1-12-2285/22 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1 (4)

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 11.07.2012. a, Tallinn Kirjalikus menetluses Kohtuasja number 1-12-2285 Kohtukoosseis Eesistuja Sten Lind, liikmed Ivi Kesküla ja Malle Preimer Kriminaalasi K.E süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 8, 9 järgi lühimenetluses Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu 27.04.2012.a. otsus

Apellant kaitsja Prokurör Svetlana Maripuu Süüdistatav K.E, ik xxx, Eesti Vabariigi kodanik, emakeel eesti keel, põhiharidusega, süüdistusakti kohaselt alaline elukoht puudub, ise nimetab elukohaks xxxxxxxxxxx, juhutööd, varem kriminaalkorras karistatud üheksal korral, neist kaks viimast: 25.02.2008.a. Tartu Maakohtu otsuse alusel liitkaristuseks vangistus 3 aastat 2 kuud 24 päeva, vabanes kinnipidamiskohast

27. mai 2011.a.; 21.06.2011.a. Pärnu Maakohtu (Kuninga tänava kohtumaja) otsuse alusel KarS § 266 lg2 p1 järgi vangistusega üks kuu, karistus kantud; väärteomenetluse korras karistatud viiel korral

kahtlustatavana kinnipeetud 2. novembrist 2011.a., tõkend vahistamine kohaldatud 4. novembrist 2011.a. Kaitsja Eve Grass

RESOLUTSIOON

Jätta Pärnu Maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

Määratud kaitsjale apellatsioonimenetluses makstud tasu 76,8 eurot mõista välja K.E-lt .

2 (4)

Edasikaebamise kord

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates

kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30

päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Pärnu Maakohtu otsusega mõisteti K.E süüdi KarS § 199 lg 2 p 8, 9 järgi ja teda karistati 2

aasta ja 6 kuu pikkuse vangistusega. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendas maakohus K.E-le mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra. Vähendatud karistuse pikkuseks on seega 1 aasta 8 kuud vangistust. KarS § 68 alusel arvas kohus karistusaja hulka K.E eelvangistuses viibitud aja alates

tema kahtlustatavana kinnipidamisest ja luges sellest tulenevalt karistuse kandmise alguseks 2. novembri 2011. a. Ühtlasi rahuldas kohus kannatanute tsiviilhagid. Kohus mõistis K.E süüdi selles, et ta, olles varem toime pannud varguse ja röövimise, tungis ajavahemikul 09.09.-12.09.2011.a Kuressaare linnas Aia 25 asuvasse SA Kuressaare Haigla ametiruumi ja varastas sealt sularaha 48 eurot;

28.09.2011.a kella 13:00 ajal varastas Pöide valla Tornimäe külas asuva PÜ Ranna Agro lukustamata kontoriruumist U S’a rahakotist sularaha 90 eurot;

03.10.2011.a kella 15.30 ajal varastas Pihtla valla Püha külas asuva Püha kiriku ruumidest lukustatud korjanduskarbist lukkude lõhkumise teel sularaha. 10 eurot. Kokku tekitas K.E varalist kahju 18.82 eurot;

ajavahemikul 03.10.-07.10.2011.a tungis Kuressaare linnas, Ristiku tn 2b asuva Ristiku lasteaia majandusjuhataja ruumi ja varastas sealt Õ K rahakotist sularaha 30 eurot; 05.10.2011.a õhtul kella 21.48 ajal tungis Kuressaare linnas Kauba tn 8 asuvasse OÜ Theodor VVH kohvikusse „Vanalinna“ ja üritas sealt varastada kassaaparaati maksumusega 1000 eurot. Vargus jäi lõpule viimata kohviku töötaja sekkumise tõttu; ajavahemikul 06.10.-07.10.2011. a tungis Kihelkonna alevis, Pargi 2 asuva Kihelkonna vallamaja ametiruumi ja varastas sealt L P rahakotist 140 euro väärtuses sularaha; 25.10.2011. a kella 12:30 ajal varastas Kaarma vallas Aste külas asuva Sarmet OÜ tootmishoone riietehoiust K R rahakotist sularaha 75 eurot;

25.10.2011.a kella 14:30-15:00 ajal tungis Saare mk Kaarma valla Nõmme külas asuva Kaarma kooli lukustamata ametiruumi ja varastas sealt T L käekotist sularaha 125 eurot.

Põhjendades mõistetud karistust, märkis kohus otsuses, et K.E on toime pannud 8 vargusepisoodi, millest üks jäi katse staadiumi. Kohus arvestas K.E karistust kergendava

asjaoluna süü puhtsüdamlikku kahetsust, karistust raskendavad asjaolud maakohtu hinnangul

puudusid. Vargustega tekitatud kahjusid ei ole kannatanutele hüvitatud ja ilmselgelt on kannatanutele vargustega tekitatud materiaalsete kahjude hüvitamine K.E poolt arvestades

tema materiaalset olukorda ka raskendatud. K.E on varem 9 korral kriminaalkorras karistatud, teda on varem karistatud muuhulgas ka varavastaste kuritegude eest, röövimise eest. K.E

vabanes Tartu Maakohtu 25.02.2008.a. otsusega mõistetud vangistuse kandmiselt 27. mail

2012. a. ja juba Pärnu Maakohtu 21.06.2011.a. otsusega mõisteti temale peale vabanemist

toimepandud kuriteo eest karistuseks KarS § 266 lg2 p1 järgi vangistus 1 kuu. Selle kandmiselt

vabanes ta 2011. a. juulis ning juba alates 9. septembrist 2011.a. kuni kahtlustatavana

kinnipidamiseni 2. novembril 2011. a. pani ta toime 8 vargusepisoodi. K.E on 5 korral karistatud väärteomenetluse korras. Väärtegude eest määratud rahatrahvid on jäänud tasumata ja trahvide tasumise suhtes on kohaldatud aegumist. Kriminaalkorras mõistetud rahalised karistused

on jäänud samuti tähtaegselt tasumata, mistõttu on kohaldatud täitmise aegumist. Maksuja

3 (4) Tolliameti tõendist nähtub, et K.E on 2009.a. ja 2010.a. rahaline sissetulek puudunud. K.E

enda ütluste kohaselt tegi ta peale viimast vabanemist kinnipidamiskohast juhutöid. Võttes

arvesse eelnevat ei pidanud kohus võimalikuks kohaldada rahalist karistust. K.E oma

jätkuva süstemaatilise kuriteguliku käitumisega on näidanud, et temale mõistetud varasemad kriminaalkaristused, sh. ka vangistused ei ole teda mõjutanud õiguskuulekalt käituma. Jätkuvalt

uute õigusrikkumiste toimepanemine näitab K.E ükskõikset suhtumist varasemalt mõistetud karistustesse. Seega on K.E karistamine reaalse vangistusega põhjendatud ka õiguskorra kaitsmise huvisid arvestades. Kohus, arvestades K.E isikut, tema varasemat kriminaalkorras korduvat karistamist sealhulgas ka pikemaajalise vangistusliku karistusega, ei pidanud põhjendatuks temale vangistuse mõistmist

alla sanktsiooni keskmist määra, so. alla kahte ja poolt aastat. Kohus leidis, et ainuüksi puhtsüdamlik kahetsus ei ole selline karistust kergendav asjaolu, mis tingiks karistuse mõistmise

K.E-le alla sanktsiooni keskmise määra ja annaks alust karistuses kandmisest tingimisi vabastamiseks.

2. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni K.E kaitsja, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist mõistetud karistuse osas ja K.E-le kergema karistuse mõistmist.

Apellant leiab, et hinnates K.E poolt toime pandud kuritegude arvu ja kuritegudega kannatanutele tekitatud kahju suurust, tuleb maakohtu otsusega mõistetud karistuse määra lugeda liialt rangeks. Maakohus ei ole karistusmäära valikul tegelikult arvesse võtnud ei otsuses märgitud karistust kergendavat asjaolu ega ka seda, et karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Maakohus on karistust mõistes põhjendamatult irdunud tavapärasest kohtupraktikast, mille kohaselt võetakse

mõistetava karistuse aluseks sanktsiooni keskmine määr, mida kergendavate ja raskendavate

asjaolude ilmnemisel kas suurendatakse või vähendatakse. Kuna maakohus K.E-le karistust

mõistes raskendavaid asjaolusid ei tuvastanud, kuid osundas karistust kergendavale asjaolule, pidanuks K.E-le karistuse mõistma alla sanktsiooni keskmist määra ning seda KrMS § 238 lg 2 alusel ühe kolmandiku võrra vähendama. Kohus on vaatamata kaitsja poolt istungil väljendatule tähelepanuta jätnud asjaolu, et lisaks KarS §

57 lg-s 1 punktis 3 nimetatud karistust kergendavale asjaolule - puhtsüdamlikule kahetsusele -

esineb veel teine karistust kergendav asjaolu: süü ülestunnistamisele ilmumine. 02.11.2011

toimunud kahtlustatavana ülekuulamise protokollist, kus K.E-le esitati kahtlustus üksnes 25.10.2011 Kaarma vallas Aste külas asuva Sarmet OÜ tootmishoone riietehoiust K R rahakotist sularaha varguses nähtub, et K.E on avaldanud ka teiste süütegude asjaolud.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

3. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis esitatud argumendid ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks.

3.1 KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistuse alus isiku süü. Seega määrab mõistetava karistuse raskuse põhijoontes just süü suurus. Selle nõude kontekstis tuleb mõista ka Riigikohtu seisukohta, et karistuse mõistmisel tuleb aluseks võtta sanktsiooni keskmine määr. Nimelt peab kohus hindama

seda, kas konkreetse kuriteo asjaolud on sellised, millest tulenevalt peaks süüle vastav karistus jääma alla sanktsiooni keskmise määra, vastama sellele või olema sellest suurem. Süstemaatilise

varguste puhul on asjaoludeks, mis isiku süüd mõjutavad, eelkõige varastatud asjade väärtus,

episoodide arv ning varguste toimepanemise sagedus. Maakohus on karistust põhistades toonud välja, et K.E on pannud toime 7 vargust ja 1 varguse katse. Vargused pani ta toime suhteliselt lühikese ajavahemiku jooksul ja peatselt pärast eelmise karistuse kandmiselt vabanemist – K.E vabanes vangistusest 2011. a juulis ja vargused pani toime 9. septembrist 2. novembrini 2011. a.

4 (4)

Enamikul kordadel ületas varastatu väärtus KarS § 218 lg-s 2 sätestatud piiri. Lisaks süstemaatilisusele esines veel teinegi varguse kvalifitseeriv tunnus – vargused olid pandud toime sissetungimisega. Süüd suurendavaks peab ringkonnakohus sedagi, et ühel korral varastas K.E raha korjanduskarbist. Lisaks eelnevale on maakohus põhjendatult märkinud ära selle, et K.E on kriminaalkorras karistatud kokku 9-l korral, s.h ka varavastaste kuritegude toimepanemise eest. Kõiki neid asjaolusid arvestades on igati põhjendatud sanktsiooni keskmisele määrale vastava või seda ületava karistuse mõistmine. Maakohus on mõistnud sanktsiooni keskmisele määrale vastava

(mitte seda ületava, nagu apellatsioonis mainitud) karistuse. Sellest tulenevalt leiab

ringkonnakohus, et maakohus on otsuses kergendava asjaoluna välja toodud puhtsüdamlikku kahetsust tõepoolest arvestanud.

3.2 Ringkonnakohus ei nõustu apellandiga, et süüd kergendava asjaoluna tuleb arvestada süü

ülestunnistamisele ilmumist. Kuivõrd KarS § 57 lg 1 p 3 räägib mitte lihtsalt süü

ülestunnistamisest, vaid süü ülestunnistamisele ilmumisest, saab sellest kergendavast asjaolust rääkida vaid juhul, kui isik omal algatusel pöördub kohtueelse uurimise asutusse, et tunnistada oma

süüd toimepandud kuriteos. K.E seda ilmselgelt teinud ei ole – ta peeti 02.11.2011. a kinni

kahtlustatavana 25.10.2011. a K. R rahakotist 75 euro varastamises. Samal päeval on ta andnud

ütlusi, milles tunnistas oma süüd teos, milles teda kahtlustati, ning mainis, et on pannud toime kümmekond vargust. Samas ei nähtu ülekuulamise protokollist, et ta oleks andnud täpsemaid ütlusi teiste varguste kohta. Selleks, et saaks rääkida süü ülestunnistamisele ilmumisest kui kergendavast asjaolust, peab ülekuulamise protokollist nähtuma, et initsiatiiv ülestunnistuseks tuli isikult endalt

(Riigikohtu otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-127-06). Seda 02.11.2011. a toimunud ülekuulamise protokollist ega hilisemate ülekuulamiste protokollidest ei nähtu. Asjaolu, et osade episoodide osas

on toimunud K.E ülekuulamised 03.11.2011. a, osades aga alles 18.11.2011. a, näitab ringkonnakohtu hinnangul pigem, et K.E ei tunnistanud kohe kõiki toimepandud vargusi üles, vaid menetleja pidi ise välja selgitama, millistes kuritegudes on K.E alust kahtlustada. Ülekuulamistel on K.E tunnistanud oma süüd nendes kuritegudes, milles teda kahtlustati, seda

on kohus aga ka arvestanud, lugedes kergendavaks asjaoluks puhtsüdamliku kahetsuse. Nimelt eeldab puhtsüdamlik kahetsus ka süü tunnistamist.

4. Eelnevast tulenevalt ja tuginedes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. Apellatsioonimenetluses kaitsjale makstud tasu 76,8 eurot tuleb vastavalt KrMS § 185 lg 2 mõista välja süüdistatavalt.

Sten Lind

Ivi Kesküla

Malle Preimer