1-10-14645/30 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg 7. juuni 2012 Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-10-14645 (10240101138) Kohtukoosseis Maarika Kuusk, Aarne Sarjas, Tiit Lõhmus Kriminaalasi

V.R-i süüdistuses KarS § 266 lg 2 p l, 3, § 121 järgi; Mart Vahkali süüdistuses KarS § 266 lg 2 p 3 järgi; D.D süüdistuses KarS § 266 lg 2 p 1, 3, § 121, § 424 järgi Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu 2. veebruari 2012 otsus Apellatsioonide esitajad

süüdistatava V.R-i

(V.R) kaitsja

vandeadvokaat Anti Aasmaa ja Viru Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Sirje Merilo Prokurör Sirje Merilo Süüdistatav V.R

isikukood: XXX; elukoht: XXX

varem kriminaalkorras karistatud kaks korda Kaitsja vandeadvokaat Anti Aasmaa Süüdistatav Mart Vahkal

isikukood: 38010175226; elukoht: XXX

varem kriminaalkorras karistamata Kaitsja vandeadvokaat Arri Tooming

2

RESOLUTSIOON: Juhindudes KrMS §-st 337 lg 1 p 4, §-st 338 p 2, §-st 340 lg 2 p 6 tühistada Viru Maakohtu 2. veebruari 2012 kohtuotsus osaliselt, see on

V.R-ilt sundraha summas 435 eurot väljamõistmises.

Muus osas jätta Viru Maakohtu otsus muutmata.

Kaitsja Anti Aasmaa apellatsioon rahuldada osaliselt, prokuröri apellatsioon jätta rahuldamata.

Välja maksta Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt OÜ Anti Aasmaa

Advokaadibüroo kaudu 115,20 eurot (sada viisteist eurot ja kakskümmend senti),

sealhulgas käibemaks 19,20 eurot (üheksateist eurot ja kakskümmend senti),

vandeadvokaat Anti Aasmaale tema poolt V.R-ile apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest.

KrMS § 185 lg 1 alusel jätta eeltoodud kaitsjatasu riigi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsus on tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis 7. juunil 2012.

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates 8. juunist 2012. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool

esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates 8. juunist 2012.

Esimese astme kohtu otsuse sisu

Viru Maakohtu 2. veebruari 2012 otsusega mõisteti V.R süüdi KarS § 266 lg 2 p 1, 3 järgi ja karistati vangistusega 4 kuud. V.R mõisteti süüdi KarS § 121 järgi ja karistati vangistusega 6 kuud.

KarS § 64 lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskemaga ja mõisteti liitkaristuseks 6 kuud vangistust.

KarS § 65 lg 1 ja 64 lg 1 alusel suurendati karistust Viru Maakohtu 21.02.2011 otsusega mõistetud karistusega ja mõisteti liitkaristuseks 7 kuud vangistust.

Sellest 4 kuu osas jäi V.R tingimisi vabastatuks 21.02.2011 otsusega määratud

tingimustel, ülejäänud 3 kuud jäeti tingimisi kohaldamata KarS § 74 lg 1 ja 3 alusel

katseajaga 1 aasta 6 kuud. V.R allutati katseajaks kriminaalhooldaja käitumiskontrollile ja kohustati täitma KarS § 75 lg 1 ettenähtud kontrollnõudeid.

KarS § 75 lg 2 p 1, 2, 8 alusel kohustati V.R-i käitumiskontrolli ajal: 1) hüvitama

kuriteoga tekitatud kahjust vähemalt 97.46 eurot kuue kuu jooksul, alates kohtuotsuse

jõustumisest, tasudes igakuiselt vähemalt 16.24 eurot; 2) mitte tarvitama alkoholi ja narkootikume; 3) osalema kriminaalhooldusametniku poolt valitud sotsiaalabiprogrammis.

Katseaja algus 02.02.2012.

3

KrMS § 175, 179, 180 lg 1 ja 3, 181 lg 1 alusel mõisteti V.R-ilt välja

menetluskuludena riigituludesse: 1) toimiku paljundamise eest 6.92 eurot; 2) õigusabi eest

kohtueelses menetluses 44.74 eurot; 3) kohtumenetluses vandeadvokaat Anti Aasmaa poolt osutatud õigusabi eest 422.38 eurot; 4) sundraha 435 eurot.

Mart Vahkal mõisteti süüdistuses KarS § 266 lg 2 p 3 järgi õigeks kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu.

V.R-i süüdimõistmist ja karistamist KarS § 266 lg 2 p 1, 3 ja § 121 järgi apellatsioonikorras ei vaidlustata.

M. Vahkalile esitati süüdistus KarS § 266 lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo

toimepanemises selles, et tema 13.03.2010 õhtul kella 22.00 paiku koos V.R-i ja

D.D-ga tungis Lääne-Virumaal Kadrina vallas XXXX asuvasse T.P. korterisse ukse lahtilöömise teel.

Maakohus leidis, et M. Vahkalile KarS § 266 lg 2 p 3 järgi esitatud süüdistus on tõendamata.

M. Vahkal on järjekindlalt eitanud T.P. korterisse sisenemist. Ka kaassüüdistatavad

V.R ja R. Ott eitasid M. Vahkali korterisse sisenemist. M. Vahkali ja kõigi teiste sündmuskohal viibinute ütlustest nähtuvalt tegeles ta algusest peale helistamisega, eesmärgil kutsuda sündmuskohale V.R-i ema, et viimane aitaks V.R-i maha rahustada.

Vastupidiselt V.R-ile ja D.D-le , kel oli huvi T.P. ga arveid klaarida ja füüsilist

vägivalda tarvitada, soovis M. Vahkal tekkinud olukorda algusest peale lahendada rahumeelselt ja V.R-i ema abiga. M. Vahkali helistamise tagajärjel V.R-i õe

saabumisel rünne kannatanule lõppes. M. Vahkalil polnud vajadust oma eesmärgi

saavutamiseks T.P. korterisse siseneda. Vastupidiselt teistele kohalviibinutele väitis

kannatanu, et M. Vahkal sisenes V.R-i ja D.D järel kolmandana tema korteri

esikusse, kus toetus vastu elutuppa minevat ust ja helistas ega liikunud sealt, M. Vahkali põhieesmärgiks oli V.R-i ema sinna saada. Arvestades asjaolu, et tegemist on sõna-sõna vastu olukorraga tuleb hinnata kriitiliselt ainsat

M. Vahkalit süüstavat tõendit - kannatanu ütlusi. Kannatanu ütlustes puudub alus kahelda. Samas tekitas kahtlusi, kas kannatanu sai korteri ruumide paiknemist ja esiku väiksust aga ka

sündmuste kiiret kulgu arvestades adekvaatselt tajuda korraga V.R-i, D.D ja

M. Vahkali tegevust. Kannatanu on öelnud, et sündmused kulgesid väga kiiresti, asi läks

peksuga lahti kohe, ta lükati kööki, kus kukkus löögi tagajärjel. Samuti nähtus kannatanu ütlustest, et korraga nad neljakesi esikusse ei mahtunud, nemad V.R-iga liikusid kohe kööki, D.D ja M. Vahkal jäid esikusse, köögist nägi ta M. Vahkalit esikus elutoa uksele toetumas.

Arvestades asjaolu, et sündmused toimusid kiiresti, ning et köögis olles kukkus kannatanu

peaaegu kohe peale sinna jõudmist köögi paremasse tagumisse nurka leiab kohus, et

kannatanul jäi väga vähe aega selleks, et fikseerida M. Vahkali täpne asukoht. Asukoha fikseerimist segas kohtu arvates ka see, et vastavalt kannatanu enda kirjeldusele on köögi ja elutoa uksepiidad üksteisest u 800 mm kaugusel ja nende vahele jääb nurk, mis peaks varjama

elutoa ukse köögist vaatajale. Samas on V.R ja D.D kinnitanud, et köögi ukse lävel seisis D.D ja seega oli kannatanul köögis olles veelgi raskem hinnata kus täpselt viibis M. Vahkal. Eeltoodut arvestades tuleb tõlgendada tekkinud kahtlused M. Vahkali kasuks. KarS § 263 lg 2

p 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo objektiivse süüteokoosseisu olemasolu M. Vahkali tegevuses ei ole usaldusväärselt tõendatud.

4

Karistuse mõistmisel arvestab kohus toimepandud kuriteo raskust ja laadi ning vastutust

kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. V.R-i käitumises karistust raskendavaid asjaolusid ei esinenud. Kergendava asjaoluna tuleb arvestada süü tunnistamist.

V.R-ile karistuse mõistmisel tuleb arvestada tema alaealisust kuritegude toimepanemise ajal ja tema aktiivsemat rolli kannatanu T.P. episoodis võrreldes D.D-ga.

Kuritegude toimepanemise ajal oli ta kohtu poolt ühel korral karistatud. V.R-ile

karistuse mõistmisel tuleb moodustada liitkaristus arvestades temale 21.02.2011 kohtuotsusega mõistetud karistust. Karistuse eesmärgid on V.R-i puhul saavutatavad lühiajalise vangistusega.

Apellatsioonides esitatud taotluste sisu

V.R-i kaitsja Anti Aasmaa esitas apellatsiooni, milles palub tühistada maakohtu otsuse osas, milles V.R-ile määrati KarS § 74 lg 1 alusel katseaeg alates 02.02.2012

ja 435 euro suuruse sundraha väljamõistmise osas ning teha selles osas uus otsus, millega

mõista V.R-ile liitkaristuseks 7 kuud vangistust, mille kandmisest vabastada V.R KarS § 74 lg 1 alusel katseajaga 1 aasta 6 kuud, alates 21.02.2011.

Apellatsiooni kohaselt rikkus maakohus V.R-i suhtes kohtuotsust tehes oluliselt

materiaalõigust KarS § 74 ja § 65 lg 1 järgi ning rikkus oluliselt menetlusõigust sundraha väljamõistmisel. Riigikohus on 29.10.2010 otsuses nr 3-1-1-66-10 p-s 11.6 asutud seisukohale, et juhul, kui isik on eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud põhikaristusest tingimuslikult vabastatud, siis on seda karistust võimalik täitmisele pöörata üksnes KarS § 73 lg 1 ja § 74 lg 1 viimases lauses sätestatud tingimustel. Kui eelmise kohtuotsusega määratud katseaeg on möödunud ja isik ei

ole katseaja tingimusi rikkunud, siis ei ole põhikaristust, mille kandmisest isik oli tingimuslikult vabastatud, enam mistahes alustel võimalik reaalselt täitmisele pöörata. Need asjaolud iseenesest ei välista aga kahe kohtuotsusega mõistetud põhikaristuste liitmist KarS § 65 lg 1 ja § 64 lg 1 järgi. Järelikult tuleb nende sätete alusel mõista süüdistatavale liitkaristus

kahe kohtuotsusega mõistetud põhikaristuste liitmise teel. Mõistetud liitkaristusest jääb aga isikul kanda üksnes see osa, mis ületab eelmise kohtuotsusega mõistetud põhikaristust. Kui

eelmise kohtuotsusega määratud katseaeg ei ole viimase kohtuotsuse tegemise ajaks veel

möödunud, jääb see edasi kulgema varem määratud tingimustel. Juhul, kui esimese kohtuotsusega määratud katseaeg on viimase kohtuotsuse tegemise ajaks möödunud, on isik esimese kohtuotsusega mõistetud põhikaristuse kandmisest lõplikult vabastatud. V.R-ile 11.02.2011 mõistetud katseaeg ei olnud veel möödunud. Seetõttu pidanuks maakohus moodustama V.R-ile nimetatud otsusega küll liitkaristuse, kuid jätma katseaja 11.02.2011 otsusega määratud tingimustel kehtima. Juhul, kui eelmise otsusega määratud katseaeg järgneva kohtuotsuse tegemise ajal veel kehtib

puudub kohtul alus sisuliselt täiendava katseaja määramiseks ning ka liitkaristuse liigendamiseks osade kaupa. Nimetatu läheb vastuollu KarS § 65 lg 1 sätestatud liitkaristuse regulatsiooni olemusega.

Maakohus on V.R-ilt välja mõistnud sundraha 435 eurot. Kuivõrd Viru Maakohtu

21.02.2011 otsusega on V.R-ilt juba sundraha välja mõistetud ei olnud alust

käesolevas asjas uuesti sundraha välja mõista. Seadusandja ei ole sundraha määra seadnud

sõltuvusse episoodide arvust ega nende mahukusest. Kui isik mõistetakse süüdi mitme kohtuotsusega tuleb jätta hiljem tuvastatud kogumi puhul sundraha välja mõistmata.

5

21.02.2011 karistati V.R-i kiirmenetluse korras. Seetõttu olid nimetatud kriminaalasja asjaolud selged ning puudus mistahes takistus selle asja liitmiseks käesolevaga. Selleks ajaks ei olnud V.R-i veel antud käesolevas asjas kohtu alla ega oldud läbi viidud eelistungit. Sellistel asjaoludel V.R-ilt sundraha välja mõistes irdus maakohus Riigikohtu 02.05.2011 kohtuotsuses nr 3-1-1-24-11 p 10.3. väljendatud seisukohast.

Viru Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Sirje Merilo esitas apellatsiooni, milles

palub tühistada maakohtu otsus M. Vahkali õigeksmõistmises ning teha uus otsus, millega mõista M. Vahkal KarS § 266 lg 2 p 3 järgi süüdi ja karistada teda rahalise karistusega 40 päevamäära ulatuses, s.o 128 eurot.

Apellatsiooni kohaselt on maakohus otsuses küll märkinud, et pole alust väita, et kannatanu on andnud valeütlusi, kuid samas viib sellise järelduseni kohtu edasine analüüs. Maakohus ei

ole täpsustanud, mis võis põhjustada kannatanu poolt olustiku niivõrd vale tajumise, et ta

tahtmatult andis kohtus valeütlusi. M. Vahkali süüdistust puudutavas osas ristküsitleti

kannatanut erakordselt intensiivselt, kuid T.P. rõhutas kohtus korduvalt ja kindlalt, et M.

Vahkal tuli samuti korteri esikusse sisse ja toetus seljaga vastu elutoa ust (kohtuistungi

protokolli lk 4, 5, 6, 7, 9, 10, 12). Prokuröril ei tekkinud kannatanu ütluste tõepärasuses kahtlust ning ei selgunud ka ühtegi asjaolu, miks oleks kannatanu pidanud M. Vahkali peale valetama. Maakohtu otsuses toodud väide, nagu oleks M. Vahkali ainsaks sooviks olnud tekkinud olukorda algusest peale lahendada rahumeelselt V.R-i ema abiga, ei vasta tõenditele.

Süüdistatav V.R kinnitas, et tema emale helistas M. Vahkal hoopis tema palvel,

mitte enda algatusel (protokolli lk 16). M. Vahkal ise kinnitas kohtus, et ta teadis, et T.P. juurde minnakse arveid klaarima seoses sellega, et V.R-i ema oli peksa saanud ja et

arvata võis, et läheb peksuks (protokoll lk 21, 22). Seega ei olnud korteris toimuv M.

Vahkalile üllatuseks ja V.R-i ema polnud vaja kutsuda selleks, et peksjad maha

rahustada, vaid et tema juuresolekul nö tõde välja selgitada. Kannatanu T.P. ütlusega on

tõendatud M. Vahkali poolt KarS § 266 lg 2 p 3 ettenähtud kuriteo toimepanemine 13.03.2010.

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

Ringkonnakohus võtab esmalt seisukoha prokuröri apellatsiooniga seonduvalt ning seejärel käsitleb V.R-i kaitsja apellatsioonis tõstatatud küsimusi.

1. Prokurör vaidlustas maakohtu otsuse M. Vahkali õigeksmõistmise osas KarS § 266 lg 2 p 3 järgi. Apellandi arvamuse kohaselt on võimalik M. Vahkal nimetatud kuriteos süüdi mõista, kuna kannatanu T.P. on ristküsitluse käigus korduvalt ja kindlalt rõhutanud, et M. Vahkal

sisenes samuti korterisse. Prokuröri hinnangul puudub alus kannatanu ütluste tõepärasuses kahelda.

Ringkonnakohus ei nõustu apellandiga, et tõendikogum võimaldab tõsikindlalt väita, et

M. Vahkal oli samuti isikuks, kes koos kaassüüdistatavate V.R-i ja D.D-ga 13.03.2010 kella 22.00 paiku tungis T.P. korterisse.

Maakohus asus seisukohale, et M. Vahkalile esitatud süüdistus ei ole usaldusväärselt tõendamist leidnud ning ringkonnakohus nõustub sellise järeldusega. Süüdistatav ise eitas kuriteo toimepanemist.

6

Kaassüüdistatava V.R-i ütluste kohaselt M. Vahkal kannatanu korterisse ei

sisenenud, vaid seisis korteri ukse juures ja tegeles helistamisega. Koos V.R-iga sisenes korterisse R. Ott.

Kaassüüdistatava D.D ütluste kohaselt süüdistuses toodud ajal läks ta koos V.R-iga

kaasa teades, et viimane läheb T.P. le peksa andma. R. Ott sisenes koos V.R-iga korterisse, M. Vahkal aga jäi korteri ukse juurde toetudes vastu piita.

Kannatanu T.P. ütluste kohaselt sisenesid korterisse kõik kolm - V.R, R. Ott ja M. Vahkal. V.R ja R. Ott kasutasid tema suhtes vägivalda, M. Vahkal, toetudes vastu elutoa ust, tegeles V.R-i emale helistamisega.

Eeltoodud tõenditest nähtuvalt ainult üks tõendiallikas, s.o kannatanu kinnitas ka M. Vahkali

sisenemist kannatanu korterisse viimase tahte vastaselt. Ringkonnakohus märgib, et kohtupraktikas ei ole välistatud süüdimõistva kohtuotsuse tuginemist ka vaid ühele tõendile, kuid sellisel juhul peab kohus eriti põhjalikult kaaluma kõiki selle süüstava tõendi uurimisel tõstatatud kahtlusi ja need veenvalt kummutama (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused nr 3-1-1-85-00, 3-1-1-109-10, 3-1-1-21-09, 3-1-1-15-12). Nõustuda tuleb apellandiga selles, et

kannatanut kui isikulist (käesoleval juhul otsest) tõendiallikat on maakohtus ristküsitletud piisavalt põhjalikult (kohtuistungi protokoll, tl 118-128).

Ringkonnakohus ei nõustu prokuröriga aga selles, et tõendite analüüs kohtuotsuses viib järelduseni, et maakohus heidab kannatanule ette valeütluste andmist. Nimelt on kohtuotsusest nähtuvalt maakohus kinnitanud, et kannatanu ei anna valeütlusi, kuid kohtul on tekkinud kahtlusi kas kannatanu sai korteri ruumide paiknemise ja esiku väiksuse,

samuti sündmuse kiire kulgemise tõttu adekvaatselt tajuda korraga kõigi süüdistatavate tegevust.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu sellise seisukohaga. Ringkonnakohus märgib, et maakohus ei ole hinnanud kannatanu ütlusi M. Vahkaliga seonduvalt ebausaldusväärseteks,

vaid ebapiisavateks kinnitamaks ümberlükkamatult, et M. Vahkal on toime pannud kuriteo KarS § 266 lg 2 p 3 järgi. Ringkonnakohus ei pea põhjendatuks apellandi seisukohta nagu ei oleks maakohus täpsustanud, mis siis ikkagi võis põhjustada kannatanu poolt olustiku ebaõige

tajumise. Nimelt on maakohus kannatanu ütlusi analüüsides toonud välja sellised asjaolud, nagu sündmuse kiire kulgemise (nt „asi läks peksuga lahti kohe“), samuti asjaolu, et köögis olles kukkus kannatanu peaaegu kohe köögi paremasse nurka, mistõttu jäi kannatanul vähe

aega selleks, et täpselt näha M. Vahkali asukohta. Samuti on maakohus osundanud V.R-i

ja D.D ütlustele, mille kohaselt seisis köögi ukse lävel R. Ott, mistõttu on kahtlusi, kas kannatanu sai täpselt näha, kus viibis M. Vahkal. Seega on maakohus toonud välja sellised asjaolud, mis tekitavad kahtlusi kannatanu võimes kujunenud olukorras kõikide isikute asukohta näha.

Apellant ei nõustu maakohtu väitega ka selle kohta, et M. Vahkali ainsaks sooviks oli

tekkinud olukorda lahendada rahumeelselt V.R-i ema abiga, kuna see ei vasta kogutud tõenditele. Apellant leiab, et korteris toimuv ei olnud M. Vahkalile üllatuseks ning V.R-i ema kutsumine oli vajalik selleks, et tema juuresolekul n.ö tõde välja selgitada.

Ringkonnakohus märgib, et M. Vahkalile etteheidetava süüteokooseisu tuvastamise seisukohalt ei oma tähendust asjaolu, kas M. Vahkal helistas kaassüüdistatava V.R-i emale eesmärgiga olukorda lahendada rahumeelselt või siis selleks, et viimase juuresolekul n.ö tõde välja selgitada. Tõendite kogumi pinnalt on tuvastatud, et M. Vahkal teadis, millisel

eesmärgil läks V.R kannatanu T.P. korterisse (väidetavalt olevat T.P. M.

7

V.R-i ema suhtes tarvitanud vägivalda). Samuti on tuvastatud, et koheselt pärast T.P. korterisse sissetungimist hakkas V.R kannatanut peksma, samuti lõi kannatanut R.

Ott. M. Vahkal ise vägivalda kannatanu suhtes ei tarvitanud, vaid helistas V.R-i emale. Kohale tuli V.R-i õde ning intsident lõppes. Seega sisuliselt M. Vahkali poolt

tehtud telefonikõne, mille tulemusena tuli sündmuskohale V.R-i õde, lõpetas kannatanu peksmise teiste süüdistatavate poolt.

Kokkuvõtvalt toetab ringkonnakohus maakohtu seisukohta selles, et käesoleval juhul ei ole

kogutud piisavalt tõendeid, mis annaks aluse tõsikindlalt väita, et M. Vahkal pani toime

omavolilise sissetungimise isikute grupis. Tõusetunud on sellised kõrvaldamata kahtlused,

mida tuleb tõlgendada KrMS § 7 lg 3 alusel süüdistatava kasuks, mistõttu R. Vahkali õigeksmõistmine KarS § 266 lg 2 p 3 järgi tuleb jätta muutmata.

2.1 V.R-i kaitsja taotleb apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega määrata, et V.R jääb liitkaristusest 7 kuud vangistust KarS § 74 lg 1 alusel vabastatuks 1 aasta ja 6 kuulise katseajaga alates 21.02.2011. Kaitsja viitab siinkohal

Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-66-10 p-le 11.6 toodud seisukohtadele. Apellandi hinnangul

pidanuks maakohus moodustama küll liitkaristuse, kuid jätma katseaja varasema otsusega

määratud tingimustel kehtima. Kuna eelmise kohtuotsusega määratud katseaeg järgneva otsuse tegemisel ajal kehtis, puudus kohtul alus sisuliselt täiendava katseaja määramiseks.

Ringkonnakohus on seisukohal, et kaitsja taotlus maakohtu otsuse tühistamiseks ning uue kohtuotsuse tegemiseks eeltoodud viisil ei ole põhjendatud.

Vaidlustatud kohtuotsusega on maakohus V.R-i süüdi tunnistanud kahes kuriteos,

mis on toime pandud 13.03.2010. Samuti on ta varem 21.02.2011 kohtuotsusega süüdi mõistetud 29.06.2010 toime pandud kuriteo eest, mille eest mõisteti talle 4 kuud vangistust.

Mõistetud karistusest ta vabastati 18 kuulise katseajaga ning allutati käitumiskontrollile. Katseaeg hakkas kulgema 21.02.2011.

Seega tuli maakohtul käesoleva juhul kahe kohtuotsuse järgi mõistetud põhikaristused liita KarS § 65 lg 1 ja § 64 lg 1 alusel. Kuna eelmise kohtuotsusega (s.o 21.02.2011) määratud katseaeg ei olnud viimase kohtuotsuse tegemise ajaks veel möödunud, jääb see edasi kulgema varem määratud tingimustel (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-66-10, p 11.6). Riigikohtu otsuses on ka märgitud, et nimetatud asjaolud tuleb viimases kohtuotsuses selgesõnaliselt ära märkida.

Ringkonnakohus märgib, et maakohus on eeltoodud seisukohti silmas pidades õigesti toiminud. Kohtuotsuse resolutsioonist nähtub, et kohus on KarS § 65 lg 1 ja § 64 lg 1 alusel

moodustanud liitkaristuse, mõistes 7 kuud vangistust. Kohus on selgitanud, et eelmise kohtuotsusega mõistetud põhikaristuse, s.o 4 kuu vangistuse osas jääb V.R tingimisi

vabastatuks selles otsuses määratud tingimustel. Ülejäänud põhikaristuse, s.o 3 kuud jätab

maakohus tingimisi kohaldamata KarS § 74 lg 1, 3 alusel katseajaga 1 aasta ja 6 kuud, allutades ta KarS § 75 lg 1 alusel käitumiskontrollile ning määrates KarS § 75 lg 2 p 1,2,8 alusel ettenähtud vastavad kohustused. Katseaja aluseks määrati 02.02.2012.

Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohtu otsusest nähtub seega selgesõnaliselt, et kuna

eelmise kohtuotsusega määratud katseaeg ei olnud vaidlustatud kohtuotsuse tegemise ajaks

möödunud, on kohus selgitanud, et 4 kuu vangistuse osas jääb V.R vabastatuks 21.02.2011 otsuses toodud tingimustel, s.t maakohus on Riigikohtu poolt toodud suunistest lähtunud. Samas peab ringkonnakohus vajalikuks osundada kaitsja poolt viidatud Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-66-10 p-s 11.7 märgitule. Nimelt on Riigikohus märkinud, et eeltoodud põhimõtted

8

(s.o kaitsja poolt apellatsioonis välja toodud Riigikohtu otsuse p-s 11.6 seisukohad)

kohalduvad vaid põhikaristuste liitmisel, katseaegade liitmist või kaetuks lugemist kehtiv

seadus ette ei näe. Punktis 11.6 kirjeldatud tehete tulemusena saadud liitkaristusest

vabastamisel ja tuleb lähtuda katseaja kohaldamise üldistest uue katseaja määramisel

alustest. Uue katseaja algust tuleb hakata arvestama liitkaristust ettenägeva kohtuotsuse kuulutamisest. Nimetatud seisukohti on Riigikohus korranud ka otsuses nr 3-1-1-24-11 p-s 9.

Eeltoodud seisukohtadest lähtuvalt ei ole ringkonnakohtu hinnangul seega võimalik olukord,

kus isiku kuritegusid viimati arutanud ning KarS § 65 lg 1 alusel ühtse põhikaristuse määranud kohus saaks jätta uue katseaja määramata ning hakata katseaja kulgemist arvestama eelmisest, s.o käesoleval juhul 21.02.2011 kohtuotsusest, nagu taotleb kaitsja.

Ringkonnakohus märgib veel ka sedagi, et vaidlustatud kohtuotsusega on maakohus

määranud V.R-ile katseaja pikkuse miinimummääras, s.o 18 kuud. Oluline on rõhutada ka asjaolu, et juhul, kui V.R-i poolt toimepandud kuritegusid oleks arutatud

ühes menetluses, oleks maakohtul olnud võimalus karistusest tingimisi vabastamise korral määrata KarS § 74 lg 3 alusel katseaeg maksimaalmääras, s.o 3 aastat. Nimetatud võimalust

silmas pidades on võimalik asuda seisukohale, et KarS § 65 lg 1 alusel liitkaristuse

moodustamisega ei ole kaasnenud V.R-i raskemat karistusõiguslikku kohtlemist

võrreldes olukorraga, kui talle oleks mõistetud liitkaristus kuritegude kogumi eest ühe kohtuotsusega.

Eeltoodut kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et maakohus on V.R-ile liitkaristuse

mõistmisel ning sellest tingimisi vabastamisel õigesti kohaldanud materiaalõigust, mistõttu kaitsja apellatsioon selles osas jääb rahuldamata.

2.2 Kaitsja leiab, et maakohus, mõistes kohtuotsusega V.R-ilt välja sundraha, on

vääralt kohaldanud kriminaalmenetlusõigust. V.R-ilt on juba Viru Maakohtu

21.02.2011 otsusega sundraha välja mõistetud, mistõttu ei ole alust käesolevas asjas uuesti sundraha välja mõista. Apellant osundab siinkohal Riigikohtu 02.05.2011 kohtuotsuses nr 3- 1-1-24-11 p-s 10.3 väljendatud seisukohale.

Ringkonnakohus nõustub kaitsja apellatsioonis toodud seisukohtadega sundraha

väljamõistmise küsimuses. Käesolevas kriminaalasjas on maakohus lisaks V.R-i süüdimõistmisele KarS § 266 lg 2 p 3 ja § 121 järgi moodustanud liitkaristuse KarS § 65 lg 1 alusel, s.t liitkaristus moodustati kuritegude hiljem tuvastatud kogumi alusel. V.R on varasemalt süüdi mõistetud Viru Maakohtu 21.02.2011 kohtuotsusega kokkuleppemenetluses 29.06.2010 toimepandud kuriteos KarS § 121 järgi. Nimetatud kohtuotsusega mõisteti temalt

välja ka sundraha 417,03 eurot. Käeolevas kriminaalasjas menetleti V.R-i poolt

13.03.2010 toime pandud kuritegusid (KarS § 121 ja § 266 lg 2 p 3) ning selle menetluse raames oli ta kahtlustatavana üle kuulatud 16.04.2010. Kriminaalasi saadeti maakohtusse alles

05.11.2010. Seega olid kõik kahes erinevas menetluses uuritud kuriteod toime pandud sisuliselt lühikese ajavahemiku jooksul ning mõlemad kriminaalmenetlused ajaliselt kattuvad.

Vaatamata sellele ei ole V.R-i poolt sisuliselt ühel ajal toime pandud kuritegusid

menetletud ühes menetluses. Nimetatud asjaolu on käesoleval juhul tinginud olukorra, kus

süüdistatav on süüdi mõistetud kahe kohtuotsuse alusel, millega on kaasnenud sundraha

väljamõistmine kahel korral, mida ei ole võimalik pidada lubatavaks. Nimetatud järelduse

tegemisel tugineb ringkonnakohus apellandi poolt viidatud Riigikohtu otsusele

nr 3-1-1-24-11. Seega ei ole ringkonnakohtu hinnangul eeltoodud asjaoludest lähtuvalt

vaidlustatud 02.02.2012 kohtuotsusega sundraha teistkordne väljamõistmine õigustatud, mistõttu maakohtu otsus selles osas tuleb tühistada.

9

3. Eeltoodust tulenevalt tuleb Viru Maakohtu otsus tühistada osaliselt, see on V.R-ilt sundraha summas 435 eurot väljamõistmises. Muus osas jääb maakohtu otsus muutmata.

4. Süüdistatava V.R-i kaitsja esitas koos apellatsiooniga taotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. Nimetatud taotluse

kohaselt on kaitsja kandnud kulusid summas 115,20 eurot (sealhulgas käibemaks 19.20

eurot). Ringkonnakohus leiab, et kaitsja poolt kantud kulude suurus on mõistlik ning põhjendatud, mistõttu tuleb see kaitsjale hüvitada.

Kuna ringkonnakohus osaliselt rahuldab kaitsja apellatsiooni, jäävad kaitsja poolt kantud kulud KrMS § 185 lg 1 alusel riigi kanda.

Maarika Kuusk Tiit Lõhmus Aarne Sarjas