4-12-1825/8 · 4-12-1825/8 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 06.06.2012.a. Tallinn (Liivalaia kohtumaja) Väärteoasja number 4-12-1825 Kohtukoosseis Kohtunik Merle Parts Kohtuistungi sekretär Aive Uueni Kohtuasi

Vaidlustatud lahend

L.I’ (ik: XXX) väärteokaebus nr 4-12- 1825

Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri

korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse 09.04.2012.a. otsus väärteoasjas nr. 2373,12,001462

Asja läbivaatamise kuupäev 06.06.2012.a.

Istungil osalenud isikud menetlusalune isik L.I

kohtuvälise menetleja, Politsei- ja Piirivalveameti Põhja

prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse esindaja Hannes Küünarpuu

RESOLUTSIOON

Jätta L.I ’ kaebus rahuldamata ning kohtuvälise menetleja Politsei- ja Piirivalveameti

Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse 09.04.2012.a. otsus väärteoasjas nr. 2373,12,001462 muutmata.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib menetlusalune isik edasi kaevata Riigikohtule advokaadist kaitsja

vahendusel, kohtuväline menetleja ise või tema advokaadist esindaja, teatades kirjalikult

kassatsiooni esitamisest Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest (s.o 06.06.2012.a.) ning esitades kassatsiooni 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kättesaadav Liivalaia kohtumaja kantseleis (asuk. Tallinn, Liivalaia 24). Kohtuotsus on kättesaadav 20.06.2012.a.

Väärteoasi nr. 4-12-1825

2 Asjaolud ja menetluse käik

Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Lääne-Harju piirkonnapolitseinik Kirsi Kask

koostas 13.03.2012.a. väärteoprotokolli AB 1266288 L.I ’le selle eest, et tema 13.03.2012.a. kella 09.03 ajal Harjumaal, Keilas, Põhja 17 juures, liikudes Põhja tn 6 suunas, juhtis mootorsõidukit Audi 4B, reg. nr. xxx ning sõiduki liikumise ajal kasutas telefoni ilma käsi

vabaks jätva vahendita. Nimetatud tegevusega rikkus L.I LS § 33 lg 11 p 1 nõuet,

pannes sellega toime väärteo, mis on kvalifitseeritav LS § 242 lg 1 järgi. Politsei- ja

Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse

vanemväärteomenetleja Hannes Küünarpuu karistas L.I ’t väärteoasjas nr.

2373,12,001462 koostatud otsusega, juhindudes KarS § 56 lg-st 1, LS § 242 lg 1 alusel rahatrahviga 10 trahviühiku ulatuses, s.o summas 40 eurot.

Harju Maakohtule esitatud palutakse tühistada kohtuvälise menetleja otsus täies kaebuses

ulatuses ja lõpetada väärteomenetlus. Kaebuses leitakse, et 13.03.2012.a. väitsid politseiametnikud, et menetlusalune isik on rääkinud mobiiltelefoniga või kasutanud seda ilma käsi vabaks jätva vahendita. Kaebuse kohaselt polnud menetlusalusel isikul käes mobiiltelefon, ka demonstreeris ta politseiametnikele, et mobiiltelefon oli tal rinnataskus. Kaebuse esitaja on

seisukohal, et liiklusseaduse kohaselt võib juht sõidu ajal hoida käes esemeid, mis ei sega

juhtimist, välja arvatud mobiiltelefon. Kaebuse kohaselt veendus ta enne mobiiltelefoni

meenutava mänguasja kättevõtmist ülima hoolikusega sellise tegevuse liiklusohutuses, antud

tegevuse ei hajutanud kindlasti tema tähelepanu. Tegu ei olnud telefoni nö „kõrva ääres“ kasutamisega, tema sõidukisse on monteeritud vabakäeseade, mis lülitab automaatselt telefoni

heliseadmed välja. Kaebuses leitakse, et ekslik tunnistaja on poolt väidetu, nagu poleks menetlusalune isik politseisõidukit märganud, sõidukite vahemaa oli 40-50 meetrit ning sellisel kaugusel ei ole läbi binokli kogu tegevuse täpne jälgimine enam võimalik. Kaebuse kohaselt ei

toimunud ka politseisõidukis tunnistaja ülekuulamist vahetult enne seda, kui teda asuti üle kuulama. Kaebusele on lisatud ka tõenditena aerofoto sündmuse asupaigast, foto vaidlusalusest

esemest, tarbijakaitseameti kiri, tõendid sõidukisse monteeritud vabakäeseadme kohta (fotod, kasutusjuhend, sõiduki müügikulutus), EPL artikkel. Kaebuse esitaja on seisukohal, et ta ei ole talle inkrimineeritud rikkumist toime pannud ning palub seetõttu väärteootsus tühistada.

Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja oma kaebuse juurde. Kaebuse esitaja selgitas, et ei nõustu

kohtuvälise menetleja poolt väidetuga selle kohta, et ta kasutas autot juhtides mobiiltelefoni.

Tema sõnul oli tal käes telefonimakett. Ta lisas, et ei ole rahul Keila patrullteenistuse tööga, kuna keskendutakse vaid liiklusjärelevalvele. Ta kinnitas, et kasutas antud eset provokatiivsetel

eesmärkidel, et näha, mis juhtub ja kas sellist asja võetakse rikkumisena. Kaebuse esitaja rõhutas, et keelatud on selline tegevus, mis ohustab liiklust, kuid antud juhul see ohtlik ei olnud. Kaebuse esitaja avaldas kohtuistungil kohtuvälise menetleja küsimusele vastates, et ei ole nõus väärteomenetluse lõpetamisega otstarbekuse kaalutustel. Kaebuse esitaja märkis ka, et tema sõidukis on vabakäeseade, mis välistab mobiiltelefoni kasutamise kõrva juurde tõstes. Kaebuse

esitaja palus täiendavalt ka tõendina uurida tema mobiiltelefoni kõnede väljavõtet, millest nähtub, et väärteo toimepanemise ajal ei teinud ta ühtegi kõnet.

Kohtuvälise menetleja esindaja leidis, et puudub alus väärteootsuse tühistamiseks ning palus

jätta kohtuvälise menetleja otsus muutmata. Esindaja leidis, et väärteo toimepanemine L.I poolt on tõendatud. Samuti viitas kohtuvälise menetleja esindaja, et tähtsust ei oma, kas tegu on ehtsa mobiiltelefoniga või mitte, antud asja käes hoides on takistatud selle käega rooli pööramine, pole võimalik teha liigutusi, mis on vajalikud sõiduki juhtimiseks.

Kohus kohtuistungil uuris järgmisi tõendeid:

3

Kohus kuulas kohtuistungil üle kaebuse esitaja L.I.

Vastavalt Riigikohtu praktikas väljendatud seisukohale, ei pea kohus vajalikuks ülekuulatud isikute ütluste taasesitamist kohtuotsuses (vt ka RKKKo 3-1-1-22-10, p 8.1). Kirjalikest tõenditest uuriti: - fototabelit (tl 5-6, 7, 7pö); - tarbijakaitseameti vastust (tl 8) - autovarustuse kasutusjuhendit (tl 9-10) - sõiduki müügikuulutuse väljatrükki (tl 11) - EPL artikli väljatrükki (tl 12, 12pö) - väärteoprotokolli (tl 19-20, väärteotoimik tl 1); - kohtuvälise menetleja 09.04.2012.a. otsust väärteoasjas 2373,12,001462 (tl 3, väärteotoimik tl 9); - karistusregistri väljavõtet (tl 29, väärteotoimik tl 10); - kaebuse esitaja poolt kohtule esitatud kõnede väljavõtet (tl 31)

Kõigi nimetatud tõendite avaldamist pidasid pooled lubatavaks.

Kohtu järeldused: Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kohtule esitatud materjalidega, samuti kohtuistungil poolte esitatud seisukohtadega, uurinud ja hinnanud tõendeid kogumis jõudis järeldusele, et esitatud kaebus ei kuulu rahuldamisele.

Kohus nõustub kohtuvälise menetleja seisukohaga, et väärteoasja tühistamiseks kaebuse esitaja seisukohtade põhjal puudub alus.

Käesolevas väärteoasjas puudub vaidlus selles, et L.I juhtis väärteoprotokollis märgitud ajal ja kohas mootorsõidukit ning allutati menetlustoimingutele seoses sellega, et isikul sõiduki juhtimise ajal käes mobiiltelefoni meenutav seade. Sõiduki juhtimist on möönnud ka L.I

ise. Kaebusest ning kaebuse esitaja poolt kohtus avaldatud seisukohtadest tulenevalt on

vaidlusalusteks küsimusteks see, kas väärteoprotokollis ja väärteootsuses kajastatu vastab L.I käitumisele ning kas tegemist on väärteoga.

Kaebuse esitaja oma kaebuses ja kohtus väitis, et ta ei kasutanud sõidu ajal mobiiltelefoni, ta

hoidis käes mobiiltelefoni maketti ja selline tegevus ei seganud juhtimist. Kohus ei nõustu seisukohaga selle kohta, et kaebuse esitaja poolt telefonimaketi käeshoidmine ei kujuta endast liiklusseaduse nõuete rikkumist. LS § 33 lg 11 p 1 kohaselt on juhil keelatud tegeleda juhtimise

ajal toimingutega, mis võivad segada juhtimist või liiklusolude tajumist, sealhulgas kasutada

telefoni ilma käsi vabaks jätva vahendita, sõiduki liikumise ajal hoida telefoni käes. Seega

nähtub, et seadusandja on alternatiivselt soovinud keelata sellise tegevuse, mis võib segada

juhtimist või liiklusolude tajumist. Seejuures on seadusandja pidanud vajalikuks selliste tegevustena eraldi välja tuua telefoni kasutamise käsi vabaks jätva vahendita ning samuti telefoni käeshoidmise sõiduki liikumise ajal. Kohus leiab, et antud sätte puhul ei ole loetelu, kus on välja toodud telefoniga seonduvad juhtimist või liiklusolude tajumist segavad tegevused (kasutamine,

käeshoidmine), ammendav ning sätte kohaselt tuleb selliste toimingute sisustamisel lähtuda

igakordselt konkreetse sündmuse asjaoludest. Eeltoodu põhjal tuleb antud juhul asuda seisukohale, et liiklusolude tajumise või juhtimise segamise seisukohast ei oma tähendust see, kas isik hoidis sõiduki liikumise ajal käes reaalset telefoni või selle maketti, samuti see, kas isik kasutas telefoni ilma käsi vabaks jätva vahendita või üksnes imiteeris maketil telefoni kasutamist

4

– kõigil neil juhtudel on tegemist liiklusolude tajumist või juhtimist segavate tegevustega.

Kaebuses on väidetud, et telefonimaketi kättevõtmine ei seganud sõiduki juhtimist või

liiklusolude tajumist, kuna ese paiknes sõiduki armatuuril asuvas ergonoomilises panipaigas. Kohus sellise käsitlusega ei nõustu ning leiab, et igasugune tegevus sõidukijuhtimise ajal, mis ei ole vahetult seotud sõiduki juhtimisega ning ei ole seejuures intuitiivne, hajutab juhi tähelepanu ja häirib seeläbi keskendumist sõiduki juhtimisele ja liiklusoludele. Sõiduki panipaigast mistahes eseme kättevõtmine sõiduki liikumise ajal ei ole sõidukijuhtimisega seotud.

Kohus viitab, et asjaolu, et tegemist on telefonisarnase esemega leidis tõsikindlalt tõendamist

alles kohtus kaebuse esitaja ütluste ning kaebusele lisatud tõenditega (tl 6, 8). Kohus vaatles

antud telefonisarnast eset kohtuistungil ja veendus, et visuaalselt on ese väga sarnane

mobiiltelefonile (tl 33). Kohtu hinnangul ei olnud väärteoprotokolli ajal politseiametnikul võimalik antud telefonile väga sarnase eseme (maketi) tegelikku olemust tuvastada. Kohus leiab, et väärteoprotokollis kajastatud rikkumise kirjeldus selle kohta, et isik sõidukit juhtides, kasutas

sõiduki liikumise ajal telefoni ilma käsi vabaks jätva vahendita, võimaldab siiski omistada isikule LS § 33 lg 11 p 1 rikkumise ehk tegevuse, mis segas juhtimist või liiklusolude tajumist. Sõiduki liikumise ajal juhi poolt telefoni või selle maketi täpne kasutamisviis või nende esemete käeshoidmine ei oma sisulist tähendust, kuna mõlemal juhul on tegemist selliste tegevustega, mis LS § 33 lg 11 p 1 mõttes hajutavad juhi tähelepanu.

Kohus asub seisukohale, et kuna L.I on tunnistanud, et kasutas telefonimaketti provokatiivsel eesmärgil, soovides näha politseiametnike reaktsiooni maketi käeshoidmisele, pani isik sellise teo toime tahtlikult. Isik pidi telefonimaketti sõiduki liikumise ajal käes hoides

arvestama, et selline tegevus võib juhtimist või liiklusolude tajumist segada. L.I oma kaebuses pidas vajalikuks rõhutada, et selline tegevus tema sõidukogemuste puhul juhtimist või liiklusolude tajumist kindlasti ei seganud, seega oli ta siiski nende asjaolude esinemise ning selle tegevuse keelatuse võimalikkusest teadlik ning soovis provokatiivsel eesmärgil oma käitumisega

poliseametnike tähelepanu tõmmata. Seega, kuna isik pidi võimalikuks pidama süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ning seda ka möönma, tuleb järeldada, et L.I pani väärteo toime vähemalt kaudse tahtlusega.

Kohus asub seisukohale, et L.I poolt LS § 242 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemine on väärteootsuses õigesti tuvastatud, tema tegevus õigesti kajastatud ning isiku süü tuvastamist leidnud. LS § 33 lg 11 p 1 rikkumine on õigesti kvalifitseeritud LS § 242 lg 1

järgi. Karistamisel on lähtutud KarS § 56 sätetest. Karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid ei ole tuvastatud, ka käesoleval juhul ei ole isik oma teo osas kahetsust avaldanud. Kohus on seisukohal, et kohtuvälise menetleja otsusega L.I määratud karistus, rahatrahv

summas 40 eurot on põhjendatud. LS § 242 lg 1 näeb sanktsioonina ette põhikaristusena

rahatrahvi kuni 50 trahviühikut. Kohus leiab, et kohtuvälise menetleja otsuses ettenähtud

karistusmäär jääb sanktsiooni miinimumi lähedale, arvestab seega asjaolu, et isik ei ole

varasemalt rikkumisi toime pannud (tl 29) ning on seega kooskõlas toimepandud väärteo raskusega. Kuivõrd kohtuvälise menetleja poolt määratud karistus on seaduslik ja põhjendatud, siis puudub kohtul alus kohtuvälise menetleja otsuste tühistamiseks ka karistuse osas. Kohus juhindub VTMS § 109-111, § 132 p 1, § 133-135, § 155-156.

Merle Parts Kohtunik