1-11-14439/22 · 1-11-14439/22 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

Kriminaalasi nr 1-11-14439

Karistuse kandmisest ennetähtaegse vabastamise

M Ä Ä R U S

22.augustil 2012.a Tartu kohtumajas Tartu Maakohtu kohtunik Anneli Tanum tõlk Natalja Tselikova sekretär Kristi Martin juuresolekul arutades avalikul kohtuistungil süüdimõistetu I.Uingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamist,

l e i d i s :

Viru Maakohtu 26.jaanuari 2012.a otsusega tunnistati I.U süüdi KarS § 199 lg 2 p 4, 7, 8, 9 ja § 266 lg 2 p 1 järgi ning liitkaristuseks mõisteti 3 aastat 3 kuud vangistust, mille hulka

arvati eelvangistus ja kandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 2 aastat 2 kuud 21 päeva vangistust, mille algust arvata 07.detsembrist 2011.a. Kohtuotsus jõustus 11.veebruaril 2012.a.

I.U karistuse kandmise aeg lõpeb selle täielikult ärakandmisel 28.veebruaril 2014.a.

I.U on varem kriminaalkorras karistatud:

1. Ida-Viru Maakohtu 26.oktoobri 1995.a otsusega KrK § 139 lg 2 p 3 alusel 1 aasta 6 kuu

pikkuse vabadusekotusega tingimisi 1 aasta 6 kuu pikkuse katseajaga;

2. Ida-Viru Maakohtu 22.oktoobri 1996.a otsusega KrK § 139 lg 2 p 1, 3 alusel 660

krooni suuruse rahatrahviga;

3. Ida-Viru Maakohtu 01.veebruari 2001.a otsusega KrK § 139 lg 2 p 2, 3 alusel 9-kuulise

vabadusekaotusega;

4. Ida-Viru Maakohtu 14.märtsi 2001.a otsusega KrK § 139 lg 2 p 1, 2 - § 15 lg 2 alusel 3-

kuulise vabadusekaotusega, mis liideti varasema kohtuotsusega mõistetud karistusega ja liitkaristuseks mõisteti 9 kuud vangistust;

5. Ida-Viru Maakohtu 22.aprilli 2002.a otsusega KrK § 139 lg 2 p 2, 3 alusel 6-kuulise

vangistusega;

6. Ida-Viru Maakohtu 19.juuni 2003.a otsusega KrK § 139 lg 2 p 2, 3 alusel 1-aastase

vangistusega;

7. Viru Maakohtu 13.septembri 2006.a otsusega KarS § 199 lg 2 p 4, 7 - § 25 lg 2 alusel

10 kuu 27 päeva pikkuse vangistusega;

8. Viru Maakohtu 07.detsembri 2007.a otsusega KarS § 199 lg 2 p 4, 7, 8 alusel 2 aasta 6

kuu pikkuse vangistusega, mida vähendati lühimenetluse kohaldamise tõttu 1 aasta 8 kuu pikkuseks vangistuseks.

I.U on korduvalt karistatud ka väärteokorras.

Tartu Vangla iseloomustuse kohaselt on I.U uue üldise korduva kuriteo

toimepanemise tõenäosus järgmise kahe aasta jooksul 86%, mistõttu ei toeta vangla tema tingimisi ennetähtaegset vabastamist.

Kriminaalhooldaja arvamusest nähtub, et süüdimõistetu puhul on oluline vabaduses kindla elu- ja töökoha olemasolu, kuritegeliku käitumisega seotud hoiakute ja mõtlemise muutmine ning sõltuvusprobleemidega tegelemine.

I.U kinnitas kohtuistungil, et soovib tingimisi ennetähtaegselt vabaneda, elada

edaspidiselt seadusekuulekalt, järgida kriminaalhoolduse nõudeid ja kohustusi, asuda tööle ning hoiduda sõltuvusainetest.

Lõuna Ringkonnaprokuratuuri prokurör on esitanud kohtule oma kirjaliku seisukoha I.U

tingimisi ennetähtaegselt vangistusest vabastamise osas. Prokurör leiab, et

süüdimõistetu tingimisi ennetähtaegne vabastamine ei ole põhjendatud, arvestades nii

kuritegude korduvust, vangistuse aegset käitumist, vabastamisjärgseid elutingimusi kui ka jätkuvaid kuriteoriske.

KarS § 76 lg 1 p 2 alusel võib kohus teise astme kuriteo toimepanemises süüdimõistetud isiku katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastada, kui süüdimõistetu on tegelikult ära kandnud vähemalt poole mõistetud karistusajast, kuid mitte vähem kui 6 kuud. Käesolevaks ajaks on I.U ära kandnud enam kui poole temale mõistetud liitkaristusest ning rohkem kui 6 kuud, seega on formaalne alus tema tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamiseks olemas.

KarS § 76 lg 3 kohaselt arvestab kohus katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest

vabastamise otsustamisel kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdimõistetu isikut, varasemat

elukäiku ning käitumist karistuse kandmise ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdimõistetule kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine.

I.U puhul on positiivne, et tal oleks võimalus asuda vabanemisel

rehabilitatsioonikeskusesse elama ning alkoholi- ja narkosõltuvusest taasumise programmi

läbima. Samuti on positiivne, et ta on vangistuses osalenud Anonüümsete Narkomaanide tugigrupis. Samas aga peab kohus arvestama, et I.U on kriminaalkorras karistatud kokku üheksal

korral. Sellest vangistust kannab ta seitsme kohtuotsuse alusel. Teda on kriminaalkorras karistatud rahalise karistusega ja tema suhtes on kohaldatud vangistust, mis on jäetud tingimisi

katseajaga täitmisele pööramata. Samuti on teda korduvalt karistatud väärteokorras.

Eelnevatest karistustest hoolimata on süüdimõistetu aga oma õigusvastast tegevust pidevalt jätkanud ega ole suutnud käituda ühiskonnas aktsepteeritaval viisil. Ka käesoleva vangistuse

ajal ei ole süüdimõistetu suutnud alluda temale kehtestatud reeglitele, mistõttu on tal neli kehtivat distsiplinaarkaristust. Seega tuleb järeldada, et süüdimõistetu ei ole oma käitumisest veel vajalikke järeldusi teinud ning puudub alus arvata, et ta suudaks seda teha ka käesoleva

ennetähtaegse vabastamise puhul, elamaks edaspidiselt seadusekuulekalt ja täitmaks temale ennetähtaegse vabastamisega kaasneva kriminaalhoolduse nõudeid ja kohustusi.

Kohtule esitatud materjalide põhjal võib järeldada, et peamiselt on süüdimõistetu pannud kuritegusid toime kasu saamise eesmärgil ja peamiselt narkootikumide hankimise vajadusest. Arvestades seda, et käesoleva ennetähtaegse vabastamise puhul ei ole süüdimõistetule kindlat

töökohta garanteeritud, tal puudub riigikeeleoskus ja eriala ning tema suhtes on täitmisel

võrdlemisi suures summas tasumata rahalisi nõudeid, tuleb süüdimõistetu vabastamisjärgset

majanduslikku olukorda lugeda oluliseks uue kuriteo riskiteguriks. Nimetatud riskitegurit suurendab veelgi see, kui süüdimõistetu jätkab vabanedes sõltuvusainete tarvitamist, mis nõuab ka tavapärasest suuremaid väljaminekuid. Materjalidest nähtuvalt on süüdimõistetu tarvitanud

juba pikka aega narkootikume ning tal on diagnoositud uimastisõltuvus. Samuti võib materjalide põhjal olla süüdimõistetul probleeme alkoholi tarbimise harjumustega, kuigi ise ta

seda eitab. Enda sõnul ei ole süüdimõistetu senini uimastisõltuvusest vabanemiseks mingisuguseid omapoolseid samme teinud ning samuti ei pea ta ennast narkomaaniks, kuigi on narkootikume tarvitanud juba 9-10 aastat ja tal on diagnoositud uimastisõltuvus. Seega näitab

süüdimõistetu suhtumine tema tahtmatust oma probleemi tunnistada ja sellega tegeleda,

mistõttu on kohtul alust kahelda, kas süüdimõistetu suudaks vabaduses edaspidiselt seadusekuulekalt käituda ja uimastitest täielikult loobuda. Samuti võib süüdimõistetu edasist

sõltuvuskäitumist ja seadusekuulekust mõjutada vabaduses kriminaalse taustaga ja ka ise

uimasteid tarvitava tutvusringkonna olemasolu ning toetavate ja positiivset mõju avaldavate

lähisuhete puudumine. Edasiste kuriteoriskide maandamiseks peab kohus vajalikuks, et

süüdimõistetu asuks vangistuses rohkem oma käitumist ja selle põhjuseid analüüsima ning tunnistaks oma sõltuvust, et asuda seeläbi juba riskitegurite maandamisega tegelema. Samuti

leiab kohus, et pikemaaegsem vangistus ja sõltuvusprobleemidest võõrdumine tagaks süüdimõistetule vabaduses ilmselt paremad võimalused seadusekuulekalt hakkamasaamiseks.

Eeltoodud asjaoludel leiab kohus, et I.U katseajaga tingimisi ennetähtaegne

vabastamine ei ole käesoleval ajal põhjendatud ja oleks liigselt ennatlik, kuna kohtul ei ole

tekkinud piisavat veendumust, et isik ei jätka vabanedes kuritegude toimepanemist ning suudab edaspidiselt seadusekuulekalt elada ja kriminaalhoolduse nõudeid täita. Kohus leiab, et

süüdimõistetul tuleks vangistuses oma sõltuvusprobleemidega edasi tegeleda, näidata, et ta

suudab kinni pidada vangla sisekorrast ning tegeleda oma vabastamisjärgsete elutingimuste korraldamisega eelkõige kindla töökoha otsimise läbi. Juhindudes KrMS § 426, 432 kohus määras:

Jätta vabastamata süüdimõistetu (IK xxx) temale Viru Maakohtu I.U 26.jaanuari 2012.a otsusega mõistetud vangistuse kandmisest tingimisi enne tähtaega.

Käesoleva kohtumääruse peale on kohtumenetluse pooltel, samuti menetlusvälisel isikul, kui kohtumäärusega on piiratud tema õigusi või seaduslikke huve, õigus esitada Tartu Maakohtu

Tartu kohtumajale kirjalik määruskaebus 10 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teda saama.

Kohtunik