4-12-2157/8 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 28.06.2012.a. Tallinn (Liivalaia kohtumaja) Väärteoasja number 4-12-2157 Kohtukoosseis Kohtunik Merle Parts Kohtuistungi sekretär Aive Uueni Kohtuasi

Vaidlustatud lahend

S.G (ik: xxx) väärteokaebus nr 4- 12-2157

Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri

korrakaitsebüroo Kesklinna politseijaoskonna

menetlusteenistuse 20.04.2012.a. otsus väärteoasjas nr. 2316,11,001370

Asja läbivaatamise kuupäev 04.06., 13.06.2012.a.

Istungil osalenud isikud menetlusalune isik S.G menetlusaluse isiku kaitsja Aleksander Vares

kohtuvälise menetleja, Politseija Piirivalveameti Põhja

prefektuuri korrakaitsebüroo Kesklinna politseijaoskonna menetlusteenistuse esindaja Terle Keskküla

RESOLUTSIOON

Jätta S.G kaebus rahuldamata ning kohtuvälise menetleja Politseija

Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo Kesklinna politseijaoskonna menetlusteenistuse 20.04.2012.a. otsus väärteoasjas nr. 2316,11,001370 muutmata.

Jätta rahuldamata kaitsja taotlus menetluskulude hüvitamiseks summas 390 eurot ning jätta see menetluskulu kaebuse esitaja kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib menetlusalune isik edasi kaevata Riigikohtule advokaadist kaitsja

vahendusel, kohtuväline menetleja ise või tema advokaadist esindaja, teatades kirjalikult Väärteoasi nr. 4-12-2157

2

kassatsiooni esitamisest Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest (s.o 28.06.2012.a.) ning esitades kassatsiooni 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kättesaadav Liivalaia kohtumaja kantseleis (asuk. Tallinn, Liivalaia 24). Kohtuotsus on kättesaadav 28.06.2012.a.

Asjaolud ja menetluse käik

Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri Kesklinna politseijaoskonna piirkonnapolitseinik

M. Peris koostas 29.03.2012.a. väärteoprotokolli AB 1300083 S.G-le selle eest, et 15.01.2011 kella 23:45 ajal aadressil Xxx, Tallinn asuvas korteris SS, kes on korteri seaduslik valdaja, palus lahkuda korterist S.G, kes viibis seal ebaseaduslikult. S.G

eiras lahkumise nõuet ja jäi korterisse. Protokolli kohaselt, antud teoga S.G pani

toime KarS § 267 järgi kvalifitseeritava süüteo – võõrast hoonest valdaja poolt esitatud

lahkumise nõude ebaseadusliku täitmata jätmise. Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri

korrakaitsebüroo Kesklinna politseijaoskonna menetlusteenistuse vanemväärteomenetleja Liisi Närep karistas S.G väärteoasjas nr. 2316,12,001370 koostatud otsusega, juhindudes KarS § 56 lg-st 1, KarS § 267 alusel rahatrahviga 50 trahviühiku ulatuses, s.o summas 200 eurot.

Harju Maakohtule esitatud kaebuses palutakse tühistada kohtuvälise menetleja otsus täies ulatuses ja lõpetada väärteomenetlus V™S § 29 lg 1 p 1 alusel, kuna kaebaja leiab, et tema teos

puudub KarS § 267 sätestatud süüteokoosseis. Kaebuse kohaselt otsustas S.G oma elukaaslasest S. S ’ist lahku minna ning S.G oli S. S korduvalt teavitanud soovist saada tagasi talle kuuluvad esemed. Kaebuses on märgitud, et 15.01.2011.a. kutsus S. S S.G enda juurde, et ta viiks oma esemed ära. Asju pakkides ilmus korterisse politsei ning selgus, et S.

S olevat politsei kutsunud põhjusel, et S.G ei soovi lahkuda aadressil Xxx asuvast

korterist. Kaebuse kohaselt ei olnud S. S sellist palvet kaebuse esitajale esitanud, samuti ei kuulnud S.G, et S. S oleks politsei kutsunud. Eeltoodud põhjustel leitakse kaebuses, et kaebuse esitaja pole rikkunud ühtegi õigusnormi, S. S tunnistused ei vasta tõele ning viimase

tegevus ja tunnistused on ajendatud soovist kaebuse esitajale kätte maksta. Kaebuse kohaselt

esitas kaebuse esitaja antud seisukohad vastuväites, mida aga väärteootsuse tegemisel ei ole arvesse võetud.

Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja kaebuse juurde. Kaebuse esitaja selgitas, et ei nõustu

kohtuvälise menetleja otsusega põhjusel, et ta leppis S. S ga eelnevalt kokku, et läheb 15.01.2011.a. tema juurde oma asjadele järele. Kaebuse esitaja avaldas arvamust, et tegemist on

S. S kättemaksuga temale, nad olid elukaaslased ning läksid lahku. S. S ei soovinud, et ta läks tagasi oma pere juurde ning samuti jäi S. S ilma materiaalsest kindlustatusest. Kaebuse esitaja

lisas, et nad ei elanud ühiselt Lauteri tn korteris, S. S võttis sinna kaasa temale kuuluvaid

esemeid nende ühisest elamisest. Korteris olid televiisoriseadmed, ressiiverid, pangakaardid,

kuldehted, millistele ta korterisse järele läks. Ta pakkis korteris asju, kui politsei saabus. Kaebuse esitaja sõnul ei esitanud S. S talle nõuet korterist lahkumiseks. Niisamuti leidis kaebuse esitaja, et kuna majal oli fonolukk, poleks ta saanudki korteri ukse taha ilma, et S. S poleks talle lukku avanud.

Kaebuse esitaja kaitsja leidis, et antud juhul on kahe isiku ütlused vastuolus, S. S ütluste kohaselt palus ta S.G korterist lahkuda, S.G ütluste kohaselt sellist palvet aga ei

esitanud. Kaitsja leidis, et tõendatud pole, et S.G oleks korterisse jõuga tunginud, pole eluliselt usutav, et isik, kes teise poole vabal tahtel siseneb korterisse, peaks keelduma palvest

korterist lahkuda. Kaitsja hinnangul tuleks antud olukorras tõlgendada tekkinud kahtlused

kaebuse esitaja kasuks. Kaitsja leidis, et antud juhul ei andnud S. S selges formuleeringus

korraldust korterist lahkumiseks. Kaitsja viitas, et S.G oli huvi 15.01.2011.a. oma esemed kätte saada, see oli poolte vahel kokkulepitud. Soovi esemeid tagasi saada kinnitab ka

3 esemete üleandmise akt. Kaitsja hinnangul ei soovinud S. S esemeid üle anda, vaid tahtis need

endale jätta ning teatas S.G, et helistab politseisse, kui S.G kavatseb neid esemeid ära viia. Kuna S.G ei olnud vähimatki kahtlust, et ta suudab tõendada esemete kuuluvust ei olnud tal põhjust ka politsei saabumist karta. Politsei saabumine sündmuskohale tuli aga S.G-le üllatusena, kuna ta ei olnud saanud korterist lahkumiseks korraldust. Kaitsja sõnul tuleb arvestada, et S: S ja S.G suhtes olid värskelt lõppenud, S. S ebaadekvaatne käitumine tõi kaasa olukorra, kus S.G pannakse süüks väärtegu. Kaitsja arvates oli S. S antud olukorras ebaadekvaatne, tingituna narkootiliste ainete järelnähtudest. Kokkuvõtvalt palus

kaitsja tõlgendada kõrvaldamata kahtlused S.G kasuks, tühistada väärteoasjas tehtud otsus ning hüvitada S.G-le menetluskulud.

Kohtuvälise menetleja esindaja leidis, et puudub alus väärteootsuse tühistamiseks ning palus jätta kohtuvälise menetleja otsus muutmata. Esindaja leidis, et väärteo toimepanemine S.G poolt on tõendatud, samuti leidis kohtuistungil kinnitust, et S.G sisenes korterisse jõuga. Esindaja sõnul soovis S. S S.G-ga suhtlemise lõpetamist, soovis talle esemed üle anda, tuvastatud ei ole, et S. S soovinuks esemeid endale jätta. S. S poolt S.G-le korterist

lahkumiseks antud korraldus on tuvastamist leidnud nii S. S ütlustega, kui ka kohal käinud politseiametnike ütlustega, kes küll korralduse andmise ajal korteris ei viibinud, kuid S. S oli palunud abi, kuna isik ei lahku, kuigi ta oli seda palunud.

Kohus kohtuistungil uuris järgmisi tõendeid:

Kohus kuulas lisaks kaebuse esitajale üle tunnistajad: EK, SS, R S , UT. Pooled loobusid kohtuistungil algselt taotletud tunnistajate A. M ’i H. P ’ ja R. K ’i ülekuulamisest kohtuistungil, kuna isikud ei viibinud sündmuse juures ja ei saa teada sündmuse olulisi asjaolusid.

Vastavalt Riigikohtu praktikas väljendatud seisukohale, ei pea kohus vajalikuks ülekuulatud isikute ütluste taasesitamist kohtuotsuses (vt ka RKKKo 3-1-1-22-10, p 8.1). Kirjalikest tõenditest uuriti:

- kohtuvälise menetleja 20.04.2012.a. otsust väärteoasjas 2316,12,001370 (tl 3, 32; väärteotoimik lk 1);

- väärteoprotokolli (tl 33-34, väärteotoimik lk 2);

- ettekannet (tl 50; väärteotoimik lk15);

- karistusregistri väljavõtet (tl 52-56, väärteotoimik lk 17-21);

- koopiat esemete üleandmise aktist (tl 61);

- Põhja Ringkonnaprokuratuuri määrust kriminaalasja lõpetamise kohta koos lisadega (tl 98- 104).

Kõigi nimetatud tõendite avaldamist pidasid pooled lubatavaks.

Lisaks taotlesid kaebuse esitaja ja tema kaitsja kohtuistungil täiendavalt tunnistaja S. S kohta

käivate meditsiinidokumentide, S. S ja S.G vahelise isikliku kirjavahetuse ning

13.01.2011.a. toimunud vestluse salvestuse tõendina uurimist. Kohus ei pidanud võimalikuks

tõendina käsitleda sündmusesse mittepuutuvate ja tunnistaja tervislikku seisundit puudutavaid

meditsiinidokumente, samuti isikliku kirjavahetust ja vestluse salvestist. Tegemist on

kirjavahetuse, vestluse salvestise ja andmetega, millised ei seondu vahetult 15.01.2011.a

toimunud sündmusega. Taoliste andmete käsitlemine avalikul kohtuistungil rikuks ka isiku

õigust eraelu puutumatusele ja samuti ei ole põhjendatud delikaatsete (tervisliku seisundisse puutuvate) isikuandmete avaldamine. Samuti, kohtuistungil ilmnes, et S.G sai antud S. S kohta käivad meditsiinidokumendid haiglalt, S. S tahte vastaselt (tl 72).

4

Kohtu järeldused: Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kohtule esitatud materjalidega, samuti kohtuistungil poolte esitatud seisukohtadega, uurinud ja hinnanud tõendeid kogumis, jõudis järeldusele, et esitatud kaebus ei kuulu rahuldamisele.

Kohus nõustub kohtuvälise menetleja seisukohaga, et väärteoasja tühistamiseks kaebuse esitaja seisukohtade põhjal puudub alus. Kaebuse esitaja oma kaebuses ja kohtus väitis, et ta ole KarS

267 järgi kvalifitseeritavat süütegu toime pannud, S. S ei esitanud talle nõuet korterist lahkumiseks ning ta viibis viimase korteris eelneval kokkuleppel.

Kohus märgib esmalt, et kaebusest, kaebuse esitaja, tema kaitsja ega teiste menetlusosaliste seisukohtadest ei nähtu asjaolusid, mis viitaks rikkumistele väärteoasja menetlemisel. Kohus on

seisukohal, et väärteoprotokoll on nõuetekohaselt fikseeritud, selles kajastatakse rikkumise

kirjeldust, menetlusaluse isiku andmeid. Samuti on menetlusalusele isikule S.G-le

tutvustatud väärteoprotokolli ning tema õigusi ja kohustusi väärteomenetluses, kuivõrd isik keeldus protokolli allkirjastamast.

Käesolevas väärteoasjas puudub vaidlus selles, et S.G viibis väärteoprotokollis märgitud ajal ja kohas Xxx, Tallinn asuvas korteris, seda on möönnud nii S.G ise ning kinnitanud kohtuistungil üle kuulatud tunnistajad S. S , R. S , E. K , U. T .. Kaebusest, kaebuse esitaja ja tema kaitsja seisukohtadest tulenevalt on vaidlusalusteks küsimusteks see, kas S.G-le oli

antud korraldus S. S poolt viimase elukohaks olnud korterist lahkumiseks. Kohus asub seisukohale, et kaebuse esitaja ja tema kaitsja väited selle kohta, et S. S ei palunud S.G antud korterist lahkuda, ei ole asjakohased.

Asjaolu, et S. S oli antud olukorras korteri valdajaks (kasutajaks), on oma ütlustega kinnitanud nii tunnistaja S. S , kelle sõnul oli see tema koduks (tl 68), kui S.G, kelle sõnul aitas ta S. S l sinna kolida (tl 64), samuti tunnistaja R. S , kelle ütluste kohaselt kuulub antud korter temale ja tema elukaaslasele, S. S elas seal (tl 74). Nimetatud isikute ütlustega on tõendamist leidnud, et S. S oli antud sündmuse ajal Xxx asuva korteri valdajaks, tegemist oli tema elukohaga ning seega tuleb asuda seisukohale, et isikul oli vaba voli piirata teiste (korterit mittevaldavate) isikute sissepääsu korterisse ning vajadusel paluda neil ka sealt lahkuda.

Kohtuistungil uuritud kirjalike tõendite ning ülekuulatud tunnistajate ütlustega on tõendamist leidnud, et S. S palus S.G korterist lahkuda, kuid S.G sellele ei reageerinud ning

keeldus korterist lahkumast. Antud asjaolu kinnitavad kohtuistungil tunnistaja S. S ütlused, mille kohaselt sisenes S.G tema keelust hoolimata korterisse (tl 73). Samuti kinnitavad

seda kohtus üle kuulatud, sündmuskohal viibinud politseiametnikust tunnistaja U. T ütlused,

mille kohaselt viibisid antud korteris naisisik ja S.G, naisisik kartis meesosapoole

kohalolekut ja soovis, et mees korterist lahkuks (tl 112). Tunnistaja U. T kinnitusel selgitas naisterahvas, et oli andnud S.G-le korralduse korterist lahkuda, kuid S.G ei täitnud seda (tl 114). Kohus asub seisukohale, et tunnistaja U. T ütlustega on tõendamist leidnud, et S. S

soovis ka politseiametnike saabumise järel jätkuvalt S.G lahkumist antud korterist.

Kohus leiab, et tunnistaja U. T ütlustes puudub igasugune alus kahelda, tegemist on osapooli

mittetundva isikuga, kes täitis ametiülesandeid ja kel puudub igasugune põhjus ebaobjektiivsuseks. Samuti tuleb eeltoodu põhjal asuda seisukohale, et sündmuse juures viibinud

tunnistajate S. S ja U. T ütlused on omavahel kooskõlas ning langevad kokku selles, et S.G ei täitnud S. S nõuet lahkuda S. S valduses olnud korterist.

5 Kohtuistungi viitasid kaebuse esitaja ja tema kaitsja, nagu oleks S.G S. S leppinud kokku

kohtumise 15.01.2011.a., et S.G saaks oma asjad S. S korterist kätte ning seega pidi eelnevalt kooskõlastatud S.G poolt S. S korterisse tulek olema viimase poolt lubatav. Kaebuse esitaja viitas ka, et kuna majal on fonolukk, pidi S. S talle ka ukse avama ning seega lubama tal majja siseneda. Kohus märgib siinkohal, et korterelamu trepikotta pääsemiseks pole

tingimata vajalik, et just konkreetne isik fonoluku oleks avanud, S.G võis trepikotta pääseda ka teiste majaelanike abil, ka võis see olla lukustamata. Kohus asub seisukohale, et KarS

§ 267 toodud väärteokoosseisu täitmise seisukohast ei oma tähendust, millistel põhjustel isik

võõrasse hoonesse või ruumi sisenes, kuivõrd võimalik on ka olukord, kus isiku viibimine valdaja poolt võib olla teatud ajahetkeni lubatav, kuid isiku käitumine tingib olukorra, mil valdaja palub isikul ruumist või hoonest lahkuda. Seega leiab kohus, et antud sündmuse juures ei oma tähtsust ka asjaolu, kas S. S avas ise S.G-le ukse või mitte. Tunnistaja S. S poolt kohtus antud ütluste kohaselt tal S.G-ga eelnevat kokkulepet kohtumiseks ei olnud. Tema korteri uksele koputati, seejärel lülitati korteri elekter välja ning ta arvas, et tegu võib olla tema

endise elukaaslasega. Ta soovis anda S.G-le viimase esemed koridoris ning avas ukse,

kuid S.G tungis korterisse. Kohtul puudub alus kahelda tunnistaja S. S ütlustes selle kohta, et S.G sisenes tema tahte vastaselt korterisse ning keeldus sealt lahkumast. Nimelt

ilmnes kohtuistungil, et S.G suhtes on lõpetatud seoses S. S lepituskokkuleppe

sõlmimisega kriminaalmenetlus sündmuste osas, mis eelnesid ja järgnesid kõnealuse väärteo sisuks olevale sündmusele. Kriminaalmenetluse lõpetamise määruse kohaselt oli kriminaalasjas kogutud materjalid selle kohta, et S.G viibis korduvalt 03.01.2011.a. kuni 27.01.2011.a. Xxx korteri juures ja (seega antud väärteo toimepanemise ajal) püüdis paigaldada 15.01.2011.a söögilaua alla pealtkuulamisseadet. Asjaolule, et S.G üritas 15.01.2011.a. sündmuse ajal korterisse pealtkuulamisseadet paigaldada, on oma ütlustes viidanud ka tunnistaja S. S (tl 69). Seega tuleb järeldada, et . S.G omas eesmärki siseneda 15.01.2011.a. S. S korterisse

Kohus leiab, et ka prokuratuuri määrus kriminaalmenetluse lõpetamise kohta (tl 98-104) kinnitab tunnistaja S. S ütluste tõepärasust.

Kohus peab vajalikuks peatuda ka kaebuse esitaja ja tema kaitsja poolt korduvalt rõhutatud

asjaolul nagu oleks S. S olnud antud sündmuse ajal narkootikumide mõju all ja oli seetõttu ebaadekvaatse käitumisega.. Kohtus selline asjaolu tõendamist ei leidnud, kohtus üle kuulatud ja

usaldusväärseks peetud tunnistaja U. T ütlustest nähtub, et nii S.G, kui S. S olid sündmuskohal kained. Kohus märgib, et politseiametnikust tunnistaja U. T ütlused selle kohta on ka eluliselt usutavad, kuna politseiametnikud puutuvad oma töös pidevalt kokku nii alkoholi-, kui narkojoobes isikutega ning on seega võimelised esmaseid joobekahtlusi tekitavaid tunnuseid tähele panema. Tunnistaja U. T sõnul tajus naisterahvas reaalsust hästi. (tl 114).

Kohus asub seisukohale, et kuna S.G ei täitnud hoone või ruumi valdaja poolt talle sealt

lahkumiseks antud korraldust, seda ka pärast politsei kohalekutsumist ja saabumist, pani isik sellise teo toime tahtlikult. Isik pidi teadma, et talle valdaja poolt korterist lahkumiseks antud korralduse eiramisega paneb ta toime süüteo ning seda ka möönma. Seega, kuna isik pidi teadma et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu ning seda ka möönma, tuleb järeldada, et S.G pani väärteo toime otsese tahtlusega.

Kohus asub seisukohale, et S.G poolt KarS § 267 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemine on väärteootsuses õigesti tuvastatud, tema tegevus õigesti kajastatud ning isiku süü tuvastamist leidnud. KarS § 267 kohane rikkumine on õigesti kvalifitseeritud. Karistamisel

on lähtutud KarS § 56 sätetest. Karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid ei ole

tuvastatud, ka käesoleval juhul ei ole isik oma teo osas kahetsust avaldanud. Kohus on seisukohal, et kohtuvälise menetleja otsusega S.G-le määratud karistus, rahatrahv summas 200 eurot on põhjendatud. KarS § 267 näeb sanktsioonina ette karistusena rahatrahvi kuni 100

trahviühikut või aresti. Kohus leiab, et kohtuvälise menetleja otsuses ettenähtud karistusmäär

6

jääb sanktsiooni keskmise lähedale. Kuna kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ei ole

tuvastatud, puudub karistuspraktikat arvesse võttes ka põhjus sanktsiooni keskmisest kõrvalekaldumiseks. Kuivõrd kohtuvälise menetleja poolt määratud karistus on seaduslik ja

põhjendatud, siis puudub kohtul alus kohtuvälise menetleja otsuste tühistamiseks ka karistuse osas. Kaebuse esitaja kaitsja taotlus kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks tuleb jätta V™S §-st 23; §

38 lg-st 1, KrMS § 175 lg-st 1 ja § 180 lg-st 1 lähtuvalt rahuldamata ning jätta see kulu kaebuse esitaja kanda. Kohus juhindub V™S § 109-111, § 132 p 1, § 133-135, § 155-156.

Merle Parts Kohtunik