1-12-2597/9 · 1-12-2597/9 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

Otsuse tegemise aeg ja koht

19.06.2012.a. Tallinnas

Kriminaalasja number 1-12-2597 (11230118139)

Kohtunik Aulike Salo

Sekretär

Grete Sirgi

Tõlk Silvi Hindrikson

Prokurör Rainer Amur

Kaitsja Jevgeni Broy

Süüdistatav:

L.P, ik: XXX; elukoht: xxx, kodakondsus Vene Föderatsioon; emakeel:

vene keel; haridus: keskeriharidus; töökoht: AEP OÜ; kriminaalkorras karistatud 5-l korral, väärteokorras karistatud 11-l korral Tõkend: elukohast lahkumise keeld

süüdistuses KarS § 424 järgi

RESOLUTSIOON

Süüdi tunnistada L.P KarS § 424 järgi ja mõista karistuseks 1 (üks) aasta ja 4 (neli) kuud vangistust.

KarS § 68 lg 1 alusel arvestada L.P karistusaja hulka tema poolt eelvangistuses viibitud aeg, 18.12.2011-19.12.2011, s.o 2 päeva, seega ärakandmisele kuulub vangistus 1 (üks) aasta 3 (kolm) kuud ja 28 (kakskümmend kaheksa) päeva.

KarS § 65 lg 2 alusel suurendada käesoleva otsusega mõistetud karistust Viru Maakohtu Narva kohtumaja 21.03.2011.a kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 1 (üks) aasta

vangistust võrra ja mõista karistuseks vangistus 2 (kaks) aastat 3 (kolm) kuud ja 28 (kakskümmend kaheksa) päeva.

2

KarS § 50 lg 1 p 1 alusel võtta L.P-lt ära mootorsõiduki juhtimise õigus 1 (üheks) aastaks ja 6 (kuueks) kuuks.

LS § 127 alusel on L.P kohustatud viie tööpäeva jooksul otsuse jõustumisest arvates loovutama juhiloa Maanteeametile.

Tõkend, elukohast lahkumise keeld, jätta L.P suhtes muutmata kuni kohtuotsuse jõustumiseni, seejärel tühistada.

KrMS § 175, § 179, alusel välja mõista L.P-lt riigituludesse:

- sundraha 1,5 palga alammääras – 435.00 eurot

- toimiku koopia tegemise kulud – 0.45 eurot

- tasu õigusabi osutamise eest – 105.49 eurot

KrMS § 180 lg 3 alusel määrata, et väljamõistetud kriminaalmenetluse kulud tuleb tasuda 12

(kaheteist) kuu jooksul igakuiste maksetena käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates

Rahandusministeeriumi arveldusarvele 10220034796011 SEB Pank, 221023778606 Swedbank või 333416110002 Danske Bank.

Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049777 ning selgitus „L.P, 1-12-2597, kriminaalmenetluse kulud“.

Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.

EDASIKAEBE KORD

Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioon Tallinna Ringkonnakohtule, teatades kirjalikult apellatsiooniõiguse kasutamise soovist Harju Maakohtu Liivalaia Kohtumajale 7 päeva jooksul

alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest ning esitades apellatsiooni 15 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav.

Kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis tutvumiseks kättesaadav 15 päeva möödumisel apellatsiooniteate esitamisest. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise võib vaidlustada kohtuotsusest eraldi KrMS 15. peatüki

kohaselt, see on määruskaebe korras 10 (kümne) päeva jooksul. Määruskaebus tuleb esitada Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale.

Asjaolud ja menetluse käik

L.P süüdistatakse selles, et tema juhtis 18.12.2011 kella 03.25 ajal Harjumaal Jõelähtme vallas Tallinn – Narva mnt 18. km-l, liikudes suunaga Tallinna poole, mootorsõidukit Opel Omega Caravan registreerimismärgiga xxx, olles joobeseisundis (alkoholi väljahingatavas õhus 0.94 mg/l).

L.P rikkus liiklusseaduse § 69 lg 1 /Juht ei või olla joobeseisundis. Joobeseisund on

alkoholi, narkootilise, psühhotroopse või muu sarnase toimega aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mis avaldub väliselt tajutavates häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides/ ja § 69 lg 4 p 1 /juht loetakse alkoholijoobes olevaks, kui tema ühes grammis veres on vähemalt 1,50 milligrammi alkoholi või ühes liitris väljahingatavas õhus on vähemalt 0,75 milligrammi alkoholi/ nõudeid.

L.P pani toime mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise s.o. KarS § 424 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

3

Süüdistatava L.P suhtes oli kohtueelses menetluses valitud tõkendiks elukohast lahkumise keeld.

L.P süüdistatakse II astme kuriteo toimepanemises, ta on kohtu alla antud

27.03.2012, eelistungil osales ka L.P . Kriminaalasi oli määratud kuulamisele

23.04.2012.a, kuid süüdistatav L.P kohtuistungile ei ilmunud haigestumise tõttu.

Uueks kohtuistungi toimumise ajaks määras kohus 04.06.2012 kell 10.00 (tl 17). Peale 23.04.2012.a. toimunud istungit võttis kaitsja süüdistatavaga ühendust ning teavitas teda uuest

kohtuistungi toimumise ajast. Seega oli L.P kohtuistungi toimumise ajast 04.06.2012.a. kell 10.00 teadlik. Süüdistatav kohtuistungile ei ilmunud ega teatanud kohtule oma mitteilmumise põhjustest. Nii prokurör kui kaitsja proovisid süüdistatavaga telefoni teel kontakti

saada, kuid see ebaõnnestus, kuna telefon on välja lülitatud. Kaitsjal ei ole õnnestunud süüdistatavat ka tema teadaolevast elukohast kätte saada, kuna keegi ei avanud ust (tl 21). Kohus määras uueks kohtuistungi ajaks 13.06.2012 kell 10.00 ning andis välja määruse sundtoomise

kohaldamiseks L.P suhtes põhjusel, et kohtul oli alust arvata, et isik hoiab kriminaalmenetlusest kõrvale. Nimetatud määrust ei olnud PP Ida PJ töötajatel võimalik täita,

kuna L.P ei viibinud aadressil Xxx, Tallinn. Süüdistava abikaasa sõnul töötavat

L.P juba 2 nädalat Tartus. Abikaasa andis politseiametnikele ka L.P mobiiltelefoni numbri (tl 98). KrMS § 269 lg 2 p 2 alusel võib kriminaalasja erandlikult arutada süüdistatava osavõtuta, kui ta asukohta Eesti Vabariigis ei suudeta tuvastada, on küllaldane alus arvata, et ta viibib väljaspool

Eesti Vabariigi piire ja hoidub kohtusse ilmumisest kõrvale, tema leidmiseks on tehtud mõistlikke pingutusi ning ilma temata on kohtulik arutamine võimalik.

Kohtuistungil 13.06.2012 oli prokurör seisukohal, et kriminaalasja on võimalik arutada ilma

süüdistatava osavõtuta, kuna süüdistatav viibib väljaspool Eesti Vabariigi piire ja hoidub kõrvale kohtumenetlusest. Kaitsja on vastu kriminaalasja arutamisele ilma süüdistatava osavõtuta, kuna isik pole kuulutatud tagaotsitavaks, seega pole rakendatud kõiki meetmeid tema asukoha kindlaks tegemiseks. Selles küsimuses võiks kaitsja arvates üle kuulata L.P abikaasa, tuttavad, kellel on ehk infot süüdistatava asukoha kohta.

Kohus pidas võimalikus arutada kriminaalasja KrMS § 269 lg 2 p 2 alusel erandlikult ilma süüdistatava L.P osavõtuta, kuna süüdistatav viibib väljaspool Eesti Vabariigi piire ja hoiab menetlusest kõrvale. Arvestades seda, et süüdistatav L.P lahkus 10.05.2012.a.

Eesti Vabariigist Vene Föderatsiooni (tl 40, 41), s.o ca 3 nädalat enne kohtuistungit, siis on

ilmselge, et süüdistatav lahkus riigist kohtumenetluse vältimiseks, kuna ei teavitanud kohut mitteilmumise põhjustest. Ka ei ole kuni käesoleva ajani süüdistatav olnud kättesaadav telefoni teel, ega saabunud ka tagasi Eesti Vabariiki (tl 42). Kohus ei nõustu kaitsja seisukohtadega, et L.P leidmiseks pole tehtud piisavaid jõupingutusi. Kuna kohtule on esitatud PPA Põhja Prefektuuri piirivalvebüroo välispiiri teabe talituse töötaja Margus Jussi poolt edastatud andmed, et L.P viimane piiriületus oli (kontrollitud Soomest, Eestist ja Lätist): Läti- Vene piir 10.05.2012 kell 22.01 Silene piiripunkti kaudu Lätist Venemaale, isik oli autoga Jeep Grand Cherokee, rohelist värvi, 2003 aasta, reg. nr xxx, peale seda ei ole auto ja isik Soomes,

Lätis ja Leedus ning Eestis piiri ületanud (tl 42), siis puudub kohtul vajadus teha veel

täiendavaid toiminguid isiku asukoha kindlaks tegemiseks Eestis. Kohtu hinnangul lükkab eelpool märgitud info ümber ka L.P abikaasa väited L.P töötamise kohta

Tartus, kuivõrd süüdistatav ei ole peale 10.05.2012 Eesti Vabariiki tagasi pöördunud. Kohus kontrollis ka veel kohtuistungi päeval 13.06.2012 süüdistatava abikaasa poolt politseile edastatud

telefoni numbrit 56081145, kuid kõnealune number ei ole kasutusel (tl 27 pöördel). Kaitsja

ettepanek selgitada välja L.P asukoht Venemaal ei ole asjakohane ning kohtu hinnangul ei oma see ka tähtsust, kuivõrd L.P puhul on tegemist Vene Föderatsiooni kodanikuga ning üldteada on asjaolu, et VF oma kodanikke Eesti Vabariigile välja ei anna.

4

Seega on kohus veendunud, et L.P hoiab tahtlikult kriminaalasja kohtulikust

menetlusest kõrvale ja on põhjendatud kriminaalasja arutamine KrMS § 269 lg 2 p 2 alusel erandlikult ilma süüdistatava L.P osavõtuta. Kohus lubas kohtumenetluse poole taotlusel esitada tõendina süüdistatava L.P poolt kohtueelses menetluses antud ütlused KrMS § 294 p 2 alusel (tl 71-74).

Kohtuistungil on uuritud ja hinnatud kirjalikke tõendeid: määrus tõkendi kohaldamise kohta (tl 38-39), prokuröri ja Põhja Prefektuuri piirivalvebüroo välispiiri teabe talituse kirjavahetus (tl

40-43), indikaatorvahendi kasutamise protokoll (tl 49-51), tõendusliku alkomeetri kasutamise

protokoll koos näidu väljatrükiga (tl 52), Eesti Akrediteerimiskeskuse tunnistus E 129,

11.12.2011, koos lisaga (tl 53-54), mootorsõiduki Opel Omega Caravan reg.märgiga xxx andmed (tl 55), L.P juhtimisõiguse andmed (tl 56), L.P kahtlustatavana

kinnipidamise protokoll (tl 57-60), Viru Maakohtu 21.03.2011 kohtuotsus (tl 61-63),

karistusregistri õiend (tl 64-68), Maanteeameti vastus (tl 69), kriminaalmenetluse osalise lõpetamise määrus (tl 75-76), taotlus riigi õigusabi tasu määramise kohta ja määrus (tl 77-79, 81, 82), õiend kriminaaltoimiku materjalidest kaitsjatele tehtud koopiate kulude kohta (tl 80), teatis süüdistatava tulude kohta aastatel 2009-2011 (tl 83-87), abielutunnistus (tl 88), sünnitunnistused (tl 89, 90), teade Galina Jurova töötasu kohta (tl 91), OÜ Mahtra Perearstikeskuse tõend (tl 92), Nordea panga laenulepingu muudatus nr 1 (tl 93-98).

Kohtistungil kuulati tunnistajana üle ALS.

Kohtu seisukoht

L.P poolt toimepandud kuritegu on täielikku tõendamist leidnud ja õigesti kvalifitseeritud.

L.P-le inkrimineeritav kuritegu näeb süüteo objektiivse koosseisuna ette esmalt mootorsõiduki juhtimist. Käesolevas kriminaalasjas ei ole vaidlust selle üle, et L.P juhtis 18.12.2011.a kella 03.25 ajal Harjumaal Jõelähtme vallas Tallinn – Narva mnt 18. km-l, liikudes suunaga Tallinna poole, mootorsõidukit Opel Omega Caravan registreerimismärgiga xxx. Antud fakt on tuvastatud

L.P enda poolt 18.12.2011.a antud ütlustega, mille kohaselt ta tunnistab, et juhtis mootorsõidukit Opel Omega reg. nr XXX. Abikaasale kuuluvat sõidukit asus juhtima Sillamäelt öösel, täpsemat kellaaega ei oska öelda, suundus Tallinna poole. Jõelähtme vallas peatas teda vilkuritega taga sõitev politseisõiduk (tl 73).

Samuti on mootorsõiduki juhtimise fakt leidnud kinnitust tunnistaja ALS poolt kohtus antud

ütlustega, mille järgi sai ta koos paarimehega öösel tööl olles politsei juhtimiskeskuselt

väljakutse, et Tallinn-Narva mnt-l Tallinna suunas liigub joobekahtlusega juht. Edastati ka

autonumber. Tegemist oli vist Opeliga. Sõiduk liikus patrulli poole, nad fikseerisid numbri, patrullsõiduki roolis oli paarimees, kes sõitis Opelile järgi ning andis siniste-punaste vilkuritega peatumismärguande. Peatatud sõidukit juhtis L.P (tl 30 pöördel).

L.P-le inkrimineeritav kuritegu näeb süüteo objektiivses koosseisus teise tunnusena ette mootorsõiduki juhtimise isiku poolt, kes on joobeseisundis.

Ka asjaolu, et L.P eelpool märgitud kuupäeval s.o 18.12.2011.a kella 03.25 ajal oli alkoholijoobes, on leidnud tõendamist. Nimetatud fakt on tõendatud tunnistaja ALS ütlustega,

mille järgi autot juhtinud L.P olid alkoholi tarvitamise tunnused Tal olid . koordinatsioonihäired, autost väljus tuiates (tl 32).

Ka süüdistatav L.P on kinnitanud kahtlustatavana ülekuulamisel 18.12.2011, et 17.12.2011 kell 14.00 paiku oli ta Sillamäel õe juures ja jõi viina, umbes ühe klaasi. Sinna tuli ka tema abikaasa, kellega tekkis tüli, mistõttu otsustas ta öösel Tallinnasse sõita (tl 73).

5

Liiklusseaduse § 69 lg 1 kohaselt määratletakse joobeseisundit kui alkoholi, narkootilise,

psühhotroopse või muu sarnase toimega aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisundit, mis avaldub väliselt tajutavates häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides. Vastavalt LS § 69 lg 4 p-le 1 loetakse juht alkoholijoobes olevaks, kui tema ühes grammis veres on vähemalt 1,50 milligrammi alkoholi või ühes liitris väljahingatavas õhus on vähemalt 0,75 milligrammi alkoholi.

Seega on KarS § 424 järgi karistatav mootorsõiduki või trammi juhtimine, mil isikul tuvastatud alkoholijoove ületab LS § 69 lg 4 p-s 1 sätestatud alkoholijoobe määra.

Asjaolu, et süüdistatav L.P oli 18.12.2011.a kella 03.25 ajal sõidukit juhtides alkoholijoobe seisundis kinnitavad ka antud kriminaalasjas kogutud kirjalikud tõendid. Nähtuvalt

tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist tuvastas Põhja Prefektuuri Ida-Harju PJ

patrullpolitseinik vanemkonstaabel Rafail Farfutdinov L.P

ühes liitris

väljahingatavas õhus 0,94 milligrammi alkoholi (tl 52). Tõendusliku alkomeetri kasutamise

protokollis märgitud andmete õigsust kinnitab tõendusliku alkomeetri kasutamise väljatrükk, millisest nähtub, et 18.12.2011.a ajavahemikul 03.22-03.29 mõõtja Rafail Farfutdinov kasutades

tõenduslikku alkomeetrit Dräger Alcotest 7110 EST seeria nr. ARBK-0032, tuvastas L.P

alkoholijoobe, kus alkoholi sisaldus tema poolt välja hingatud õhus oli 1,04 mg/l

kohta, laiendmääramatus 0,10 mg/l, lõplik mõõtetulemus 0,94 mg/l (tl 52). L.P

nõustus, et alkoholi sisaldumist kontrollitakse tal tõendusliku alkomeetriga, kinnitades seda allkirjaga (tl 52). L.P esinenud alkoholijoove on leidnud kinnitust ka indikaatorvahendi kasutamise

protokolliga, millest nähtuvalt kontrolliti 18.12.2011.a. Kell 03.37 L.P

väljahingatavas õhus alkoholi esinemist indikaatorvahendiga Alcoquant 6020 nr. A111240,

(kalibreeritud kuni 09.03.12.a.) ning kontrolli tulemus oli positiivne (seadme näit 1,0 mg/l).

L.P tutvus oma õigustega joobe tuvastamisel indikaatorvahendiga ja kinnitas seda allkirjaga (tl 49). Kohus peab vajalikuks märkida, et kuigi indikaatorvahendi kasutamise protokollil on märge, et

L.P kontrolliti alkoholi sisaldumist indikaatorvahendiga kell 03.37, siis siin on

tegemist ilmse ebatäpsusega. Nii tunnistaja ALS, kui ka süüdistatav on andnud omavahel kattuvaid ütlusi selle koht, et politseisõidukis on olemas indikaatorvahend ja kõigepealt tuvastati

joobe esinemine indikaatorvahendiga kohapeal ning seejärel suunduti Maardusse, kus asub tõenduslik alkomeeter (tl 31 pöördel, 73). Kuna tõendusliku alkomeetri kasutamise väljatrükil on märgitud testi sooritamise ajaks 03.22- 03.29, siis tuginedes tunnistaja ja süüdistatava poolt antud ütlustele ei ole võimalik, et L.P

kontrolliti alkoholi sisaldumist indikaatorvahendiga kell 03.37. Kohtu hinnangul on tegemist veaga, mis ei muuda indikaatorvahendi kasutamise protokolli sisuliselt ning märgitud vea tõttu ei muutu indikaatorvahendi kasutamise protokoll kõlbmatuks tõendiks.

Kohus, kõiki tõendeid kogumis hinnates, loeb tuvastatuks asjaolu, et alkoholi hulk L.P poolt väljahingatavas õhus vastas LS § 69 lg 4 p-s 1 sätestatud määradele auto juhtimisel. Seega on kohtulikul uurimisel tõendamist leidnud ka süüdistataval esinenud joobeseisund, mis on KarS § 424 objektiivse koosseisu tunnuseks.

L.P-le inkrimineeritava süüteo subjektiivne koosseis näeb koosseisuelemendina ette tahtluse kõigi objektiivse koosseisu tunnuste suhtes. See tähendab, et süüdlane peab teadma või vähemalt pidama võimalikuks, et ta juhib sõidukit joobeseisundis. Kohtu hinnangul on L.P

käitumises tuvastatud otsene tahtlus, sest tarbides alkoholi ja juhtides sõidukit, teadis

L.P , et sääraselt tegutsedes juhib ta sõidukit joobeseisundis, mis on keelatud. Süüdistatava poolt antud ütluste kohaselt jõi ta õe juures Sillamäel umbes ühe klaasi viina ning

seejärel peale tüli abikaasaga asus ta sõidukit juhtima (tl 73). Seega oli süüdistatav kohtu

6

hinnangul teadlik oma seisundist - alkoholijoobest ning asudes sellises seisundis juhtima mootorsõidukit, näitab see, et L.P pani kuriteo toime otsese tahtlusega.

Lähtudes eeltoodust leiab kohus, et on täielikult tõendatud L.P poolt KarS § 424 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemine ning L.P tuleb süüdi mõista KarS § 424 järgi.

KarS § 2 lg 2 kohaselt karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. KarS § 27 kohaselt on õigusvastane tegu, mis vastab seaduses sätestatud süüteokoosseisule ja

mille õigusvastasus ei ole välistatud käesoleva seadustiku, muu seaduse, rahvusvahelise konventsiooni või rahvusvahelise tavaga.

Seega on õigusvastasus süüteokoosseisus kirjeldatud teos sisalduv ebaõigus – tegu rikub

õiguskorda ja on vastuolus inimeste kooselu reguleerivate õigusnormidega. Õiguskord on

objektiivne suurus, mis kehtib kõigi ühiskonnaliikmete jaoks võrdselt. Kuivõrd

süüteokoosseisudes on esitatud süütegu, tuleb eeldada, et selline süütegu on ka õigusvastane. Tegu tuleb lugeda õiguspäraseks üksnes siis, kui õiguskorras esineb õigusvastasust välistav asjaolu.

Õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus kohtumenetluse käigus ei tuvastanud. Seega tuleb süüdistatava poolt Karistusseadustiku tunnustele vastava koosseisupärase teo toimepanemine lugeda õigusvastaseks. KarS § 32 lg 1 kohaselt saab isikut õigusvastase teo eest karistada üksnes siis, kui ta on selle

toimepanemises süüdi. Isik on teo toimepanemises süüdi, kui ta on süüvõimeline ja puudub käesolevas jaos sätestatud süüd välistav asjaolu. Süüdistatav L.P on täisealine ja teo toimepanemise ajal oli võimeline aru saama oma teo keelatusest.

Karistus

KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise alus isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või

määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid,

võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

Teades, et ta ei tohi sõidukit juhtida, võttis L.P teadlikult riski. Teatavasti on risk võimalik oht. Igapäevaelu sündmused toimuvad alati mingi ohu foonil ning seetõttu on alati ka

võimalik, et see oht realiseerub. Alkoholijoobes mootorsõiduki juhtimine kujutab endast

liikluses ohu loomist ja on seega objektiivselt ühiskonnas soovimatu. Isik, kes hindab oma seisundit niivõrd vääralt, et asub joobeseisundis sõidukit juhtima, on liikluses ohtlik nii iseendale

kui ka teistele liiklejatele ja peab saama karistusega mõjutatud vältimaks edaspidiste õigusrikkumiste toimepanemist. Isik, teades, et ta on eelnevalt alkoholi tarvitanud ja asub siis

sõidukit juhtima, näitab kohtu hinnangul selgelt isiku ohtlikku käitumist ja enesekriitika

puudumist, kuivõrd ta ei ole suuteline oma seisundit ja käitumist objektiivselt hindama.

Arvestades sõidukijuhtide hoolimatut suhtumist kaasliiklejatesse ning liikluskorda tervikuna

ning vajadust kaitsta teiste liikluses osalejate õigusi ja vabadusi ning kuna joobes sõiduki juhtimine kujutab endast ohtu nii juhi enda elule ja tervisele kui ka teistele kaaskodanikele, siis tuleb kohtul sellisesse rikkumisse suhtuda täie tõsidusega.

Süüdistatavale inkrimineeritud s.o KarS § 424 järgi kvalifitseeritud kuriteo s.o mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise toimepanemise eest näeb seadusandja karistusena ette rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse.

7

Vastavalt toimepandule tuleb süüdistatavat karistada. Karistuse mõistmisel L.P-le

peab arvestama ka kohaldatava karistuse nii üld- kui ka eripreventiivset mõju. Kohtuliku

uurimisega ei ole tuvastatud ühtegi süüdistatava karistust raskendavat asjaolu. Kergendava asjaoluna arvestab kohus süüdistatava poolt kohtueelses menetluses avaldatud süü tunnistamist ja puhtsüdamlikku kahetsust. Kohus märgib, et karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb karistuse mõistmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult

olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks, kuid samas tuleb siiski vältimatult arvestada süüdistatava isikuga eripreventiivsest prognoosist lähtuvalt. Kellegi tegelik karistuslik

mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestama ka süüdlase isikut (vt Riigikohtu otsused nr 3-1-1-40-04; 3-1-1-99-06). L.P on varem

kriminaalkorras korduvalt karistatud, milline asjaolu on kohtule iseloomustavaks asjaoluks.

L.P-le karistuse mõistmisel tuleb arvestada eelkõige isiku süüd, karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning lähtudes õiguskorra kaitsmise huvidest ja samuti võimalust mõjutada L.P edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. KarS § 56 mõtte kohaselt peab isik ennekõike vastutama toimepandud teo eest. L.P näol ei ole

tegemist isikuga, kes oma vanuse või vaimse tervise tõttu ei oleks tajunud toimepandud teo ohtlikkust, õigusvastasust ning tema poolt toimepandu ei olnud juhuslik. Kohus leiab, et L.P suhtes on võimalik saavutada karistuse eesmärk mõistes temale reaalse vangistuse, kuid arvestades karistust kergendavaid asjaolusid, siis seda alla sanktsiooni keskmist määra.

L.P on varem karistatud, kuid isik jätkas kuritegude toimepanemist aja, mil oli karistusest tingimisi vabastatud, seega on L.P antud kuriteo toime pannud katseajal. Isiku karistusest tingimisi vabastamisel antakse isikule sisuliselt võimalus korraldada enda elu

viisil, mis välistaks karistuse reaalselt täitmisele pööramise. On isiku sisemise distsipliini, õiguskuulekuse ning ka autonoomse otsustusvabaduse küsimus, kas ja millisel määral kasutab

isik talle antud võimalust vältida uue õigusrikkumise toimepanemist. L.P sellises käitumises väljendub kohtu hinnangul ilmselge ning teadlik vastandumine õiguskorrale ning see

näitab üheselt, et L.P ei ole aru saanud talle varasemalt mõistetud karistuse tähendusest. Senine karistus ei ole ilmselgelt omanud kasvatavat mõju positiivse eripreventsiooni

tähenduses. Viimast kinnitab ilmekalt just osundatud asjaolu, L.P pani temale

inkrimineeritava kuriteo toime katseajal, seega katseajal uue kuriteo toimepanemine kinnitab

kohtu veendumust, et süüdistatav L.P on vabaduses viibides jätkuvalt ohuks

õiguskorrale. Kohtule näitab see üheselt, et L.P ei suuda isegi mõistetud karistuse

võimaliku täitmisele pööramise teadmise juures käituda õiguskuulekalt ega pidada lugu ühiskonnas omaksvõetud põhiväärtustest.

Kaitsja palus karistuse mõistmisel arvestada, et L.P tunnistas süüd ja kahetses tehtut. Tal on 2 alaealist last, tal raske majanduslik olukord, abikaasal on väga raske. Võib juhtuda nii, et karistusega karistatakse tema perekonda ja lapsi, kes võivad ilma jääda oma korterist. Kohus märgib kaitsja arvamusele järgmist. Asjaoludest, et L.P ülalpidamisel on kaks last ja et tal on eluasemelaen tasuda, ei saanud süüdistatav teada ootamatult ega ka pärast kuriteo

toimepanemist, vaid need oli talle teada ajaliselt oluliselt varem ning ka sel ajal, kui ta

inkrimineeritud kuriteo toime pani. Ka asjaolu, et ta on vangistusest tingimisi vabastatud, oli talle teada. Kohtul puudub õigus jätta kohaldamata KarS § 74 lg 5 sätted, kuivõrd KarS § 74 lg 5

märgib üheselt, et kui süüdimõistetu paneb katseajal toime uue kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, mõistetakse liitkaristus vastavalt käesoleva seadustiku § 65 lõikes 2

sätestatule. Kui uus kuritegu pandi toime ettevaatamatusest, võib kohus uuesti kohaldada karistusest tingimisi vabastamist. Käesoleval juhul ei ole L.P poolt toimepandud tegu pandud toime ettevaatamatusest, vaid tegemist on tahtliku teoga, seega tuleb täitmisele pöörata

ka varasemalt mõistetud vangistus. KarS § 74 lg 5 sätestab veel, et vangistuse täitmisele pööramise korral võib kohus asendada selle üldkasuliku tööga käesoleva seadustiku §-s 69

sätestatud korras. Käesoleval juhul puudub kohtul L.P nõusolek üldkasuliku töö

kohaldamiseks, kuid isegi juhul kui kohtul oleks L.P nõusolek, leiab kohus, et

8 L.P suhtes ei kuulu kohaldamisele KarS § 69 sätted. Kaaludes asenduskaristusena üldkasuliku töö kohaldamist, peab kohus lisaks obligatoorsetele eeldustele selgitama välja, kas

isik on asenduskaristuseks üleüldse sobiv. Isikuga seotud asjaolud võivad raskendada asenduskaristusena üldkasuliku töö reaalset täideviimist (RKKKo 3-1-1-87-08). Nii üldkasuliku

töö kui ka karistuse mõistmine tingimisi lähtuvad ühest ja samast põhimõttelisest eeldusest – kohus usub, et isik suudab jätkata enda elu ilma süütegusid toime panemata. L.P ei ole

isik, kelle suhtes oleks võimalik kohaldada KarS § 69 sätteid ning tema karistus asendada

üldkasuliku tööga, kuna L.P suhtes ei esine eeldusi üldkasuliku töö edukaks läbiviimiseks arvestades toimepandud kuritegu ja süüdlase isikut, s.t üldkasulik töö ei sobi kohtu

hinnangul isikule, kellel on alkoholiprobleemid (isikut on korduvalt väärteokorras karistatud

alkoholiseaduse rikkumise eest ning sõiduki joobes juhtimise eest). Ka ei saa kohus jätta

tähelepanuta, et L.P-le on 2008.a KarS § 424 järgi karistuseks määratud vangistus

asendatud ÜKT-ga, kuid vaatamata määratud karistusele, jätkas ta samalaadsete kuritegude toimepanemist. L.P suhtes vangistuse asendamine üldkasuliku tööga ei täidaks oma eesmärki eripreventiivses mõttes ning süüdistatava arusaama enda tegude tähendusest ning ka tagajärgedest suudab (sh õiguskorra huvisid silmas pidades) käesoleval juhul tagada vaid reaalne

vanglakaristus. Kohtul puudub igasugune usk, et L.P suudaks vabaduses viibides

hoiduda uute süütegude toimepanemisest ja L.P käitumises väljendub kohtu hinnangul ilmselge ning teadlik vastandumine õiguskorrale.

Kohus arvestades kõike eeltoodut leiab, et L.P suhtes on võimalik saavutada

karistuse eesmärk mõistes temale reaalse vangistuse alla KarS § 424 sanktsioonis ettenähtud keskmist määra. Uue kuriteo eest mõistetud karistust tuleb suurendada KarS § 65 lg 2 alusel eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra.

Tunnistades L.P KarS § 424 järgi süüdi, peab kohus vajalikuks kohaldada L.P

suhtes lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist. Viimasel ajal väljakujunenud liiklussituatsioon, kus liikluses hukkunute arv on märgatavalt suurenenud, sunnib liikluskorda

rikkuvate liiklejate tegevust oluliselt tõkestama ja seda eesmärki teenib ka KarS §-s 50 lg 1 alusel määratav lisakaristus mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise näol. Riigikohus on oma

lahendis nr 3-1-1-86-09 leidnud, et karistusseadustiku üldosas sätestatud lisakaristused põhinevad küll süülisel teol, kuid täidavad samas ka isiku õiguspärasele käitumisele suunamise ja ühiskonna turvalisuse tagamise ülesannet, mistõttu on nende kohaldamisel oluline tähendus preventiivsetel kaalutlustel. Süütegude ärahoidmise eesmärgi saavutamiseks on lisakaristusega

võimalik teatud ajavahemikuks piirata isiku õigusi, muu hulgas välistades tegutsemise

valdkonnas, millega oli toimepandud tegu seotud. Kuigi L.P-lt oli Viru Maakohtu 21.03.2011.a otsusega juhtimisõigus 1 aastaks ära võetud (tl 61-63), siis nähtuvalt Maanteeameti

20.12.2011.a vastusest ei olnud kõnealune kohtuotsus täitmisele pööratud (tl 69). Ka süüdistatav on ise 18.12.2011.a kinnitanud, et arvas, et juhtimisõiguse äravõtmine ei ole enam kehtiv, kuna nädal aega tagasi pöördus ARK-sse seoses juhilubade kadumisega ja küsis, kas ta

tohib autot juhtida ning talle vastati, et kõik on korras, juhtimisõigus on tal olemas (tl 73). L.P viimast väidet kinnitab ka õiend tema juhiloa andmete kohta, millest nähtub, et

BC1 kategooria juhiluba väljastati talle 08.12.2011.a s.o 10 päeva enne käesolevas

kriminaalasjas arutatava kuriteo toimepanemist (tl 56). Seega kinnitavad eelpool märgitud

kirjalikud tõendid, et süüdistataval oli juhtimisõigus 18.12.2011.a olemas, mistõttu on põhjendatud ka lisakaristuse kohaldamine.

KarS § 50 lg 1 p 1 kohaselt võib kohus mootorsõiduki ohutu liiklemise või käituseeskirjade

rikkumisega seotud süüteo eest süüdimõistetule kohaldada lisakaristusena juhtimisõiguse

äravõtmist kuni kolmeks aastaks. Käesolevas asjas puuduvad kohtupraktikas arvestatavad erandlikud asjaolud, mis lubaksid jätta kohtul lisakaristuse kohaldamata (3-1-1-10-03, 3-4-1-2-

05, 3-1-1-20-06, 3-1-1-55-07). Kriminaalasja materjalidest ei nähtu asjaolusid, mis viitaks süüdistatava liikumispuudele, mis KarS § 50 lg 2 kohaselt välistaksid lisakaristuse kohaldamist.

Mootorsõiduki juhtimine pole ka süüdistatava professionaalne tegevus elatise hankimiseks.

9

Mootorsõiduki juhtimise õiguse puudumine koondab süüdistatava tähelepanu toimepandud kuriteo tähendusele ja mõjule tema edasisele elukorraldusele. L.P on enne kõnealust sündmust toime pannud korduvalt liiklusalaseid rikkumisi, sealhulgas mootorsõiduki juhtimise juhile keelatud seisundis (LS § 7419) ja joobes (KarS § 424). Nimetatud asjaolu iseloomustab

L.P kui ohtlikku liiklejat. Arvestades eelnevat peab kohus vajalikuks kohaldada L.P-lt mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist 1 aastaks ja 6 kuuks. Täiendavalt peab kohus vajalikuks selgitada, et 1. juulil 2011 jõustunud Liiklusseaduse § 127

kohaselt on isik, kelle suhtes on jõustunud mootorsõiduki juhtimisõiguse peatamise, äravõtmise

või kehtetuks tunnistamise otsus, kohustatud viie tööpäeva jooksul otsuse jõustumisest arvates

loovutama oma juhiloa Maanteeametile.

Menetluskulud

KrMS § 180 lg 1 kohaselt süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. KrMS § 180 lg 3 kohaselt juhul, kui menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetule ilmselt üle jõu, võib kohus osa neist jätta riigi kanda või määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse

ositi. Käesoleva kriminaaltoimiku materjalidest ei nähtu asjaolusid, mis lubaksid järeldada, et

L.P esineksid takistused kriminaalmenetlusega riigile põhjustatud kulude hüvitamiseks või käiks nende kulude hüvitamine talle ilmselt üle jõu. Ka seadusest tulenevate

menetluskulude suuruse vähendamise ja osaliselt riigi kanda jätmise otsustus peab tuginema

kindlatele faktilistele asjaoludele ja tõenditele, mis viitavad süüdimõistetu maksejõuetusele.

Käesolevas süüdistusasjas selliseid asjaolusid tuvastatud ei ole.

Eelnevat arvestades on kohus seisukohal, et L.P-lt tuleb menetluskulud seadusele tuginedes välja mõista. Nimetatud seisukohale on asunud ka Tallinna Ringkonnakohus oma lahendites 1-10-3472; 1-10-16328; 1- 10-15032.

Seega tuleb süüdistatavalt välja mõista KrMS § 179 lg 1 p 2 alusel riigituludesse sundraha 435.00 eurot, KrMS § 175 lg 1 p 4, 5 alusel kriminaaltoimiku materjalidest koopia tegemise kulud 0.45 eurot ja tasu õigusabi osutamise eest 105.49 eurot. Samas peab kohus põhjendatuks kohaldada menetluskulude osas KrMS § 180 lg 3 sätteid, s.t.

määrata kriminaalmenetluse kulude hüvitamine ositi 12 kuu jooksul. On ilmselge, et

vanglatingimustes täitedokumendi vabatahtlik täitmine on raskendatud kuna süüdimõistetu töötamine ei ole garanteeritud.

Kohtunik