võimaldab välistada Meinhard Suure tegevuse surmavate kehavigastuste tekkimisel, sest on tuvastatud, et tema asus kannatanust vasakul pool. Selline järeldus on kinnitamist leidnud ka sündmuskoha vaatluse protokolliga.

5.2 Kriminaalasjas kogutud tõendid ei kinnita ühist ja kooskõlastatud tegevust, seega kaastäideviimist. Ebaõige on kohtu seisukoht, et olemasolevate tõendite alusel puudub võimalus tuvastada, millise intensiivsusega keegi lõi.

Puudub alus kõnelda M. Suure poolt kannatanu grupis peksmisest, kuna süüdistatavad lõid kannatanut erinevatel aegadel. Arusaamatuks jääb, miks pidi M. Suur kannatanu surma saabumist võimalikuks pidama või möönma. M. Suur ei löönud kannatanut jõuliselt, seetõttu ei pidanud ta

ka võimalikuks, et kannatanu kellegi hilisema löögi tagajärjel ohtu satub. Asudes kannatanust

8

vasakul ja arvestades kannatanu asendit sündmuskohal, ei ole tõenäoline, et M. Suure löögid kannatanule oleks sooritatud suure jõuga. Tuvastatud on, et M. Suur kutsus kiirabi ja aitas hoida kiirabiarstil tarvilikke instrumente esmaabi

osutamiseks, seega võimaldab tema hilisem käitumine tuvastada tema eelneva käitumise eesmärke ja see hilisem käitumine ei osunda kavatsusele eluohtlikke vigastusi tekitada või veelgi vähem põhjustada kannatanu surma.

Kaitsja leiab, et maakohus, tunnistades süüdistatavad süüdi surma põhjustamise

kaastäideviimises, pole kriminaalasjas kogutud tõenditega seostatult põhjendanud, miks nende tegevust tuleb käsitada grupilisena KarS § 21 lg 2 mõttes. Maakohtus uuritud tõendite pinnalt on näidatud, et M. Suur, A. Talviste ja A.L lõid I.S. i erineval ajal ja ajendatuna erinevatest

põhjustest, tegutsedes seega teineteisest sõltumatult. Seega ei saa rääkida ühisest teootsusest.

Asjaolu, et kõik süüdistatavad peksid sama kannatanut ja et peksmine toimus samas kohas, ei anna veel automaatselt alust käsitada nende tegevust kaastäideviimisena. M. Suure, A. Talviste ja

A.L käsitamine kaastäideviijatena eeldanuks maakohtu otsuses nende ühise ja

kooskõlastatud tegevuse tuvastamist kannatanu surma põhjustamise osas. Seda aga maakohtu

otsuses tehtud ei ole, mis kujutab materiaalõiguse ebaõige kohaldamiseni viinud kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses.

Kaitsja on seisukohal, et M. Suure käitumine tuleb kvalifitseerida ainult KarS § 118 p 1 järgi. Löök pähe võib olla ohtlik tervisekahjustus, kuid raske televiisori kukutamine kannatanule pähe

kaks korda ületab olulisel määral M. Suure ning A. Talviste ründe intensiivsuse. M. Suur ei saanud eeldada, et rünnakusse sekkub iseseisvalt A.L, kes viskab kannatanule kahel korral televiisori pähe. Arvestades vanema nõukogudeaegse televiisori kaaluks vähemalt 20 kg, on see piisav ja ainus põhjus, miks kannatanul tekkisid vigastused, mille tõttu saabus surm. M. Suur ei

saanud arvestada A.L käitumisega ja seega ei saanud kuidagi möönda ega võimalikuks pidada ka kannatanu surma saabumist.

5.3 Kaitsja leiab, et M. Suurele mõistetud karistus on liiga karm. Arvestamata on jäetud, et M.

Suur lõi kannatanut vähema intensiivsusega, kutsus kannatanu abistamiseks kiirabi ja aitas

meedikuid sündmuskohal, aitas kaasa kohtueelsele menetlusele ja kahetses puhtsüdamlikult

tehtut. Arvestama peaks sellega, et M. Suur on väljakujunemata keerulise lapsepõlvega noor mees, kelle karistamise eesmärgid täidaks ka lühiajalisem karistus. Kirjalikud seisukohad

6. Ringkonnaprokurör jääb apellatsioonis toodud seisukohtade juurde ning leiab, et A. Talviste ja M. Suure kaitsjate apellatsioonid on põhjendamatud ning ei kuulu rahuldamisele.

7. M. Suur nõustub karistusega 5 aastat, millest ärakandmisele kuuluks 2 aastat. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

8. Ringkonnakohus, tutvunud kriminaalasja materjalidega, leiab, et Tartu Maakohtu otsus tuleb

osaliselt tühistada materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu, s.o M. Suure ja A. Talviste süüditunnistamises KarS § 117 lg 1 ja § 118 p 1 järgi. Ringkonnakohus leiab, et M. Suure ja A.

9 Talviste poolt kannatanu I.S. i suhtes toimepandu on hinnatav tahtliku tapmisena KarS § 113 järgi.

8.1 Maakohus tuvastas, et 06.12.2010 Viljandi linnas XXX korteris ühise alkoholi tarvitamise

käigus tekkinud tüli tõttu A. Talviste, M. Suur ja A.L (menetlus lõpetatud seoses isiku surmaga) peksid alkoholijoobes I.S. i. Esialgseteks peksjateks olid A. Talviste ja M. Suur. Esmalt lõi A. Talviste kannatanut kätega, mille tagajärjel viimane kukkus. Seejärel peksid A. Talviste ja M. Suur kannatanut jalgadega. Mõni aeg hiljem liitus nendega ka A.L, kes samuti peksis kannatanut jalgadega. Süüdistatavad on kannatanu peksmise omaks võtnud, püüdes oma ütlustes vaid vähendada igaüks enda poolt kasutatud vägivalla intensiivsust.

Maakohus luges veel tõendatuks, et süüdistatav A.L kukutas maaslamava kannatanu rindkerele televiisori.

Surnu ekspertiisi aktis toodud ekspertarvamuse kohaselt tuvastati kannatanu I.S. il hulgaliselt

vigastusi põhiliselt peas, samuti tuvastati rindkere kinnine tömp trauma hulgaliste

roidemurdudega. Kõik tuvastatud vigastused olid tekitatud korduvatest jalaga või rusikatega

löökidest valdavalt selili asendis olnud kannatanu pea piirkonda. Käelabal ja paremal

küünarvarrel tuvastati enesekaitsele viitavaid vigastusi, mis võisid olla saadud näkku ja rindkeresse suunatud löökide tõrjumisel. Samuti märgitakse aktis, et arvestades rindkere piirkonna vigastuste morfoloogilisi iseärasusi ja

paiknemist, võivad need olla tekitatud raske eseme hooga kukkumisest vastu rindkere vasakut poolt või elustamiskatse käigus südame kaudse massaaži ajal. I.S. i surma põhjuseks on aju-kolju tömp trauma peaajupõrutuse ja näokolju luude murdudega, mille tüsistusena tekkis peaajuturse.

Lähtudes ekspertuuringute kirjeldustest, fotodest ja ekspertarvamusest, asus maakohus seisukohale, et kannatanu pea piirkonnas on arvukalt vigastusi, mille tekkepõhjusteks saavad olla

kõigi süüdistatavate jalalöögid. Samuti leidis maakohus, et kogutud tõendid ei võimalda tuvastada, kelle löögi või löökide tagajärjel tekkisid kannatanud surma põhjustanud vigastused.

8.2 M. Suure kaitsja kohtu eeltoodud järeldustega ei nõustu. Kaitsja arvamuse kohaselt said kannatanu näovigastused olla põhjustatud A.L poolt teleri kukutamisest kannatanu näole.

Televiisor, eriti nurgaga kukutades, on samuti kõva tömbi piiratud pinnaga ese, mida ei saaks

kannatanu surma põhjustanud esemena välistada. Samuti leiab kaitsja, et ekspertiisiakti järeldustega ei ole välistatud, et rindkere vigastused on tekitatud elustamisel. Samuti on kaitsja arvates asjaolu, et A.L kukutas televiisori kannatanule kahel korral just nimelt pähe, kooskõlas sündmuskoha vaatlusprotokolliga.

Ringkonnakohus leiab, et kaitsja eeltoodud väited on oletuslikud ega lükka ümber maakohtu seisukohti. Esmalt märgib ringkonnakohus, et apellandi arvamus kannatanul rindkere vigastuste

tekkimisest elustamise käigus ei lange kokku tõenditest tulenevaga. Nimelt andis maakohtus

ütlusi kiirabibrigaadi arst, tunnistaja T. R., mille kohaselt kannatanu kaotas elutegevuse ja

elustamisvõtteid nad ei kasutanud. Seega saab nõustuda maakohtu järeldusega, et kannatanul

rindkerevigastuste tekkimine elustamisel on välistatud. Sellest tulenevalt on võimalik asuda seisukohale, et nimetatud vigastused on tekkinud raske eseme hooga kukutamisest vastu rindkere vasakut poolt, nii nagu on ekspertarvamuses ühe võimalusena ka märgitud.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kaitsja seisukoht sellest, et kannatanu näovigastused võisid olla

tekkinud televiisori kukutamisest kannatanu näole, kooskõlas ekspertarvamusega.

10 Ekspertarvamuse kohaselt võivad kannatanu pea piirkonna vigastused olla tekitatud korduvatest löökidest kõvade tömpide piiratud pinnaga esemetega, näiteks kängitsetud jala või rusikatega. Ringkonnakohus ei jaga kaitsja arvamust sellest, et ka televiisor on hinnatav kõva tömbi piiratud

pinnaga esemena, kuna televiisori kui materiaalse objekti kuju ja suuruse tõttu ei ole seda

võimalik hinnata tömbiks piiratud pinnaga esemeks. Samuti puuduvad objektiivsed ja ümberlükkamatud tõendid selle kohta, et kannatanut oleks televiisoriga löödud.

Asjaolu, et sündmuskoha vaatluse protokollist ning selle juurde lisatult fotodelt nähtuvalt asus televiisor kannatanu laibast paremal pool põrandal ei kinnita asjaolu, et televiisor oli A.L poolt kannatanu pähe kukutatud (1 kd, tl 1-19).

Eeltoodust tulenevalt nõustub ringkonnakohus maakohtu järeldusega, et tõendite kogum ei

võimalda tõsikindlalt tuvastada, kelle löögi või löökide tagajärjel tekkis kannatanul surma

põhjustanud peatrauma. Seonduvalt süüdistatavate ütlustega tuleb märkida, et A. Talviste, M. Suur ja A.L on ringkonnakohtu hinnangul kannatanule tekitatud vigastuste osas püüdnud igaüks vähendada oma osaluse astet, mistõttu on võimalik väita, et objektiivsema pildi kannatanu

suhtes kasutatud vägivalla intensiivsusest annavad sündmuskoha vaatluse protokoll koos

fotodega ning surnu ekspertiisiaktis kajastatu, millele ringkonnakohus juba eelnevalt viitas. Oluline on märkida veel sedagi, et süüdistatavate poolt antud ütluste usaldusväärsust vähendab ka

asjaolu, et kõik korteris viinud isikud olid pika aja jooksul tarvitanud alkoholi, mistõttu nende

poolt maakohtus antud selgitustesse toimunu asjaolude kohta tuleb suhtuda kriitiliselt. Sellest tulenevalt ei ole võimalik ja põhjendatud lähtuda kaitsja apellatsioonis toodud seisukohtadest M.

Suure väidetavast asukohast kannatanu suhtes talle kehavigastuste tekitamise ajal ning jalalöökideks n.ö mitte hoogu võtmisest.

8.3 M. Suure kaitsja on seisukohal, et kriminaalasjas kogutud ja hinnatud tõendid ei kinnita, et M.

Suur, A. Talviste ja A.L oleks tegutsenud ühiselt ja kooskõlastatult, seega

kaastäideviijatena. Kaitsja hinnangul puudub alus kõnelda kannatanu grupis peksmisest, kuna süüdistatavad lõid kannatanut erinevatel aegadel ning erinevatel põhjustel. Samuti ei saanud M. Suur kannatanu surma saabumist võimalikuks pidada ega möönda, kuna ta ei löönud kannatanut jõuliselt ning ta kutsus ka kiirabi.

Vastupidiselt kaitsjale nõustub ringkonnakohus maakohtuga selles, et süüdistatavate tegevus

kannatanu peksmisel on hinnatav kaastäideviimisena KarS § 21 lg 2 mõttes. Nimetatud sättest tuleneb, et kaastäideviimise puhul üks isik vastutab ka teise poolt faktiliselt tehtu eest nii nagu ta oleks seda ise teinud. Maakohus jõudis tõendite analüüsimise tulemina veendumusele, et A. Talviste, A.L ja M. Suur tegutsesid koos. Esmalt peksid kannatanut A. Talviste ja M. Suur ning hiljem liitus ka A.L

. Puuduvad tõendid selle kohta, et keegi süüdistatavatest oleks teise tegutsemist

kannatanule kehavigastuste tekitamisel püüdnud takistada, vastupidi, soostuti üksteise

tegevusega. Seonduvalt asjaoluga, et süüdistatavatel olid erinevad põhjused kannatanu

peksmiseks, märgib ringkonnakohus, et süüdistatavate ütlustest nähtub, et kõiki süüdistatavaid ajendas kannatanu suhtes vägivalda tarvitama kannatanu varasem käitumine (M. Suure ema ja A.L

elukaaslase solvamine, toidukoti võtmine), mille tõttu soovisid nad kannatanut n.ö karistada, ehk siis tegemist oli omakohtuga. Ringkonnakohtu hinnangul ei pea grupis tegutsejad omama samasugust ajendit, piisab, kui isikud on seadnud endale ühise eesmärgi kannatanu suhtes

vägivalda tarvitada. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole süüdistatavate poolt kannatanu suhtes

vägivalla tarvitamine hinnatav oluliselt erinevatel aegadel peksmisena. Süüdistatavate endi

11

ütluste kohaselt peksid alguses A. Talviste ja M. Suur ning mõni minut hiljem liitus ka A.L

, kellele samuti meenus n.ö põhjus, miks on vaja kannatanut peksta (A.L ise

tunnistas kannatanu jalgadega löömist, eitades aga teleri kannatanule peale kukutamist).

Ringkonnakohtu hinnangul tuleb asuda seisukohale, et kõikide süüdistatavate poolt tekitatud vigastused kogumis põhjustasid kannatanu surma, mistõttu on nende vastutus võrdne. Seega on õige maakohtu hinnang A. Talviste, M. Suure ja A.L tegevusele kaastäideviijatena.

9. Tuvastades kogutud tõendite pinnalt õigesti toimunud sündmuse asjaolud, leidis maakohus, et objektiivselt on tuvastamist leidnud kannatanu I.S. i surma saabumine peksmise tagajärjel. Sellise järeldusega nõustub ka ringkonnakohus. Edasiselt asus maakohus tahtliku tapmise teokoosseisu

(KarS § 113) ja tahtlikult raske tervisekahjustuse tekitamise, mille tagajärjel põhjustatakse

ettevaatamatusest isiku surm (KarS § 117 ja § 118 kogum) teokoosseisu analüüsi tulemina seisukohale, et süüdistatavad tekitasid kannatanule eluohtlike tervisekahjustusi KarS § 118 p 1 mõttes, kuid ettevaatamatusest ei näinud nad ette kannatanu surma saabumise võimalikkust. Sellest tulenevalt kvalifitseeris maakohus süüdistatavate poolt toimepandu KarS § 118 p 1 ja § 117 lg 1 ideaalkogumina.

9.1 Maakohtu eeltoodud seisukohad vaidlustas prokurör, leides, et antud juhul on võimalik üksnes välise teopildi alusel järeldada süüdistatavatel tapmistahtluse olemasolu.

Ringkonnakohus nõustub apellandiga ning leiab samuti, et A. Talviste, M. Suur ja A.L tegevuses on tuvastatav tapmistahtlus juba välise teopildi alusel.

Käesoleval juhul on tuvastatud, et süüdistatavad peksid kannatanut korduvalt põhiliselt pähe,

kusjuures A. Talvistel ja M. Suurel olid jalas saapad, mis ilmselgelt intensiivistas löögijõudu. Siinkohal tuleb veelkord osundada surnu ekspertiisiaktile, millest nähtuvalt tuvastati kannatanul rohkearvuliselt väliseid vigastusi, samuti hulgaliselt sisemisi vigastusi, mis enamuses paiknesid pea piirkonnas (1 kd, tl 22-33, 175-182). Seega on võimalik asuda seisukohale, et süüdistatavate

tegu ei olnud ühekordne, vaid koosnes mitmetest kannatanu elu ohustavatest tegudest elutähtsasse piirkonda – pähe. Kasutatud vägivalla intensiivsus nähtub ilmekalt ka sündmuskoha

vaatluse protokollis kirjeldatust ning protokolli juurde lisatud fotodelt (1 kd, tl 1-19). Samuti osundab kasutatud vägivalla intensiivsusele asjaolu, et kannatanu katsed end kaitsta (vigastused labakätel ja paremal küünarvarrel) osutusid tagajärjetuteks.

9.2 Maakohus asus seisukohale, et kannatanu surm oli põhjustatud kergemeelsusest, s.t nad pidasid võimalikuks kannatanu surma saabumist, kuid tähelepanematuse ja kohusetundetuse tõttu lootsid seda vältida. Samuti lähtus maakohus asjaolust, et süüdistatavad tapmistahtlust eitasid.

Sellise järeldusega ei saa nõustuda. Ringkonnakohtu hinnangul I.S. i suures osas pähe pekstes

pidasid süüdistatavad võimalikuks mistahes tagajärje (sh. ka surma) põhjustamist. Nimetatud tagajärjega soostumisele osundab ka süüdistatavate käitumine – kahe peksmise vahepeal tarvitati

jätkuvalt alkoholi. Seega on võimalik asuda seisukohale, et süüdistatavad panid toime I.S. i tapmise kaudse tahtlusega, s.t süüdlane näeb ette ja möönab tagajärjena ka surma saabumist.

9.3 Maakohtu hinnangul tuleb lähtuda kuriteosündmuse kausaalahela kulgemisest. Nimelt mingil

hetkel süüdistatavad lõpetasid peksmise ja otsustasid kutsuda kiirabi. Seega oli süüdistatavate tegevus suunatud sellele, et katkestada peale kannatanule eluohtliku tervisekahjustuse tekitamist sellele vahetult järgnevat ja surmani viivat põhjuslikku ahelat.

12

Ringkonnakohus sellist järeldust ei pea õigeks. Asjaolu, et kannatanu peksmise järel, mingil hetkel kannatanut vaatama minnes, otsustati kutsuda kiirabi (süüdistatavad ise ei osanud öelda,

kes otsustas kiirabi kutsuda, kuid helistajaks oli M. Suur, kasutades A. Talviste telefoni), ei katkesta põhjuslikku seost kannatanule eluohtliku tervisekahjustuse põhjustamise ning kannatanu

surma saabumise vahel. Ringkonnakohus hindab kiirabi kutsumist süüdistatavate

teadvustamisena asjaolust, et nende endi tegevusest tingituna võib kannatanu surra. Kiirabiarst tunnistaja T. R. ütlustega on tõendatud, et kannatanu I.S. suri sündmuskohal, mistõttu kinnitab ka nimetatud asjaolu järeldust, et süüdistatavate tegutsemine kannatanu peksmise ajal oli kantud kaudsest tapmistahtlusest. Lisaks tuleb märkida sedagi, et süüdistatavad A. Talviste ja M. Suur

vahetasid ära peksmisest määrdunud riided ja jalatsid, mis peideti voodikasti ning alles siis otsustati kutsuda kiirabi. Ringkonnakohtu hinnangul osundab eelnimetatud käitumine eesmärgile juhtida endalt kõrvale kahtlus kannatanu surmaga lõppenud peksmises.

Samuti jääb mõistetamatuks, millisel tasemel peaks olema süüdistatavate n.ö tavapärane

elukogemus, et neil võiks eksisteerida tõsikindel lootus sellele, et kannatanu nende endi poolt intensiivselt jalgadega ja rusikatega põhiliselt pähe peksmine ei tooks kaasa kannatanu surma.

Eeltoodust tulenevalt tuleb ringkonnakohtu hinnangul kvalifitseerida A. Talviste ja M. Suure tegevus I.S. i suhtes tahtliku tapmisena KarS § 113 järgi.

9.4 Prokurör on seisukohal, et A. Talviste ja M. Suure tegu on hinnatav KarS § 114 p 1 järgi, s.o

tapmine piinaval või julmal viisil, kuna pekstes I.S. i mitmel korral tugevajõuliste jalaja rusikalöökidega ning visates teda televiisoriga, põhjustasid süüdistatavad A. Talviste, M. Suur ja A.L kannatanule kauakestvat valu ja piina. Tapmine on piinav, kui see põhjustab ohvrile suurt valu või kauakestvaid muid füüsilisi vaegusi.

Ringkonnakohus prokuröri seisukohaga ei nõustu ning süüdistatavate tegu tuleb kvalifitseerida teise inimese tapmisena KarS § 113 järgi. Siinkohal tugineb ringkonnakohus ekspertarvamusele,

mille kohaselt on kõik vigastused tekitatud lühikest aega enne surma saabumist korduvatest

löökidest kõvade tömpide piiratud pinnaga esemetega (rusikad, kängitsetud jalad), rindkere

vigastused raske eseme hooga kukkumisest vastu rindkere vasakut poolt või elustamiskatse käigus (nimetatud asjaolu on kohtuotsuse punktis 8.2 toodud põhjustel välistatud) ning vigastused

labakätel ja paremal küünarvarrel võivad olla saadud enesekaitse käigus. Sellest tulenevalt on

võimalik järeldada, et süüdistatavate poolt kauakestvate füüsiliste vaeguste tekitamine ei ole tõendatud.

Tõepoolest loetakse tapmine piinavaks, kui see põhjustab ohvrile suurt valu ja kauakestvalt muid

füüsilisi vaegusi. Õige on ka see, et tapmise võib piinaval viisil moodustada ka ohvri

surnukspeksmine. Sellisel juhul on vajalik hinnata löökide tugevust, hulka ja kestust, kohta

kannatanu kehal, kuhu löögid olid suunatud, tekitatud vigastuste hulka ja laadi ning valutunde kestust. Piinavaks hinnatavate asjaolude suhtes peab olema tuvastav vähemalt kaudne tahtlus.

Käesoleval juhul on kannatanu I.S. i surm saabunud peksmise tulemusena ning kannatanule tekitati peksmise käigus hulgaliselt vigastusi peamiselt rindkeres ja peas. Ringkonnakohus leiab,

et käesoleval juhul on välistatud kannatanu piinaval viisil surnuks peksmine, kuna ekspertiisi aktis toodud ekspertarvamusele tuginevalt tekitati kannatanul tuvastatud vigastused lühikest aega

enne surma. Lisaks tuleb märkida sedagi, et kannatanu oli raskes joobes (veres 2,64 mg/g ja

uriinis 3,71 mg/g etanooli), mistõttu võib järeldada, et kannatanu valutunnetus oli seetõttu

13 pärsitud. Seega ei ole võimalik asuda seisukohale, et kannatanule oleks põhjustatud kauakestvaid füüsilisi kannatusi.

10. A. Talviste kaitsja M. Sikut taotles apellatsioonis mõistetud karistuse kergendamist, samuti on M. Suure kaitsja M. №rmann seisukohal, et M. Suurele mõistetud karistus on liiga karm.

10.1 Ringkonnakohus, tunnistades A. Talviste ja M. Suure süüdi raskemas kuriteos, s.o KarS § 113 järgi I.S. i tapmises, leiab, et süüdistatavatele maakohtu poolt KarS § 117 lg 1 ja § 118

p 1 alusel mõistetud karistus - 8 aastat vangistust, tuleb jätta muutmata. KarS § 113

süüteokoosseisu puhul on tegemist raske isikuvastase kuriteoga, mille sanktsioon näeb karistusena ette 6 kuni 15 aastase vangistuse. Mõlemad süüdistatavad on varem kriminaalkorras korduvalt karistatud. Oluline on märkida sedagi, et mõlemaid süüdistatavaid on kohane karistada sama pika karistusega, kuna olulist erinevust nende teopanuses kaastäideviijatena tegutsemisel ei esine.

10.2 A. Talviste kaitsja osundab apellatsioonis asjaolule, et kuigi süüdistatavat on varem kriminaalkorras karistatud, et ei ole tegemist raskete kuritegudega, millest saavat järeldada, et A. Talviste näol ei ole tegemist isikuga, kes oma loomult oleks jõhker või oleks tal kalduvus retsidiivsele kuritegevusele.

Ringkonnakohus märgib, et vaidlust ei ole selles, et nii A. Talviste kui ka M. Suure poolt varem toimepandud kuriteod olid kergemaliigilised (vargused, kehaline väärkohtlemine). Tulenevalt sellest on neile mõistetud karistused olnud leebemad. Samas on käesoleval juhul tegemist teise

inimese tapmisega, mille sanktsiooni raskusele ringkonnakohus eelnevas punktis osundas. Lähtudes käesoleval juhul toimepandud süüteo raskusest on võimalik väita, et A. Talviste ja M.

Suure poolt toimepandud kuriteod on muutunud raskemaks, mis vältimatult tingibki nende rangema karistusõigusliku kohtlemise.

10.3 Nii A. Talviste kui ka M. Suure kaitsja osundavad asjaolule, et süüdistatavad on

toimepandud tegu kahetsenud, mistõttu seda tuleks karistuse mõistmisel arvestada. M. Suure

kaitsja märgib veel, et kuna M. Suur kutsus kiirabi, aitas aktiivselt kaasa kohtueelsele

menetlusele ning nii pikk reaalne vangistus on esmakordne, vääriks ta lühemaajalisemat vangistust.

Ringkonnakohus märgib, et maakohus, mõistes süüdistatavad süüdi, ei ole tuvastanud nende karistust kergendavat kahetsust. Ringkonnakohus on seisukohal, et kuna mõlemad süüdistatavad

on maakohtu protokolli kohaselt toimepandud tegu kahetsenud, on võimalik seda karistust kergendava asjaoluna KarS § 57 lg 1 p 3 mõttes ka arvestada. Samuti on võimalik hinnata M.

Suure poolt kiirabi kutsumist kahetsusena. Samas ei saa ringkonnakohtu hinnangul jätta tähelepanuta, et mõlema süüdistatava karistust raskendab kuriteo toimepanemine abitus seisundis isiku suhtes KarS § 58 p 3 tähenduses. Nimetatud asjaolu on arvesse võtnud maakohus ning selle tuvastatust ei ole kaitsjad apellatsioonides vaidlustanud.

Seega võttes arvesse karistust kergendava ning raskendava asjaolu olemasolu süüdistatavate

käitumises, samuti nende poolt sisuliselt võrdset teopanust saabunud tagajärge ning nende varasemat karistatust, peab ringkonnakohus võimalikuks jätta maakohtu poolt mõistetud karistus

- 8 aastat vangistust muutmata, hinnates selle KarS § 113 sanktsioonist tulenevalt keskmisest kergemaks määraks.

14

11. Eeltoodust tulenevalt tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse osaliselt, s.o A. Talviste ja M. Suure süüditunnistamises KarS § 117 lg 1 ja § 118 p 1 järgi ja KarS § 63 sätete kohaldamises ning tunnistab M. Suure ja A. Talviste süüdi KarS § 113 järgi, jätab A. Talvistele mõistetud 8 aastat vangistust ning KarS § 64 lg 1 alusel mõistetud 8 aastat vangistust muutmata. Samuti jääb

muutmata M. Suurele mõistetud 8 aastat vangistust. Prokuröri apellatsioon tuleb rahuldada osaliselt, kaitsjate apellatsioonid jäävad rahuldamata.

12. A. Talviste kaitsja advokaat M. Sikut esitas taotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt on kaitsjal kulunud

maakohtu otsusega tutvumiseks 1 tund ja apellatsiooni koostamiseks 1,5 tundi. Kohaldamisele kuulub koefitsient 2,0. Taotletava tasu suuruseks koos käibemaksuga on 192 eurot.

M. Suure kaitsja advokaat M. №rmann esitas samuti taotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt on kaitsjal kulunud

apellatsiooni koostamiseks 2 tundi, millele lisandub koefitsient 2,0 ning käibemaks. Kokku taotleb kaitsja 153,60 euro hüvitamist.

Ringkonnakohus leiab, et kaitsjatasu taotlused on põhjendatud, need on mõistlikus suuruses ning tuleb kaitsjatele hüvitada.

Kuna ringkonnakohus osaliselt rahuldab prokuröri apellatsiooni, kannab õigusabi kulud KrMS § 185 lg 2 viimase lause kohaselt riik.

Maarika Kuusk

Paavo Randma

Agu Timmi