4-12-2231/5 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

1

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 29.06.2012.a. Tallinn, Liivalaia kohtumaja Väärteoasja number 4-12-2231 Kohtunik Ingrid Kullerkann Kohtuistungi sekretär Ave Mõistlik Väärteoasi

J.K kaebus Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo

liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Hannes J.K 30.04.2012.a. väärteootsuse peale väärteoasjas nr 2302, 12, 004818. Menetlusalune isik

J.K (isikukood XXX; elukoht xxx Eesti Vabariigi kodakondsus, töökoht: IGE AS)

Kriminaalkorras karistamata, väärteokorras karistatud 4-l korral. Kaitsja Vandeadvokaadi abi Tanel Tark Kohtuväline menetleja

Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri

Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalitlus, esindaja Oleg Lodeikin Asja läbivaatamise aeg ja koht 29.06.2012.a. Tallinnas Liivalaia kohtumajas Menetluse liik Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Juhindudes V™S § 120 lg 1, 132 p 1, § 133, § 134, kohus

otsustas:

Jätta J.K kaebus rahuldamata ja Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo

liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Hannes J.K 30.04.2012.a. väärteootsus väärteoasjas nr 2302, 12, 004818 muutmata.

Rahatrahv tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr 10220034796011 SEB või arveldusarvele nr 221023778606 Swedbank, märkides viitenumbri . 10220125108770 4-12-2231

2

Liiklusseaduse § 127 alusel on J.K kohustatud viie tööpäeva jooksul otsuse jõustumisest arvates loovutama oma juhiloa Maanteeametile.

Kohtuotsus pööratakse täitmisele, kui päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav, on möödunud edasikaebamise tähtaeg ja menetlusalune isik

ei ole rahatrahvi tasunud või kui menetlusalune isik või tema kaitsja ei ole otsuse peale kaebust esitanud.

Kohtuotsus pööratakse täitmisele, kui päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav, on möödunud edasikaebamise tähtaeg ja menetlusalune isik

ei ole rahatrahvi tasunud või kui menetlusalune isik või tema kaitsja ei ole otsuse peale kaebust esitanud.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib menetlusalune isik edasi kaevata Riigikohtule advokaadist kaitsja

vahendusel, kohtuväline menetleja ise või tema advokaadist esindaja, teatades kirjalikult kassatsiooni esitamisest Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale 7 päeva jooksul alates lõpposa kuulutamisest ning esitades kassatsiooni 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav.

Vaidlustatud otsuse sisu

Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse vanem väärteomenetleja Hannes J.K 30.04.2012.a. väärteootsusega väärteoasjas nr 2302, 12, 004818 tuvastati, et J.K juhtis mootorsõidukit kiirusega 101+-4 km/h teel, kus suurim lubatud sõidukiirus on 50 km/h, millega ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 47 km/h.

Väärteo toimepanemine on tõendatud tunnistaja ütluste ja liiklusjärelevalve kiirusmõõteseadme kasutamise protokolliga.

Karistust kergendavad asjaolud: puhtsüdamlik kahetsus

Kohtuväline menetleja arvestab karistuse määramisel asjaoludega, et menetlusalune isik on

varasemalt toime pandud mitu sarnast väärtegu, millede eest määratud karistused ei ole suutnud teda mõjutada seaduskuulekalt käituma. Lubatud sõidukiiruse ületamine mittevähem

kui 47 km/h on raske liiklusalane rikkumine Tegu on ohtlik. Oma tegevusega seadis menetlusalune isik reaalsesse ohtu nii enda kui ka teiste kaasliiklejate elu tervise ning vara. Arvestades teo ohtlikust, karistuse eripreventiivseid eesmärke ning õiguskorra kaitsmise huve peab kohtuväline menetleja vajalikuks kohaldada lisakaristust.

Menetlusalune isik on rikkunud liiklusseaduse § 50 lg 5 p 3 nõudeid, pannes sellega toime

liiklusseaduse § 227 lg 3 järgi kvalifitseeritava väärteo. Võttes arvesse ülaltoodu ja

juhindudes KarS § 56 lõikest 1, määratakse karistuseks: liiklusseaduse § 227 lg. 3 alusel rahatrahvi 160 trahviühiku ulatuses, s.o. 640.00 EUR ja liiklusseaduse § 227 lg. 5 p. 2 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmise 3 kuuks.

3 Kaebuse sisu

J.K kaitsja vandeadvokaadi abi Tanel Tark esitas 21.05.2012.a. Harju Maakohtule kaebuse, milles palutakse tühistada Politsei- ja Piirivalveameti (registrikood 70008747) Põhja

prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse vanem väärteomenetleja Hannes

J.K 30. aprilli 2012. a otsus väärteoasjas nr 2302,12,004818 ning teha uus otsus,

millega lisakaristust mitte kohaldada. Kaebuse esitaja palub enda kasuks välja mõista menetluskulud.

Kaebust põhjendatakse sellega, et väärteoasja otsuse tegemisel ei ole kohtuväline menetleja

teostanud piisaval määral oma diskretsiooniõigust ning on määranud J.K-le

ebaproportsionaalselt suure karistuse. Väärteoasja otsuses on märgitud, et J.K-le karistuse määramisel on lähtutud karistusseadustiku (edaspidi KarS) § 56 lg-st 1. KarS § 56 lg

1 teine lause sätestab, et karistuse määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse

kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Käesoleval juhul määrati J.K-le põhikaristusena peaaegu maksimaalne rahatrahv (160

trahviühikut) LS § 227 lg 3 alusel ning lisakaristusena pool lisakaristuse maksimaalsest

määrast LS 227 lg 5 punkti 2 alusel. J.K selgitab, et määratud karistus ei ole proportsionaalne rikkumise raskusega ning karistuse tagajärgedega. Juhtimisõiguse olemasolu

on vajalik igapäevaste töökohustuste täitmiseks. Kaebuse esitaja töötab IE AS-is

ehitusjärelvalve ametikohal ning kõik töökohustustega seonduvad ehitusobjektid asuvad erinevates asukohtades Ida-Virumaal. J.K elab ise alaliselt Tallinna linnas ning ei oma

elukohta Ida-Virumaal, millest tulenevalt on ta sunnitud igapäevaselt sõitma sõidukiga Tallinna ja Ida-Virumaa vahel. Seetõttu on sõiduki juhtimisõiguse olemasolu nii eluliselt kui

töökohast tulenevalt ülioluline. Juhtimisõiguse äravõtmine 3 kuuks mõjutab suurel määral toimetulekut endale tööalaselt kui eraisikuna võetud kohustuste täitmisel.

J.K mõistab oma süüd ning on avaldanud oma käitumise suhtes siirast kahetsust.

Väärteoasja otsuses on juhitud tähelepanu asjaolule, et menetlusalune isik on varasemalt

toime pannud samalaadseid väärtegusid. Vastav seisukoht ei saa olla kuidagi viisi

põhjendatud ning kooskõlas määratud käesoleva karistusega. J.K on eelnevad

rikkumised kõrvaldanud ning teinud ka omapoolsed järeldused vastavatest rikkumistest. Rikkumise asjaolude osas selgitab ta, et Tallinn-Narva kaherealisel maanteel on maksimaalne lubatud sõidukiirus talvisel perioodil 90 km/h ning suvekuudel 110 km/h. Maantee teekatteks on uus asfalt, sõidutee on sirge ja lame, hea nähtavusega ning sellest tulenevalt on ka maantee teeolud väga head. 04. aprilli 2012. a oli konkreetsel teelõigul, so Tallinn-Narva maantee 12. km, alandatud ajutise liiklusmärgiga lubatud sõidupiirkiirust kuni 50 km/h (tavaliselt on seal

maksimaalne lubatud sõidukiirus 90 km/h). J.K ei tuvastanud puhtinimlikult ajutist

liiklusmärki ning olles ekslikult teadmises, et konkreetsel teelõigul on lubatud suurim

sõidukiirus 90 km/h, jätkas ta sõiduki sõidukiiruse hoidmist 90 km/h juures. Eelnevast

tulenevalt oligi J.K poolt juhitud mootorsõiduki kiirus 97 km/h, mis ühtlasi ka

fikseeriti politseipatrulli poolt. Lähtudes eeltoodust on J.K seisukohal, et karistuse määramisel ei ole teostatud piisavalt diskretsiooniõigust KarS § 56 lg 1 mõttes ja määratud on liialt karm karistus arvestades rikkumise raskust ning tagajärgi, mis vastav karistus talle toob.

Kaebuse esitaja tunnistab oma süüd liiklusseaduse rikkumise toimepanemises, kuid palub käesolevaga kohtul tühistada väärteoasja otsus ning mitte kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist. Kaebus palutakse läbi vaadata kirjalikus menetluses.

4 Kohtuvälise menetleja seisukoht Kohtuvälise menetleja esindaja nõustus kohtule 08.06.2012.a. saadetud kirjalikus seisukohas

väärteoasja nr 4-12-2231 J.K kaebuses kohtuvälise menetleja otsuse peale läbivaatamisega kirjalikus menetluses.

Kohtuvälise menetleja esindaja avaldab, et jääb otsuses toodud seisukohtadele ja palub jätta

kaebus rahuldamata. J.K poolt toime pandud väärtegu on tõendatud tunnistaja VT

ütluste ja liiklusjärelevalve kiirusmõõteseadme kasutamise protokolliga. Eelnimetatud protokollist nähtub, et isiku poolt 04.04.2012 kella 20:43 ajal Harjumaal, Jõelähtme vallas,

Tallinn - Narva mnt 12. kilomeetril juhitud mootorsõiduki Hyundai Sonata reg. nr. XXX

sõidukiirusena fikseeriti 101 +/-4 km/h teel, kus suurim lubatud sõidukiirus on 50 km/h. Kiirusemõõteseade oli tehniliselt korras, omas kehtivat taatlust. Kiiruse mõõtmise teostamisel

on järgitud kiirusmõõturiga sõidukiiruse mõõtmise mõõtemetoodika nõudeid.

Liiklusjärelevalve kiirusmõõteseadme kasutamise protokoll on täidetud ja seadme näit

fikseeritud vastavalt mõõtemetoodikale. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri

korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Hannes J.K

30.04.2012 otsusega nr 2302,12,004818 karistati J.K LS § 227 lg 3 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 160 trahviühiku ulatuses, so 640 eurot ja LS § 227 lg 5 p 2 alusel lisakaristusega sõidukijuhtimise õiguse äravõtmisega 3 kuuks.

LS § 227 lg 3, mille järgi kvalifitseeritakse LS § 50 lg 5 p 3 nõuete eiramine, näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 200 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimiseõiguse äravõtmise kuni kaheteistkümne kuuni. LS § 227 lg 5 p 2 kohaselt võib kohaldada lisakaristust kolmest kuust kuni kuue kuuni. Karistamise aluseks olev süüline käitumine LS § 50 lg 5 p 3 rikkumisel on tõendatud. Kohtuväline menetleja ei tuvastanud süüd ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid.

J.K

käitumises karistust raskendavaid asjaolusid, mis on sätestatud

Karistusseadustiku § 58, puuduvad. Karistust kergendava asjaoluna KarS § 57 järgi on kohtuväline menetleja arvestanud isiku puhtsüdamliku kahetsusega.

Kiiruspiirangud on kehtestatud liiklusohutuse tagamiseks, lähtudes normaaloludes ohutust

sõidukiirusest. Teedel suurima lubatud sõidukiiruse kehtestamisel on silmas peetud tee

seisukorda, sõiduki peatamise keskmist peatumisteekonda jms tegureid. Igapäevaelu

sündmused toimuvad alati mingi ohu foonil ning seetõttu on alati ka võimalik, et see oht realiseerub. Sellisel moel mootorsõiduki juhtimine kujutab endast liikluses ohu loomist ja on

seega objektiivselt ühiskonnas soovimatu ja vastab koosseisule. Mootorsõiduki juht on

kohustatud jälgima ja järgima ümbritsevat liikluskeskkonda. Sinna alla käib ka

liikluskorraldusvahenditest kinnipidamine. Kaebuses on selgitatud, et J.K ületas suurimat lubatud sõidukiirust seetõttu, et oli ekslikult teadmisel, et konkreetsel teelõigul on

suurimaks lubatud sõidukiiruseks 90 km /h. Tema poolt juhitud sõiduki kiiruseks fikseeriti

liiklusjärelevalve käigus 101+/-4 km/h, mis näitab selgesti, et J.K, olles ekslikul teadmisel, et temale kehtib kiirusepiirang 90 km/h, eiras teadlikult liiklusseaduse nõudeid.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas (RKL 3-1-1-99-09, 3-1-1-76-07) on osutatud

sellele, et kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute

muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks (prognoosimaks milline karistus võiks efektiivsemalt

välistada edaspidi süütegude toimepanemist) arvestama ka süüdlase isikut. Väärteoasjas

materjalidest nähtub, et menetlusalust isikut on varem korduvalt liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest karistatud ning kõik eelnimetatud karistused on isikule määratud lubatud

suurima sõidukiiruse ületamise eest. Uue väärteo toimepanemise ajaks ei olnud eelnevad karistused kustunud, seega oli menetlusalusel isikul juba mõningane kogemus karistuse osas

5 olemas, kuid see ei sundinud teda uue liiklusalase väärteo toimepanemisest hoiduma. Sellega

on menetlusalune isik üheselt ja järjekindlalt mõista andnud, et ta ei ole suuteline tajuma

liikluskorraldusvahenditel edastatavat informatsiooni ega täitma liiklusseaduse nõudeid. Seetõttu leiab menetleja, et kui juht ei soovi kohandada enda juhitava sõiduki liikumiskiirust

vastavalt kehtivatele liiklusseaduse sätetele, tuleb ta juhtimiselt kõrvaldada ning välistada

tema osalemine liikluses mootorsõiduki juhina, kuivõrd ta on oma suhtumiselt teistele

liiklejatele ohtlik. Eripreventiivselt aitab juhtimisõiguse äravõtmine menetlusalusel isikul vahetult tunnetada oma vastutust liikluses osalejana ning kujundada ja süvendada endas õiged ja ohutud liiklusvõtted, mõista, et lubatud liikumiskiiruse ületamine on keelatud nii tema enda kui kaasliiklejate elu, tervise ja vara säästmiseks ja et vastava keelu eiramisele järgneb igal juhul tema õigusi ja vabadusi ebameeldivalt piirav tagajärg. Väärteoasja materjalidest ei ilmne

selliseid erandlikke asjaolusid, mis võiks tingida sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise

kohaldamata jätmise. Peale selle ei ole menetlusaluse isiku puhul tegemist isikuga, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu, milline asjaolu välistaks mootorsõiduki juhtimise

õiguse äravõtmise. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et juhtimisõiguse vajalikkus kaebuses toodud põhjustel ei tulnud menetlusalusele isikule ootamatuna ja pärast väärteoasjas kohtuvälise menetleja otsuse koostamist. Menetlusalusele isikule oli töö iseloom teada enne

vaidlustatud otsuse tegemist ja ka väärteo toimepanemise ajal (isik on nimetanud väärteoprotokolli koostamisel oma töökohaks ettevõtte IE AS). Samuti oli menetlusalune isik

kui isik, kellele on antud juhtimisõigus, teadlik ka sellest, et tema enese väär käitumine

liikluses põhjustab planeerimata väljaminekuid määratava trahvi näol ja piiranguid sõiduki

edaspidisel juhtimisel ning isik peab tegema kõik enesest oleneva, et tema ja ta lähedaste olukord ei halveneks ja senine mugav elulaad säiliks.

Arvestades isikut iseloomustavaid andmeid (varem on isikut korduvalt karistatud samalaadsete õigusrikkumiste toimepanemiste eest, määratud karistused on kehtivad) ja teo

ohtliku laadi, on kohtuväline menetleja seisukohal, et käesoleva väärteo eest on isikule

määratud õiglane ja proportsionaalne karistus. Arvestades senist karistuspraktikat leiab

kohtuväline menetleja, et vaidlustatud otsusega lisakaristuse kohaldamine oli täiesti

põhjendatud ja seaduslik ning lisakaristuse kohaldamata jätmine olnuks ilmselgelt

põhjendamatu ja vastuolus väljakujunenud karistuspoliitikaga. Kui taolise teo eest on maksimaalse karistusena võimalik määrata põhikaristusena rahatrahv 200 trahviühiku ulatuses ning kohaldada lisakaristust kolmest kuust kuni kuue kuuni, on arvestades karistuse üld- ja

eripreventiivseid eesmärke igati põhjendatud J.K karistamine antud rikkumise eest

160 trahviühiku suuruse rahatrahviga, so 640 eurot ning lisakaristusega sanktsiooni minimaalmääras. Karistus on põhjendatud ja proportsionaalne isiku süü suurusega ning alus rahatrahvi vähendamiseks ning juhtimisõiguse tühistamiseks puudub.

Kohtu poolt uuritud tõendid

Kohus uuris järgmisi tõendeid: tunnistaja VT ütlused, liiklusjärelevalve kiirusmõõteseadme kasutamise protokoll, karistusregistri väljavõte.

Kohtu seisukoht Tutvunud kaebuse sisu ja vastulausega, kohtuvälise menetleja seisukohaga ning uurinud asjas kogutud tõendeid, otsustas kohus jätta kaebuse rahuldamata.

Liiklusseaduse § 50 lg 5 p 3 kohaselt juht ei tohi sõita kiiremini liikluskorraldusvahendiga lubatud kiirusest. Tunnistaja VT ütluste kohaselt täitis ta 04.04.2012 tööülesandeid Tallinn – Narva mnt 12 kilomeetril. Kell 20. 43 nägi, kuidas teises reas liikunud sõiduk Hyundai Sonata

registreerimisnumbriga XXXmöödus esimeses reas liikunud sõidukist. Fikseeris selle

6

kiiruseks 101 km/h. Lubatud oli 50 km/h. Peatas selle sõiduki, mida juhtis J.K .

Liiklusjärelevalve kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli kohaselt oli kasutatud

kiirusmõõteseadet Stalker MDR testitud 04.04.2012 kell 15.00 ning seade oli töökorras.

Protokolli kohaselt fikseeriti Tallinn-Narva mnt 12-l kilomeetril liikunud mootorsõiduki

Hyundai Sonata XXX kiiruseks 101 km/h. Lubatud sõidukiirus mõõdetaval lõigul oli 50

km/h. Kiiruse mõõtmise laiendmääramatus +/- 4 km/h. Lubatud sõidukiirust ületati mitte

vähem kui 47 km/h. Rikkumise toimepanemist kaebuse esitaja ei vaidlusta. Seega on aset leidnud ja tõendatud tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse ning teo toimepanemine J.K poolt.

LS § 227 lg 3 mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 41– 60 kilomeetrit tunnis karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni. LS § 227 lg 5 p 2 kohaselt kohus või

kohtuväline menetleja võib kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud süüteo eest kolmest kuust kuni kuue kuuni. Karistus on määratud selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt ja väärteoasja menetlemisel on järgitud väärteomenetlusõigust.

Kaebuse esitaja leiab, et talle karistuse mõistmine ei ole toimunud kooskõlas karistuse

kohaldamise alustega. Kohtuväline menetleja on põhjalikult selgitanud J.K-le karistuse mõistmise asjaolusid ning kohus jagab kohtuvälise menetleja seisukohta.

Kaebuse esitajat on karistatud 28.03.2011 mootorsõiduki juhi poolt lubatud suurima

sõidukiiruse ületamise eest 21–40 kilomeetrit tunnis rahatrahviga 128 eurot. Juba 08.

septembril 2011 on teda uuesti karistatud mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 41–60 kilomeetrit tunnis rahatrahviga 400 eurot. Käesoleval juhul on 04.04. 2012 lubatud sõidukiirust ületatud mitte vähem kui 47 km/h. Varasemad rahalised karistused ei ole seega ilmselgelt mõju avaldanud. Rikkumised jätkuvad ning muutuvad ajas

suuremaks. Kaebuse esitaja väidab, et ta ei pannud liikluskorraldusvahendit tähele.

Kohtuväline menetleja märgib, et J.K, olles ekslikul teadmisel, et temale kehtib

kiirusepiirang 90 km/h, liikus kiirusega 101+/-4 km/h, eirates teadlikult liiklusseaduse nõudeid. Sõltumata sellest, kas tegu on toime pandud hajameelsusest või õigusnihilismist, on

õiguskorra kaitsmise huvidest lähtudes selliselt käituva isiku suhtes põhjendatud lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine. Liikluses igapäevaselt osalev inimene peab olema

nii enda kui ka kaasliiklejate elu, tervise ja vara huvides võimeline täitma liikluskorraldusvahendite nõudeid. Juhtimisõiguse vajalikkus võetud kohustuste täitmiseks oli

J.K-le teada ka enne rikkumiste toimepanemist, õiguskuulekalt käituma see teda ei

motiveerinud. Kuivõrd senised rahatrahvid ei ole eripreventiivset mõju avaldanud, on

põhjendatud lisakaristuse kohaldamine. Kohtuväline menetleja on kohaldanud põhikaristusena seni määratud rahatrahvidest suuremat rahatrahvi ning lisakaristust seaduses

sätestatud minimaalmääras. Nimetatu on kohtu hinnangul kooskõlas karistuse kohaldamise alusega. Kuivõrd esitatud kaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebuse esitaja menetluskulud tema enda kanda.

Ingrid Kullerkann Kohtunik