1-12-4492/6 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Määruse tegemise aeg ja koht

25. mai 2012 Tartu (kirjalik menetlus)

Kriminaalasja number

1-12-4492

Kohtukoosseis

Tiit Lõhmus

Vaidlustatud lahend

Riigiprokuratuuri 18. aprilli 2012 määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

T.K. (K.) ja M.K. esindaja vandeadvokaat Ants

Nõmperi (Nõmper) kaebus

RESOLUTSIOON

Juhindudes KrMS § 208 lg-st 5 jätta T.K. ja M.K. esindaja vandeadvokaat Ants

Nõmperi kaebus Riigiprokuratuuri 18. aprilli 2012 määrusele rahuldamata.

KrMS § 385 p 11 kohaselt on määrus lõplik ja ei kuulu edasikaebamisele.

Asjaolud

Kriminaalasjas nr 10240105443 alustati menetlust KarS § 156 lg 1 ja 137 lg 1 järgi selles, et

Allan Aru ajavahemikus 03.08.2010 kuni 14.09.2010, olles 2010 jaanuarini OÜ Ecometalli

nõukogu liige ja ära kasutades seda asjaolu, ilma T.K. ja M.K. nõusolekuta jälgis salaja T.K.

e-postile XXXX ja M.K. e-postile XXXX sissetulevaid kirju, andes OÜ Ecometalli e-posti ja

veebilehe haldamise teenust osutavale EDS Systems OÜ-le korralduse vaikimisi kirjade

suunamisest e-postile XXXX. Sellega teostas A. Aru kahtlustuse kohaselt eraviisilist

jälitustegevust, mis tähendab andmete kogumise eesmärgil teiste inimeste jälgimist

jälitustegevuse seaduse § 6 ja § 7 lg 1 ning kriminaalmenetluse seadustiku § 112 kohaselt

jälitustegevuseks seadusliku õiguseta isiku poolt, samuti rikkus ta kirjeldatud tegevusega

sidevahendi abil edastatud sõnumi saladust.

02.04.2012 lõpetas Viru Ringkonnaprokuratuur kahtlustatava nõusolekul kriminaalmenetluse

KrMS § 202 lg 7 alusel ning märkis, et mõlemad kuriteod, mille toimepanemises A. Aru

kahtlustatakse, on teise astme kuriteod, milles KarS § 156 lg 1 eest näeb ette rahalise karistuse

ning KarS § 137 lg 1 ei näe ette vangistuse alammäära, vaid esmaselt rahalise karistuse ja

näeb sanktsiooni maksimummäärana ette kuni kolm aastat vangistust. Prokuratuur leidis, et

A. Aru süü etteheidetavas süüteos ei ole suur ning nii toimepandud tegu kui ka kahtlustatava

isik ei nõua tema suhtes kohest kriminaalrepressiooni kohaldamist, kuna ei esine

koosseisuväliseid raskendavaid asjaolusid KarS § 58 mõttes ja toimepandud tegu ei riiva

avalikkuse huvisfääri. Prokuratuuri määruse kohaselt oli A. Aru tegevus kantud AS Ecometal

tegevuse pinnal tekkinud tsiviilõiguslikust konfliktist, mida kinnitab ka käimasolev

tsiviilkohtuvaidlus nr 2-10-45247. Kriminaalmenetluse jätkamiseks puudub prokuratuuri

hinnangul avalik menetlushuvi ka seetõttu, et A. Aru poolt tsiviilmenetluses kohtule esitatud

T.K. ja M.K. e-kirjavahetus ei mõjutanud tsiviilasjas tehtud otsust, kuna kohus jättis

nimetatud kirjavahetuse kooskõlas TsMS § 238 lg 3 p-ga 1 tõendite hulgast välja. Samuti on

prokuratuuri hinnangul alust asuda seisukohale, et A. Aru etteheidetava süüteo

kriminaalõigusnormidega kaitstava õiguskorra kui üldise väärtusmastaabi riive heastamist

ning tema õiguskuulekale käitumisele suunamist on võimalik saavutada ka muude

vahenditega kui avaliku karistamisega. Kahtlustatava edaspidise õiguskuulekuse tagamiseks

piisab prokuratuuri hinnangul KrMS §-s 202 lg 2 p 2 märgitud mõjutusvahendist, milleks on

maksta kindel summa riigituludesse või sihtotstarbeliseks kasutamiseks üldsuse huvides ning

A. Aru on nõus maksma riigituludesse 600 eurot.

Kannatanud T.K. ja M.K. vaidlustasid kriminaalmenetluse lõpetamise Riigiprokuratuuris

oma lepingulise esindaja, vandeadvokaat A. Nõmperi vahendusel leides, et määrus on

õigusvastane ja tuleb tühistada KarS § 229 lg 2 p 3 alusel.

Riigiprokuratuuri määruse sisu

Riigiprokuratuuri määruse kohaselt ei ole kaebaja viide KrMS §-le 229 lg 2 p 3 asjakohane,

kuna tegemist on kaebusega KrMS § 207 lg 2 korras, millele on edasikaebe alusena viidatud ka

kaevatava määruse resolutiivosas, ning mis kuulub lahendamisele KrMS § 207 lg 4 ja 5 alusel.

Riigiprokurör on seisukohal, et A. Aru suhtes kriminaalmenetluse lõpetamine on seaduslik ja

põhjendatud määruses toodud motiividel. Riigiprokurör viitab määruses KrMS § 202 lg-tele 1

ja 7 ning märgib, et KrMS § 202 lg-s 7 sätestatud kriminaalmenetluse lõpetamise otsustamine

on antud eranditult prokuröri pädevusse ning seega saab vaid tema otsustada, kas isiku süü on

väike ning kas edasiseks menetlemiseks on avalik huvi. Riigiprokuratuuri määruse kohaselt on

kriteeriumid - isiku süü ei ole suur ja avalik menetlushuvi ei nõua menetluse jätkamist -

määratlemata

õigusmõisted

ja

nende

sisustamine

jääb

menetlusotsuse

vastuvõtja

kaalutlusõiguse piiresse. Riigiprokurör viitab riigikohtu lahendile kriminaalasjas nr 3-1-1-85-

04 ning leiab, et kriminaalmenetluse lõpetamise näol on tegemist kaalutlusõigusega, mille

eesmärk hõlmab lisaks menetlusökonoomikale ka proportsionaalsuse põhimõttest tuleneva

vajaduse välistada kriminaalrepressiooni kohaldamise juhtudel, mil see oleks teo asjaolusid

silmas pidades ilmselt mittemõõdukas. Nimetatud otsuse puhul tuleb riigiprokuröri hinnangul

edasikaebemenetluses kontrollida üksnes seda, kas kaalutlusotsuse tegemisel ei esinenud

menetlus- ja normivigu, mis võisid mõjutada sisulist otsustamist, kas diskretsiooniotsus on

kooskõlas õigusnormide ja õiguse üldpõhimõtetega, kas otsus tugineb seaduslikule alusele, kas

ei ole väljutud diskretsiooni piiridest ning kas ei ole tehtud muud sisulist diskretsiooniviga.

Riigiprokurör leiab, et ringkonnaprokuratuuri otsus vastab kriminaalmenetluse eesmärkidele

ning kannatanu õigusi ei ole rikutud. Kannatanud, vaidlustades kriminaalmenetluse lõpetamise,

ei ole riigiprokuröri hinnangul osutanud ühelegi oma põhiõigusele, mida oleks võimalik kaitsta

üksnes lõpetatava kriminaalmenetluse raames ning tulenevalt riigi karistusvõimu monopolist ei

ole kellelgi õigus nõuda riigilt tema õigusi kahjustanud isiku kriminaalkorras süüditunnistamist

ja karistamist.

Riigiprokurör märgib, et süü suuruse hindamisel võetakse aluseks karistusseadustikus toodud

põhimõtted ning arvestatakse ka seaduseandja poolt sätestatud karistust, st väiksemad

sanktsioonimäärad viitavad väiksemale süüle. Riigiprokuratuuri määruse kohaselt on KarS §

156 lg 1 sanktsiooniks rahaline karistus ja § 137 lg 1 puhul lisaks kuni 3 aastane vangistus,

mis jäävad alla teise astme kuritegude maksimaalsele määrale. Riigiprokurör märgib

täiendavalt, et kriminaalmenetluse kulud antud asjas puuduvad.

Riigiprokurör vaidleb määruses vastu kaebaja väitele, mille kohaselt ei ole A. Aru heastanud

või asunud heastama kuriteoga tekitatud kahju ning on jätkanud kuriteoga saadud

informatsiooni kasutamist pooltega seotud kohtuvaidluses. Riigiprokurör märgib selles osas, et

füüsilisest kahjust kõnealuse juhtumi puhul rääkida ei ole mõtet ning moraalne kahju on juhul,

kui kannatanu seda kuriteo läbi sai, reeglina heastatav kas rahalise hüvitisena või muul viisil

kannatanu nõudmisel. Samuti ei ole kannatanud Riigiprokuratuuri määruse kohaselt kohtueelse

menetluse vältel ega ka kaebuses määratlenud neile tekitatud varalist või moraalset kahju ega

avaldanud soovi selle hüvitamiseks neile meelepärasel kujul, mistõttu puudus kahtlustataval

võimalus täita tingimust kahju heastamise osas. Riigiprokurör leiab, et kaebaja huvid, nt

võimalik rahalise hüvitise nõue tulevikus, on kaitstavad ka väljaspool kriminaalmenetlust.

Riigiprokurör leiab, et KarS § 58 annab koosseisuväliste raskendavate asjaolude ammendava

loetelu ning kaebaja viidatud väidetav kohtumenetlusse sekkumine nende hulka ei kuulu.

Riigiprokurör märgib, et kaalumisele võiks tulla, arvestades ülalviidatud tsiviilasja, KarS § 58

p 1, s.o omakasu või muu madal motiiv, kuid isegi, kui asuda seisukohale, et see esineb, ei ole

see kriminaalmenetluse lõpetamist välistavaks asjaoluks.

Riigiprokurör märgib, et avalik menetlushuvi puudub üldjuhul kuritegude puhul, kus isiku süü

ei ole suur ning avalik menetlushuvi on reeglina olemas juhtudel, kus menetluse jätkamine on

vajalik

üld-

või

eripreventiivsetest

vajadustest

lähtuvalt.

Riigiprokurör

nõustub

ringkonnaprokuröriga, et antud juhul avalik menetlushuvi puudub. Sellist avalikku huvi, mis

tingiks kriminaalmenetluse jätkamise, ei sisusta riigiprokuröri hinnangul ka kaebaja väide, et

tänapäeval on e-posti aadressile kõrvaliste isikute ligipääsu mittevõimaldamise osas huvi

enamikel inimestel.

Riigiprokurör märgib vastuseks kaebuses väidetule, et kopeeriti sadu kirju ja dokumente, mis

puudutasid nii eraelu (sealhulgas delikaatseid isikuandmeid), kolmandate isikute ärisaladusi ja

ka advokaatidega peetud kirjavahetust ning kannatanute hulk võib ulatuda mitmesajani, et

menetlusotsuse vastuvõtmisel lähtutakse kriminaalasja materjalidest, mille kohaselt ükski

kaebaja väidetud mitmesajast isikust ei ole pöördunud õiguskaitseorganite poole oma õiguste

rikkumise tõttu seonduvalt Allan Aru tegevusega ning kuriteoteate esitas käesoleval juhul AS

Ecometal, nähes A. Aru tegevuses firma huvide kahjustamist.

Riigiprokurör leiab, et menetluse jätkamine ei ole vajalik ka üldpreventiivsetest vajadustest

lähtuvalt, sest kohustuse panemisega kahtlustatavale on riik antud juhul piisavalt täitnud

temale antud karistuslikke volitusi, mistõttu menetlusökonoomiast lähtudes ei ole otstarbekas

edasine menetluse jätkamine juhul kui kahtlustatava poolt täidetakse temale pandud

kohustused. Eripreventiivsetest vajadustest menetluse jätkamise vajaduse puudumine lähtub

riigiprokuröri hinnangul eelkõige kahtlustatava senisest õiguskuulekast käitumisest.

Riigiprokurör rõhutab, et kriminaalmenetluse lõpetamine otstarbekuse kaalutlusel ei tähenda

seda, et kahtlustatav on käitunud õiguspäraselt ning menetluse lõpetamist selliselt ei saa

käsitleda ka kui avalikkusele signaali saatmisena, et selliseid tegusid võib toime panna.

Vastupidi, lõpetades menetluse KrMS § 202 alusel, asub riik ringkonnaprokuröri hinnangul

seisukohale, et kahtlustatava käitumises on olemas kõik kuriteo tunnused ja tegu on väärt

ühiskondlikku hukkamõistu, lihtsalt selle hukkamõistu väljendamiseks, ülekohtu heastamiseks

ja kahtlustatava edaspidise õiguskuuleka käitumise tagamiseks ei ole kriminaalkaristus kõige

tõhusam vahend.

Kaebuses esitatud taotluste sisu

T.K. ja M.K. esindaja taotleb Viru Ringkonnaprokuratuuri 02.04.2012 määruse ja

Riigiprokuratuuri 18.04.2012 määruse tühistamist ning kriminaalasjas nr 10240105443

menetluse jätkamist.

Kaebuse kohaselt on KrMS § 202 alusel kriminaalmenetluse lõpetamine võimalik vaid juhul,

kui kahtlustatav on heastanud või asunud heastama kuriteoga tekitatud kahju, mida A. Aru

teinud ei ole. Kaebuse kohaselt on A. Aru vastupidi, jätkanud kuriteoga saadud informatsiooni

kasutamist pooltega seotud kohtuvaidluses ja seeläbi kahju tekitamist.

Määruses on küll viidatud, et tsiviilasjas nr 2-10-45247 jättis kohus A. Aru poolt esitatud

kuriteo tulemusel saadud kirjavahetuse tõenditena vastu võtmata, kuid see kohtuasi on

nüüdseks edasi kaevatud ringkonnakohtusse ja kõrgemas astmes on A. Aru üritanud uuesti

kuriteoga saadud informatsiooni kohtumenetluses kasutada. KrMS § 202 alusel ei saa

T.K. ja M.K. esindaja hinnangul põhimõtteliselt kriminaalmenetlust lõpetada olukorras, kus

kahtlustatav oma õigusvastast tegevust jätkab.

T.K. ja M.K. esindaja ei nõustu Riigiprokuratuuri määruse seisukohaga, et ei esine

koosseisuväliseid raskendavaid asjaolusid KarS § 58 mõttes. T.K. ja M.K. esindaja leiab, et A.

Aru pani kuriteo toime mitte pelgalt uudishimust teiste isikute e-kirjade vastu, vaid

eesmärgiga mõjutada saadud informatsiooni abil käimasolevat pooltega seotud kohtuvaidlust.

T.K. ja M.K. esindaja hinnangul tuleb kuritegelikku sekkumist kohtumenetlusse pidada

raskendavaks asjaoluks ning tegemist on omakasuga KarS § 58 p 1 mõttes. T.K. ja M.K.

esindaja märgib, et Riigiprokuratuur ei pannud tähele, et omakasu motiivi esinemist ei võtnud

politsei kriminaalasja lõpetamise määruses üldse kaalumisele, kuigi tegemist on olulise

motiiviga ja selle kaalumiselt kõrvalejätmise korral ei saa väita, et diskretsiooniotsus on

õigesti tehtud ning seda ei saa kontrollida.

T.K. ja M.K. esindaja leiab, et käesoleva kriminaalasja vastu on avalikkuse huvi mitte väike,

vaid keskmisest oluliselt suurem, kuna tänapäeval on avalikkusel huvi selles, et kõrvalised

isikud e-posti aadressidele juurdepääsu ei omaks.

T.K. ja M.K. esindaja rõhutab, et A. Aru kopeeris sadu kirju ja dokumente, mis puudutasid nii

eraelu (sealhulgas delikaatseid isikuandmeid), kolmandate isikute ärisaladusi ja ka

advokaatidega peetud kirjavahetust, mistõttu võib kannatanute ring asjas ulatuda mitmesajani

ja kriminaalmenetluse lõpetamine ei saa KrMS § 202 alusel olla põhjendatud.

Kaebuse kohaselt ei mõjuta 600 euro maksmine A. Arut edaspidi kuritegudest hoiduma ning

A. Aru jätkab kuriteoga saadud dokumentide esitamist tsiviilasja kohtumenetluses. Samuti ei

ole

kaebuse

kohaselt

kannatanutel

võimalik

kaitsta

oma

põhiõigusi

väljaspool

kriminaalmenetlust nagu Riigiprokuratuur väidab, kuna mittevaralise kahju hüvitise määrad

on Eestis minimaalsed.

T.K. ja M.K. esindaja leiab, et tegemist on väga oluliste õigushüvedega, mida kinnitab fakt, et

riik ise on endale kehtestanud väga detailse kohtulikule kontrollile alluva regulatsiooni

jälitustegevuse kohta. See näitab T.K. ja M.K. esindaja hinnangul, et kui samasuguste

toimingutega tegeleb eraisik, ei saa olla tegemist väheolulise kuriteoga, mis karistamist ei

vääri.

T.K. ja M.K. esindaja leiab lisaks, et antud kriminaalasi on põhimõtteliselt sarnane H.R. e-

kirjadega seotud kriminaalasjaga, kus kriminaalmenetlust lõpetatud ei ole, mistõttu ei saa

kriminaalmenetlust lõpetada ka käesolevas asjas.

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

1. Ringkonnakohus leiab, et T.K. ja M.K. esindaja vahendusel esitatud kaebus

Riigiprokuratuuri määruse peale tuleb jätta rahuldamata ning põhjendab seda alljärgnevalt.

KrMS § 202 lg 1 järgi võib juhul, kui kriminaalmenetluse ese on teise astme kuritegu ja selles

kahtlustatava või süüdistatava isiku süü ei ole suur ning ta on heastanud või asunud heastama

kuriteoga tekitatud kahju ja tasunud kriminaalmenetluse kulud või võtnud endale kohustuse

tasuda kulud ning kui kriminaalmenetluse jätkamiseks puudub avalik menetlushuvi,

prokuratuur kahtlustatava või süüdistatava nõusolekul taotleda, et kohus kriminaalmenetluse

lõpetaks.

KrMS § 202 lg 7 kohaselt võib prokuratuur KrMS § 202 lg 1 ja 2 sätestatud alustel

kriminaalmenetluse lõpetada ja kohustused määrata prokuratuur, kui kriminaalmenetluse

esemeks on teise astme kuritegu, mille eest karistusseadustiku eriosa ei näe karistusena ette

vangistuse alammäära või näeb karistusena ette ainult rahalise karistuse.

2. Esmalt peab ringkonnakohus vajalikuks selgitada, et ringkonnakohtul on õigus ja pädevus

KrMS § 208 järgi kaebuse lahendamisel otsustada, kas kriminaalmenetluses on välja

selgitatud võimalikud kriminaalmenetluses tähtsust omavad asjaolud ning selle tarbeks

teostatud kriminaalmenetluses vajalikud menetlustoimingud või õigesti tõlgendatud ja

kohaldatud asjassepuutuvaid õigusnorme. Oluline on rõhutada, et vastavalt KrMS § 30 lg-le 1

juhib kohtueelset menetlust prokuratuur, tagades selle seaduslikkuse ja tulemuslikkuse ning

esindab riiklikku süüdistust kohtus. Seega on kohtueelses menetluses erinevate

menetlusotsustuste vastuvõtmine või vastuvõetud menetlusotsustuste põhjendatuse hindamine

prokuratuuri pädevuses ning kohtu roll, lähtudes KrMS § 208 mõttest, nimetatud otsustustesse

sekkumisel on selgelt piiratud.

3. T.K. ja M.K. esindaja kaebuse kohaselt ei ole A. Aru kriminaalasja lõpetamine KrMS § 202

järgi võimalik, kuna A. Aru ei ole heastanud kuriteoga tekitatud kahju, kriminaalasja

menetlemise osas esineb avalik menetlushuvi ning raskendava asjaoluna esineb omakasu

motiiv KarS § 58 p 1 mõttes, millega ei ole diskretsiooniotsuse tegemisel arvestatud, samuti

seetõttu, et A. Aru jätkab õigusvastast tegevust ning kannatanutel ei ole võimalik oma

põhiõigusi väljaspool kriminaalmenetlust kaitsta.

Ringkonnakohus nõustub kaebuses esitatud väitega, et KrMS § 202 lg 1 kohaselt on

kriminaalmenetluse lõpetamise eelduseks kuriteoga tekitatud kahju heastamine või

heastamisele asumine. Antud juhul on A. Arule pandud kohustus tasuda KrMS § 202 lg 2 p 2

alusel 600 eurot riigituludesse ning A. Aru on nimetatud kohustuse täitnud. Kuriteoga

tekitatud kahju hüvitamise kohustust A. Arule pandud ei ole, kuna varalist kahju ei ole

kannatanutel tekkinud, mida on T.K. ja M.K. esindaja määruskaebuses kinnitanud, ning

moraalse kahju hüvitamise kohustuse panemiseks KrMS § 202 lg 2 p 1 järgi oleks

ringkonnakohtu hinnangul kannatanud pidanud esitama kohtule vastavasisulise hagiavalduse.

Seega ei ole põhjendatud määruskaebuses esitatud väide, et A. Aru suhtes ei ole

kriminaalmenetluse lõpetamine põhjendatud, kuna A. Aru ei ole heastanud kuriteoga tekitatud

kahju, kuivõrd kannatanud ei ole ise A. Aru vastu kahju hüvitamise nõuet esitanud.

4. Ringkonnakohus leiab, et A. Aru suhtes kriminaalmenetluse lõpetamiseks esinevad KrMS

§ 202 lg-s 7 toodud eeldused: kriminaalmenetluse esemeks on teise astme kuritegu, mille eest

karistusseadustiku eriosa ei näe karistusena ette vangistuse alammäära või näeb karistusena

ette ainult rahalise karistuse. Ringkonnakohus nõustub riigiprokuröri põhjendustega A. Aru

suhtes kriminaalmenetluse jätkamiseks avaliku menetlushuvi puudumise ja süü suuruse

hindamise osas.

Ringkonnakohtu hinnangul on käesoleval juhul õige Riigiprokuratuuri määruses toodud viide

Riigikohtu lahendile kriminaalasjas nr 3-1-1-85-04, mille kohaselt KrMS §-s 202

kriminaalasja menetlejale antud õigus lõpetada menetlus otstarbekuse tõttu on käsitatav

kaalutlusõigusena, mille eesmärk hõlmab lisaks menetlusökonoomikale ka proportsionaalsuse

põhimõttest tuleneva vajaduse välistada karistuse kohaldamine juhtudel, mil see oleks teo

asjaolusid silmas pidades ilmselgelt mittemõõdukas, samuti viide Riigikohtu lahendis

kriminaalasjas nr 3-1-1-146-03 viidatud seisukohale, et kriteeriumite, isiku süü on väike ja kui

avalik menetlushuvi ei nõua asja menetlemist, näol on tegemist õigusmõistetega, mille

sisustamine jääb kohtu kaalutlusõiguse piiresse.

Ringkonnakohus nõustub määruskaebuses esitatud seisukohaga, et kommunikatsioonisaladus

ja eraelu puutumatus on olulised põhiõigused, kuid ei nõustu sellega, et nimetatud põhiõigusi

rikkuvate kuritegude puhul oleks kriminaalmenetluse lõpetamine avaliku menetlushuvi

puudumise tõttu seetõttu võimatu. Ringkonnakohus viitab siinjuures muudele olulistele

põhiõigustele nagu kehaline puutumatus või omandiõigus, mille riive puhul kuriteo

toimepanemise läbi ei ole samuti kriminaalmenetluse lõpetamine välistatud – vastupidi, KarS

§ 202 eelduste esinemisel on nende kuritegude kriminaalmenetluse lõpetamist praktikas

peetud põhjendatuks. Ringkonnakohtu hinnangul ei tähenda eeltoodu, et vastavad õigushüved

ei vääri kriminaalõiguslikku kaitset ning märgib, et konkreetsel juhul kriminaalmenetluse

lõpetamiseks KrMS § 202 kohaselt tuleb hinnata, kas esineb avalik huvi menetluse

jätkamiseks või mitte. Ringkonnakohus rõhutab, et seadusandja tahe on olnud prokurörile

kaalutlusõiguse andmine KrMS § 202 lg-s 7 nimetatud kergemate kuritegude puhul

kriminaalmenetluse lõpetamiseks ning selle üle otsustamiseks, kas konkreetsel juhul on

avaliku menetlushuvi puudumise kriteerium täidetud või mitte. Kohtu roll selle

kaalutlusotsustuse kontrollimisel peab piirduma kaalutlusotsusel materiaal- ja menetlusõiguse

kohaldamise kontrollimisega.

Ringkonnakohus leiab, et A. Aru suhtes kriminaalmenetluse jätkamiseks puudub avalik

menetlushuvi ning on seisukohal, et A. Aru süü ei ole suur, kuna teda on võimalik mõjutada

edaspidi sarnaste kuritegude toimepanemisest hoiduma ja tema suhtes ühiskondlikku

hukkamõistu väljendada KrMS § 202 lg 2 p-s 2 sätestatud kohustuse panemisega 600 euro

suuruses summas. Ringkonnakohus märgib, et A. Aru teostas kahtlustuse kohaselt

kannatanute suhtes nende e-kirjade jälgimise kaudu eraviisilist jälitustegevust ja rikkus

sõnumisaladust ning ta kasutas sel viisil saadud teavet ära tsiviilkohtumenetluses, mistõttu on

alust arvata, et A. Aru pani nimetatud teod toime omakasu eesmärgil. Ringkonnakohus

nõustub, et A. Aru poolt kirjavahetuse jälgimisega toime pandud kuriteod ei liigitu raskete

hulka ning võttes arvesse, et teda ei ole varasemalt kriminaalkorras karistatud, ei oleks

ringkonnakohtu hinnangul A. Aru karistamine proportsionaalne meede A. Aru edaspidise

õiguskuulekuse tagamiseks. Samuti ei ole A. Aru karistamine hädavajalik üldpreventiivsete

eesmärkide saavutamiseks, kuna A. Aru kui varem kriminaalkorras karistamata isiku suhtes

vähemrepresseerivate meetmete, s.o KrMS § 202 lg 2 järgi prokuratuuri poolt pandud

kohustuse kohaldamine ühiskondliku hukkamõistu väljendamiseks, ei riiva ringkonnakohtu

hinnangul ühiskonna õiglustunnet.

Ringkonnakohtu seisukohta ei muuda ka määruskaebuses esitatud väide nagu ulatuks

kannatanute ring asjas mitmesajani ning leiab, et A. Aru süü ei ole eraviisilise jälitustegevuse

teostamisel ja sõnumisaladuse rikkumisel T.K. ja M.K. e-posti jälgimise näol kõiki asjaolusid

arvesse võttes sellegipoolest suur. Ringkonnakohus möönab, et A. Aru poolt T.K. ja M.K.

kirjavahetuse jälgimisega kaasnes ka teiste isikute sõnumisaladuse rikkumine, kuid nimetatud

asjaolu ei välista A. Aru suhtes kriminaalmenetluse lõpetamist avaliku menetlushuvi

puudumise tõttu, kuna A. Aru kuriteod ei olnud ka nimetatud asjaolu arvesse võttes nii rasked,

et vajaksid eri- ja üldpreventiivsetest eesmärkidest lähtuvalt tingimata hukkamõistu

kriminaalkaristuse kohaldamise kaudu.

5. Ringkonnakohus nõustub kaebuses väljendatud seisukohaga, et avaliku menetlushuvi

olemasolu või selle puudumise üle otsustamisel on oluline silmas pidada eripreventiivseid

eesmärke, kuid ei nõustu kaebuses esitatud väitega, et A. Aru suhtes ei ole

kriminaalmenetluse lõpetamine eripreventiivse eesmärgiga kooskõlas, kuna 600 eurot

maksmine ei ole piisav, et mõjutada A. Aru edaspidi kuritegudest hoiduma ning A. Aru on

jätkanud õigusvastast tegevust esitades kuriteoga saadud dokumente edasi tsiviilasja

kohtuvaidluse teises astmes.

Ringkonnakohus märgib, et eripreventiivsel eesmärgil kriminaalmenetluse jätkamine ja isiku

süüdimõistmine on isiku mõjutamiseks üldjuhul vajalik korduvalt kuritegusid toime pannud

isiku puhul. Kuna A. Aru ei ole varem kriminaalkorras karistatud ja ta ei ole

kriminaalmenetluse lõpetamise järel KarS § 156 lg 1 ja 137 lg 1 sätestatud kuritegude

toimepanemist jätkanud, ei ole alust asuda seisukohale, et tema suhtes polnud 600 euro

maksmine riigi tuludesse piisav selleks, et mõjutada A. Aru edaspidi kuritegudest hoiduma.

Asjaolu, et A. Aru on jätkanud süüteoga saadud dokumentide esitamist ei ole ringkonnakohtu

hinnangul

aluseks

Riigiprokuratuuri

määruse

tühistamiseks

ja

A. Aru

suhtes

kriminaalmenetluse jätkamiseks, kuna ei suurenda avalikku huvi juba toimepandud kuriteo

osas ega suurenda tagantjärgi A. Aru süüd arvestades, et nii Riigiprokuratuur kui ka

ringkonnaprokuratuur on juba omakasu motiivi otsustuse kaalumisel arvesse võtnud ning

leidnud, et A. Aru suhtes kriminaalmenetluse lõpetamine oli sellegipoolest õiguspärane.

Ringkonnakohus märgib, et juhul kui A. Aru jätkab kuritegude toimepanemist on võimalik

tema suhtes uue menetluse algatamine, ent juba toimepandud teole tagantjärgi uue hinnangu

andmist kuriteoga saadud teabe hilisem tsiviilvaidluses kasutamine ei tingi.

6. Puutuvalt kaitsja väitesse, et antud kriminaalasjas on tegemist sarnase olukorraga nagu

H.R. kirjavahetuse varastamise puhul, kus menetlust ei ole lõpetatud, märgib ringkonnakohus

järgnevat. Ringkonnakohtu hinnangul on KrMS § 202 kohaldamisel oluline silmas pidada

isikute võrdse kohtlemise põhimõtet, kuid nimetatud alusel kriminaalmenetluse lõpetamisel

tuleb lähtuda konkreetse juhtumi asjaoludest ning juhul, kui need annavad alust KrMS § 202

lg 7 kohaldamiseks, on prokuratuuril kaalutlusõigus kriminaalmenetluse lõpetamiseks

oportuniteedipõhimõttest lähtuvalt. Ringkonnakohtul puudub võimalus kaebuse piire ületades

hinnata viidatud kriminaalasja jätkamise põhjendatust ning ringkonnakohus saab käesoleval

juhul kooskõlas KrMS §-ga 208 lahendada vaid Riigiprokuratuuri määrusele esitatud kaebust

A. Aru suhtes kriminaalmenetluse lõpetamisega seonduvalt.

7. Ringkonnakohus märgib täiendavalt vastuseks kaitsja väitele nagu tingiks Riigiprokuratuuri

otsuse tühistamist asjaolu, et otsustuse tegemisel pole arvesse võetud A. Aru suhtes

raskendava asjaolu, s.o omakasu motiivi esinemist, et kuigi Viru Ringkonnaprokuratuuri

määruses pole raskendava asjaolu esinemist tuvastatud, on Riigiprokuratuur oma määruses

võimalikku omakasu motiivi käsitlenud. Ringkonnakohus nõustub Riigiprokuratuuri

seisukohaga, et omakasu motiiv A. Aru puhul ei takista kriminaalmenetluse lõpetamist KrMS

§ 202 lg 7 alusel ning leiab, et Riigiprokuratuuri määruse tühistamiseks eeltoodud

määruskaebuses esitatud väite pinnalt puudub alus, kuna raskendava asjaolu esinemise

võimalust on Riigiprokuratuuri poolt diskretsiooniotsuse kontrollimisel arvesse võetud ning

sellegipoolest leitud, et A. Aru suhtes kriminaalmenetluse lõpetamine oli õigustatud.

8. Ringkonnakohus leiab seega, et Riigiprokuratuur ei ole vääralt kohaldanud ega tõlgendanud

õigusnorme.

Tiit Lõhmus

kohtunik