4-12-2083/8 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Otsuse kuupäev 05.07.2012.a. Otsuse teinud kohus Harju Maakohus Liivalaia Kohtumaja Kohtunik Julia Vernikova Sekretär Raivo Seppo Tõlk

Vaidlustatud lahend

Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse 17.04.2012.a. otsus väärteo asjas nr. 2316,12,003724

Kaebuse esitanud isik N.A, isikukood: xxx, elukoht xxx Istungil osalenud isikud

kaebuse esitaja: N.A, kohtuväline menetleja –

Põhja PP Korrakaitseosakonna liiklusmenetlustalituse esindaja Enel Reegat

LÕPPOSA

Tühistada osaliselt Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse otsus nr. 2316,12,003724 lisakaristuse kohaldamise osas ning võtta N.A-lt LS § 224 lg 3 p 1 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõigus ära 3 (kolmeks) kuuks.

N.A kaebus rahuldada osaliselt.

Kui menetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama Harju

Maakohtule (Liivalaia kohtumaja) seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest.

Kassatsiooniteate esitamise korral on kohtuotsuse terviktekst menetluspooltele tutvumiseks kättesaadav 30.07.2012.a. Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis.

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonikaebuse Riigikohtusse 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele Harju Maakohtus tutvumiseks kättesaadav.

Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal.

VAIDLUSTATUD OTSUSE SISU

Väärteoasi nr.4-12-2083

2 Kaevatava otsusega karistati kaebajat LS § 224 lg 2 alusel rahatrahviga 200 trahviühikut summas 800 eurot ning LS § 224 lg 3 p 1 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks.

KAEBUSE SISU

10.05.2012.a esitas N.A kohtuvälise menetleja otsusele Harju Maakohtusse kaebuse, paludes tühistada otsus väärteoasjas nr 2316,12,003724 määratud lisakaristuse osas, jättes selle

kohaldamata või vähendades juhtimisõiguse äravõtmise aega 2 kuuni. Kaebuse kohaselt ei vaidlusta menetlusalune isik talle esitatud süüdistust sisuliselt, vaid viitab KarS § 50 lg-le 2, mis keelab võtta juhtimisõigust ära isikult, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu. Kaebaja leiab, et kuigi tal ei ole liikumispuuet esineb tal raske puue tulenevalt neeru siirdamisest 2006.a,

mistõttu on mootorsõiduki kasutamine talle hädavajalik igapäevaseks toimetulekuks. Neeru siirdamise tõttu ei ole kaebajal võimalik kõndida pikka vahemaad jalgsi, kanda raskusi ega teha

füüsilist pingutust nõudvaid tegevusi, samuti peab ta regulaarselt külastama meditsiiniasutust, mis asub kaebaja elukohast 14 km kaugusel. Kaebaja leiab, et kuna KarS § 50 lg 2 ei täpsusta

selgelt, millist puuet liikumispuudeks lugeda saab, tuleb seda tõlgendada laiendavalt ning

hõlmata selle sätte kohaldamisalasse ka juhtumid, kus isiku liikumine on puudest tulenevalt

piiratud. Kaebaja märgib, et erialase töö tegemine on tal võimalik ainult tänu sõiduki

kasutamisele, kuna muul viisil ei ole võimalik liikuda erinevate ehitusobjektide vahel ja anda tööalaseid korraldusi. Sellest tulenevalt on kaebaja seisukohal, et mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuueks kuuks ei ole tema seisundit arvestades õigustatud.

Kohtuistungil jäi kaebaja kaebuse juurde. Kaebaja ütluste kohaselt tarvitas ta otsuses märgitud päeval alkoholi laeva peal 1-1,5 tundi enne

kinnipidamist, kui oli teel Tallinnasse Soomest, tundis end kainena. Ta töötab projektijuhina

töölepingute alusel nii Eestis kui ka Soomes ning käesoleval ajal tehti talle tööpakkumine Soomes, mis on töölepingu allkirjastamise faasis. Ta kahetseb juhtunut ja on teinud järeldused, määratud rahatrahv on tasutud.

Kohtuväline menetleja palus kohtuistungil jätta kaebus rahuldamata, leidis, et isik pani toime

liiklusalase raske ja ohtliku väärteo. Kaebaja pani inkrimineeritava teo toime tahtlikult, mis

näitab tema üleolevat suhtumist liikluskorda. Tegemist ei ole inimesega, kes vajab

juhtimisõiguse olemasolu liikumispuude tõttu, tal on võimalik liikuda jalgsi või kasutada ühistranspordisüsteemi, mis pakub N.A elukoha läheduses linna jõudmiseks kolm bussiliini.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

V™S § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke

asjaolusid. V™S § 132 lg 2 kohaselt võib maakohus kohtuotsusega tühistada kohtuvälise menetleja otsuse täies ulatuses või osaliselt ja teha uue otsuse, kui see ei raskenda menetlusaluse isiku olukorda.

Kohus, kuulanud kohtuliku arutamise käigus ära kaebuse esitaja ja kohtuvälise menetleja

seisukohad ning hinnanud väärteoasjas kogutud tõendeid kogumis, jõudis järgmistele järeldustele.

Kaebaja ei vaidlusta talle esitatud süüdistust sisuliselt. Väärteoprotokolli AB 1300230 kohaselt juhtis N.A 30.03.2012.a kell 12:36 Tallinnas Lootsi 13 mootorsõidukit seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,68+/-0,05 mg. Alkoholisisaldus väljahingatavas õhus mõõdetud seadmega Dräger Alcotest 7110 nr ARAF-0036, taatlemistunnistus nr TTRC-11-

3 00084. Menetlusalune isik rikkus seega Liiklusseaduse § 69 lg 5 nõudeid, pannes sellega toime väärteo, milline on kvalifitseeritav Liiklusseaduse § 224 lg 2 järgi.

30.03.2012.a koostatud tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli kohaselt tuvastati N.A alkoholisisaldus ühes liitris väljahingatavas õhus tõendusliku alkomeetriga Dräger Alcotest 7110 (seeria number Araf-0036, tunnistuse number TTRC-11-00084), mille lugem oli 0,68 mg/l, laiendmääramatus+/-0,05 mg/l, seega lõpptulemus 0,63 mg/l.

Sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsuse kohaselt on näha, et N.A kõrvaldati 30.03.2012.a kell 12:36 sõiduki juhtimiselt LS § 91 lg 2 p 2 alusel, kuna oli arvata, et ta on joobeseisundis. 30.03.2012.a sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsusel olevast N.A allkirjast nähtub, et ta on selle kätte saanud.

Kaebaja ütlustega on kohtu hinnangul asjas tõendatud kaebaja liikumine väärteoprotokollis märgitud ajal ja kohas.

Seega puudub arutatavas väärteoasjas vaidlus selle üle, et N.A on toime pannud väärteoprotokollis ja kohtuvälise menetleja otsuses kirjeldatud teo.

Kaebajat on karistatud LS § 224 lg 2 järgi, mis näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut või aresti või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kuni kaheteistkümne kuuni. LS §

224 lg 3 p 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada selles paragrahvis

sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni. Sellest lähtuvalt ei ole N.A poolt taotlev lisakaristuse pikkuse vähendamine kahe kuuni kooskõlas seadusega.

Kohus leiab, et N.A-le lisakaristuse kohaldamise üle otsustamisel on kohtuväline menetleja

õigustatult arvestanud teo raskust ja ohtlikkust teistele liiklejatele ja toimepanija isikut. Mootorsõiduki juhtimine juhile keelatud seisundis on liiklusõnnetuse põhjustamise levinuim põhjus. Mootorsõiduki juht, kelle tähelepanu ja reaktsioon on joobeseisundist tulenevalt oluliselt

häiritud, on liikluses üliohtlik ning mootorsõiduki juhtimine sellises seisundis seab reaalsesse

ohtu nii tema enda kui ka teiste kaasliiklejate elu, tervise ja vara. Seetõttu peab taolistele

juhtudele reageerima teravalt, andes läbi lisakaristuse kohaldamise mõista, et mootorsõiduki

juhtimise joobeseisundis keelu eiramisele järgneb igal juhul rikkuja õigusi ja vabadusi ebameeldivalt piirav tagajärg.

Kohus märgib, et lisakaristuse kohaldamisel arvestas õigesti kohtuväline menetleja asjaolu, et N.A pani talle süüksarvatud teo toime kavatsetult. Tema ütluste kohaselt tarvitas ta alkoholi 1- 1,5 tundi enne kinnipidamist. Ta oli teadlik vajadusest laeva pealt tulles juhtida autot vähemalt

koju jõudmiseks, kuid sellest hoolimata viis ennast ise teadlikult ja tahtlikult sellisesse

seisundisse, mis välistab sõiduauto juhtimise ning teadlikult ja tahtlikult rikkus liikluskorda, teades sellise süüteo toimepanemise eest määratavate karistuste liike ja määrasid.

Sellest lähtuvalt on kohus seisukohal, et tegemist on isikuga, kelle puhul on lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamine üldja eripreventiivsetel kaalutlustel põhjendatud ning

suunatud sellele, et efektiivsemalt mõjutada teda hoiduma uute süütegude toimepanemisest ja käituma seaduskuulekalt.

KarS § 50 lg 2 sätestatud mootorsõiduki juhtimisõiguse ärvõtmise keelu kohaldamisega seonduvalt märgib kohus järgmist. Lähtuvalt KarS § 50 lg-s 2 sätestatust kohaldatakse nimetatud

keeld isiku suhtes, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu. Riigikohtu kriminaalkolleegium asus mitmes lahendis seisukohale, et mootorsõiduki kasutamine peab olema

isiku puude tõttu vältimatult vajalik, selle kindlakstegemisel tuleb lähtuda muuhulgas

menetlusaluse isiku puude olemusest ja raskusest, vajadusest käia ravivõi

4

rehabilitatsiooniasutuses, samuti isiku töö ning õpingute asukohast. Kohus peab hindama ka

isikule kättesaadavaid alternatiivseid liiklemisvõimalusi, sh ühistranspordiühendust (3-1-1-91-

07, 3-1-1-37-08). Arutatavas asjas on N.A esitanud Sotsiaalkindlustusameti Põhja Pensiooniameti Tallinna büroo ekspertiisi peaspealisti Siiri S otsused nr xxx 16.03.2011 püsiva

töövõimetuse ja raske puude tuvastamise kohta, kust on näha, et tegemist on üliraske neerupuudulikkusega, isik on täielikult töövõimetu ja sellest tulenevalt määrati talle lisakulude

ravimitele, transpordile, enesehooldusele ja majapidamisele, kommunikatsioonivahendite kasutamisele 143 % sotsiaaltoetuste määrast kuus kestuga alates 23.02.2011 kuni 29.02.2016.a.

Kohus märgib, et isikul esinev raske puue piirab tema igapäevast tegutsemist, kuid tegemist ei

ole ometi liikumispuudega, mis välistaks lisakaristuse kohaldamise KarS § 50 lg 2 mõttes. Riigikohtu kriminaalkolleegium on eelpool viidatud lahendis märkinud, et isikule kättesaadavate

alternatiivsete liiklemisvõimaluste hindamisel on võimalik kasutada kõiki väärteomenetluses

lubatud tõendeid ja V™S § 31 lg 1 ja KrMS § 61 kohaselt kehtib seejuures tõendite vaba hindamise põhimõte. Kaebaja ütluste kohaselt on ta võimeline läbima lühikest vahemaad, trepist

3 korrust üles minema, samuti temaga koos elaval vähemalt ühel perekonnaliikmel on

juhtimisõigus olemas. Seetõttu on kohtu arvates kaebaja väited raskete toidukottide vedamise

vajaduse kohta veidi liialdatud. Kaebaja enda ütlustest ja bussiliikluse graafiku väljavõttest nähtuvalt on isiku elukoha kandis võimalik kasutada kolm bussiliini, millest kahega saab jõuda kesklinna.

Eeltoodu alusel jätab kohus N.A taotluse lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise tema suhtes kohaldamata jätmise kohta rahuldamata.

Samas arvestab kohus lisakaristuse pikkuse üle otsustamisel kergendava asjaoluna N.A puhtsüdamlikku kahetsust, tema tervise seisundit ja kehtivate karistuste puudumist, samuti talle määratud põhikaristuse suurust ning peab võimalikuks vähendada lisakristust kolme kuu võrra ja määrata talle mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine sanktsiooni miinimummääras, mis on 3 kuud.

Kohus juhindub V™S § 132 p 2, § 109, § 111,

Julia Vernikova Kohtunik