1-12-2106/19 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 14. august 2012, Tartu, kirjalik menetlus

Kriminaalasja number 1-12-2106 Kohtukoosseis Paavo Randma, Mati Kartau, Maarika Kuusk Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu 30. aprilli 2012 otsus Süüdistatav

E.N, isikukood XXX, XXX, varem kriminaalkorras karistatud kahel korral Apellatsiooni esitaja Süüdistatava kaitsja advokaat Arvo Suuban

Resolutsioon

Jätta E.N-i kaitsja advokaat Arvo Suubani

apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib süüdistatav advokaadist kaitsja vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule

10 päeva jooksul Tartu Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. süüdi KarS § 424 järgi ja Viru Maakohtu 30. aprilli 2012 otsusega tunnistati E.N mõisteti talle karistuseks 3 kuud vangistust, mida vähendati KrMS § 238 lg 2 alusel 1/3 võtta, s.o kestuseni 2 kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvestati eelvangistuses viibitud aeg – 2 päeva – karistusaja hulka.

Karistusseadustiku § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud lõplikku karistust - 1 kuu 28 päeva vangistust - Harju Maakohtu 19.05.2010 otsusega mõistetud karistuse - 1 aasta 11 kuud 29 päeva vangistust - võrra ja mõisteti süüdistatavale lõplikult ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 2 aastat 1 kuu 27 päeva vangistust.

E.N tunnistati süüdi selles, et ta juhtis 5.07.2011 kell 04.55 Ida-Virumaal Kohtla vallas Tallinn – Narva maantee 154-l kilomeetril sõiduautot Ford Escort, olles alkoholijoobes.

2

Karistuse mõistmisel märkis kohus järgmist. E.N on varem kriminaalkorras kaks ja väärteokorras kakskümmend kaks korda karistatud. Viimasel korral karistati E.N-i kriminaalkorras Harju Maakohtu 19.05.2010 otsusega KarS § 200 lg 2 p 7 ja § 215 lg 3 p 1 alusel vangistusega 1 aasta 11 kuud 29 päeva tingimisi katseajaga 2 aastat 6 kuud. Veel on E.N-i karistatud Harju Maakohtu 18.12.2009 otsusega KarS § 424

järgi. Seega on tegemist samaliigiliste kuritegude jätkuva toimepanemisega ning kuriteo toimepanemisega kehtival katseajal.

Arvestades seda, et tegemist on korduvalt kriminaalkorras karistatud isikuga, samaliigilise kuriteo

jätkuva toimepanemisega ja see kuritegu on toime pandud kehtival katseajal, leiab maakohus, et

rahalise karistuse mõistmine ei ole käesoleval ajal võimalik ja põhjendatud. Maakohus leiab, et rahalise karistuse mõistmine ei avalda süüdistatavale piisavat eripreventiivset mõju.

Maakohus leiab, et E.N-i karistamisel rahalise karistusega ei oleks karistuse eesmärk täidetud, kuna karistuse mõju ei oleks piisav. Isiku süüdimõistmisel peab ühiskond saama aru, et riik

on õiguskorra ja kodanike õiguste kaitsmisest huvitatud. Maakohus leiab, et E.N-i karistamine rahalise karistusega oleks ebaõiglane ühiskonna suhtes.

2. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja advokaat A. Suuban, kes palub maakohtu otsus tühistada mõistetud karistuse osas.

2.1 Kaitsja hinnangul ei ole kohus karistuse mõistmisel lähtunud põhimõttest, mille kohaselt tuleb karistuse mõistmisel lähtuda isiku teost ja tema süüst, mitte aga tema varasemast elukäigust.

Samuti ei ole kohus arvestanud mitmeid asjaolusid, mis mõjutavad kaitsja arvates karistusliigi

valikut – ta sõitis Narva, et laenata raha isa matuste jaoks, peale seda sündmust ei ole ta pannud toime uusi õigusrikkumisi. Samuti on tal nüüd võimalik tasuda vanad võlgnevused. Kokkuvõtlikult leiab kaitsja, et süüdistatavale oleks kohane mõista karistuseks rahaline karistus.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

3. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata (vt RKKKo 3-1-1-55-07). Riigikohtu kriminaalkolleegium on

leidnud, et ilmselt põhjendamatuna tuleb käsitada apellatsiooni, milles esitatud argumendid ei ole

konkreetse kriminaalasja lahendamise seisukohalt õiguslikult relevantsed ega anna seetõttu ühelgi

juhul alust esimese astme kohtuotsuse või selles esitatud järelduste muutmiseks. Küsimus, kas

esitatud apellatsioon on ilmselt põhjendamatu KrMS § 326 lg 2 teise lause tähenduses, tuleb

ringkonnakohtul lahendada iga kriminaalasja pinnalt eraldi, arvestades kaebuses esitatud

argumentide asjakohasust (vt RKKKo 3-1-1-96-09). Kui apellandi väited ei ole õiguslikult

asjakohatud, peab ringkonnakohus KrMS § 326 lg 2 teisest lausest juhindumist eriti põhjalikult

kaaluma, lähtudes konkreetse asja eripärast. Õiguslikult asjakohase taotluse ja põhjendustega

apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas

kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt mõistetud karistuse osas) ning

ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on seega võimalik juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus

ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Nii võib ringkonnakohus jätta karistuse muutmist

taotleva apellatsiooni KrMS § 326 lg 2 teisele lausele tuginevalt läbi vaatamata põhjendusega, et mõistetud karistus ei hälbi karistuspraktikast (vt RKKKo 3-1-1-120-09; 3-1-1-82-11).

4. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul puuduvad absoluutselt igasugused võimalused

maakohtu otsuses tehtud õiguslike järelmite muutmiseks. Maakohtu otsust ei vaidlustata teo

toimepanemise asjaolude ega õigusliku kvalifikatsiooni osas. Kaitsja taotluseks on ainuüksi

3

süüdistatavale mõistetud sanktsiooniliigi muutmine. Ringkonnakohtu hinnangul on selline toimimine aga välistatud ja seda järgmistel argumentidel.

5. Riigikohtu kriminaalkolleegium on karistuse mõistmise osas märkinud, et KarS §-st 56

lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on selgitanud veel, et karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi

sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid

eesmärke (RKKKo 3-1-1-14-07). Täiendavalt tuleb karistuse mõistmise juures arvestada ka veel õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse üldpreventsiooni tähenduses.

6. Kriminaalkolleegium leiab, et maakohus on põhjendatult mõistnud süüdistatavale karistuseks vangistuse. Maakohus on otsuses vaaginud ka rahalise karistuse mõistmise võimalust ning vastanud sellele eitavalt; ringkonnakohus soostub sellega täielikult.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-24-07 leidnud, et kui eriosa koosseisu

sanktsioon näeb lisaks vangistusele ette ka kergemaliigilise karistuse, võib vangistust karistusena mõista üksnes olukorras, kus kergemaliigiliste karistuste võimalused on selgelt ebapiisavad või

varasemate katsete käigus end ammendanud. Tunnistada tuleb, et varasemad katsed süüdistatava

õiguskuulekale teele suunamisel on ebaõnnestunud. E.N on varasemalt kriminaalkorras karistatud, kusjuures talle mõistetud karistusi ongi sellisel viisil individualiseeritud, et need ei toonud

kaasa reaalset vabadusekaotust. Kummatigi ei ole osundatud kohtuotsustega mõistetud karistused

aga suutnud tagada süüdistatava edasist õiguskuulekat käitumist. E.N jätkas vaatamata

eelnevatele karistustele õigusvastast käitumist ning on üheselt selge, et senised meetmed ei ole

täitnud enda eesmärki karistuselt oodatavas eripreventiivses tähenduses. Seega tuleb tõdeda, et süüdistatava suhtes on tagajärjetult juba kohaldatud karistuse kandmiselt tingimisi vabastamist ning üldkasulikku tööd, s.o vahetu vabaduse võtmise konkreetseid alternatiive ning alles nende luhtumisel on pöördutud järgmise sammuna vabadusekaotusliku karistuse poole. Kirjeldatud situatsioonis - uue

tahtliku kuriteo toimepanemine kohtu poolt mõistetud katseajal - on süüdistatavale vangistuse mõistmine sisuliselt ainumõeldavaks käitumisviisiks ning selliselt on maakohus ka toiminud.

Seejuures ei vaidlustata apellatsioonis ka seda, et E.N on varasemalt korduvalt ja korduvalt karistatud ka väärteokorras ning just rahaliste sanktsioonidega, kuid ka need ei ole toonud

kaasa oodatud efekti, vähemalt kui hinnata süüdistatava karistusõiendit (vt tlk 29 jj). Ka see fakt näitab üheselt, et rahalise karistuse mõistmine on käesoleval juhul välistatud.

7. vaatluse all olevas Eeltoodut silmas pidades peab kriminaalkolleegium E.N-ile

kriminaalasjas mõistetud karistust igati seaduslikuks ning põhjendatuks. Apellatsioonis puuduvad

igasugused veenvad argumendid, mis võimaldaks jõuda kriminaalkolleegiumil vastupidisele

järeldusele ning muuta maakohtu poolt valitud sanktsiooniliiki; pigem võiks väita, et rahalise

karistuse mõistmine hälbiks praegusel juhul väljakujunenud kohtupraktikast. Süüdistatav on enda

käitumisega üheselt näidanud, et vangistuse alternatiivid ei ole tema suhtes mõjunud ning

varasemate katsete luhtumisel on pöördutud vangistuse kui sanktsiooniliigi poole. Ei eri- ega üldpreventiivsed karistuse mõistmise eesmärgid anna seega alust mõistetud karistuse muutmiseks.

8. Kriminaalkolleegium peab põhjendamatuks ka apellandi etteheidet, et maakohus ei ole karistuse mõistmisel arvestanud piisaval määral kõigi karistust kergendavate asjaoludega. Vastaval omaksvõetud arusaamale tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtealuseks sanktsiooni keskmine määr, mida siis edasiselt - sõltuvalt kergendavate/raskendavate asjaolude esinemisest – nihutada edasiselt

4

kas üles- või allapoole. E.N-ile on mõistetud karistus sisuliselt sanktsiooni minimaalmääras, mis näitab üheselt, et kohus on võimalike kergendavate asjaoludega enam kui arvestanud.

9. Seetõttu leiab kriminaalkolleegium, et maakohus on kriminaalasja lahendamisel arvestanud

täiel määral kõiki aspekte, mida kehtiva seaduse kohaselt tuleb silmas pidada ning mis on asjakohased käesolevas süüteos. Kriminaalkolleegium asub üksmeelselt seisukohale, et apellatsioon

on ilmselt põhjendamatu ja perspektiivitu. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 326 lg 2 ls-st 2 kohtukolleegium

määras:

Jätta apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata.

Paavo Randma

Mati Kartau

Maarika Kuusk