1-12-4002/9 · Tallinna Ringkonnakohus

1

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 27.august 2012, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-12-4002

Kohtukoosseis Julia Katškovskaja, Malle Preimer ja Sten Lind Kriminaalasi

K.Z-i (K.Z) süüdistuses KarS § 120 järgi lühimenetluses

Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu otsus 8.juunist 2012.a. Apellatsiooni esitaja Süüdistatava K.Z-i kaitsja adv. Merike Allikmäe Süüdistatav K.Z (ankeetandmed Harju Maakohtu otsuses) Kaitsja Prokurör Advokaat Merike Allikmäe Natalia Miilvee

RESOLUTSIOON

Harju Maakohtu otsus 8.juunist 2012.a. K.Z-i suhtes jätta muutmata. Esitatud apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada

kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu

30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse

2

poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda.

Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes

advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel.

Menetluskulude peale võib esitada määruskaebuse

Riigikohtule 10 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK:

Harju Maakohus otsustas 8.juuni 2012.a. otsusega süüdi tunnistada K.Z

KarS § 120 järgi ning karistada teda vangistusega 3 (kolm) kuud . KrMS § 238 lg 2

alusel vähendada K.Z-ile mõistetud karistust 1/3 võrra ja mõista lõplikuks karistuseks 2 (kaks) kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendada karistust Harju Maakohtu 02.11.2011.a otsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra (9 kuud) ja mõista liitkaristuseks 11 (üksteist) kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel lugeda kahtlustatavana kinnipidamise aeg. Karistusaja alguseks lugeda 06.03.2012.a K.Z-i suhtes kohaldatud tõkend – vahistamine – jätta muutmata kohtuotsuse jõustumiseni. Otsuse jõustumisel tõkend tühistada.

KrMS § 179 lg 1 p 1 alusel välja mõista K.Z-ilt sundraha 435 eurot. KrMS § 180 lg 1 alusel välja mõista K.Z-ilt menetluskulud: Määratud kaitsjale makstud tasu summas 326, 40 eurot.

KrMS § 180 lg 3 alusel jätta tasu ambulatoorse kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi eest 414,38 eurot (Ekspertiisiakti nr 116) riigi kanda.

K.Z mõisteti süüdi selles, et tema 06.03.2012.a. ajavahemikus 11.00 kuni

11.13 helistas kolmel korral Tallinnas Lossiplats 1a asuva Riigikogu kantselei telefoninumbrile 6316 331 abonentnumbrilt 633 7506 ja ähvardas kõned vastu võtnud kantseleitöötajat P P´t tervisekahjustuste ja surma tekitamisega, lubades tulla kurikaga

ja lömastada kõigi päid, kes uksest tuleb ja teised inimesed püssiga maha lasta,

hiljem lubas koheselt tulla ja konkretiseeritult kõne vastuvõtja (P.P) tappa. Kui P.P

katkestas kõne, siis uuesti helistades ähvardas K.Z, et tuleb kohe kohale ja tapab teda kurikaga, kui ta veel telefonitoru ära paneb ja et tema (K.Z) teab, kus ta töötab ja tunneb kõiki kantseleitöötajaid nägupidi, mis tundus P.P´le tõsiseltvõetava ähvardusena ja ta tundis hirmu oma elu ja tervise pärast ning P.Pl on olnud alust karta

ähvarduse täideviimist, sest hääle järgi tundus kannatanule, et helistaja on kaine, ähvardaja kõne oli selge ja raevunud ning ähvardus oli suunatud personifitseeritult kõne vastuvõtja (P.P) aadressile, kantseleitöötajate fotod ja andmed on Riigikogu kodulehel avalikud.

APELLATSIOONIDE SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD:

Süüdistatava kaitsja on seisukohal, et Harju Maakohus on ebaõigesti kohaldanud

materiaalõigust ja oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust ning taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsusega K.Z-i õigeksmõistmist.

3

1. Kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine Apellant leiab, et kohtuotsuse põhistused ei ole veenvad ja kohtu siseveendumise kujunemine ei ole jälgitav. Kriminaalasjas puuduvad tõendi selle kohta, et K.Z oleks kannatanut ähvardanud tapmise ja tervisekahjustusega, et oleks olnud alust karta ähvarduse täideviimist. K.Z eelmenetluses end süüdi ei tunnistanud. Ta selgitas, et tema korteris oli võõras mees, kes küsis luba helistamiseks. Tema tarbis samal ajal korteri rõdul akna pesu vahendit, et surra. Kohtuistungil ta ebalevalt kinnitas, et tema oli see, kes rääkis kannatanuga telefoni teel. Ta on nõus kohtu järeldusega selles, et salvestisel on tema jutt, kuid ta leiab siiski, et teda provotseeris või „sokutas toru otsa“ (nagu K.Z ka kohtus väljendus) keegi

võõras, kes teda 06.03.2012.a. tema, s.o. K.Z-i elukohta toimetas peale tema tänaval kukkumist ja kes tema korteris pärast seda alkoholi tarvitas. K.Z avaldas kohtule, et soovib esimesel võimalusel vabandada kannatanu ees, kellele ta tegelikult midagi halba ei ole soovinud ega soovi. Seega tunnistas K.Z end sisuliselt süüdi. Kohus järeldas, et K.Z enda süüd ilmselt ei tunneta, millega kohtualune eelpool toodud põhjustel ei nõustu. Samas on kohus, vastupidi tehtud järeldusele, arvestanud K.Z-i puhtsüdamlikku kahetsust karistust kergendava asjaoluna.

Kohus ei pidanud usaldusväärseteks K.Z-i ütlusi, kuna ta on neid korduvalt muutnud (esimesel korral on andnud ütlusi mingi enda korteris oleva võõra kohta, selle kohta, et tema ei ole helistanud, teisel korral (vahistamise küsimuse otsustamisel) on ta väitnud, et ta ei mäleta sündmusest midagi, Kaitsja leiab, et kohtus antud seletust, et keegi võõras mees helistas ja sokutas telefoni

talle, ei saa hinnata kui tõendit, kuna ülekuulamine ei toimunud KrMS § 293 sätteid

järgides. Kohtus ütlusi anda K.Z ei soovinud ja kinnitas, et on kogu aeg tõtt rääkinud. Asjaolud, et tema korterisse tuli võõras mees ning et ta ei mäletanud peale

aknooli joomist sündmusest midagi, ei ole põhjuseks, et hinnata tema ütlused

vastuoluliseks ning tõendite kogumist K.Z-i ütlused kui mitteusaldusväärsed

kõrvale jätta. Tema käitumist põhjendab eksperdi arvamus, mille kohaselt (tl 45-50)

esineb K.Z alkoholsõltuvus ja pikaajalise alkoholitarvitamise foonil avalduv valdavalt alkoholsõltlastele iseloomulik isiksuse- ja käitumishäire. K.Z-i süüd kinnitavad kohtu arvates aga veenvalt teised tõendid kogumis, millede sisu on kohus otsuses ära toonud.

Apellant on seisukohal, et kohus ei ole kõrvaldanud kahtlust, kas K.Z üldse kannatanule helistas või neile tervisekahjustusi tekitas. K.Z oli helistajaks, kuid milliste tõendite põhjal ta sellisele järeldusele jõudis, ei ole jälgitav. Politsei- ja Piirivalveameti korrakaitseosakonna poolt tehtud kõnesalvestis, selle stenogramm ja saatekiri kinnitavad vaid asjaolu, et 06.03.2012 kl 11.13 tehti kõne telefonilt 633 7506. Mitte ükski tõend ei kinnita helistamist K.Z poolt. Kannatanu P P ei ole öelnud, kes talle helistas. Tunnistaja K N leiab, et helistaja hääl on

kõneviisi ja kõne sisu poolest sarnaneb K.Z-i häälele tl 20-21. Vaid üks tõend, s.o. 05.04.2012 äratundmiseks esitamise protokoll lk 16-17, on E A kõnelejas

ära tundnud K.Z-i, samas tunnistajana lk 14-15 E A vaid oletas, et kui K.Z-i võtab rohkem alkoholi, siis vihahoos võib ta midagi teha. Sealhulgas on kohus analüüsinud kannatanu P P ütlust, kelle arvates hääle järgi mees purjus ei olnud, sest tema diktsioon oli selge, mõte ning lauseehitus oli selge.

4

KrMS § 7 lg 3 sätestab: Kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus kahtlustatava või süüdistatava süüdiolekus tõlgendatakse tema kasuks. Kuna ei ole kõrvaldatud kahtlust asjaolu suhtes, kas K.Z oli helistajaks, kes

oma tegevusega pani toime tapmise ja tervisekahjustusega ähvardamise, tuleb K.Z õigeks mõista.

2. Materiaalõiguse ebaõige kohaldamine

Kaitsja on seisukohal, et K.Z tuleks õigeks mõista ka siis, kui kohus leiab, et

helistajaks oli süüdistatava. Kaitsja arvates on kaheldav asjaolu, et kannatanu võttis K.Z ähvardust tõsiselt. Kriminaalasjas on tõendatud, et kannatanule helistati

tlf-lt 633 7506 ning helistaja väljendas üldist rahulolematust riigi ja ühiskonna korraldusega.

KarS § 120 järgi on tapmisega, tervisekahjustuse tekitamisega või olulises ulatuses

vara rikkumise või hävitamisega ähvardamine karistatav siis, kui on olnud alust karta

ähvarduse täideviimist. Võttes arvesse, et KarS §-ga 120 kaitstakse inimese vaimset

tervist, on ähvardamine karistatav põhjusel, et sellega tekitatakse kannatanus

hirmutunnet. Seega kujutab ähvardamine endast psüühilise vägivalla kasutamist.

Järelikult saab süüdlase karistamine ähvardamise eest kõne alla tulla vaid siis, kui

ähvardatu peab süüdlase käitumise tõttu oma elu, tervist või vara ohustatuks. Vastupidisel juhul puudub alus heita ähvardajale ette KarS § 120 objektiivse koosseisu

realiseerimist. Kuid ainult sellest ei piisa, et ähvardatu võtab ähvardust tõsiselt, vaid

lisaks sellele tuleb ka tuvastada asjaolud, millel ähvardatu kartus põhineb (Riigikohtu lahend 3-1-1-59-11). Seega ei saa kannatanu hirmutunne tuleneda pelgalt tema enda isikulisest eripärast ja alust karta ähvarduse täideviimist peavad andma välismaailmas

objektiivselt avaldunud sündmused. Ähvardus reeglina peab tunduma lisaks

kannatanule reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Kokkuvõtlikult nähtub eelnevast, et süüdlane täidab KarS § 120 objektiivse koosseisu siis, kui ta paneb oma

tegevusega elu, tervise või vara pärast muretsema eelkõige ähvarduse adressaadi ja tekitaks hirmu reeglina ka objektiivsele kõrvalseisjale.

Tegevus, mille käigus isik helistas ning ähvardas tervisekahjustuste ja surma

tekitamisega, on hirmuäratav, kuid ei ole usutav, kuna kannatanu, kes on Riigikogu kantselei töötaja asukohas Lossiplats 1a, on tõenäoliselt Eesti Vabariigis kõige paremini

kaitstud ametnik. Tegevus KarS § 120 mõttes peab tekitama hirmutunnet mitte ainult kannatanus, vaid ka mõistlikus kõrvalseisjas, pannes kartma kannatanu tervise pärast. Antud kriminaalasjas on tunnistaja kinnitanud vastupidist. Tunnistaja L T kinnitas lk 4-5, et tema ennast ohustatuna ei tundnud. Tema sai aru, et mehe rünnak ei olnud suunatud isiklikult Ple vaid kogu Riigikogule kui institutsioonile.

Seega, ei ole tõendatud, kas K.Z ähvardus põhjustada tervisekahjustusi,

kannatanut (tegelikult kogu Riigikogu) tappa, oli väljendatud veenval viisil ja kas

süüdistatava käitumine andis aluse selle võimalikkusele ning sellega kaasneva hirmu

tekkimisele kannatanul (kes läks peale kõnesid rahulukult arsti juurde). Kinnipidamise protokollist lk 22-23 nähtub, et isik peeti kahtlustatavana kinni 06.03.12 kell 20.30. On tõene, et riigiasutuse töö lõppeb kell 18.00. Materjalidest ei nähtu, et ametnikud oleks kuni kahtlustatava kinnipidamiseni turvalisuse mõttes viibinud töökohas. Süüdistusakti p

5

3 on märgitud kannatanule moraalse kahju tekitamine, kuid kahju nõue puudub. Seega ei ole kuriteoga kellelegi mõõdetavat kahju tekitatud.

Vastavalt KarS § 2 lg 2 karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. KarS § 120 eeldab teo toimepanemist vähemalt kaudse tahtlusega, see tähendab, et

subjektiivse tunnuse osas peab isik vähemalt kaudse tahtluse tasemel pidama võimalikuks, et ähvardust võtab kannatanu reaalsena.

Tallinna Ringkonnakohtu 28.juuni 2012.a. määrusega määrati kriminaalasi apellatsiooni

korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti enda seisukohtade esitamiseks aega 23.juulini 2012.a.

Menetlusosaliste poolt mingeid täiendavaid seisukohti ei esitatud.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsioonide väidetega tuli alljärgnevatele järeldustele.

Kohtukolleegium leiab, et maakohus on põhjendatult tulnud järeldusele, et süüdistatav K.Z oli isikuks, kes helistas Riigikogu kantselei numbrile, tegi seda teadlikult ja tahtlikult ning ei olnud kellegi poolt eksitusse viidud ega provotseeritud nii nagu seda

väidetakse apellatsioonis. Oma sellekohast järeldust on maakohus otsuses piisava

põhjalikkusega motiveerinud põhjendades ka omapoolset tõendite eelistust sellise

järelduse tegemisel. Tõendite hindamise protsessis on maakohus eraldi pööranud

tähelepanu süüdistatava ütlustele ja enne nendele hinnangu andmist võrrelnud

süüdistatava poolt erinevatel aegadel antud ütlusi ning põhjendatult leidnud, et

süüdistatava ütlused ei ole usaldusväärsed, mistõttu tuleb need jätta välja tõendite hindamise aluseks olevast tõendite kogumist. Seejuures on maakohus oma sellekohast

seisukohta põhjendanud süüdistatava ütlustes esinevate vastuoludega. Maakohtu otsusest on üheselt väljaloetav, et süüdistatav on andnud diametraalselt erinevaid ütlusi

enda käitumise kohta ja ilmselgelt kohandanud neid vastavalt sellele, kuidas kogutud uued tõendid tema eelmise kaitseversiooni ümber lükkasid.

Enne, kui anda hinnangut kaitsja poolt esitatud apellatsioonile süüdistatava süü osas,

peab kohtukolleegium vajalikuks osundada Riigikohtu poolt korduvalt väljendatud

seisukohale, mille kohaselt olukorras, kus erinevad kohtud hindavad tõendeid nii

erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või

vastupidi), lasub ringkonnakohtul kohustus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile

näidata ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (Riigikohtu otsused nr 3-1-1-137-03, 3-1-1-16-04, 3-1-1-89-06).

Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole maakohtu otsuses faktiliste asjaolude ümberhindamist tingivaid vigu.

6

Riigikohus oma lahendites korduvalt ka selgitanud – KrMS § 61 lg 1 keelab ühtede

tõendite eelistamise teistele aprioorselt, neid kogumis hindamata. Kõigi tõendite

hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab aga

tõendite omavahelist kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral

otsustamist, millisele tõendile tugineda. See, kas kohus on pidanud mingit tõendit

teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel (Riigikohtu otsused nr 3-1-1-88-06, 3-1-1-127-06, 3-1-1-4-07).

Kohtukolleegium on seisukohal, et vaidlustatud kohtuotsuses kajastatud tõendite

analüüs ja selle pinnalt esitatud kohtu põhjendused on loogilised, igakülgsed,

objektiivsed ning veenvad, kohtu siseveendumuse kujunemine on otsuse lugejale

jälgitav, st maakohus on tõendeid hinnanud nii nagu seda nõuab KrMS § 61 sisu ja mõte.

Ka leiab kohtukolleegium, et maakohtu poolt on K.Z-i käitumisele antud õige karistusõiguslik hinnang. Kohtukolleegium nõustub ka selles osas maakohtu otsuse põhjendustega ning ei pea neid vajalikuks korrata. Vastuseks kaitsja apellatsioonis esitatud väidetele peab kohtukolleegium vajalikuks omalt poolt märkida järgmist.

Ähvardamine KarS § 120 mõttes tähendab võimaliku kahju (surm, tervisekahjustus,

vara rikkumine või hävitamine) tekkimise ettekujutuse loomist kannatanul, mille

realiseerimine võib olla seatud tingimusse sellest, kas ähvardatud isik tegutseb

vastavalt ähvardaja tahtele või mitte. Ähvardamisega on tegemist vaid siis, kui ähvardaja loob kahjuliku tagajärje saabumisest mulje kui millestki sõltuvast asjaolust, seega peab ta jätma endast mulje kui toimuva valitsejast. Seejuures ei oma tähendust, kas selline loodud mulje on tegelikkuses ka reaalne või pelgalt näiline. Toimuva valitsemisega nimetatud tähenduses on tegemist mitte ainult siis, kui isik loob ettekujutuse temast endast lähtuvast ohust (st endast kui ähvarduse realiseerijast), vaid ka siis, kui ähvardatakse kahju tekitamisega kellegi kolmanda kaudu või kaasabil, jättes mulje, et tal on selle kolmanda (või kolmandate) tahte üle teatav mõju.

Ähvardus peab täideviija tahte kohaselt jõudma kas vahetult või vahendlikult ähvardatud

isiku teadvusesse (arusaamisesse). Seejuures ei ole isegi oluline, et ähvardatu

mõistaks näiteks öeldut vahetult ütlemise hetkel kohe ähvardusena KarS § 120

tähenduses. Nii võib öeldu tähendus, et isikut ähvardati näiteks tervisekahjustuse

tekitamisega, jõuda ähvardatuni alles hilisemalt – vahetu ajaline seos avalduse tegemise ning öeldu tajumisel ähvardusena vahel ei ole nõutav.

Oluline ei ole ka see, kas ähvardaja saab ja ka tahab enda ähvardust realiseerida.

Karistusseadustiku § 120 realiseerimiseks piisab, kui ähvardus tekitab objektiivselt

tõsiseltvõetava mulje ja näib ka ähvardatule tõsiseltmõelduna (ähvardamisega on tegemist ka siis, kui täideviija teab, et kannatanu tajub tema käitumist ähvardusena ning ta kasutab seda ära). Nende eelduste alusel on ühtlasi ka selge, et tähendust ei oma

asjaolu, kas tegelikkuses on ähvardus täideviidav või mitte (kriminaalkolleegium

7

toonitab samas, et hõlmatud ei ole mõistagi antud tähenduses nn täielikult

irratsionaalsed ähvardused nagu ähvardamine teispoolsusega, needmisega vms; ebausu ärakasutamine ei ole käsitletav ähvardusena; ähvardamisena ei ole võetav ka lihtsalt nn praalivas kõnepruugis öeldud lubadus keegi maha lüüa jne). Ähvardaja ei pea ise uskuma enda ähvarduse realiseeritavusse; piisab, kui ta lähtub sellest, et kannatanu seda usub. Ähvardus võib olla esitatud ka tingimuslikult selles tähenduses, et teatud kahjuliku

tagajärje saabumine on seatud sõltuvusse mingi kindla asjaolu saabumisest või siis mittesaabumisest.

Kannatanul peab tekkima arusaam, et öeldud ähvardust tuleb võtta tõsiselt („on alust

karta ähvarduse täideviimist“). See ei tähenda aga, et kannatanul peaks tekkima

sisemiselt hirm või kartus ähvarduse realiseerimise ees. See paneks koosseisu realiseerituse täielikult sõltuvusse kannatanu emotsionaalsest reaktsioonist, mis ei oleks aga tõsiseltvõetav seisukoht. Inimene ei pruugi öeldud ähvardust karta, piisab sellest,

kui ta peab selle võimalikkust ja realiseeritavust tõsiseltvõetavaks. Seetõttu peab ka

ähvardus olema sellise teatud intensiivsusastmega, mis on kohane, et mõjutada keskmist inimest täideviija poolt soovitud suunas (ehk siis võimaliku ohu tõsiseltvõtmise suunas).

Silmas tuleb pidada samas, et tervisekahjustuse tekitamisega ähvarduse koosseisu ei

realiseeri mitte igasugune ütlus, mis on tõlgendatav ähvardusena, vaid ainult selline, mille sisust on võimalik kas otseselt või ka kaudselt mõista, et ähvardatakse tapmise,

tervisekahjustuse tekitamise või olulises ulatuses vara rikkumise või hävitamisega.

Seetõttu peab ähvardaja poolt öeldu olema konkretiseeritav ning mõistetav nimetatud asjaolu(de)na.

Ähvardus ei pea esinema ilmtingimata räiges või ülbes vormis, vaid võib seisneda ka "viisakas" nentimises (vt Riigikohtu otsus nr. 3-1-1-65-06).

Maakohtu otsuse kohaselt on leidnud tõendamist, et leidis aset ähvardamine, samuti on

analüüsitud süüdistatava ja kannatanu üldist käitumist teo toimepanemise ajal , mis andis maakohtu hinnangul piisavalt alust väite esitamiseks, et kõike arvesse võttes tajus

kannatanu süüdistatava ähvardusi reaalsena Kriminaalkolleegiumi hinnangul puudub

alus kahelda kannatanu vastavasisulistes väidetes ning soostuda tuleb maakohtu seisukohtadega ka selles osas.

Põhjalikult on maakohus ka motiveerinud süüdistatavale mõistetud karistust – nii karistusliiki, kui ka karistusmäära. Asjaolusid, mis annaks alust lühendada vaidlustatud

kohtuotsusega tuvastatud kuriteo eest mõistetud ja ärakandmisele kuuluvat 2 kuulist vangistust, kohtukolleegium ei ole tuvastanud.

Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS prg. 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS prg.337 lg 1 p.1 , prg. 344-345 lg 1 , 2 jätab

kohtukolleegium Harju Maakohtu otsuse 8.juunist 2012.a. K.Z-i suhtes muutmata.

8

Julia Katškovskaja Malle Preimer Sten Lind