4-12-2358/6 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

1 4-12-2358

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

29. juuni 2012 a Tallinn Väärteoasja number 4-12-2358 (2316,12,003015) Kohtunik Märt Toming Kohtuistungisekretär Eda Loor Väärteoasi

K.M-i kaebus Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhi politseimajor Oleg Lodeikini

09.05.2012 otsusele nr 2316,12,003015 K.M-i

karistamises LS § 224 lg 2 ja KarS § 276 ettenähtud

väärtegude toimepanemise eest LS § 224 lg 2 järgi

rahatrahviga 275 trahviühiku ulatuses, so 1100 eurot ja

LS § 224 lg 3 p 1 ja KarS § 50 lg 1 p 2 järgi

lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 8 kuuks. Manetlusest osa võtnud isikud Kohtuvälise menetleja esindaja: Hannes Küünarpuu

Menetlusalune isik: K.M, ik: xxx, elukoht: xxx RESOLUTSIOON

1. Jätta K.M-i kaebus Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhi

politseimajor Oleg Lodeikini 09.05.2012 otsusele nr 2316,12,003015 K.M-i karistamises LS § 224 lg 2 ja KarS § 276 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest LS § 224 lg 2 järgi rahatrahviga 275 trahviühiku ulatuses, so 1100 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 ja KarS § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 8 kuuks rahuldamata.

2. Jätta Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhi politseimajor Oleg

Lodeikini 09.05.2012 otsus nr 2316,12,003015 K.M-i karistamises LS § 224 lg 2 ja KarS § 276 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest LS § 224 lg 2 järgi rahatrahviga 275 trahviühiku ulatuses, so 1100 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 ja KarS § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 8 kuuks muutmata ja tühistamata.

3. Määratud lisakaristuse, so sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise 8 kuuline tähtaeg algab

kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 8 kuulise tähtaja möödumisel.

4. Vastavalt LS § 127 sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba

loovutada Maanteeametile.

2 Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema

advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse

kuulutamisest või otsuse kohtus tutvumiseks kättesaadavuse päevast. Kassatsiooniõiguse

soovist tuleb 7 päeva jooksul kirjalikult teatada Harju Maakohtule alates kohtuotsuse

kuulutamisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis Liivalaia 24

tutvumiseks kättesaadav alates 29.06.2012. Kassatsiooniõiguse soovist 7 päevase teatamistähtaja jooksul teatamise korral on kassatsioonkaebuse esitamise viimane tähtaeg

30.07.2012. Kui kassatsioonkaebuse esitamisest teatamise järgselt kassatsioonkaebust ei

esitata, jõustub kohtuotsus 31.07.2012. Kui kassatsiooniõiguse soovist 7 päeva jooksul ei teatata, jõustub kohtuotsus 07.07.2012.

Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas:

Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhi politseimajor Oleg Lodeikini 09.05.2012 otsusega nr 2316,12,003015 karistati K.M-i LS § 224 lg 2 ja KarS § 276 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest LS § 224 lg 2 järgi rahatrahviga 275 trahviühiku ulatuses, so 1100 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 ja KarS § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki

juhtimise õiguse äravõtmisega 8 kuuks selles, et menetlusalune isik: 15.03.2012 kell 02.19

Sõle 23 maja juures Tallinnas juhtis mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes grammis juhi veres oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 1,18 +/- 0,05 mg ja 15.03.2012 kell

03.43 Paldiski mnt 44 maja juures Tallinnas juhtis mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes grammis juhi veres oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,90 +/- 0,05 mg, millega rikkus LS § 69 lg 5 nõudeid ja pani toime LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteod. Peale selle eiras K.M võimuesindaja patrullpolitseiniku Meeli Kilk seaduslikku korraldust mitte juhtida

mootorsõidukit alates 15.03.2012 kella 02.19st kuni kainenemiseni, mille kohta oli

vormistatud LS § 91 lg 2 p 2 alusel sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsus, millega eiras korraldust ning asus mootorsõidukit juhtima enne kainenemist, millega pani toime KarS § 276 ettenähtud väärteo.

Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse, milles leidis, et politsei rikkus menetlusnorme,

kuivõrd Politseija Piirivalve seaduse § 724

lg 1 kohaselt kui isikut kontrollitakse

indikaatorvahendiga, siis selle positiivse näidu korral alkoholijoobe tuvastamise vajaduse

esinemisel tuvastatakse alkoholijoove tõendusliku alkomeetriga või toimetatakse isik tema

nõudmisel tervishoiuteenuse osutaja juurde alkoholisisalduse määramiseks veres. Esimeses

episoodis nõustus ta minema tõendusliku alkomeetri ruumi ja seal vajadusel protseduure kordama. Paaril korral andis masin ebapiisava puhumise tõttu veateate ja katse ebaõnnestus. Tõendusliku alkomeetri näit ei olnud null, aga polnud politseinike jaoks piisavalt suur. Teises

episoodis võeti aga kohe suund tema tahtevastaseks toimetamiseks Wismari Haiglasse. Keeldus sellest, kuid selleks kutsuti välja teine patrull ja pandi käerauad. Väited, et isik ei ole võimeline järgima indikaatorvahendi või alkomeetri kasutamise protseduuri, et vasta tõele. Ei

olnud nii purjus, et poleks reageerinud korraldustele, ei ole viidatud, et oleks pidanud

toimetama kainestusmajja. Politseinike arvates oli lausa nii kaine, et võis pärast protokolli

koostamist tänavale lasta. Salvestusest peaks olema näha, et vähemalt korra puhus

tõenduslikku alkomeetrisse nõutaval viisil ja nõudis väljatrüki koopiat. Ühtegi eeltingimust

tema toimetamiseks tervishoiuteenuse osutaja poole polnud. Seega rikkus politsei

alkoholijoobe tõendamisel räigelt menetlusnorme. Seetõttu palub kaebuse esitaja tühistada kohtuvälise menetleja otsus ning lõpetada väärteoasjas menetlus kuna süü on tõendamata ja seetõttu ei ole teda võimalik karistada. Kui kohus leiab, et tõendite kogumine menetlusnorme

rikkudes on seaduslik, siis palub karistuse määramisel arvestada sellega, et põhija lisakaristus on ebaproportsionaalselt suured ning võimalusel jätta lisakaristus kohaldamata või määrata see võimalikult väike. On perekonna ainus töövõimeline isik ja juhtimisõiguseta on

tema töötamine võimatu. Teises episoodis oli sooviks sõiduk teisaldada Statoili tanklasse, vältimaks sõiduki kallal vandaalitsemist ning arvestada tuleks kohtuvälisele menetlejale antud selgitustega.

3

Kohtuistungil selgitas K.M, et läks tuttavaga kokku saama baari ja kuna jäi hiljaks, siis sõitis autoga, jättes auto parklasse. Baaris tarbis alkoholi, sealt läks jala koju. Öösel ärkas üles

ja põhjust ei oska nimetada, kuid läks rooli. Tegemist võis olla paljude asjaolude kokkusattumisega. Ärkas üles, oli mõte, et auto on kaugel, läks jalgsi järgi. Kellaaega, millal

sõidukit, juhtis nimetada ei oska, mingil ajal peatus parklas, hiljem ka juhtis sõidukit,

juhtimist ei vaidlusta. Puhus indikaatorvahendisse, näit oli 0,57. Pärast seda puhus ka

tõenduslikku alkomeetrisse, seda väljatrükki ei ole lisatud materjalidele, koopia tegemisest

keelduti. Kui jätta muu tegevus kõrvale, siis verest võetud näit võis olla õige. Niipalju kui

mäletab, siis tõendusliku alkomeetri näit oli umbes samas suurusjärgus kui

indikaatorvahendil. Kohtuistungil vaadatud videosalvestusest on näha, et parkis auto tankla

juures elumaja hoovi kahe auto vahele. Järelikult oli sellises seisundis võimeline sõidukit

juhtima ja joove ei olnud nii suur kui taheti näidata, oli oma toimingutes adekvaatne, oli võimeline aru saama oma tegudest. Mis puudutab korralduse eiramist, siis kui Sõle tänavalt

lahti lasti, siis ei teadnud kas auto on teisaldatud. Nägi mööda minnes, et autot ei ole teisaldatud ja auto seisab teistest autodest eemal valgustamata kohas. Tekkis hirm, et autole võidakse otsa sõita, võidakse sõiduki kallal vandaalitseda. Tahtis vältida kahju. Kui auto oleks

koheselt teisaldatud, siis poleks seda saanud juhtuda. Leiab, et toimikus puuduvad olulised

asjad, mis oleks pidanud olema otsustamise aluseks, otsust ei oleks saanud teha. Puudub tõendusliku alkomeetri väljatrükk positiivse tulemusega. Teda ei toimetatud tervishoiuteenuse osutaja juurde omal soovil. Tulemused on saadud menetlusnormide rikkumisega ja nendega poleks saanud otsuse tegemisel arvestada.

Kohtuväline menetleja asus seisukohale, et kaebuse esitanud isik on väärteod toime pannud, see on tõendatud kaebuse esitaja enda ütlustega, vereproovi uuringute tulemustega. Et juhtis sõidukit Sõle 23 juures, kinnitas isik kohtuistungil, et juhtis Paldiski mnt 44 juures, kinnitas

samuti. Et anti korraldus mitte juhtida, on tõendatud juhtimiselt kõrvaldamise otsusega. Menetlusnormide rikkumist ei olnud, tõendusliku alkomeetri näidu puudumine näitab seda, et

ei olnud võimeline puhuma. Sel juhul on politseiametnik kohustatud isiku toimetama tervishoiuteenuse osutaja juurde.

Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kuulanud ära menetlusaluse isiku selgitused ja kohtuvälise menetleja arvamuse, tutvunud kohtule esitatud väärteoasja kirjalike materjalidega

ja vaadanud videosalvestust kaebuse esitaja juhitud sõiduki kinnipidamise kohta, asub alljärgnevatele seisukohtadele.

Väärteomenetluses kogutud kirjalikes tõendite kohaselt on indikaatorvahendi kasutamise protokollist nähtuvalt Sõle 23 juures Tallinnas K.M-i väljahingatavas õhus 15.03.2012 kell

02.26 tuvastatud 0,57 mg liitri kohta. Protokollile on K.M keeldunud allkirja andmast nii

temale õiguste selgitamise kohta kui ka tulemustega tutvustamise kohta. Samuti on ta

keeldunud allkirja andmisest Sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsusele. Tõendusliku

alkomeetri kasutamise protokollist nähtuvalt on tõenduslikku alkomeetrit kasutatud

ajavahemikul 02.36 kuni 02.40 ja lugemi lahtrisse on märgitud, et isik ei suutnud puhuda.

Tõendusliku alkomeetri väljatrüki kohaselt on esimene puhumine ebaõnnestunud, kuivõrd

väljapuhutud õhu kogus oli liiga väike, et alkomeeter vastavalt tööprogrammile oleks

võimeline tulemust fikseerima. Seetõttu ei saa alkomeeter enam teisele puhumisele

reageerida, kuivõrd alkomeetri mõõtetulemuse saab vaid juhul, kui on toimunud kaks

õnnestunud puhumist ning mõlemad puhumised on andnud tulemuse, sõltumata selle

suurusest. Väljatrüki kohaselt on alkomeetrisse puhujaks olnud K.M, kes on keeldunud allkirja andmisest nii alkomeetri kasutamise protokollile kui ka väljatrükile. Sellele järgnevalt

on K.M kell 02.52 toimetatud Wismari Haigla ASi ning võetud vereproovi uuringust nähtuvalt tuvastati K.M-i verest 1,18 +/- 0,05 mg alkoholi grammi kohta.

Samuti nähtub väärteoasja materjalidest, et 15.03.2012 kell 03.43 Sõle 5 juures Tallinnas

koostati joobeseisundis kontrollimise protokoll, millest nähtuvalt ei suutnud K.M

4 indikaatorvahendisse puhuda ning joobele viitavad tunnused tuvastati väliste tunnuste põhjal. Protokollile keeldus tutvumise kohta K.M allkirja andmast. Sellele järgnevalt on koostatud

uus Sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsus, mille kohaselt kõrvaldati K.M sõiduki juhtimiselt alates kella 03.43st kuni kainenemiseni ja sõiduk teisaldati. Järgmisest tõendusliku

alkomeetri kasutamise protokollist nähtuvalt on tõenduslikku alkomeetrit kasutatud kella 03.59st kuni 04.06ni ja lugemi lahtrisse on märgitud, et isik ei suutnud puhuda. Tõendusliku alkomeetri väljatrüki kohaselt on esimene puhumine ebaõnnestunud, kuivõrd alkomeeter on

andnud veateate, mille kohaselt jäi mõõtmiseks vajalik õhu maht saavutamata. Seega ka seekord oli väljapuhutud õhu kogus liiga väike, et alkomeeter vastavalt tööprogrammile oleks

võimeline tulemust fikseerima. Seetõttu ei saa alkomeeter enam teisele puhumisele

reageerida, kuivõrd alkomeetri mõõtetulemuse saab vaid juhul, kui on toimunud kaks õnnestunud puhumist ning mõlemad puhumised on andnud tulemuse. Väljatrüki järgi oli kolm

ebaõnnestumist. Väljatrüki kohaselt on alkomeetrisse puhujaks olnud K.M, kes on keeldunud allkirja andmisest nii alkomeetri kasutamise protokollile kui ka väljatrükile. Sellele

järgnevalt on K.M kell 04.22 toimetatud Wismari Haigla ASi ning võetud vereproovi uuringust nähtuvalt tuvastati K.M-i verest 0,90 +/- 0,05 mg alkoholi grammi kohta.

Sellistest tõendusliku alkomeetri väljatrükkidest saab järeldada, et kuigi politseiametnik on märkinud, et kontrollitav isik ei olnud suuteline alkomeetrisse puhuma, siis alkoholipiirmäära

arvestades leiab kohus, et K.M püüdis takistada joobe tuvastamist ning manipuleeris alkomeetriga, puhudes liiga vähe õhku ja liiga lühikese aja jooksul, mis välistas alkomeetri mõõtmistulemuse saavutamise. Seda on K.M ka oma kaebuses kinnitanud, märkides, et võis

esimene kord alkomeetrisse puhudes politseinikke lollitada. Kohus lähtub tõendusliku

alkomeetri väljatrükkidest ja leiab, et kaebuse esitaja käitus korduvalt ja mõlemal

kinnipidamise korral viisil, mis takistas alkoholipiirmäära tuvastamist tõendusliku alkomeetriga. Kuivõrd kaebuse esitaja keeldus dokumentide allkirjastamisest ja alkomeetriga

ei saadud arvestatavat tulemust, millest saanuks tuvastada alkoholisisalduse olemasolu või

puudumist menetlusaluse isiku organismis, siis ei olnud ka võimalik vormistada

menetlusaluse isiku keeldumist alkoholisisalduse tuvastamisest tõendusliku alkomeetriga Politseija piirivalveameti seaduse § 724 lg 6 või § 725 lg 2 p 1 korras. Seetõttu on kohtuväline menetleja kohtu arvates õigesti tuvastanud sama seaduse § 725 lg 2 p 2 mõttes, et isik ei ole võimeline järgima indikaatorvahendi või alkomeetri kasutamise protseduuri ning kohtuväline

menetleja on kohtu arvates täiesti põhjendatult menetlusaluse isiku toimetanud

tervishoiuteenuse osutaja juurde alkoholijoobe tuvastamiseks vereproovi uuringuga. Mis

puudutab kaebuse esitaja etteheidet tema suhtes sunni kasutamise kohta, leiab kohus, et

politsei kasutas kohustatud isiku suhtes õigustatult sundi § 726

mõttes nii kaua kui see on

eesmärgi saavutamiseks vältimatu. Kohus leiab, et K.M alkoholipiirmäära ületamise tuvastamisel ei rikutud menetlusnorme ning K.M-i juhile keelatud seisund tuvastati mõlemal juhul õiguspäraselt. Seetõttu leiab kohus, et K.M on 15.03.2012 kell 02.19 ja 03.43 toime pannud LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteod.

Mis puudutab K.M-ile inkrimineeritud KarS § 276 ettenähtud väärteo toimepanemist, siis nähtub väärteoasjast, et 15.03.2012 koostati K.M-i suhtes sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsus LS § 90 lg 2 p 2 alusel, kuna on alust arvata, et ta veres või väljahingatavas õhus on

alkoholi üle lubatud piirmäära või et ta on joobeseisundis ning juhtimiselt kõrvaldamist kohaldati 15.03.2012 alates kella 02.19st. K.M keeldus otsust allkirjastamast. Pärast K.M-i seisundi kontrollimist K.M vabastati ning K.M, jõudmata kaineneda, so rikkudes sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsuse tingimust, asus uuesti juhtima sama sõidukit ning peeti uuesti

kinni ja temal tuvastati uuesti alkoholipiirmäära ületav seisund. Kuivõrd alkoholi sisaldus

organismis oli mõningal määral väiksem kui esimesel kinnipidamisel, saab järeldada, et

K.M ei jõudnud kaineneda. Vastavalt senisele kohtupraktikale on KarS § 276

väärteokoosseisu eesmärk kindlustada avaliku võimu teostamise tõhusus ja nimetatud säte

peab tagama, et võimuesindaja poolt haldusvõi süüteomenetluse raames antud korraldus, mis on suunatud menetlustoimingu tegemisele või konkreetse ohuolukorra likvideerimisele,

saaks korralduse adressaadi poolt vahetult täidetud. Sellest tulenevalt peab seaduslikul

5

korraldusel olema vahetu ajalis-ruumiline seos võimuesindaja poolt toimetatava

menetlustoiminguga või mingi avalikku korda või teiste isikute õigushüvesid ähvardava

ohuolukorra kõrvaldamisega ning selline ohuolukord peab olema korralduse andmisel juba olemas või vahetult ees seisma. Seetõttu saab KarS § 276 järgi karistada isikut, kui ta eirab

kohe pärast joobeseisundi tuvastamist politseiametniku korraldust kuni kainenemiseni mootorsõidukit mitte juhtida, kuivõrd sellisel juhul on tegemist võimuesindaja korraldusega,

mis on antud konkreetse ohuolukorra kõrvaldamiseks. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt asus aga K.M pärast sõiduki juhtimiselt kõrvaldamist ja joobe tuvastamist sõidukit juhtima,

eirates võimuesindaja seaduslikku korraldust, millega täitis K.M KarS § 276 ettenähtud

väärteokoosseisu ning tema käitumine on õigesti kvalifitseeritud. Mis puudutab K.M-i

etteheidet politsei tegevuse kohta, et ta vabastati politseiasutusest, mistõttu läks ta uuesti

sõidukit juhtima, siis on kohtu arvates etteheide põhjendatud ning politseiametnikud oleks pidanud K.M-i paigutama kainenemisele, kuivõrd vaatamata K.M-i väitele, et uuesti autot juhtides käitus ta adekvaatselt ja sõitis korralikult, leiab kohus, et uuesti rooli asumine näitas

vastupidiselt K.M-i väidetele seda, et ta ei käitunud adekvaatselt ning ta ei olnud oma seisundi tõttu võimeline tajuma enda järjekordsest õigusvastasest käitumisest tulenevat ohtu.

Kaebuse esitaja väited oma adekvaatse käitumise kohta juhile keelatud seisundis näitavad üheselt seda, et kaebuse esitaja ei ole senini suuteline oma käitumist kriitiliselt hindama ja sellise arusaamaga juht on liikluses ohtlik nii iseendale kui ka kõigile teistele liiklejatele, kes tema lähedusse liikluses satuvad.

Vastavalt LS § 224 lg 2 sätetele karistatakse mootorsõiduki juhtimise eest isikut, kelle ühes

grammis veres on alkoholisisaldus 0,50 – 1,49 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25 – 0,74 milligrammi rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, so kuni

1200 eurot või arestiga kuni 30 päeva või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni 12 kuuni. Sama paragrahvi lõike 3 p 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada LS § 224 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem LS § 224 sätestatud süüteo eest karistatud.

Vastavalt KarS § 276 sätetele karistatakse võimuesindaja seadusliku korralduse eiramise eest rahatrahviga kuni kakssada trahviühikut või arestiga.

Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 224 lg 2 ja KarS § 276 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest KarS § 63 lg 1 alusel LS § 224 lg 2 kui raskemat karistust ette nägeva sätte järgi rahatrahviga 275 trahviühiku ulatuses, so 1100 eurot ja LS §

224 lg 3 p 1 ja KarS § 50 lg 1 p 2 alusel juhtimisõiguse äravõtmisega 8 kuuks. Seega on

põhikaristus määratud LS § 224 lg 2 ettenähtud sanktsiooni ülemmära lähedasena ja lisakaristus ettenähtud sanktsiooni ülemmäära lähedasena. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt

tuvastati menetlusaluse isiku ühes grammis veres esimesel korral alkoholisisaldus 1,18 +/-

0,05 mg, kusjuures laiendmääramatus 0,05 mg arvestatakse isiku kasuks, vähendades

mõõtetulemust laiendmääramatuse võrra. Seega on lõplikuks näiduks, millest lähtutakse süüteo kvalifitseerimisel, loetud alkoholisisaldus 1,13 mg ühe grammi vere kohta ning teisel korral 0,90 +/- 0,05 mg ning laiendmääramatus arvestati menetlusaluse isiku kasuks, lugedes lõplikuks näiduks 0,85 mg alkoholi ühe grammi vere kohta. Selliste alkoholisisalduste puhul

on tegemist esimesel korral sätestatud rikkumise keskmist määra ületava määraga ja teisel korral mõningal määral alla keskmise määraga.

Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid

asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja

õiguskorra kaitsmise huvisid. Käesoleval juhul võib alkoholipiirmäära ületamise määra arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü LS § 224 lg 2 mõttes oleks suhteliselt suur kui

tegemist oleks ühe väärteoga. Menetlusaluse isiku käitumisest nähtuvalt pani aga menetlusalune isik vähem kui kahe tunni jooksul toime kaks samalaadset väärtegu ning kohtu arvates on seetõttu menetlusaluse isiku süü suur. Kuivõrd aga menetlusalune isik pani toime

ka teiselaadse väärteo, so kolmanda väärteo, siis on kohtu arvates menetlusaluse isiku süü

6

väga suur ning on raske ette kujutada veel suuremat süüd. See aga omakorda tingib ka karistuse ranguse. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Kohtuväline menetleja ei ole kohtuvälises menetluses karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid tuvastanud ning ka kohus ei tuvastanud kohtuliku arutamise käigus selliseid asjaolusid.

Peale selle tuleb karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Väärteoasjas leiduvatest karistusregistri andmetest

nähtuvalt menetlusalusel isikul kehtivad karistused inkrimineeritud teo toimepanemise ajal

puudusid. Seega võiks eeldada, et kaebuse esitaja on pikemat aega olnud õiguskuulekas.

Samas ei takistanud see asjaolu menetlusalust isikut toime panemast järjestikku kahte raskeimat liiklusalast väärtegu vähem kui kahe tunni jooksul ning eiramast ka võimuesindaja seaduslikku korraldust. Väärteoasjas kohtuvälise menetluse ajal karistati kaebuse esitajat veel

ühe ohtliku liiklusalase väärteo toimepanemise eest. Seega on kaebuse esitaja lühikese aja

jooksul näidanud, et ka tema kinnipidamine kahel korral ja väärteomenetluse alustamine ei

sunni teda hoidumast liikluses jätkuvalt ohtlikult käitumisest. Kaebuse esitaja asumine

sõidukit juhtima juhile keelatud seisundis ja seejärel uuesti samalaadse väärteo toimepanemine pärast sõiduki juhtimiselt kõrvaldamist näitab kohtu arvates seda, et kaebuse

esitaja pidas olulisimaks sõiduki parkimist teise, enda arvates sõiduki jaoks ohutumasse kohta, tehes seda kahel korral, pidades seejuures tähtsusetuks seda, et ta ise kujutab ohtu nii

endale, teistele liiklejatele kui ka võõrale varale. Selline kaebuse esitaja käitumine näitab kohtu arvates aga seda, et teadlikult liiklusnõudeid eirates on kaebuse esitaja liikluses ohtlik, mida ta suutis kahel korral järjest tõestada.

Peale eelmärgitu tuleb karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuuluvad õiguskorra alla ka liikluskord ja avaliku võimu tõhusus. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukid, millede juhtidelt eeldatakse nii liikleja kohustuste täitmist kui ka juhi kohustuste täitmist. Seejuures on juhil ka kohustus enne

sõitma asumist veenduda, et tema tervislik seisund lubab sõidukit juhtida. Väärteoasja

materjalidest nähtuvalt saab järeldada, et menetlusalune isik veendus eelnevalt alkoholi

tarvitades selles, et ta on viinud ennast seisundisse, milline on juhile keelatud ja sellele

järgnevalt pidas vajalikuks sõidukit juhtida ning pärast seda kui teda oli kinni peetud ja

sõiduki juhtimiselt kõrvaldatud, siis asus sisuliselt samas seisundis, millise olemasolu oli

eelnevalt tuvastatud, uuesti sõidukit juhtima. Arvestades seda, et kaebuse esitajal tuvastati

alkoholipiirmäära ületamine kahel korral, ei saanud kaebuse esitaja tunda ennast kainena.

Selline kaebuse esitaja käitumine näitab kaebuse esitanud isiku üleolevat suhtumist liikluskorda, juhi kohustustesse, liiklusohutusse, avalikku võimu ja turvalisusesse.

Lisakaristuse kohaldamise või kohaldamata jätmise osas peab kohus vajalikuks rõhutada, et

senise kohtupraktika kohaselt kohaldatakse taolise iseloomuga süüteo toimepanemise eest üldjuhul lisakaristust ning sellise süüteo toimepanemisel võib lisakaristuse jätta kohaldamata vaid erandlikel asjaoludel. Väärteoasja materjalidest ei ilmne selliseid erandlikke asjaolusid, mis võiks tingida sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kohaldamata jätmise. Peale selle ei ole menetlusaluse isiku puhul tegemist isikuga, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu, milline asjaolu välistaks mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise. Asjaolu, et kaebuse

esitaja kahel korral juhile keelatud seisundis sõidukit juhtima asus, ei ole hinnatav sellise

puudena, mis välistaks juhtimisõiguse äravõtmise, kuivõrd selline seisund on üldjuhul mööduv. Arvestades senist karistuspraktikat leiab kohus, et vaidlustatud otsusega lisakaristuse

kohaldamine oli täiesti põhjendatud ja seaduslik ning lisakaristuse kohaldamata jätmine olnuks ilmselgelt põhjendamatu ja vastuolus väljakujunenud karistuspoliitikaga.

Kaebuses on kaebuse esitaja märkinud, et ta on perekonna ainus töövõimeline isik, kusjuures

juhtimisõiguseta on tema töö selle iseloomu tõttu võimatu. Kohtuistungil ei selgitanud kaebuse esitaja oma tööülesannete kohta midagi ega ole kaebusele lisanud selle töökoha ja

juhtimisõiguse vajalikkuse kohta ühtegi tõendit. Seega on need väited paljasõnalised. Kaebusele esitas kaebuse esitaja veel lisa väiteid kohtuistungi päeval enne kohtuistungit, kuid

7 ka selles lisas ei esitanud kaebuse esitaja oma väidete kohta mingeid tõendeid. Seejuures, kui

isegi juhtimisõiguse vajalikkus on kaebuse esitaja jaoks oluline töötamiseks, siis pidi see

olema oluline ka 15.03.2012, so enne alkoholi tarvitamist ning juhile keelatud seisundis sõiduki juhtimisele asumist ja see juhtimisõiguse vajalikkus ei ilmnenud kaebuse esitaja jaoks

ootamatult, alles pärast vaidlustatud otsuse kättesaamist. Kaebuse esitaja objektiivsest

käitumisest saab järeldada, et kaebuse esitaja jaoks olid alkoholi tarvitamine ning seejärel sõiduki juhtima asumine esikohal ning kõik muud asjaolud olid muutunud teisejärgulisteks.

Kohus asub seisukohale, et kaebuse esitanud isiku juhtimisõiguse saamise eelduseks on liiklusnõuete tundmine ning liikluseksami edukas sooritamine peaks näitama seda, et isik on need teadmised omandanud. Seega on juhtimisõiguse saanud isik teadlik nii liiklusnõuetest kui karistustest nende nõuete rikkumiste eest. Kaebuse esitanud isiku seisund mootorsõiduki

juhtimisel aga viitab sellele, et kaebuse esitanud isik on end ise teadlikult viinud sellisesse seisundisse ja teadlikult, tahtlikult ja korduvalt rikkunud liikluskorda, teades ka sellise süüteo toimepanemise eest määratavate karistuste liike ja määrasid. Seetõttu on kaebuse esitaja kui isik, kellele on antud juhtimisõigus, teadlik ka sellest, et tema enese väär käitumine liikluses

võib põhjustada suuremaid rahalisi kohustusi määratava rahatrahvi näol ja tema suhtes piiranguid sõiduki edaspidisel juhtimisel ning iga liikleja peab piisava hoolsuse ülesnäitamisel tegema kõik enesest oleneva, et tema ja tema lähedaste olukord ei halveneks ja senine mugav

elulaad säiliks ning see tagaks võetud kohustuste täitmise. Kohtu arvates tuleb sellise iseloomuga süüteo toime pannud isik lisakaristust kohaldades liiklusest kõrvaldada. Kaebuse esitajale määrati lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine 8 kuuks, so ettenähtud sanktsiooni ülemmäära lähedases määras ning kohus asub seisukohale, et lisakaristuse määra

valikul on põhjendatult lähtutud sellest, et menetlusalune isik pani toime kaks järjestikust

ohtlikku liiklusalast väärtegu ja teiseliigilise väärteo. Kohus leiab, et arvestades isiku süü suurust, on kohaldatud põhija lisakaristuse määrad põhjendatud ning igasugune alus põhivõi lisakaristuse kergendamiseks või otsuse tühistamiseks puudub.

Eeltoodust lähtudes asub kohus seisukohale, et esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata ning vaidlustatud otsus muutmata ja tühistamata.

Märt Toming Kohtunik