1-10-8636/119 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 17. juuli 2012 Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-10-8636 Kohtukoosseis Paavo Randma, Aarne Sarjas, Tiit Lõhmus Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja) 28. juuni 2012 määrus

vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabanemise võimaluse avanemise tähtaja ümberarvestamise taotluse rahuldamata jätmise kohta Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

süüdimõistetu Robert Pohlaku (Pohlak) kaitsja advokaat Ivo Küti (Kütt) määruskaebus

RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS §-st 390 jätta Tartu Maakohtu 28. juuni 2012 määrus muutmata ning süüdimõistetu Robert Pohlaku kaitsja advokaat Ivo Küti määruskaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord

Määruse peale võib KrMS § 384 lg 2 alusel advokaadi vahendusel Tartu

Ringkonnakohtu kaudu esitada määruskaebuse Riigikohtule kümne päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Asjaolud 1. Tartu Maakohtu 18.04.2011 otsusega tunnistati Robert Pohlak süüdi KarS § 257, § 120, § 121 järgi ja karistuseks mõisteti KarS § 64 alusel 4-aastane vangistus. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Jõgeva Maakohtu 17.12.2001 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 4 aastat 3 kuud ja 3 päeva vangistust, võrra ning liitkaristuseks mõisteti 8 aastat 3 kuud ja 3 päeva vangistust. 2. R. Pohlaku kaitsja esitas 05.06.2012 Tartu Maakohtule taotluse ennetähtaegse vabanemise võimaluse avanemise tähtaegade ümberarvestamiseks. Taotluse esitaja leiab, et Tartu Vangla poolt arvutatud ennetähtaegse vabanemise tähtajad ei ole õiged ning lähtuda tuleb KarS § 76 lg-st 1, mitte KarS § 76 lg-st 2.

Esimese astme kohtu määruse sisu 3. Maakohus leidis, et R. Pohlaku taotlus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.

Maakohus on seisukohal, et vangla on õigustatult lähtunud ennetähtaegse vabastamise

tähtaegade arvutamisel asjaolust, et R. Pohlakule mõistetud liitkaristuse puhul on üheks

- 2 -

liidetavaks olnud Tallinna Linnakohtu otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa KrK § 101 p 5, 7 - § 15 lg 2 ning § 17 lg 4 - § 101 p 8 järgi, mis oli esimese astme süütegu. Kuna

liitkaristuse hulgas on esimese astme kuritegu, tuleb ennetähtaegse vabastamise tähtaja arvestamisel lähtuda KarS § 76 lg-st 2.

4. Maakohus viitab oma seisukoha toetamiseks karistusseadustiku kommenteeritud

väljaandele ja Tartu Ringkonnakohtu 24.05.2012 määrusele nr 1-11-13347, milles ringkonnakohus leidis, et olukorras, kus isik kannab karistust kahe erineva kuriteo eest, pole

põhjendatud lähtuda kergema kuriteo korral kohaldatavast regulatsioonist. Sisuliselt

pööratakse isiku suhtes täitmisele ka I astme kuriteo eest mõistetud karistuse ärakandmata osa, mille kandmisest tingimisi ennetähtaegset vabastamist reguleerib KarS § 76 lg 2.

Määruskaebuses esitatud taotluste sisu

5. R. Pohlaku kaitsja palub tühistada maakohtu määruse ning teha uus määrus, millega määrata, et R. Pohlakule Tartu Maakohtu 18.04.2011 otsusega mõistetud karistusest tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise tähtaegade arvestamisel tuleb lähtuda KarS § 76 lg 1 p-dest 1 ja 2.

6. Kaebuse esitaja leiab, et R. Pohlak viibis enne Tartu Maakohtu 18.04.2011 otsusega mõistetud karistust katseajal mitte KarS § 74 järgi, vaid KarS § 76 järgi. Selle otsuse kohaselt pani R. Pohlak katseajal toime teise astme kuriteod ning vaatamata liitkaristuse mõistmisele

KarS § 65 lg 2 kohaselt ei ole R. Pohlaku poolt toimepandud kuriteod ja talle mõistetud karistus n.ö muundunud esimese astme kuritegudeks. 7. Maakohus ei andnud hinnangut kaebuse esitaja poolt toodud asjaolule, et R. Pohlaku poolt 1993-1995 toimepandud kuriteod on KarS § 81 lg 1 p 1, lg 6 ja lg 8 kohaselt aegunud ning neid ei saaks ka liitkaristuse kohaldamisel arvestada. Tartu Vangla märgib oma 25.04.2012 selgitustaotluses, et Tallinna Linnakohtu poolt 17.09.1998 otsusega mõistetud kuritegude eest

nägi kriminaalkoodeks ette vabadusekaotuse kaheksast kuni viieteistkümne aastani või eluaegse vangistuse. Viimatinimetatud seisukoht on ekslik. Kriminaalkoodeksi redaktsioon, mida kohaldati 1998. a R. Pohlaku üle kohtumõistmisel, nägi ette tähtajalist vangistust kuni viieteistkümne aastani.

8. Määruskaebuse esitaja on seisukohal, et maakohus on jätnud määruse olulises osas põhjendamata. Kaebuse esitaja leiab, et R. Pohlaku ennetähtaegse vangistusest vabastamise tähtaegade arvutamisel tuleks kohaldada KarS § 76 lg 1 p 1 ja 2, mille kohaselt on esimene

ennetähtaegse vangistusest vabastamise tähtaeg vähemalt ühe kolmandiku mõistetud karistusest ärakandmisel.

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused 9. Ringkonnakohus, tutvunud maakohtu määruse ning määruskaebusega, leiab, et maakohtu

määrus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks määruskaebuses toodud motiividel puudub alus.

Kõigepealt käsitleb ringkonnakohus tingimisi ennetähtaegse vangistusest vabastamise

regulatsiooni kohaldamist liitkaristuste puhul üldiselt. Seejärel käsitleb ringkonnakohus määruskaebuses esitatud väiteid. 10. KarS § 65 lg 2 sätestab, et kui süüdimõistetu paneb pärast kohtuotsuse kuulutamist, kuid

enne karistuse täielikku ärakandmist toime uue kuriteo, suurendatakse uue kuriteo eest mõistetud karistust eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra.

11. Kui isikule mõistetakse esimese kohtuotsusega karistus I astme kuriteo eest ning isik

paneb toime uue II astme kuriteo enne karistuse täielikku ärakandmist, suurendatakse uue

kuriteo eest mõistetud karistust eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata

- 3 - osa võrra. Seega kannab isik liitkaristuse näol sisuliselt nii eelnevalt sooritatud I astme kuriteo eest mõistetud karistuse kandmata jäänud osa kui ka hiljem sooritatud II astme kuriteo eest mõistetud karistust. 12. KarS § 76 lg 2 kohaselt esimese astme kuriteo tahtlikus toimepanemises süüdimõistetud isiku võib kohus katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastada, kui süüdimõistetu on tegelikult ära kandnud: 1) vähemalt poole mõistetud karistusajast ning isik nõustub KarS

§ 75 lg 2 p-s 9 sätestatud elektroonilise valve kohaldamisega või 2) vähemalt kaks kolmandikku mõistetud karistusajast. 13. Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus isik kannab karistust mitme erineva astme kuriteo eest, pole põhjendatud lähtuda kergema kuriteo korral kohaldatavast regulatsioonist. Sisuliselt

pööratakse isiku suhtes täitmisele ka I astme kuriteo eest mõistetud karistuse ärakandmata osa, mille kandmisest tingimisi ennetähtaegset vabastamist reguleerib KarS § 76 lg 2.

14. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuse esitaja seisukohaga, mille kohaselt tuleks

R. Pohlaku tingimisi ennetähtaegsel vangistusest vabastamisel kohaldada KarS § 76 lg-t 1, kuna R. Pohlak pani viimati katseajal toime II astme kuriteo.

15. Karistusregistri andmetel mõisteti R. Pohlak süüdi Tallinna Linnakohtu 18.09.1998

otsusega I astme isikuvastases kuriteos. Jõgeva Maakohtu 17.12.2001 otsusega mõisteti

R. Pohlak süüdi II astme kuriteos ja karistuseks mõisteti 3 aastat vangistust, millele liideti

Tallinna Linnakohtu 18.09.1998 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa 7 aastat

7 kuud ja 11 päeva ja liitkaristuseks mõisteti 10 aastat vangistust. R. Pohlak vabastati tingimisi enne tähtaega Jõgeva Maakohtu 17.12.2001 otsusega mõistetud karistuse kandmiselt

14.09.2007, katseajaga kuni 17.12.2011. Tartu Maakohtu 18.04.2011 otsusega, s.o

R. Pohlakule määratud katseajal, mõisteti R. Pohlak süüdi II astme kuritegude

toimepanemises ning liitkaristuseks mõisteti 4 aastat vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel

suurendati R. Pohlakule mõistetud karistust Jõgeva Maakohtu 17.12.2001 aasta otsusega

mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 4 aastat 3 kuud ja 3 päeva vangistust võrra ning liitkaristuseks mõista 8 aastat 3 kuud ja 3 päeva vangistust.

16. Eelnevast tulenevalt kannab R. Pohlak käesoleval hetkel muuhulgas ka Tallinna

Linnakohtu 18.09.1998 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa. Seega kannab R. Pohlak käesoleval hetkel karistust ka I astme kuriteo toimepanemise eest. Siinkohal jääb

ringkonnakohtule arusaamatuks kaitsja määruskaebuses toodud väide karistuste liitmise

tagajärjel R. Pohlaku poolt toimepandud kuritegude „muundumisest“ esimese astme

kuritegudeks. R. Pohlak kannab liitkaristust nii I astme kuriteo kui ka II astme kuritegude toimepanemise eest. Asjaolu, et R. Pohlakut on pärast I astme kuriteo toimepanemist süüdi

mõistetud veel mitme II astme kuriteo toimepanemises ei muuda asjaolu, et tal on siiani kandmata osa talle mõistetud karistusest I astme kuriteo toimepanemise eest. 17. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuse esitaja seisukohaga, et R. Pohlaku poolt 1993- 1995 toimepandud kuriteod on KarS § 81 lg 1 p 1, lg 6 ja lg 8 kohaselt aegunud. KarS § 81

lg 1 p 1 sätestab, et kedagi ei tohi kuriteo toimepanemises süüdi mõista ega karistada, kui

kuriteo toimepanemisest kuni selle kohta tehtud kohtuotsuse jõustumiseni on möödunud

esimese astme kuriteo toimepanemisel kümme aastat. Ringkonnakohus selgitab, et kuna R. Pohlak mõisteti I astme kuriteos süüdi Tallinna Linnakohtu otsusega juba 18.09.1998, siis

ei jäänud R. Pohlaku poolt kuriteo toimepanemise ja selle kohta tehtud kohtuotsuse jõustumiseni rohkem kui kümme aastat. Seega käesolevas asjas ei ole asjakohane kaitsja poolt viidatud KarS §-s 81 sätestatud süüteo aegumise regulatsioon.

18. Ringkonnakohus selgitab, et kui süüdimõistetu vabaneb ennetähtaegselt, peab ta

arvestama, et tal on tegelikult veel kandmata osa karistusest, mis pööratakse katseaja

tingimuste rikkumise korral täitmisele. Isik peab mõistma, et katseajal uue kuriteo

- 4 - toimepanemisel peab ta ära kandma ka veel kandmata karistuse osa ja talle kohalduvad vastava karistuse kandmiselt tingimisi ennetähtaegse vabanemise õigust reguleerivad sätted.

19. Eelnevast tulenevalt jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata.

Paavo Randma Aarne Sarjas Tiit Lõhmus