1-12-1854/24 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 1. juuni 2012, Tartu,

kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-12-1854 Kohtukoosseis

Eesistuja Paavo Randma, liikmed Maarika Kuusk ja Tiit Lõhmus Kriminaalasi B.K süüdistuses KarS § 199 lg 2 p-de 5,7,8,9 järgi Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu 3. aprilli 2012 otsus

Apellatsiooni esitaja

B.K ja tema kaitsja advokaat Marko Paabumets Prokurör Alar Häidberg Süüdistatav B.K, isikukood: XXX, elukoht: XXX (kannab

karistust Tartu Vanglas); kodakondsus: XXXX, haridus:

XXXX; töökoht: XXXX, varasemalt kriminaalkorras 7 korda karistatud Kaitsja Advokaat Marko Paabumets

RESOLUTSIOON

1. Maakohtu otsus B.K süüditunnistamises ja karistamises jätta muutmata. 2. Apellatsioonid jätta rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30

päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

2 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Maakohtu 3. aprilli 2012 otsusega tunnistati B.K süüdi KarS § 199 lg 2 p-de 5,7,8,9 järgi ja mõisteti talle karistuseks 1 aasta vangistust, mida vähendati KrMS § 238 lg 2 alusel kestuseni 8 kuud vangistust.

KarS § 65 lg 1 alusel liideti mõistetud karistusele Tartu Maakohtu Põlva kohtumaja 3.12.2010

otsusega mõistetud 2 kuu pikkune vangistus, loeti see kaetuks käesoleva otsusega mõistetud karistusega ja mõisteti B.K-le liitkaristuseks kohtuotsuste kogumis 8 (kaheksa) kuud vangistust. Eelmise kohtuotsuse järgi ära kantud vangitus ajavahemikus 16.02.2012-02.04.2012, s.o 1 kuu ja 18 päeva, loeti kantuks ja B.K poolt ärakandmisele kuuluvaks karistuseks määras kohus 6 kuud 12 päeva vangistust.

B.K tunnistati kohtuotsusega süüdi järgmiste kuritegude toimepanemises:

1.1 ajavahemikul 02.05.2007 kuni 07.05.2007 kella 09.00-ni, grupis koos isikuga, kelle suhtes on kriminaalmenetlus lõpetatud KrMS § 203 alusel (J.S. , praeguse nimega S.), tungis ta XXX hoovi

peal kõrvalistujapoolse ukseklaasi ja tagaukse parempoolse klaasi lõhkumise teel sisse OÜ-le R

kuuluvasse kaubikusse Mercedes-Benz Sprinter 412, registreerimismärgiga XXX XXX , ja võttis

võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil ära salongist OÜ-le R kuuluvaid vallasasju summas1963,07 eurot;

1.2 22.04.2009 kella 21.03 paiku grupis koos A.P. , J.P. ja V.L. , viibides XXX asuvas S AS-ile kuuluvas kaupluses Veeriku S , pani toime grupiviisilise varguse, tekitades S AS-ile varalist kahju kokku 171,54 eurot;

1.3 19.02.2010 kella 15.34 paiku, grupis koos A.P. ga, viibides XXX asuvas T T K kaupluses U

K , püüdis võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil ära võtta kaupa 61,98 euro väärtuses, kuid kuritegu jäi lõpule viimata turvatöötaja sekkumise tõttu;

1.4 18.03.2010, ajavahemikul kella 14.53-st kuni kella 15.03-ni, grupis koos A.P. ga, viibides XXX asuvas P T Ü kaupluses R K , võttis võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil ära ühe 175cl pudeli likööri Jägermeister väärtusega 32,28 eurot (505 krooni);

1.5 6.07.2010 kella 22.30 paiku, viibides XXX asuvas ABC S AS-i kaupluses C R, püüdis võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil avalikult, kuid vägivalda kasutamata, ära võtta kahte singijuustubatooni väärtusega 1,25 eurot (19,50 krooni) tk, koguväärtusega 2,49 eurot (39 krooni), kuid kuritegu jäi lõpule viimata turvatöötaja sekkumise tõttu.

B.K kirjeldatud käitumine kvalifitseeriti KarS § 199 lg 2 p 5, 7, 8, 9 järgi, s.o võõra vallasasja

äravõtmine selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, kui see on toime pandud avalikult, grupi poolt, sissetungimisega ja süstemaatiliselt.

2. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni nii B.K kui ka tema kaitsja advokaat M. Paabumets. Apellantide taotlused ja põhiväited on järgmised.

2.1 B.K vaidlustab apellatsioonis esmajoones talle mõistetud karistust.

3

2.1.1 Esmalt leiab B.K, et talle süüks arvatud episoodidest esimene, s.o varguse toimepanemine

OÜ-le R kuulunud kaubikust ajavahemikul 2.05-7.05.2007, on käesolevaks hetkeks aegunud. See aga annab aluse vähendada talle mõistetud karistust. Täpsemalt leiab B.K, et talle tuleks mõista vangistus kestusega 6 kuud, mis edasiselt asendada üldkasuliku tööga.

2.2 Süüdistatava kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja B.K õigeksmõistmist. Alternatiivselt taotleb ka kaitsja süüdistatavale kergema karistuse mõistmist.

2.2.1 Kaitsja hinnangul on B.K süü talle inkrimineeritud kuritegudes välistatud süüdistatava

enda ütlustega, mida maakohus ei ole piisavalt arvestanud. Kohus oleks võinud teha tema suhtes õigeksmõistva otsuse. Kui ringkonnakohus sellega aga ei nõustu, võiks mõista B.K-le kergema karistuse.

3. Tartu Ringkonnakohtu kohtuniku 16. mai 2012 määrusega määrati kriminaalasi

läbivaatamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti enda kirjalike seisukohtade esitamiseks aega 28. maini 2012. Selleks kuupäevaks keegi kohtumenetluse pooltest ringkonnakohtule täiendavalt enda seisukohti ei esitanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

Kohtukolleegium, tutvunud kohtutoimiku materjalide ja apellatsioonide väidetega, leiab, et

maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonid jäävad tagajärjetuks. Enda seisukohta põhistab ringkonnakohus järgmiselt.

4. Nõustuda ei saa süüdistatava apellatsioonis esitatud väitega, et talle süüks arvatud vargus

OÜ-le R kuulunud kaubikust ajavahemikul 2.05.2007 kuni 7.05.2007 on käesolevaks hetkeks aegunud. Tõsi, KarS § 81 lg 1 p 2 sätestab, et isikut ei saa kuriteo toimepanemises süüdi mõista ega karistada, kui kuriteo toimepanemisest kuni selle jõustumiseni on teise astme kuriteo puhul möödunud 5 aastat. Samas näeb seadus aga ette ka kuriteo aegumise katkemise, milleks KarS § 81 lg 5 p 2 kohaselt on süüdistatava kohtu alla andmine; KarS § 81 lg 6 kohaselt pikeneb kuriteo aegumine sellisel juhul viie aasta võrra.

4.1 Käesolevas kriminaalasjas anti B.K kohtu alla 29.02.2012 (kd 2, tlk 2), s.o KarS § 81 lg 1

p-s 2 sätestatud tähtaja jooksul ning kuriteo aegumine katkes. Seega ei ole mingit alust väita, et süüdistuse nn esimene episood oleks käesolevaks hetkeks aegunud, mistõttu jätab ringkonnakohus selle väite edasiselt tähelepanuta.

5. Tagajärjetuks jääb kaitsja apellatsioon osas, milles vastustatakse B.K süüd talle omistatud

kuriteoepisoodides. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb tunnistada, et maakohtu asjassepuutuv

motiveering on enam kui põhjalik ning ei jäta vähimatki kahtlust B.K süüs; seetõttu jääb ka ringkonnakohtu motiveering äärmiselt napiks, kuivõrd maakohtu motiividele pole ringkonnakohtul

omapoolselt lihtsalt midagi lisada. Tuleb nentida seejuures sedagi, et ka kaitsja ise on enda

apellatsioonis enam kui napisõnaline, viidates vaid B.K ütlustele, mis annaks tema hinnangul

aluse käsitleda maakohtu poolt hinnatud tõendeid ringkonnakohtu poolt diametraalselt erinevalt.

Nõustudes aga täielikult maakohtu asjassepuutuvate seisukohtadega, ei pea ringkonnakohus juhinduvalt KrMS § 342 lg 3 p-st 1 vajalikuks neid käesoleval juhul korrata. Kriminaalkolleegium viitab vaid sellele, et käesolevas kohtuasjas ei jäta tõenduslik baas vähimatki kahtlust B.K süüs

talle omistatud kuritegudes. Nii on B.K süü ilma igasuguste kahtlusteta tõendatud kuriteo kaastäideviija ütlustega ning sündmuskohalt leitud B.K DNA-jäljega (vt episood 1.1), kahel juhul

4

turvakaamera lindistustega, milles on vahetult näha B.K tegevus ning roll kuritegude toimepanemisel (episoodid 1.2 j 1.4), kahel juhul on kandvateks tõenditeks turvatöötajate ütlused, kes B.K vargusekatsetelt koos kaubaga kinni pidasid (episoodid 1.3 ja 1.5); nimetatud tõendeid käsitles enda otsuses selgesõnaliselt ka maakohus ning kaitsja ei sea neid vähimalgi määral ja/või viisil kahtluse alla. Kõnekas on siinkohal ka fakt, et enda süüd ei vaidlusta esitatud apellatsioonis ka B.K ise. Osundatud tõendid ei jäta kriminaalkolleegiumile vähimatki kahtlust B.K süüs ning kaitsja apellatsioon jääb seetõttu tagajärjetuks.

6. Edutuks jäävad mõlemad apellatsioonid ka B.K-le mõistetud karistuse vaidlustamise osas. Selles küsimuses märgib kriminaalkolleegium järgmist.

6.1 Vaatluse all olevate kuritegude eest mõisteti B.K-le karistuseks 1 aasta vangistust, mida ringkonnakohus peab täielikult tema teosüüle vastavaks. Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale tuleb karistuse mõistmisel võtta aluseks sanktsiooni keskmine määr, mida edasiselt nihutada siis kas

ülesvõi allapoole, sõltuvalt kergendavate/raskendavate asjaolude esinemisest. Karistust

kergendavaid asjaolusid süüdistatava puhul ei esine, samuti puuduvad karistust raskendavad asjaolud. Vaatamata eeltoodule on maakohus mõistnud süüdistatavale karistuseks 1 aasta vangistust,

mis jääb märkimisväärselt alla KarS § 199 lg-s 2 ettenähtud sanktsiooni (viis aastat vangistust)

keskmist määra. Kumbki apellantidest ei nimeta asjaolusid, mis oleks jäänud maakohtul

tähelepanuta ning mis tingiksid sanktsiooni täiendava vähendamise ringkonnakohtu poolt; kriminaalasja hinnates tuleb kohtukolleegiumi arvates nentida, et neid lihtsalt ei esine. Süüdistatav viitab küll kahele alaealisele lapsele, kes väidetavalt vajavad tema toetust. Enda senise

käitumisega on B.K aga tõestanud, et see fakt ei suuda teda vähimalgi määral suunata õiguskuulekale käitumisele. Ning silmas tuleb siiski pidada, et esmaseks karistuse mõistmise aluseks on isiku süü, mis leiab enda väljenduse toimepandud kuriteos ning nagu ringkonnakohus eelnevalt

sedastas – 1 aasta vangistust on enam kui vastavuses B.K teosüüga, kes pani toime viis varavastase kuriteo episoodi. Selles osas jäävad apellatsioonid seega tagajärjetuks.

6.2 B.K leiab edasiselt, et talle mõistetud karistuse võiks asendada üldkasuliku tööga. Ringkonnakohus ei nõustu selle taotlusega, selgitades järgmist. Maksev kohtupraktika on asunud seisukohale, et üldkasuliku töö rakendamine tuleb reegeljuhtumil kõne alla olukorras, kus seda nähakse nn vangistuse vältimise viimase abinõuna ehk teisisõnu siis, kui isik on varasemalt kriminaalkorras karistamata ning on alust arvata, et see meede suudab teda paremini suunata õiguskuulekusele. Midagi sellist käesoleval juhtumil aga eeldada ei saa. B.K on varasemalt kriminaalkorras korduvalt – täpsemalt 7 juhul, seejuures valdavalt varavastaste süütegude toimepanemise eest – karistatud (vt kd 1, tlk 203 jj). Need asjaolud näitavad üheselt, et B.K ei ole isikuks, keda saaks allutada kriminaalhooldusele

ning kelle käitumist võiks perspektiivis pidada õiguskuulekaks; arvestamata ei saa jätta sedagi, et

B.K on pannud toime mitmeid KarS § 218 järgi kvalifitseeritud väärtegusid, samuti mitmeid NPAS § 151 järgi kvalifitseeritud rikkumisi (samas). Seetõttu leiab ringkonnakohus, et üldkasuliku töö kohaldamine ehk mõistetud karistuse individualiseerimine taotletud viisil ei ole kindlasti mitte võimalik. Kokkuvõtvalt võib seega resümeerida, et kohtul puudub vähimgi veendumus, et süüdistatav suudaks

vabaduses käituda õiguskuulekalt. Pigem on B.K enda senise käitumisega kinnitanud, et

karistused ei oma tema käitumise kujundamisel sisuliselt tähendust ning ka uuesti kinnipidamisasutusse sattumise võimalus ei takista teda kuritegude toimepanemisel; see välistab aga koheselt KarS § 69 sätete rakendamise.

7. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium maakohtu otsuse muutmata ja esitatud apellatsioonid rahuldamata.

5

Paavo Randma

Maarika Kuusk

Tiit Lõhmus