4-12-1431/13 · Viru Maakohus Jõhvi kohtumaja

1

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Viru Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 15.juuni 2012 kohtumajas Jõhvi Väärteoasja number 4- -1431 (2440,12,001123) 12

Kohtunik Inna Kirsipuu Kohtuistungi sekretär Merike Erisalu Väärteoasi kaebemenetluses

D.L Liiklusseaduse § 227 lg 2 järgi

kvalifitseeritava o toimepanemises, milles väärte

D.L

rgi ja tunnistati süüdi LS § 227 lg 2 jä karistati rahatrahviga 20 trahviühikut ehk 80 eurot. Menetlusalune isik

Kohtuväline menetleja

D.L , isikukood xxx, elukoht xxx : xxx

Ida Prefektuuri esindaja vanemväärteomenetleja Meelis Kaev RESOLUTSIOON VTMS § 132 p 1, 133-135 kohus

OTSUSTAS:

Jätta D.L-i (D.L) kaebus rahuldamata ning kohtuvälise menetleja Ida Prefektuuri vanemväärteomenetleja Meelis Kaevu 12.03.2012 otsus väärteoasjas nr 2440,12,001123 muutmata.

Rahatrahv tasuda edasikaebamisetähtaja (s.o 30 päeva) jooksul

Rahandusministeeriumi arvele nr 10220034796011 SEB Pangas või arvele

2

221023778606 Swedbank pangas märkides kohustusliku viitenumbri 10220125060850.

Edasikaebamise kord.

Kohtuotsuse peale on kassatsioon Riigikohtule Viru Maakohtu kaudu õigus esitada

30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on kohtu kantseleis menetlusosalistele tutvumiseks kättesaadav.

Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest Viru

Maakohtule kirjalikult teatama seitsme päeva jooksul, alates kohtuotsuse või selle lõpposa kuulutamisest ehk hiljemalt 20.06.2012 Kassatsiooni esitamise õigus on üksnes vandeadvokaadist isikul.

Kohtuotsuse terviktekst on kohtu kantseleis kättesaadav 15.06.2012

Kohtuotsus jõustub alates kohtuotsuse tervikteksti kättesaadavusest päev 30- ase

tähtaja möödumisel (ehk 17.07.2012 ) juhul kui ükski menetlusepool ei ole kassatsiooni esitanud.

MENETLUSE KÄIK

21.02.2012 koostas politseiametnik J. Mxxx väärteoprotokolli AB 1226137 D.L-i

suhtes selle fakti kohta, et tema xxx. kilomeetril juhtis mootorsõidukit kiirusega 75 pluss miinus 3 km/h, suurim lubatud kiirus on antud teelõigul 50 km/h, seega ületas sõidukiirust mitte vähem kui 22 km/h, millega rikkus LS § 15 lg 1 p 2 nõudeid ja tegu kvalifitseeritakse LS § 227 lg 2 alusel.

Väärteoasjas esitas menetlusalune isik 16, milles väitis, et ta ei ole vastulause lk 15-

talle

süüksarvatud väärtegu toime pannud. Peamiseks argumendiks on vastulauses

toodud kiiruse mõõtmise koha koordinaatide puudumine, videosalvestise

puudumine, millest tulenevalt leiab menetlusalune isik, et tema suhtes on rikutud menetlusõigusega, nimelt VTMS § 19 lg 1 p 1 – õigus teada millest väärteoasja isiku

suhtes menetletakse, p 4 - – õigus anda ütlusi ja esitada tõendeid, p 5 õigus teada

menetlustoimingi eesmärki, p 6 - tutvuda menetlustoimingu protokolliga ja p 7

– õigus vaidlustada menetlustoiming ja lahend seaduses ettenähtud korras. Kui isik ei tea kus kohast mõõdeti tema sõiduki sõidukiirust, et ole tal võimalik ennast kaitsta ja esitada ennast õigustavaid argumente.

12.03.2012 tegi vanemväärteomenetleja M. Kaev otsuse väärteoasjas, millega leidis,

et D.L-i süü LS § 227 lg 2 järgi ettenähtud väärteoasjas on kinnitu leidnud st

tunnistajate A. Mxxx ja J. U

xxx ütluste ja kiirusmõõteseadme kasutamise protokolliga. Karistuseks määrati rahatrahv 20 trahviühikut summas 80 eurot.

3 KAEBUSE SISU

06.04.2012 esitas menetlusalune isik kohtule kaebuse nimetatud kohtuvälise menetleja otsuse peale, milles jätkuvalt leidis, et ta ei ole väärtegu toime pannud. Ei ole tuvastatud, kus kohast mõõdeti tema sõiduki sõidukiirust. Väärteoprotokollist nähtub, et protokoll koostati 4. Kilomeetril, mõõdeti aga 6.kilomeetril, millest võib järeldada, et politseinikud ise kahtlesid, kas just tema on rikkuja. Lisaks on esinenud keerulisi ilmastikuolusid. Menetlusalune isik on seisukohal, et peab olema täpselt tuvastatud rikkumise koht ja kilomeetrilise täpsusega määratlemine ei ole piisav. Samuti leiab menetlusalune isik, et politseinikest tunnistaja ei saa asuda täitma oma

ütlustega kiirusemõõteseadme kasutamise protokollis olevaid lünke, näiteks selgitades, kus asus mõõtmise koht. See oleks vastuolus KrMS § 66 lg 2.

POOLTE SEISUKOHAD KOHTUISTUNGIL

Kohtuistungil jäi menetlusalune isik oma varasema seisukoha juurde, lisades, et kohtuvälise menetleja otsus peab olema tühistatud juba sellegipärast, et selle sisu ei

ole jälgitav ja karistusotsuse puuduvad igasuguseid põhjendusi, miks kohtuväline menetleja leiab, et menetlusalune isiku tegu on väärtegu ja et menetlusalune isik on just see isik, kes nimetatud väärteo toime pannud. Menetlusalune isik osutas faktile, et kohtuistungil on tuvastatud, et 21.02.2012 sajas

lund. Tunnistaja J. Uxxx ütlustest nähtuvalt oli lumesadu tugev. Sel juhul ei ole kiiruse mõõtmine lubatud.

Kohtuväline menetleja jäi seisukohale, et kiirus oli mõõdetud metoodikat järgides.

Lumesadu iseenesest ei takista sõidukiirust mõõtmist, välja arvatud tugev.

Politseinikest tunnistaja A. Mxxxi ütlustest lähtuvalt, esines mõõdukat lumesadu,

mis ei takistanud sõidukiiruse mõõtmist. Kohtuväline menetleja palus jätta otsus muutmata.

KOHTUISTUNGIL UURITUD TÕENDID JA ANALÜÜS

Tunnistaja J. Uxxx andis ütlusi, et 21.02.2012 tema ja menetlusalune isik sõitsid

autoga xxx poole õhtusel ajal. Oli hämar ja tugev lumesadu, lund tuiskas tuuleklaasilt ülesse. Teel xxx) tekkis jutt, et ilmastik on selline, et tuleb kiirust maha võtta. Menetlusalune isik kasutas püsikiiruse hoidjat. Tunnistaja vaatas spidomeetrit

ja võib kinnitada, et püsikiiruseks oli valitud 70 km/h. peal sõitis neile ette xxx

kõrvalteelt teine auto ja menetlusalune isik pidi järsult pidurdada. Pärast xxx risti jõudiski kohale politseiauto. Politseinikud süüdistuse kiiruse ületamises. esitasid

Menetlusaluse isiku küsimustele vastates selgitas tunnistaja, et ta ei mäleta, et 50-

kilomeetri piirangualasse jõudmisel oleks menetlusalune isik kiiruse vähendanud.

4 Tema arvates sõitis menetlusalune isik püsiva kiirusega. Esimene pidurdamine oligi Tammiku risti peal kui ette sõitis teine auto ja kohale jõudis ka politseiauto. Kohtuvälise menetleja küsimusele vastates selgitas tunnistaja, et püsikiiruse hoidja

oli kasutatud juba enne 70 km/h piirangualasse jõudmist, sellele järgneb - 50

kilomeetri piiranguala, ja seal tema arvetes kiirus muudetud ei olnud. Lumesaju kohta avaldas tunnistaja arvamust, et lumesadu oli tormile lähedane, isegi nähtavus aknast oli halb.

Lõplikult tunnistaja kinnitas korduvalt, et tema arvetes kuna kasutati püsikiiruse hoidjat, sest kiirus üle 70 km/h ei läinud.

Tunnistaja A. Mxxx andis kohtuistungil ütlusi, et ta mäletab käeoleva

v oasjaga seotud faktilisi asjaolusid. Ta oli patrullis koos J. Mxxx äärte . Liiklusjärelevalvet xxx kilomeetril nimelt Tartu mnt 1b asuva maja juures suunaga

xxxpoole. Politseiautost mööda sõitis xxx, mille sõidukiirust oli silmanähtavalt lubatust suurem. Antud teelõigul on lubatud kiirus 50 km/h. Mõõtja oli J. xxx kelle

poolt oligi fikseeritud kiirus 75 pluss miinus 3 km/h. Mõõtmise momendil teisi autosid teel ei o oli peatatud 4.kilomeetril D.L sõitnud. Nad järgnesid autole ja aut mnt ja ristmiku peal. xxx

Kohtuvälise menetleja küsimusele vastates selgitas tunnistaja, et mõõtmise ajal sadas kerget lund, mis ei takistanud mõõtmist. Ei tuisanud. Kohtu imusele vastates selgitas tunni küs staja, et režiimis mõõtmine paigal seistes

võib mõõtur võtta nii vastutulevaid kui ka eemalduvaid sõidukeid, kuid ta näitab ekraanil noolega kumba ta võtab. Mõõtmise ajal oli juba pime, teel oli tehisvalgus.

Vaatamata sellele nähtavus oli liikluse mõttes , sest see ulatus üle 300 m hea kaugusele.

Kiirusmõõteseadme kasutamise protokollist lk 12 nähtub, et sõidukiiruse mõõtmine oli teostatud 21.02.2012 kell xxx linna territooriumil xxx xxx kilomeetril.

Kasutati kiirusmõõteseadet Stalker. Mõõtmine toimus asulasisesel teel, hea nähtavuse juures, kattega teel, teel on lund, esines lumesadu, teel on tehisvalgustus.

Patrullauto asukoht seisis paremal teepeenral. Mõõterežiim mõõtmine paigal

seistes. Mootorsõiduk liikus pärissuunalisel teel, eemaldus patrullautost ja liikus üksinda. Lugem 75 km/h. Laiendmääramatus 3 km/h. Tulemus kiiruse ületamine - 22 km/h. Juhile on näidatud fikseeritud näitu.

Menetlusalune isik tegi protokollile märkuse. Ei ole teada mõõtmise konkreetne koht. Nähtavus on halb, tuiskab, pimeaeg.

Nimetatud tõenditega leiab kohus tuvastatuks järgmiste faktiliste asjaolude kogumi. Nimelt 21.02.2012 kell 18,23 juhtis menetlusalune isik mootorsõidukit xxx xxxmnt 6 kilomeetril. 6.kilomeetril asub hoone aadressiga (tunnistaja A. Mxxx xxx ütlustest lähtuvalt see on endine väikepood, läheduses asuvad laohooned). Patrullauto seisis teepeenral suunaga xxxi poole ja teostas liiklusjärelevalvet, nimelt antud teelõigul

kehtiva kiirusepiirangust (50 km/h) kinnipidamist. Kiiruse mõõtmisel Stalkeriga

režiimil paigal seistes oli mõõdetud sõiduki kiirust 75 pluss miinus 3 km/h, ehk

5 ületamine mitte vähem kui 22 km/h. Mõõdetu sõiduki d sai xxx kiirust, mille roolis oli menetlusalune isik D.L. Kohus leiab tuvastatuks vähemalt seda, et tegemist oli pimeajaga ( kell 18.23 21.02.2012), tehisvalgustusega maantee, tee oli vähemalt osaliselt kaetud lumega, esines lumesadu.

Kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli ütl kogumis tunnistaja A. Mxxx ustega on

vastuolus menetlusal

use isiku väid ja tunnistaja J. Urrese ütlused, et kas nähtavus

oli hea või halb, esines või kerge tugev lumesadu. Sellest tulenevalt on

menetlusaluse isiku põhiargumendiks, et mõõtmisel on halva nähtavuse ja tugeva

lumesaju juures ilmselt eksitud ja tema süüdistamine väärteos on alusetu, samuti

lisab ebaselgust ja ebamääravust asjaolu, et kiirusmõõteseadme

kasutamise

protokolli ei ole millegagi pärast märgitud mõõtmise konkreetne koht - xxx asuva

maja juures. Menetlusaluse isiku seisukohast tulenevalt kinnitab tem kahtlusi a esitatud süüdistuse õiguses ka asjaolu, et politsei jõudis temani alles 4. kilomeetril

ehk väidetava mõõtmise kohast 2 kilomeetri kaugusel.

VTMS § 133 kohaselt peab kohus kaebuse lahendamiseks selgitama muuhulgas järgmised küsimused: „2) kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse; 3) kas teo on pannud toime menetlusalune isik; 4) kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud;“

Algul kohus peatub menetlusaluse isiku vastulauses esitatud argumentidel, mis

p guse rikkumist. Menetlusaluse isiku seisukohal on uudutavad isiku kaitseõi

kohtuväline menetleja rikkunud VTMS § 19 lg 1 p 1,4,5,6,7 ettenähtud

menetlusaluse isiku õigusi. Kohus märgib järgmist. VTMS § 19 lg 1 p 1 väidetav rikkumine. Kohtu arvates nii väärteoprotokolli kui ka väärteoasjas tehtud otsuse pinnalt on piisava selgusega võimalik tuvastada, ja seda ka keskmiste teadmistega isiku puhul, milline on isikule esitatud süüdistus, mida ta

rikkus ja mille seaduse ja sätte alusel on ettenähtud vastutus toimepandud väärteo

puhul. Väärteoprotokollis on sõnaliselt selgelt näidatud, et isikut on süüdistatud kiiruse ületamisel 22 km/h võrra, lubatud antud teelõ , mõõdetud oli igul on 50 km/h 75 pluss miinus 3 km/h, mõõtmise koht on Kilomeeter, rikutud on LS § 15 lg xxx 6. 1 p 2 ja vastutus on ettenähtud LS § 227 lg 2 alusel. VTMS § 19 lg 1 p 4 rikkumine. Kohtuliku arutamise käigus ei olnud tuvastatud, et kohtuvälise menetlemise käigus oleks menetlusalust isikut kuidagi takistatud ütluste

andmisel

endite ja tõ või taotluste esitamisel. Vastupidi, väärteoasja materjalidest nähtub, et menetlusalune isik osales menetluses aktiivselt, andis ütlusi lk 11

, esitas vastulause lk 15-16. VTMS § 19 lg 1 p 5 rikkumine. Kohus ei ole tuvastanud, et menetlusalusele isikule

oleks menetlustoimingi eesmärk jäänud arusaamatuks või kohtuväline menetleja oleks kuidagi takistanud isikul teada menetlustoimingu eesmärki. Vastupidi, näiteks

kiirusmõõteseadme kasutamise protokollile on isik teinud sisulise märkuse, mille

6 sisu näitab, et menetlusalune isik on menetlustoimingust vägagi hästi aru saanud ja esitab sisulisi vastuväiteid. VTMS § 19 lg 1 p 6 ja 7 rikkumine. Kohtuliku arutamise käigus ei ole tuvastatud, et

kohtuväline menetleja oleks

takistanud menetlusalusel isikul tutvuda menetlustoimingute protokollidega või teha sellele oma märkusi või avaldusi, samuti et menetlusalusel isikul oleks loodud takistus otsuse vaidlustamisel. Menetlusalune

isik andis ütlusi omakäeliselt, tegi märkused kiirusmõõteseadme kasutamise

protokollile ja väärteoprotokollile. Samuti kasutas menetlusalune isik oma õigust vaidlustada väärteoasjas tehtud otsus, algatades kaebemenetluse kohtus. Sellest lähtudes leiab kohus, et sellest isiku kaitseõiguse rikkumist, mille tagajärjel

oleks mõeld kohtuvälise menetleja väärte av oasjas tehtud otsuse ilmtingimata

tühistamine, ei ole kohtuliku arutamise käigus tuvastatud ja menetlusaluse isiku argumendid kaitseõiguse rikkumise kohta on ilmselt väljaotsitud.

Eeskätt peab kohus vajalikuks selgitada, et menetlusaluse isiku positsioonist

tulenev ja (tuleb tunnistada) kohtupraktikas laialt levinud kohtusse pöördujate

arusaam, nagu oleks kiirusmõõteseadme kasutamise protokoll ja politseinikest

tunnistaja ütlused sellise nö teise sorti tõendid, mis vajavad tõendusliku kaalu

saamiseks täiendavaid andmeid näiteks videosalvestist või mõõtmise kohta fikseerimist füüsiliste koordinaatidega, on sügavalt ekslik ja kohtupraktikas selline arusaam toetust ei leidnud.

Eeskätt kohus selgitab menetlusalusele isikule, et kiirusmõõteseadme kasutamise

protokoll ongi kiiruse ületamise faktis süüteomenetluses lubatud ja peamine süütõend, mille usaldusväärsusest ei ole kohtul konkreetsel juhtumil alust kahelda.

Tunnistajana kaasatud patrullpolitseiniku ülekuulamise käigus on võimalik

kontrollida kiirusmõõteseadme kasutamisega seonduvat. Antud juhul kontrollis

kohus kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli usaldusväärsust politseinikest

tunnistaja A. Marki ülekuulamisega. Kohus selgitab menetlusalusele isikule, et kohtupraktikas on pikaajaliselt eksisteeriv seisukoht, et süüteomenetluses süüteo avastamise juures olnud politseiniku ütlused on lubatud tõend (Riigikohtu lahend 3- 1-1- - 69 05, p 6 ja 7), mille usaldusväärsust tuleb igal konkreetsel juhul kontrollida

teiste tõendite kogumiga. Kohus selgitab, et politseinikest tunnistajate ütlustele ei tohi omistada ette kindlaksmääratud jõudu, teisisõnu politseinike ütlused ei ole oma

tõendusliku tähenduse küljest eelnevalt kaalukamad või nõrgemad kui menetlusaluse isiku või näiteks teiste tunnistajate ütlused. Kohtupraktikas on korduvalt osutatud KrMS § 61 lg 1, mille kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu ( vt Riigikohtu lahend 3 09). KrMS § -1-1- - 82

61 lg 1 ei välista tõendite hindamise tulemusena erinevate tõendite omavahelist astmestamist, vaid keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, ilma neid

kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse

alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab tõendite omavahelist kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda (vt RKKKo nr 3-1-1-127-06, p 6 ja nr 3-1-1-4-07, p 7.1). Tõendeid tuleb hinnata nende kogumis.

7

Samuti puudub menetlusosalisel või kohtul õigus nõuda, et rikkumi

ne oleks tõendatud ainult ette kindlaksmääratud tõendiliigina või seda, et - videosalvestisega mõõtmise koht oleks tõendatud koordinaatidega. Riigikohtu lahendis 3-1-1- -06 p 41

7 on rõhutatud, et „ei näe menetlusseadustik ette, et mingisuguseid faktilisi asjaolusid võiks tõendada ainult kindlat liiki tõendi abil, vaid asjaolu tõendatuse üle

otsustab kohtuvälise menetleja ametnik või kohus, hinnates kõiki tõendeid

kogumis“. KrMS § 63 lg 1 kohaselt kuuluvad tõendite hulka kahtlustatava,

süüdistatava, kannatanu ja tunnistaja ütlus, eksperdiarvamus, eksperdi antud ütlus,

asitõend, uurimistoimingu, kohtuistungi ja jälitustoimingu protokoll või muu

dokument ning foto või film või muu dokument. Liiklusjärelevalve teostamise ja kiiruse fikseerimise tulemusena koostatud kiirusmõõteseadme kasutamise protokoll

on KrMS § 63 lg 1 mõttes lubatud tõend, nimelt „muu dokument “, mille koostamine ja nõuded on kehtestatud õigusaktiga, VV 16.06.2011 määrusega nr 78

„Nõuded kiirusmõõturi ja kiirusmõõtesüsteemi mõõteprotseduurile ning mõõtetulemuste töötlemisele“ , nimelt § 10. Ei ole välistatud ka salvestise tegemine

LS § 196 p 11,12 korras, mis iseenesest ei ole seaduseandja poolt kohustuslikuks

tunnistatud, vaid liiklusjärelvalvetoimingu salvestamine on politseiniku õigus.

Antud väärteoasjas otsustas kohtuväline menetleja piirduda kiirusmõõteseadme

kasutamise protokolli koostamisega, jättes rikkumise salvestamata, milles ei näe

kohus menetlusõiguse rikkumist. Jättes rikkumise salvestamata võtab kohtuväline

menetleja endale riski, et teatud juhtudel võib kiirusmõõteseadme kasutamise

protokolli ja tunnistajate ütluste kogum osutuda vastuolude kõrvaldamisel ebapiisavaks. Käesoleval juhul liiklusjärelevalvetoimingu salvestamata jätmine

ei ole kohtueelset

ega kohtulikku menetlust mõjutanud selliselt, et kohtul oleks alust jõuda seisukohale, et rikkumine ei ole usaldusväärselt tõendatud.

Liiklusjärelevalve käigus võivad politseinikud kontrollida autojuhtide poolt kiiruse režiimist kinnipidamist. Nimetatud õigus on sätestatud LS § 195 p 2. Alates 12.07.2011 kehtima hakanud 16.06.2011 määruse nr 78 kohaselt (Nõuded

kiirusmõõturi ja kiirusmõõtesüsteemi mõõteprotseduurile ning mõõtetulemuste

töötlemisele), on aktsepteeritud sõidukiiruse mõõtmisel kiirusmõõturite ja

kiirusmõõtesüsteemide kasutamist mõõtemetoodika alusel. Mõõtemetoodika on

toodud nimetatud määruse 2.peatükis. Nimetatud määruse § 10 sätestab, et

mõõtetulemusi protokollitakse ja on toodud miinimumstandart, mis peab olema kohustuslikus korras protokollis kajastatud. Nimelt § 10 p 3 näeb ette, et protokolli tuleb märkida selle sõiduki asukoht teel, mille sõidukiirust mõõdeti. Kohus rõhutab, et nimetatud õigusakt näeb ette üksnes

selle sõiduki asukoha äramärkimist protokolli, mille kiirust mõõdeti, mitte aga

politseisõiduki asukohta. Sellest tulenevalt puudub õiguslik alus nõuda, et

kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli oleks obligatoorselt kantud politseipatrullauto asukoht, seda enam füüsiliste koordinaatidega. Kohus selgitab, et seisvast p liikuva olitseiautost mõõdeti antud juhul sõiduki kiirust, mis tähendab, et

kiiruse mõõtmisel reaalajas menetlusaluse isiku sõiduki asukoht teel muutus iga

8

hetkega. Juba sellest tulenevalt ei ole võimalik fikseerida sõiduki asukoha, mille kiirust mõõdeti . Kohus leiab, et mõõtmise määratlemine , koordinaatidega asukoha kilomeetri täpsusega ei ole iseenesest obligatoorselt selleks asjaoluks, mis paneks

kohut kahtlema mõõtmise usaldusväärsuses. Kohus möönab, et teatud juhtudel võib

mõõtmise määratlemine kilomeetrilise täpsusega osutuda ebapiisavaks ja asukoha

see on kohtuvälise menetleja kohtus kaotamise risk. Antud juhul asjaolu, et menetlusaluse isiku sõiduki asukoha määratlemine protokollis „6 . kilomeetril“ ehk

kilomeetrilise täpsusega, ei kahanda mõõtmise usaldusväärsust, sest tunnistaja A. Marki ütlustega on kohtuliku arutamise käigus sai kinnitatud asjaolu, et mõõtmine

toimus, kui -Tartu-Valga 6.kilomeetril asuva menetlusaluse isiku sõiduk läbis Jõhvi

teelõiku, mis asub aadressil Tartu mnt 1b asuvate hoonete juures. Kohtuliku arutamise käigus ei tekkinud vaidlust, et sellel teelõigul on sõidukiiruse piirang 50 km/h.

Nimetatud määruse § 10 p 2 näeb ette, ära märkida protokolli

et tuleb keskkonnatingimused. Kohus leiab, et see nõue on kiirusmõõteseadme kas

utamise

protokolli koostamisel täidetud. Kõik vajalikud andmed on kantud nähtavus, -

lumesadu ja muu. Etteheidet saab teha üksnes selles osas, et protokolli ei ole

märgitud, et tegemist on hämara või pimeajaga. Samas märgitud

aga on

tehisvalgustuse olemasolu ning tunnistaja A. Mxxx kinnitas kohtuistungil, et

mõõtmine toimus õhtusel ajal veebruaris pimeajal. Selles osas ei e vaidlust, et ol tegemist on pimeajaga.

Kiirusemõõteseadme kasutamise protokolli koostamisel on täidetud nimetatud

määruse § 10 sätestatud protokollimise miinimumstandart, samuti on kajastatud

vajalikud asjaolud, mille alusel on võimalik jõuda seisukohale, kas mõõtmine on jälgitav ja usaldusväärne.

Järelikult

peamiseks tõendiks, mis kajastab kiiruse mõõtmistulemusi

järelevalvemenetluses on nimetatud määruse nr 78 § 10 alusel koostatud kiirusemõõteseadme kasutamise protokoll, mida on võimalik süütõendina kasutada ka süüteomenetluses.

Järgmine küsimus, mille lahendamine on vajalik arvestades menetlusaluse isiku positsiooni, kas mõõtmine oleks 21.02.2012 kell 18.23 üldse lubatud, võttes arvesse lumesadu.

Kohus märgib, et nimetatud määruse § 8 p 3 sätestab (2. peatükk,

mõõtmismetoodika), et sõidukiirust ei ole lubatud mõõta tugeva vihmavõi lumesaju või udu korral. Menetlusalune isik ja tunnistaja J. Urres kinnitavad, et nende arvates esines tugev

lumesadu ning tuisk. Tunnistaja A. Mxxxi väitel oli kerget lumesadu,

kiirusmõõteseadme protokollist tulenevalt esines lumesadu. Kiirusmõõteseadme kasutamise protokollile on menetlusalune isik teinud märkuse, et nähtavus on halb, tuiskab. Kohus märgib, et mõõtmismetoodika ei määratle, kes mõõdab või hindab (ega LS) enne sõidukiiruse mõõtmist vihma või lumesaju tugevust, kuidas seda tehakse ja -

9 milline on see vihmavõi lumesaju tugevust, mille esinemisel ei ole sõidukiiruse mõõtmine liiklusjärelevalve teostamisel

lubatud.

Tunnistaja A. Mxxx selgitas kohtus, et kui tuisk või paksu lund, siis on võimatu mõõta Stalkeriga. Stalker ei anna märget, et mõõta ei saa, vaid jooksma hakkavad

ebatäpsed tulemused, mis visuaalselt ei ühti sõidukite kiirusega. Tol korral selliseid asjaolusid ei esinenud. Visuaalselt on kohe nähtav, et kui sõidukid liikuvad 40-50 km/h ja Stalker näitab orienteeruvalt sama tulemust. Kohus märgib, et menetlusaluse isiku ja tunnistaja J. Uxxxe seisukoht, et lumesadu

oli tugev ja see välistas üldse mõõtmise võimalikkust, baseerub isikute subjektiivsetel hinnangutel. Kohus ei välista, et menetlusaluse isiku ja tunnistaja J.

Urrese jaoks oli gi lumesadu tugev, kuid see ei tähenda, et lumesadu oli tugev

n

imetatud määruse § 8 p 3 mõttes, millal sõidukiiruse mõõtmine ei ole lubatud. Nagu selgitas tunnistaja A. M , baseerub politseinike hinnang, millal on vihmaxxx

või lumesadu tuge kiirusmõõteseadme v, Stalkeri tabloole ilmuvatel andmetel ning

osaliselt politseinike, konkreetselt mõõtja subjektiivsel hinnangul, et sõidukite

visuaalsed kiirused ilmselt ei ühti kiirusmõõteseadme Stalkeri jooksvate tulemustega. Kiirusemõõteseadme iseärasus on ka selles, et teatud konstruktsiooni asjaolude saabumisel seade ei funktsioneeri korrapäraselt (see puudutab näiteks ka varianti, kui Doppleri signaal on katkendlik, nimetatud määruse § 9 lg 2 p 3). Kohus

leiab, et vastava koolituse saanud ja pädev mõõtja ongi see isik, kes hindab asjaolusid asjatundlikult ja otsustab igal konkreetsel juhul, et seade ei funktsioneeri adekvaatselt ja mõõtmine ei ole määruse § 8 p 3 lähtudes lubatud. Antud juhul tegi pädev mõõtja otsustuse, et sõidukiiruse mõõtmine on lubatud ega esine nimetatud

määruse § 8 p 3 sätestatud mõõtmist välistavat asjaolu. Kohus lähtub sellest, et

mõõtmist välistava asjaolu hindamine ja tuvastamine on mõõtja ehk vastava

koolituse saanud politseiametniku pädevuses ja pelgalt menetlusaluse isiku või

kõrvaltvaataja tunnistaja ütlust, et vih või lumesadu oli nende arva mates tugev, ei

piisa, et seada tõsise kahtluse alla sõidukiiruse mõõtmise usaldusväärsust. Kohus

täiendavalt selgitab, et antud juhul ei omista kohus ühele või tõendile teisele täiendavat kaalu, nagu oleks politseiniku ütlustel kaalukamat tähendust, vaid kohtu järelduse lähtepunktiks on seaduseandja kehtestatud kord, nimelt LS § 193 lg 1,

195 p 2, et liiklusjärelevalvet teostab ja nimelt kiiruserežiimi ipidamist kinn

kontrollib politsei, teisisõnu sõidukiirust kontrollib, mõõdab, hindab, rikkumist

tuvastab politseiametnikest pädev mõõtja, mitte aga menetlusalune isik ega

kõrvaltvaataja. Menetlusaluse isiku väide ja tunnistaja J. Urrese ütlus, et nende

arvetes oli lumesadu tugev ei anna kohtule alust kahelda sõidukiiruse mõõtmise

võimalikkuses ja mõõtmise usaldusväärsuses, sest mõõtmise võimalikkus oli

eelnevalt kontrollitud ja otsustatud pädeva mõõtja poolt, kes fikseeris lumesaju

olemasolu ka kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli. Protokollist nähtub, et seade oli testitud Kohus leiab, 21.02.2012 kell 18.10, näitas ennast töökorras olevat.

et kui menetlusalune isik soovib siiski seada tõsise kahtluse alla sõidukiiruse

mõõtmise võimalikkust tuginedes tugeva lumesaju argumendile, tuleb tal siiski

hakata kaitsma ennast aktiivsemalt ja tuua kohtule menetlusaluse isiku käsutuses olevaid faktilisi andmeid (kui selliseid on) või veenvalt selgitada, miks peaks siiski

10 mõõtja vaatamata sellele, et esines tugev lumesadu ja mõõtmine ei olnud võimalik,

hakkama mõõtma sõidukiirust konkreetsetel ilmastikuoludel kõlbmatu

kiirusmõõteseadmega, fikseerima suvalist näitu ja hakkama kedagi süüdistama.

Menetlusalune isik väitis, et kohtuväline menetleja eksis mõõtmisel. Kui lähtuda asjaolust, et politseinik tahtlikult mõõdab sõidukiirust, nähes, et jooksvad andmed ei

klappi sõidukite visuaalsete kiirustega, sel juhul oleks selline tegevus mitte politseiametniku eksimus vaid kunstliku tõendi loomine. Menetlusealune isik avaldas kohtuvaidluses, et see on ebamäärane, kui politseinik

ise otsustab, millal ja millistel ilmastikuoludes on võimalik sõidukiirust mõõta.

Kohus leiab, et kaine mõistuse piiride väljapoole jääks küsimus, et õigusakt ei

reguleeri üksikasja ja lumesaju tugevuse määramist liiklusjärelevalve likult vihmateostamisel. Vihmaja lumesaju tugevuse hindamine sõidukiiruse mõõtmise

võimalikkuse küljest on kohtu arvates pädevale politseiametnikule jõukohane

tegevus, mille konkreetse läbiviimise tingimuste õigusaktiga kehtestamine oleks ilmne liialdus. Kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli ja tunnistaja A. M ütlustega leiab kohus xx usaldusväärselt tõendatuks, et 21.02.2012 puudus nimetatud määruse nr 78 § 8 p 3 mõttes sõidukiiruse mõõtmise võimalikkust välistav asjaolutugeb lumesadu.

Menetlusalune isik seadis kahtluse alla mõõtmise usaldusväärsuse ka selle alusel, et

, peatatud alles 4.kilomeetril. kui mõõtmine toimus 6.kilomeetril, miks ta oli

M , et politseinikud ise kahtlesid, kas enetlusaluse isiku arvates, näitab see asjaolu

menetlusalune isik on rikkuja. Esiteks tunnistaja A. Mxxx selgitas, et kahtlusi rikkumises ja rikkumise sooritanud auto identifitseerimises patrullil ei tekkinud.

Kohus märgib, et 2 kilomeetrit on suur vahemaa jalakäijale kuid mitte sõidukile.. Arvestades kiirusega näiteks 70 km/h ( tunnistaja A. M selgitas, et ta ei mäleta xxx

millise kiirusega sõideti väidetava rikkuja järele, kuid ei välista et ületamisega,

lubatud oli 50 km/h), läbiks patrullauto 1 minutiga 1167m, seega 2 kilomeetri läbimine võtaks patrullil umbes poolteist minutit, mis iseenesest ei ole ebamõistlik

aeg väidetava rikkuja autoni jõudmiseks. Kohtu arvates asjaolu, et menetlusaluse isiku auto oli peatatud 4.kilomeetril, sõidukiirus aga mõõdetud 6.kilomeetril, ei mõjuta sõidukiiruse mõõtmise usaldusväärsust.

Menetlusalusele isikule selgitab kohus veel ja kohtupraktikas on seda tehtud juba

korduvalt ja korduvalt, et mõõtmine on õiguslikus mõttes jälgitav, kui on järgitud Mõõteseaduse § mõõtmise jälgitavuse nõuded. Mõõteseaduse § 5 lg 1 -st 5 tulenevad sätestab, et mõõtetulemuste jälgitavus on tõendatud, kui mõõtmised on teinud pädev

mõõtja, kes kasutab mõõtevahendit, mille taatluskohustus on täidetud või mis on

jälgitavalt kalibreeritud, või sertifitseeritud etalonaineid, järgides asjakohast mõõtemetoodikat. Kui mõõtevahend on kantud käesoleva seaduse § 7 lõike 3 alusel

kehtestatud metroloogilise kontrolli nimistusse ning nõuded mõõteprotseduurile ja

mõõtetulemuste töötlemisele tulenevad eriseadusest, piisab mõõtetulemuste

jälgitavuse tõendamiseks taatluskohustuse läbinud mõõtevahendi kasutamisest. Menetlusalune isik ei väljendanud kahtlust mõõtja pädevuses või kas mõõteseade

11 on taadeldud. Ka kohtul ei ole selle kohta kahtlusi. Antud juhtumil kasutatud mõõtevahend on kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli kohaselt taadeldud ja vastav tunnistus olemas ( TTRSS-12/00041). Nimetatud määruse nr 78 § 9 tuleneb, et radarmõõturi kasutamisel: 1) valitakse mõõtmiseks vastav mõõte ja suunarežiim; -

2) suunatakse mõõtur mõõteobjektile; 3) ei tohi mõõtmisel tekkiv Doppleri helisignaal olla katkendlik ja selle helikõrgus ei tohi muutuda hüppeliselt.

Kohtuliku arutamise käigus ei ole tuvastatud, et radarmõõturi kasutamisel oleks mõõtja rikkunud § 9 sätestatud nõudeid. Protokollist nähtub, et Doppleri signaal on

ühtlane, mõõterežiim paigal seistes, suunarežiim pärissuunalisel rajal, segavaid faktoreid ei ole.

Kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli ja tunnistaja D.L-i pinnal leiab kohus, et antud juhul oli mõõtmine täiesti jälgitav Mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes, ehk

mõõtmine on teostatud pädeva mõõtja poolt (Ida Prefektuur), taadeldud mõõteseadmega (taatlustunnistus TTTRSS märgitud kiirusmõõteseadme -12/00041-

kasutamise protokollis) ning mõõtmisel ei ole eksitud metoodika järgimisega. Menetlusaluse isiku argument, et talle ei ole mõõtmise asjaolud selged, sest ei ole

märgitud koordinaadid ja mõõtmine toimus tugeva lumesaju tingimustes, on paljasõnaline ega tugine tõsiseltvõetavatele argumentidele.

Kohus peab veel vajalikuks märkida, et kuigi tunnistaja J. Uxxx on menetlusaluse

isiku poolt esitatud tunnistaja ,kes peaks anda tunnistusi menetlusaluse isiku argumentide toetamiseks, ei ole J. U

xxx ütlused selle sisuga, millega oleks võimalik menetlusalusele isikule esitatud süüdistust ümber lükata. Lumesaju tugevuse kohta antud ütluste sisu on kohus juba analüüsinud ja oma hinnangu andnud. Tunnistaja avaldas, et pärast raudteed seal kus lõpeb 90 km/h ala ja algab 70 km/h piirangu ala vähendas men püsihoidjale etlusalune isik kiirust ja pani kiiruse 70 km/h. Tunnistaja

väitel nägi ta seda spidomeetrilt. Kohus usaldab tunnistajat, kuna see väide ei ole millegagi ümber lükatud. Menetlusaluse isiku mõõdetud kiiruse lõplik tulemus on 72 km/h. Kohus märgib, et vaadates spidomeetrit reisija istekohalt on tõesti võimalik eksida, kas osuti on 70 või 72 peale, ka elektroonilise tabloo puhul on küljevaatest

võib eksida kas number on 70 või 72. Seega, tunnistaja J. U ütlused ei ole xxx

põhimõtteliselt vastuolus kiirusmõõteseadme kasutamise protokolliga. Järgmine oluline moment tunnistaja ütlustes on see, et ta ei mäleta, et kuni xxx sõites oleks menetlusalune isik kiiruse vähendanud. Ta mäletab, et menetlusalune isik pidurdas järsult , sest ette sõitis kõrvalteelt teine auto. Vaidlust ei ole osas, et pärast seda xxx

jõudiski kohale politseipatrull ja menetlusalune isik peatus peatamismärgiande peale. Järelikult ütlustega ei ole välistatud olukord, et pärast 70 km/h tunnistaja piirangu ala läbimist sõitis menetlusalune isik edasi 50 km/h piirangualasse ja seda kiirust mitte vähendades e ütlused ei lükka menetlusa . Seega, tunnistaja J. Uxx lusele

isikule esitatud süüdistust ega anna alust kahelda kiirusemõõteseadme kasutamise protokollis ega tunnistaja A. Mxxx

ütlustes.

12

Lõplikult kohus leiab tõendatuks kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli, tunnistaja A. Mxxxütluste ja osaliselt tunnis ütlustega ( et pärast 70 km/h taja J. Uxxx

alale sõitmist ei mäleta ta, et Menetlusalune isik oleks 50 km/h piirangualasse jõudmisel sõidukiirust vähendanud) D.L-i poolt järgmise väärteo toimepanemist:

xxx kilomeetril juhtis mootorsõidukit kiirusega 75 pluss miinus 3 km/h, suurim lubatud kiirus on antud teelõigul 50 km/h, seega ületas sõidukiirust mitte vähem kui 22 km/h, millega rikkus LS § 15 lg 1 p 2.

Liiklusseadus § 15. Sõid

ukiirus (1) Suurim lubatud sõidukiirus on: 1) asulavälisel teel 90 kilomeetrit tunnis; 2) asulasisesel teel 50 kilomeetrit tunnis;

Tegu on õigesti kvalifitseeritud LS § 227 lg 2 alusel.

Karistus nimetatud väärteo eest on määratud pädeva kohtuvälise menetleja poolt, milleks on Ida Prefektuur.

Kohus leiab, et antud väärteoasja menetlemisel on kohtuväline menetleja järginud

väärteomenetlusõiguse norme. Selle väärteoasja menetlemisel järgiti ka ausa menetlemise põhimõtet. Isikule tutvustati kiirusmõõteseadme näitu ja võimaldati

teha protokollile märkusi. Süüteo ilmnemisel jätkati süüteomenetluses, tagades menetlusalusele isikule VTMS § 19 tulenevate õiguste kasutamist.

Kohus leiab, et D.L kaudse pani väärteo toime tahtlusega. KarS § 16 lg 3

sätestab, et isik paneb teo toime kaudse tahtlusega, kui ta teab, et teostab

süüteokoosseisule vastava asjaolu ja soovib või vähemalt möönab seda. Sõites kiirusepiiranguga 50 km/h teelõigul kiirusega vähemalt 72 km/h, oli D.L teadlik,

et rikub kiirusepiirangut, liikudes edasi sama kiirusega s ta rikkumise mööni esinemist ja jätkas seda.

Kohus ei tuvastanud D. Dontsovi - süüd välistavaid asjaolusid KarS u 2. peatüki 2. jao tähenduses.

KARISTUS

Karistuse määramisel ja mõistmisel tuleb lähtuda KarS § 56 sätestatust. Arvestada tuleb karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast

hoiduda edaspidi süütegude toimepanemist ning õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistamise aluseks on isiku süü toimepandust.

13 Viimasest lausest tuleneb, et karistamine on tegupõhine. Lubatust kiirema kiirusega

sõitmine ehk lubatud kiiruse ületamine on ohudelikt. Selle teo kergem väärteokoosseis on ette nähtud LS § lg 1 järgi kiiruse ületamine kuni 20 227 - km/h, mis näeb ette ka kuni 30 trahviühikut, ehk kuni 120 eurot kergema karistuse . Isik sõitis kiirusega vähemalt 72 km/h xxx on piirangu ala, millel on lubatud kiirus 50 km/h. Kiiruse režiimi rikkudes ohustas isik teiste liiklejate turvalisust. Igal liiklejal

on õigus eeldada, et kõik teised liiklejad järgivad liiklusnõudeid, muuhulgas

hoiavad lubatud kiirusest kinni. Sellest tulenevad prognoosivad liiklejad liiklusolukorda teel. Kiiruserežiimi rikkumiste tulemuseks on see, et liiklusolukorra ettenägemine muutub võimatuks, mille tagajärjel langeb liiklusturvalise tase.

D.L on varem karistamata isik. Menetlusalusel isikul on töökoht, seega piisav sissetulek. Kohtuvälise menetlemise ega kohtuliku arutamise käigus ei ole D.L-i vastutust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid tuvastatud.

LS § 227 lg 2 näeb ette vastutuse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima

sõidukiiruse ületamise eest 21–40 kilomeetrit tunnis

karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. Keskmine karistuse määr on 50 trahviühikut summas 200 eurot. D.L-ile on määratud karistusena rahatrahv 20 trahviühikut summas 80 eurot ehk tunduvalt alla keskmise. Kohus leiab, et, puudub alus karistuse kergendamiseks. D.L ületas kiirust mitte vähem kui 22 km/h võrra, mis on LS § 227 lg 2 ettenähtud rikkumise vahemiku ( 21-

40 km/h) minimaalses määras. LS § 227 lg 1 järgi maksimummäär on 30 trahviühikut ehk 120 eurot. Sellest lähtuvalt oleks loogiline, et rahatrahvi määr LS §

227 lg 2 järgi toimepandud väärteos, milles ületamine on rikkumise vahemikust

minimaalne (22 km/h, vahemik 21- - 40 km/h), jääb vahemikusse 30 100 trahviühikut. D.L-ile on määratud aga trahv 20 ühikut ehk isegi vähem kui LS § 227 lg 1 järgi ettenähtud sanktsiooni maksimummäär.

Rahalise laadi karistuse puhul seisneb karistuse toime selles, et karistuse tõttu

muutuvad isiku majanduslikud võimalused tagasihoidlikumaks. Materiaalsed piirangud panevad isikut mõtlema ja ümber hindama toimepandud tegu. Rahalise

laadi karistuse mõju peab olema piisav, et isik seda tunnetaks. Rahatrahvi summa

mõju on erinev püsiva ja piisava sissetulekuta ja majanduslikult kindlustatud isikule. Kuigi karistus on tegupõhine, tuleb seda diffirintseerida lähtudes süüdlase isikust ja karistuse eesmärke ( et isik hoiduks edaspidi süütegude toimepanemisest)

silmas pidades. Selles valguses võib olla põhjendatud määratud karistuse D.L-ile määr LS § 227 lg 2 sanktsiooni keskmisest väiksemal määral.

Sellest lähtudes leiab kohus, et D.L-ile määratud karistus rahatrahv 20 trahviühikut summas 80 eurot on põhjendatud ja vastab karistuse eesmärkidele.

14 KOHTU MEE™ED

Kohus leiab, et D.L-i kaebus Ida Prefektuuri vanemväärteomenetleja Meelis Kaev´u 12.03.2012 otsuse peale väärteoasjas

2440,12,001123 tuleb rahuldamata ja nimetatud otsus muutmata.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik Inna Kirsipuu