1-11-9294/45 · Tartu Ringkonnakohus

1

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 15. august 2012

Kriminaalasja number 1-11-9294 Kohtukoosseis Paavo Randma, Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus Vaidlustatud kohtuotsus

Tartu Maakohtu 18. juuni 2012 otsus I.A

süüdistuses KarS § 120, § 121, § 266 lg 2 p 3 ja § 424 järgi, kokkuleppemenetluses Määruskaebuse esitaja

I.A ; elukoht: XXXX; , isikukood: XXX varasem karistatus: kriminaalkorras karistatud ühel korral Resolutsioon

Tartu Maakohtu 18. juuni 2012 otsus kriminaalasjas nr 1-11-9294 jätta muutmata ning esitatud määruskaebus jätta rahuldamata.

Edasikaebamise kord Määruse peale võib süüdistatav advokaadist kaitsja vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule

10 päeva jooksul Tartu Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. kokkuleppemenetluses süüdi Tartu Maakohtu 18. juuni 2012 otsusega tunnistati I.A

KarS § 120, § 121, § 266 lg 2 p 3 ja § 424 järgi ja mõisteti talle kuritegude kogumi eest

liitkaristuseks 2 aastat 6 kuus vangistust, millest KarS § 74 lg 2 alusel määrati kohesele ärakandmisele 6 kuud vangistust.

Kohus mõistis süüdistatavalt välja ka menetluskulud. Otsuses märgitakse, et I.A

menetluskuludeks on süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha, mis on KrMS § 179 lg 1 p 2 kohaselt teise astme kuriteo toimepanemises süüdimõistmise korral 1,5 kuupalga alammäära, s.o 435 eurot, kaitsjale kriminaaltoimiku materjalist koopia tegemise kulu 12,15 eurot ja kaitsjatasu 671,73 eurot.

2 Edasiselt leidis kohus, et osa menetluskulusid tuleb KrMS § 180 lg-le 3 tuginevalt jätta riigi kanda. I.A puhul on tegemist töövõimetuspensionäriga, kellel on ka 3 alaealist ülalpeetavat.

Arvestades I.A-lt väljamõistetavate menetluskulude suurust ja tema majanduslikku olukorda, on alust arvata, et menetluskulude täielik tasumine käiks talle ilmselt üle jõu.

Seetõttu mõistis kohus I.A-lt välja sundraha kolmsada nelikümmend kaheksa (348) eurot,

kaitsjale kriminaaltoimiku materjalist koopia tegemise kulu üheksa (9) eurot 72 senti ja kaitsjatasu viissada kolmkümmend seitse (537) eurot 38 senti. Samuti märkis kohus, et süüdimõistetul on õigus

tasuda väljamõistetud menetluskulud osade kaupa alates kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kuust ühe (1) aasta jooksul.

2. apellatsiooni, milles ta vaidlustab temalt välja

Maakohtu otsuse peale esitas I.A mõistetud menetluskulusid. Tal on kolm alaealist last, ta ise saab XXXX, mistõttu ei ole tal võimalik menetluskulusid aasta jooksul tasuda, nagu seda kohus määras. Ta saaks teha hooajalist tööd, kuid ta

vabaneb vanglast alles septembris ning siis katuseid ei paigaldata. Seetõttu palub ta temalt väljamõistetud menetluskulusid kas vähendada või jätta need riigi kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

3. poolt

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium leiab esmalt, et puudub alus I.A

esitatud kaebuse kui apellatsiooni menetlemiseks. Käesolev kriminaalasi on lahendatud

kokkuleppemenetluses, mis seab teatud piirangud kohtuotsuse apelleerimisele. Kriminaalmenetluse

seadustiku § 318 lg 3 p 4 sätestab, et apellatsiooni ei saa esitada kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale, välja arvatud juhul, kui on tegemist käesoleva seadustiku 9. peatüki 2. jao sätete

või § 339 lõike 1 rikkumisega. Süüdistatav ja kaitsja võivad esitada kokkuleppemenetluses tehtud

kohtuotsuse peale apellatsiooni ka juhul, kui kokkuleppes kirjeldatud tegu ei ole kuritegu, see on

karistusseadustiku järgi ebaõigesti kvalifitseeritud või kui süüdistatavale on kuriteo eest mõistetud

karistus, mida seadus selle eest ette ei näe. Seejuures on Riigikohtu kriminaalkolleegium asunud

seisukohale, et kui kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale esitatud apellatsioonis pole osutatud ühelegi KrMS § 318 lg-s 4 nimetatud rikkumisele, tuleb apellatsioon jätta KrMS § 326 lg 2

ls 1, § 323 lg 2 p 2 ja § 318 lg 3 p 4 alusel läbi vaatamata (RKKKo 3-1-1-38-06, p 9). Seejuures

osundab kriminaalkolleegium, et edasikaebe korra tingimustele on selgesõnaliselt viidatud ka vaidlustatud kohtuotsuses. Ühelegi KrMS § 318 lg-s 4 sätestatud alusele apellatsioonis seejuures ei viidata, mistõttu puudub alus apellatsioonimenetluse läbiviimiseks.

4. Samas osundab ringkonnakohus KrMS § 189 lg-s 3 sätestatule, mille kohaselt juhul, kui

kriminaalmenetluse kulude hüvitamine on ette nähtud kohtuotsuses, võib selle vaidlustada

kohtuotsusest eraldi Kriminaalmenetluse seadustiku 15. peatüki kohaselt (s.t määruskaebemenetluses). Kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuses sisalduva kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse vaidlustamisel määruskaebe korras vastavalt KrMS § 189 lg-le 3 ei ole

ette nähtud KrMS § 318 lg 3 p-s 4 sätestatuga analoogilist kaebepiirangut. Seega tulenevalt KrMS

§ 189 lg-st 3 ei laiene KrMS § 318 lg 3 p-s 4 sätestatud kaebepiirang I.A poolt

ringkonnakohtule esitatud kaebuses sisalduvale taotlusele muuta Tartu Maakohtu 18. juuni 2012 otsuses ette nähtud kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustust. Järelikult tuleb ringkonnakohtul

I.A taotlus menetluskulude vähendamiseks lahendada lähtudes Kriminaalmenetluse seadustiku 15. peatükis sätestatud menetluskorrast, s.o määruskaebemenetluses.

5. taotlus menetluskulude vähendamisest tuleb jätta Kriminaalkolleegium leiab, et I.A rahuldamata ning seda järgmistel põhjustel.

3

5.1 Esmalt peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et maakohus juba on toiminud selliselt, nagu see oli süüdistatava ja tema kaitsja taotluseks kohtuistungil. Süüdistatava kaitsja osundas

maakohtus I.A puudele, mistõttu taotles menetluskulude vähendamist ning nende ositi tasumist ühe aasta jooksul (kd 6, tlk 172). Ja vastavalt sellisele taotlusele on maakohus ka toiminud –

menetluskulusid ongi vähendatud ning nende tasumiseks anti aega 1 aasta peale kohtuotsuse jõustumist.

5.2 Teisalt tuleb silmas pidada, et täielikku vabastust menetluskulude tasumisest kehtiv

menetlusseadus üldse ei võimalda. KrMS § 180 lg 3 sätestab üheselt, et kui menetluskulude

hüvitamine ilmselt käib süüdimõistetule üle jõu, jätab kohus neist riigi kanda. Ehk siis – menetluskulude terviklik riigi kanda jätmine ei ole üldse võimalik.

5.3 Praegusel hetkel tuleks seega kõne alla üksnes menetluskulude täiendav vähendamine ja seda määruskaebuses esitatud argumendil, et isikul puudub piisav sissetulek, s.o menetluskulude tasumine

käib talle jätkuvalt ilmselt üle jõu. Kriminaalkolleegium möönab, et sissetuleku puudumine võib

teatud juhtudel olla mõjuvaks põhjuseks, et taotleda süüdimõistvast kohtuotsusest tulenevate

rahaliste kohustuste vähendamist. Kuid toonitada tuleb sedagi, et sissetuleku puudumist ei saa

käsitada otsuse täitmist takistava mõjuva põhjusena siis, kui isikul on piisavalt vara, mille arvelt kohustused täita. Seejuures lasub mõjuva põhjuse olemasolu tõendamise kohustus isikul, kes taotleb

hüvitamisele kuuluvate menetluskulude summade vähendamist. Selleks tuleb esitada tõendid oma

majandusliku seisukorra kohta, millest nähtuvalt oleks kohustuste täitmine võimatu või vähemalt ebamõistlikult koormav.

Seega oleks I.A pidanud kohtule esitama tõendid oma majandusliku olukorra kohta, kuid

sellist tõendamiskohustust ta täitnud ei ole. Nii ei selgu määruskaebusest, kas süüdimõistetul võib olla muud hõlpsalt realiseeritavat vara, mille arvelt tal oleks võimalik kohtuotsusest tulenevaid

kohustusi täita. Kirjeldatud põhjustel ei anna määruskaebuse väited menetluskulude täiendavaks vähendamiseks alust.

6. Täiendavalt selgitab kriminaalkolleegium, et KrMS § 424 kohaselt võib mõjuvate põhjuste

olemasolu korral süüdimõistetu elukoha järgse maakohtu täitmiskohtunik süüdimõistetu taotlusel

oma määrusega täiendavalt pikendada või ajatada kuni ühe aasta võrra rahalise karistuse tervikuna

või ositi tasumise tähtaega või määrata selle tasumise kindlaksmääratud tähtaegadel osade kaupa (selle kohta vt RKKKm 3-1-1-57-12, p 9). Seega võib käesoleva määruse p-s 5.3 märgitud andmed

esitada I.A täitmiskohtunikule, kelle vahendusel saab ta leppida kokku riiklikult

aktsepteeritud graafiku menetluskulude tasumiseks. Siinkohal peab kriminaalkolleegium vajalikuks aga veelkord toonitada, et kuriteos süüdimõistmisega kaasneb vääramatult isikult ka menetluskulude

väljamõistmine ning nende terviklik riigi kanda jätmine ei ole juba seaduse sõnastusest tulenevalt võimalik. Süüdistatav pani toime mitu tahtlikku kuritegu ning olles ka juba eelnevalt kriminaalkorras karistatud isikuks, pidi ta mõistma, et süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel kaasneb kohustus tasuda

menetluskulud ning seda tuleb teha enda majanduslike võimaluste taustal. Seega on kujunenud

olukord I.A enda teadlik valik ning juba on pöördutud pigem erandliku meetme, s.o

menetluskulude osaliselt riigi kanda jätmise poole. Selle täiendavaks rakendamiseks puuduvad käesoleval juhul seega igasugused alused.

7. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 ja KrMS §-st 390 jätab Tartu

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium maakohtu otsuse muutmata ning esitatud määruskaebuse rahuldamata.

4

Paavo Randma

Maarika Kuusk

Tiit Lõhmus