1-12-3197/7 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

1-12-3197

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht 07. mail 2012.a Tallinn, Liivalaia kohtumaja

Kriminaalasja number

1-12-3197 (11230117947)

Kohtunik

Külli Iisop

Kohtuistungi sekretär

Ave Mõistlik

Tõlk Diana Smirnova

Kriminaalasi I.R süüdistuses KarS § 200 lg 2 p 4 järgi

lühimenetluses

Kohtuistungi toimumise aeg 26.04.2012.a

Prokurör

Natalia Lebed

Süüdistatav I.R – isikukood: XXX;

kodakondsus määratlemata; elukoht: XXX, viibib vahi all Vanglas; algharidus, ei tööta; varem kriminaalkorras

karistatud 11-l korral, sealhulgas 22.08.2006.a Harju Maakohtu otsusega KarS § 200 lg 2 p 4, 7 8; § 199 lg 2 p

4, 7, 8 -25 lg 2, 4; § 121 ja § 201 lg 2 p 1 järgi

vangistusega 2 aastat 8 kuud; 22.06.2011.a Harju Maakohtu otsusega KarS § 199 lg 2 p 4, 8; § 199 lg 2 p 7, 8, 9; § 274 lg 1 ja § 404 järgi vangistusega 9 kuud 10

päeva, vabanes pärast karistuse kandmist 20.10.2011; tõkend vahistamine alates 19.12.2011.a (kahtlustatavana kinni peetud 17.12.2011.a)

Kaitsja advokaat Owe Ladva

RESOLUTSIOON

1. Süüdi tunnistada I.R KarS § 200 lg 2 p 4 karistuseks

järgi ning mõista 4 aastat ja 6 kuud vangistust.

2

KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada mõistetavat põhikaristust ühe kolmandiku (1 aasta ja 6

kuu vangistuse) võrra ning kandmisele kuuluvaks karistuseks mõista 3 (kolm) aastat vangistust.

Tõkend vahi all pidamine jätta muutmata – kohtuotsuse jõustumiseni, eelvangistusaeg

KarS § 68 lg 1 alusel lugeda karistusaja hulka ning mõistetud

vangistuse alguseks lugeda 17.12.2011.a.

2. Välja mõista I.R ilt menetluskulud riigieelarve tuludesse -

: määratud

kaitsjale makstud tasust (üheksakümmend viis) ja süüdimõistva kohtuotsusega 95 eurot

kaasnevast sundrahast (kolmsada kuuskümmend viis) . 365 eurot

Menetluskulusid on võimalik tasuda vabatahtlikult 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse

jõustumisest Rahandusministeeriumi arvele nr 10220034796011 SEB-s või arvele nr

221023778606 Swedbankis, viitenumber mõlemal juhul 2800049777; maksekorraldusele märkida kriminaalasja number 1-12-3197 ja süüdimõistetu nimi.

Kui menetluskulud ei ole tähtaegselt tasutud, suunatakse need täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.

3. Asitõendid:

CD-plaat kõnesalvestusega, mis asub kriminaalasja materjalide juures; 3 karpi DNA proovidega, plastmassist pudel - mis asuvad PPA Põhja prefektuuri asitõendite hoiuruumis – hävitada pärast kohtuotsuse jõustumist.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale on õigus esitada apellatsioon 15 päeva jooksul, kuid apellatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb otsuse teinud kohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul, alates kohtuotsuse või selle resolutiivosa kuulutamisest. Otsus tervikuna koostatakse vaid pärast apellatsiooniteate saamist ning on kättesaadav kohtu kantseleis Apellatsioon tuleb esitada otsuse teinud kohtule kirjalikult 15 päeva jooksul, alates

päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik kohtus tutvuda kohtuotsusega. Vahistatud

süüdistatav või tema kaitsja võib esitada apellatsiooni süüdistatavale kohtuotsuse koopia kätteandmisele järgnevast päevast alates 15 päeva jooksul.

SÜÜDISTUS I.R, varem röövimise toime pannud isikuna, taas 14.12.2011 kella 11.45 paiku,

avanud praokil ukse, sisenes ML´le kuuluvasse, aadressil XXX, Tallinna linnas asuval alal seisvasse haagissuvilasse ja varastas sealt arvuti HP Paviljon maksumusega 150 eurot, millega

olid ühendatud kõlarid maksumusega 30 eurot, mobiiltelefoni Samsung maksumusega 129 eurot, ID-kaardi lugeja maksumusega 5,75 eurot, vabakäeseadme maksumusega 31,96 eurot, navigaatori Tom-Tom maksumusega 90 eurot ja fotoaparaadi Olympic vutlaris ja kahe akuga, maksumusega 40 eurot, firma Elisa juhtmevaba seadme internetiga ühendamiseks, materiaalse

väärtuseta, kokku üldsummas 476,71 eurot ja kui I.R väljus varastatud asjadega

haagissuvilast, tuli ta juurde kannatanu ML ja haaras I.R õlgadest kinni, üritades

3 teda sellisel viisil kinni pidada, kuid I.R laskus kükakile ja üritades lahti rabeleda, lõi

kannatanut mitu korda vasaku käega vastu keha, üritades seejuures lüüa kannatanut paar korda rusikaga vastu nägu, pärast seda tõmbas kannatanut, mille tagajärjel kannatanu kukkus. I.R lõi kannatanut veel mitu korda rusikatega vastu pead, millega tekitas kannatanule füüsilist valu, pärast seda jooksis minema.

Sellega pani I.R toime järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o KarS § 200 lg 2 p 4 võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, mis on toime pandud vägivalla kasutamisega isiku poolt, kes on varem toime pannud röövimise.

POOLTE SEISUOHAD

Prokurör leidis, et I.R-i süü röövimises on tõendamist leidnud ja õigesti

kvalifitseeritud KarS § 200 lg 2 p 4 järgi, kuna teda on varem röövimise eest karistatud. Kannatanu ütlused vägivalla kasutamise osas on usaldusväärsed, ta kirjeldab väga detailselt, mis järjekorras ja kui intensiivselt oli vägivalda kasutatud. Kui süüdistatav sisenes haagisesse varguse eesmärgil, siis kasvas see vargus üle röövimiseks. Keegi ei takistanud I.R kõiki võetud asju sündmuskohale maha jätmast, kuid ta ei

teinud seda. Just kannatanu suhtes vägivalla kasutamise tõttu sai ta võõra varaga sündmuskohalt lahkuda. Kuna raskeid tagajärgi kannatanule ei tekkinud, taotles prokurör I.R-i karistamist 4- aastase vangistusega, mida lühimenetluse tõttu vähendada ühe kolmandiku võrra ning kanda jääb 2 aastat ja 8 kuud vangistust algusega 17.12.2011.a.

Süüdistatav I.R tunnistas end süüdi varguses, mitte röövimises. Leidis, et

kannatanu ütlused ei ole usaldusväärsed. Kannatanu kaalus üle 100 kilo ning sellist suurt inimest on väga raske lüüa näkku või pähe. Mingeid vigastusi kannatanul ei tuvastatud. Leidis, et tema vasakul käel on nii teravad kondid, et kannatanule oleksid löömise tagajärjel

kindlasti näkku jäänud vigastused. Varastatud asjad jäid sündmuskohale ning alles autosse joostes märkas, et ta käe külge oli kogemata rippuma jäänud kannatanu fotoaparaat.

Kaitsja O. Ladva leidis, et röövimine ei ole tõendamist leidnud. I.R on toime

pannud varguse ning ta tuleb süüdi mõista KarS § 199 lg 2 p 9 järgi. Vägivalda asjade hõivamise eesmärgil ei ole ta rakendanud. Vägivalla rakendamise osas ei ole kannatanu

ütlused usaldusväärsed, isiku läbivaatuse protokolli ja kiirabikaardiga on tõendatud, et

kannatanul puudusid igasugused nähtavad vigastused. Isegi juhul, kui kohus peaks asuma seisukohale, et I.R põhjustas kannatanule lahtirabelemise käigus valu ning selle eest tuleb teda karistada, siis tuleb seda teha KarS § 121 alusel.

TUVASTATUD ASJAOLUD ja KOHTU JÄRELDUSED

Kohtuistungil kontrollitud tõendite alusel on kohus jõudnud veendumusele, et I.R-i süü talle inkrimineeritud kuriteo toimepanemises on tõendamist leidnud ning tema käitumine

on õigesti kvalifitseeritud KarS § 200 lg 2 p 4 järgi. Kuritegu, mis algas vargusena, kasvas pärast kannatanu vahelesekkumist üle röövimiseks.

Kannatanu ML ütlustest (tl. 4-7; 28; 81; 87) nähtub, et ta oli 14.12.2011.a kell 11:45 ajal tööl

oma firmas aadressil XXX, kus asub ka haagissuvila, mida kasutab kontorina. Oli 15-20 meetri kaugusel haagissuvilast, kui nägi, et selle uks oli avatud. Haagisele lähenedes märkas

ta läbi akende seal sees liikumist, jõudis ukseni ja haagisest tuli talle vastu tundmatu mees,

kelle käes oli tema sülearvuti koos mõlema kõlariga, juhtmete küljes rippusid mobiiltelefon,

4 ID-kaardi lugeja, käed vaba telefonisüsteem, 4 USB juhet, Elisa interneti pulk, mis olid arvuti

küljes. Mees tahtis põgeneda koos tema asjadega, ning tema takistamiseks võttis ta mehel kahe käega õlast kinni. Kuna see mees tahtis põgeneda, istus ta natuke allapoole ning asjad, mida ta tahtis varastada, kukkusid osalt maha. Kannatanu hakkas karjuma ja appi kutsuma ning kuna mõned juhtmed

olid veel mehe käes, hoidis ta mehest ikka veel kinni. Siis hakkas see mees teda vasaku

rusikaga lööma keha piirkonda, tahtis paar korda ka näkku lüüa, kuid ta sai need löögid blokeerida. Haagisest väljunud mees lõi teda kokku 4-5 korda keha ja pea piirkonda

Mingil momendil see mees tõmbas teda enda poole, kannatanu kukkus põlvili ja samal ajal tulid kõrval seisvast autost (Ford Mondeo) nende juurde kaks meesterahvast. Arvab, et need 2

meest tahtsid vabastada oma sõpra. Nad tulid kannatanu juurde ja hakkasid teda peksma rusikatega vastu pead, kuid ta suutis end kätega kaitsta. Lööke oli umbes 5-6, ta nägi haagises

käinud mehe käes ka mingit noataolist eset, mees tegi sellega ähvardava liigutuse ja ütles

midagi vene keeles. Peale seda jooksid kõik kolm meest autosse ja sõitsid ära. Kannatanu

kutsus politsei. Peksmisest kehale ja näkku jälgi ei jäänud, aga pea hakkas valutama. Kohapeal käis ka kiirabi, kes ta läbi vaatas. Peksmine kestis umbes minut kuni 1,5 minutit.

Pärast meeste põgenemist avastas, et haagisest oli kadunud digitaalfotoaparaat Olympus koos

vutlari ja kahe akuga ning GPS seade.

Isiku läbivaatuse protokolli (tl. 9-12) kohaselt M. L 14.12.11.a nähtavad vigastusi ei olnud. Lisatud fotodelt on näha, et kannatanu kandis tunkesid, nähtaval olid üksnes nägu ja labakäed. Lahti ta ei riietunud, erinevaid kehaosasid fotografeeritud ei ole. Tallinna Kiirabi kaardist nähtuvalt diagnoositi M. L 14.12.2011.a peavalu (tl. 84).

Asitõendi vaatlusprotokolli (tl. 98-100) kohaselt on kannatanu 14.12.11 kell 11.54 teinud

kõne Põhja Prefektuuri Juhtimiskeskusele, kus teatab, et Tallinnas XXX toimus vargus ning röövimine, et talle tulid 3 meesterahvast kallale ning meesterahvad olid autoga XXX(roheline Ford Mondeo). Teda peksti kätega, nähtavaid vigastusi ei ole, kuid pea valutab.

Sündmuskoha vaatlusprotokolli kohaselt (tl. 13-14, fototabel 16-22) oli vaadeldavaks objektiks Tallinn XXX territoorium, kus asub haagissuvila, mille ukse ees maas asus rüperaal, eemal kõlarid. Haagissuvila lukul ja uksel välised vigastused puudusid.

Tunnistaja Fjodor T ’i ütlustest nähtub (tl. 33 - 36), et 14.12.11 hommikul sõitis ta kahe

noormehega, „Les“ ja „Tjoma“, Pae 23a ühiselamu juurest Lauluväljaku kandis asuvasse

autohooldusesse. Autohoolduse poole minnes möödus ta haagisest, vaatas aknast sisse, nägi

laua peal sülearvutit. Autosse tagasi istudes, tagajärgedele mõtlemata, ütles teistele, et nägi

haagises sülearvutit, mille peale Les väljus autost ja sisenes haagisesse. Mõne aja pärast tuli

haagise juurde meesterahvas, siis tormas Les haagismajast välja. Nägi, kuidas mees haaras Lesi kinni. Seejärel tema ja Tjoma sööstsid autost välja ja jooksid nende juurde, et Les sealt

ära viia. Les suutis ise ennast mehe haardest lahti rabeleda ja nad kõik koos jooksid tagasi auto juurde. Tema meest ei peksnud. Ei näinud, kas Lesil oli tol hetkel, kui nad nende juurde jõudsid, nuga käes või mitte. Niipea, kui jõudsid veidi eemale, ütles Les, et ta tahtis sülearvuti kaasa võtta, kuid teda segas omanik ja ta sai ainult fotoaparaadi kaasa võtta. Teel koju astusid

nad pandimajast läbi, et fotoaparaat pantida, kuid seal ei võetud seda laadijata vastu. Kuna

Lesil ei õnnestunud fotoaparaati müüa, aga raha ta vajas, andis ta Lesile 15 eurot ja võttis fotoaparaadi endale.

5

Tunnistaja AV on 18.12.11 andnud F. T sarnaseid ütlusi (tl. 51-54). Nägi, et haagiseni

jõudnud mees püüdis sealt välja jooksnud Lesi kinni haarata ja Les püüdis välja rabelda ja

hüüdis appi. Tema koos F.T jooksid autost välja, kuid Les suutis ise välja rabelda. Kui ta autos nägi Lesi käes fotoaparaati, siis viimane ütles, et peale fotoaparaadi tahtis ta varastada

ka sülearvutit, kuid omanik segas teda. Erinevalt F. T väitis A. V , et kuna pandimajas ei võetud fotoaparaati ilma laadijata vastu, jäi aparaat F autosse ning F neile fotoaparaadi eest ei maksnud.

Fotoaparaati Olympus on asitõendina vaadeldud (tl. 37-41) ning kannatanu on selle politseist kätte saanud (tl. 42).

I.R-i ütluste kohaselt (tl. 63 - 66; 69 - 73) ei olnud tal kavatsust panna toime

röövimist, ta tahtis varastada. Sõitis 14.12.11 koos A. V i ja F. T Lauluväljaku läheduses asuvasse autohooldusesse, mille kõrval asub autoparkla. F. T väljus autost ning tagasi tulles

ütles, et nägi suvilahaagises sülearvutit. Ta (I.R) otsustas selle varastada ja väljus

autost. Haagisesse sisse jõudes nägi laual sülearvutit, millega oli palju juhtmeid ühendatud. Alguses võttis ta fotoaparaadi, mis oli aknal ja riputas selle käele, pärast seda võttis sülearvuti ja kahmas kõik, mis oli arvutiga ühendatud ja hakkas nende asjadega väljuma.

Väljudes tuli jooksuga tema juurde mees, kes haaras tal jopest ning hakkas teda enda peale

tõmbama, samal ajal pekstes teda ühe käega vastu keha. Niipea kui mees tal jopest haaras,

kukkus tal arvuti koos selle küljes olevate asjadega käest. Kuna mees teda peksis, karjus ta

appi ning autost väljusid F.T ja A.V ning tulid tema poole. Mingil hetkel rabeles ta lahti,

jooksis auto juurde ning nad sõitsid kolmekesi minema. Ta ei tea, kas F. T ja A. V peksid seda meest või mitte; tema meest noaga ei ähvardanud.

Autos avastas, et käele oli rippuma jäänud fotoaparaat. Ütles oma kaaslastele, et ta

fotoaparaati ei vaja. Teel koju astusid nad läbi mingist pandimajast, kuid seal laadijata fotoaparaati panti ei võetud. Andis fotoaparaadi T ning viimane andis talle ja A. V selle eest 10 eurot.

01.02.12 andis I.R täiendavaid ütlusi (tl. 93-96), kus täpsustab, et kui ta koos

varastatud asjadega haagiselamust väljus, tuli tema juurde jooksuga mees, kes üritas teda

kinni pidada ja kasutas füüsilist vägivalda. Neil toimus omavaheline kaklus ja ta oletab, et selle kakluse käigus võis ta tekitada sellele mehele füüsilist valu. A. V ja F. T seda meest ei peksnud, ta suutis ennast ise välja rabeleda. Tema mäletab, et A. V üldse autost ei väljunud.

Kui autosse tagasi istus, siis avastas, et ta käe külge oli rippuma jäänud fotoaparaat. Ta ei vajanud seda ning F.T ostis selle ära, andis talle kas 10 või 15 eurot. Saadud raha kulutas oma vajadustele.

KarS § 200 lg 1 kohaselt on röövimise objektiivne koosseis täidetud, kui isiku suhtes kasutati vägivalda võõra vara äravõtmiseks selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil.

Tõendeid kogumis hinnates kohus leiab, et kuritegu, mis algas vargusena, kasvas üle

röövimiseks. Kannatanu oli märganud vargust ja püüdis takistada süüdlase lahkumist

varastatud asjadega. Kannatanu suhtes kasutas I.R aga vägivalda: lõi teda kehasse,

üritas näkku lüüa, tõmbas kannatanut, nii et viimane kukkus. Selle tagajärjel õnnestus tal sündmuskohalt lahkuda vähemalt fotoaparaadiga. Kannatanu aktiivse sekkumise tõttu jäid teised asjad sündmuskohale maha. Seega I.R-i

käitumine, kes soovis esialgselt toime panna vargust, kuid kasutas teda takistama ilmunud kannatanu suhtes vägivalda, et hõivamine lõpule viia, on kvalifitseeritav röövimisena KarS §

6

200 järgi. Vägivald oli antud juhul vahendiks asja äravõtmisel, kannatanu vastupanu mahasurumiseks.

Kohtul ei ole alust kahelda kannatanu ütlustes, sest need on teo toimepanemise asjaolude osas kooskõlas teiste kogutud tõenditega. Kohus ei näe ühtegi põhjust, miks oleks kannatanu

pidanud andma valeütlusi või valeandmeid tarvitatud vägivalla kohta juhtimiskeskusele ja kiirabile. Vahetult pärast sündmust teatab kannatanu politsei juhtimiskeskusele röövimisest, mitte vargusest, et talle tuli kallale 3 meest, peksid teda ning tal pea valutab. Kannatanu teatab ka auto margi ja registreerimisnumbri, millega mehed sündmuskohalt lahkusid. See näitab, et

toimunud sündmusi tajus ta adekvaatselt. Ka saabunud kiirabile kurtis ta peavalu löömise tagajärjel ning see on fikseeritud ka kiirabikaardil.

Asjaolu, et kannatanu näol ei olnud nähtavad vigastusi, on seletatav sellega, et löögid näkku

suutis ta blokeerida. Korduvad löögid käega või rusikaga vastu pead ja keha on kahtlemata

valu põhjustavad. Füüsilise vägivallana on käsitletav ka kannatanu tõmbamine, mille ta tagajärjel ta põlvili kukkus.

Füüsilist kontakti kannatanu ja süüdistatava vahel on kinnitanud ka süüdistatav ise („oli omavaheline kaklus“), samuti tunnistajad F. T ja A. V , kes räägivad küll rabelemisest, mitte löökidest.

Samas tuleb arvesse võtta ka seda, et süüdistatav ja tunnistajad on omavahel vanad tuttavad,

nad on varem koos kuritegusid toime pannud, süüdistatava enda väidete kohaselt koos ka

vangistust kandnud. Nad on üksteise kohta püüdnud anda õigustavaid ütlusi (I.R on

viimasel ülekuulamisel väitnud, et A.V ei väljunudki auost; T ja V väitsid, et nuga I.R-i käes ei näinud).

Kuna F. T ja A. ei ole esitatud süüdistust kuriteole kaasaaitamises, ei ole kohtul alust analüüsida kannatanu ütlusi selle kohta, kas ja millist vägivalda ning mis eesmärgil kasutasid

kannatanu suhtes teised isikud. Kohus ei saa väljuda süüdistuse piiridest. Samal põhjusel ei

pea kohus vajalikuks analüüsida kannatanu ütlusi süüdlase käes olnud noa kohta. Prokurör

selgitas kohtule, et kuna kannatanu ei osanud süüdistatava käes olnud nuga lähemalt kirjeldada, siis ei esitanud ta I.R-ile süüdistust röövimises relvaga ähvardades (KarS § 200 lg 2 p 8 järgi).

Süüdistatava ütlusi, nagu jäänuks talle fotoaparaat kogemata või juhuslikult käe külge, ei pea kohus eluliselt usutavaks ning see on ümber lükatud tunnistajate ütlustega.

Juba auto poole liikudes ütles I.R F. T, et ta tahtis ka sülearvutit, kuid sai ainult fotoaparaadi kaasa võtta, kuna omanik segas teda. Sama seletas I.R autos ka V . Vahetult pärast fotoaparaadi hõivamist soovis I.R seda pantida ning kui see ei õnnestunud, jättis ta selle F. T 10-15 euro eest.

Süüdistatava käitumine nii enne kui ka pärast vara hõivamist näitab üheselt I.R-i eesmärgipärast tegevust võõra asja hõivamisel selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil.

Kannatanu suhtes kasutatud vägivald oli ajaliselt seotud vara hõivamisega. Vägivald oli vahendiks võõra asja äravõtmisel.

Röövimise on I.R toime pannud otsese tahtlusega. Isik paneb teo toime otsese

tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda.

7

I.R on isik, keda on varem, s.o. 22.08.2006.a Harju Maakohtu otsusega karistatud

röövimise eest ning seda tõendavad nii kohtuotsuse ärakiri kui väljavõte karistusregistrist (tl 110 - 115, 102 - 109). Karistatus varasema röövimise eest ei ole kustunud.

Seega on täidetud KarS § 200 lg 2 p 4 objektiivne ja subjektiivne teokoosseis. Õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad.

I.R tuleb süüdi tunnistada KarS § 200 lg 2 p 4 järgi ning vastavalt toimepandule tuleb süüdlast karistada.

Karistuse mõistmisel lähtub kohus KarS § 56 sätetest, s.o. I.R-i süüst, arvestab kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma uute süütegude toimepanemisest ja arvestada tuleb ka õiguskorra kaitsmise huvisid.

KarS § 200 lg 2 sanktsioon näeb karistusena ette vangistuse 3-15 aastat.

I.R-i süü suurust hinnates tuleb arvestada, et kannatanule ei tekitatud raskeid tagajärgi, tarvitatud vägivald ei olnud intensiivne ning röövitud asja väärtus ei olnud suur.

Kergendavad ja raskendavad asjaolud antud asjas puuduvad.

Kohus leiab, et I.R-i on võimalik karistada vangistusega alla sanktsiooni keskmist määra. Samas ei saa karistus olla sanktsiooni alammäära lähedane, sest tegemist on isikuga,

keda varavastaste kuritegude eest on karistatud korduvalt. Ka varasemad korduvad vangistused ei ole teda pannud mõtlema oma teo tagajärgedele.

Varem toimepandud röövimise eest on talle mõistetud karistusena 4 aastat vangistust.

Viimase vangistuse kandmiselt vabanes ta alles 20.10.2011.a. ning vaid mõne kuu möödumisel pani ta järjekordselt toime uue kuriteo.

I.R-i mõjutamiseks mitte enam toime panna uusi kuritegusid peab kohus põhjendatuks karistada teda vangistusega 4 aastat ja 6 kuud. Sellest väiksem karistus ei oleks enam kooskõlas ka õiguskorra kaitsmise huvidega. Kuna asja arutati lühimenetluses, tuleb süüdistatavale mõistetavat karistust KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada kolmandiku võrra ning kandmisele kuuluvaks karistuseks jääb 3 aastat vangistust.

KarS § 68 alusel loetakse karistusaja hulka ka eelvangistusaeg, mistõttu tuleb vangistuse kandmise alguseks lugeda I.R-i kahtlustatavana kinnipidamine, s.o. 17.12.2011.a.

Menetluskulud.

KrMS § 180 lg 1 kohaselt tuleb süüdimõistva otsuse korral süüdistatavalt välja mõista ka

menetluskulud. Antud kriminaalasjas on menetluskuludeks KrMS § 175 lg 1 p 4 ja 9 alusel määratud kaitsjale makstav tasu ning süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha, mis esimese astme kuritegudes süüdimõistmise korral on 2,5 palga alammäära ehk 725 eurot.

Arvestades süüdistatava I.R-i

varanduslikku seisundit

ja tema

resotsialiseerumisväljavaateid, käib menetluskulude täielik hüvitamine talle ilmselt üle jõu,

mistõttu KrMS § 180 lg 3 alusel jätab kohus osa menetluskuludest (poole kaitsjatasust ja

8 poole sundrahast) riigi kanda.

Õigusnormid, millest kohus lähtub otsuse tegemisel, on KrMS §-d 175, 179, 180, 238, 306, 311 - 313.

Kohtunik